…ütlesin ma Marekile Leenu ja Meelise pulma-aastapäeval kui Leen endale tenniseid sai kingituseks. Sest 1. ma armastan Minna Parikka jalanõusid ja 2. tenniseid pole kunagi liiga palju. Ma üldse ei kahtle, et oleks need ka saanud, sest Marek ei ole selline mees, kes tähtpäevad ära unustab, ka täna hommikul sain ma pahandada, et miks ma nii vara ärkasin, sest tal oli plaanis kohvi ja lilledega äratama tulla, samal ajal kui mina komberdasin unise näoga diivani poole ja keerasin end pleedi alla, sest mul ei olnud ei lilli ega kohvi talle. Tulevad hiljem. Mul on mõte küll, aga kohe praegu ei saa teostada.
Aga tagasi nende tenniste juurde. Mida aeg läks edasi, mõtlesin ma, et tegelikult ma ei taha neid. Kingituseks. Ma võin need iga hetk niisama välja pressida. Nali (või kas on?) Ma ei tahtnud ka pidu. Marek alguses tahtis, sest ikkagi 15 aastat abielu ära kannatanud tänaseks päevaks. Ma tundsin, et ma tahan niisama olla. Ilma tseremooniateta. Ilma pidustusteta. Eelmisel aastal niikuinii sai koos mu juubeliga ka pulma-aastapäeva tähistatud.
Super! Palju-palju õnne!
❤️❤️❤️
Hästi öeldud, hästi kirjeldatud, hästi analüüsitud. Kõik on hästi ja teie pere on ebatavaliselt lustakas! Pange 100-ga edasi! Pikki, tormiseid ja armastust täis aastaid teile noored. Amen 🙂
Lustakas peab olema, mina muidu ei mängi. Aga tormi peab ka olema. Et elada kasvõi leppimise nimel;)
irw, kas sa oled teadlik, et selle “tai bohhi” tõi rahva sekka viimasel ajal Martin Helme?
Kuidas? Ausalt ei ole Helmede tegemistega kursis viimasel ajal, nende kohta käivaid uudiseid ei loe ja telekat pole vist kuu aega vaadanud. Aga ma ei teadnud ka, et see nö tema patendeeritud lause on või et seda sõnapaari kasutades Helmele toetust avaldan vms;)
Mitte et ma seda väljendit juba sada aastat ei teadnud, aga minu jaoks “köhis” selle minu sõnavara Nublu