Käisime eile viimast korda tegelusterapeudi juures ning sain Idale terve nimekirja asjadest, mida ta võiks kasutada siis kui endast välja läheb või ei oska oma tundeid väljendada. Lugesin seda nimekirja, mõtlesin, et võib olla oleks mulle endale ka selliseid abivahendeid vaja ning mulle tuli meelde hiljutine dialoog ühe tuttavaga.
Mina: Võib-olla mul on ka ATH?
Oehh..mina arvan,et järjepidev peab olema. Kui korragi järgi annad,on lapsel ahhaa moment. Et näe,tema võit.Lapsed oskavad vanemaid nii nunnusti ümber sõrme keerata. See on minu tähelepanek oma 5 lapse kasvatamise ajast.
See ei pruugi teil üldse nii olla.
Aga netidiagnoosid- iialgi ei loe neid. Kui oma lapsele diagnoosi sain,mõtlesin ka ,et loen… Oi,kuidas kahetsen. Esiteks tekkisid mul sellest veel suuremad hirmud. Siis võtsin end kokku ja elame päev korraga.Kuulan vaid eriala arste,kellel on kogemused selle haigusega ( jah,Eestis on vaid 1 Tartu professor,kellel on Brüsselis elava patsiendiga kogemus).
Ja mõtle häid mõtteid,kui miski ajab närvi- meenuta miskit ilusat…ehk aitab?
Kallid teile sinna!!!