Selles mõttes on mul kahju, et sellest nö arvustusest ei ole enam kellelegi kasu. Pean silmas seda, et ma isegi ootasin eelviimase etenduseni, et ikkagi võtta vastu otsus see etendus ära vaadata. Ma küll armastan kõike, mida need tillukesed Peipsiveere külakesed pakuvad, ma armastan teatrit ja eriti just veidikene “võsa poole” teatrit, ma olin raamatut lugenud ja see meeldis, kuid ikka oli mus tibakene kahtust, et kas ma olen niipalju diip kunstiinimene, et pean neli tundi etendust vastu. Ja kui pea eranditult kõik on seda etendust kiitnud, mis saab siis kui mina ei saa aru ja mulle ei meeldi. Ühesõnaga ma kahtlesin.

Kuidas mul on hea meel, et ma kahtlustest üle sain. Muidugi poleks ma mitte minnes teadnud, millest ma ilma oleksin jäänud, aga nüüd ma tean. Tean seda, et see oli vist mu parim teatrikogemus üldse. Ma ei hakkagi tegelikult arvustust kirjutama, neid on kirjutatud juba palju ja kordades paremini kui ma oskaksin.