ema

Kas kõik emad lähevad pärast laste saamist paksuks ja koledaks?

/ / Leave a comment

Kas kõik emad lähevad pärast laste saamist paksuks ja koledaks? Umbes nii küsib üks tuntud eestlane oma sotsiaalmeedia kontol ja toob näiteks oma fit sõbranna, kes on peale laste saamist elu parimas vormis. Ma tean veel päris palju fit vanemaid, näevad tõesti head välja, ometi ei ole ma kordagi kuulnud neid sel teemal sõna võtmas. Jaa, nad näitavad oma sportlikku eluviisi, kuid on aru saada, et see on vaid üks osa nende elust. Nad näevad head välja, kuid see pole peamine. Nad on lõbusad, eluterved, positiivsed, toetavad ja terves suhtes nii iseenda kui oma perega.

On teiste emade välimus ja kehakaal midagi sellist, mille üle üldse arutleda? Mille põhjal inimesi lahterdada ja kritiseerida? Kahjuks on inimesi, kelle jaoks välimus on kõik. Hea on teoorias rääkida ja kritiseerida, kui oled lastetu.🐺Inimesi, kes ei jõua trenni, koledaks nimetada.

“Poeg” ei ole just otseselt hea, aga peaks siiski olema lausa kohustuslik vaatamine

/ / Leave a comment

Hullumeelse oktoobri sisse mahtus ka üks teatrikülastus. Ei ole esmaspäevased teatriõhtud mu lemmikud, aga mis sa teed, kui see oli ainus võimalus seda etendust näha. Ootused olid loomulikult kõrged, sest “Isa” on üks mu vaieldamatuid lemmiketendusi (ja filme), “Ema” üllatas mind positiivselt, just Terje Pennie osas, nüüd oli lõpuks aeg ka “Poeg” ära vaadata.

Kuigi ma ütlen, et see võib olla ei ole just otseselt hea, siis mul on väga hea meel, et see sai ära vaadatud ja etteruttavalt ütlen ma, et olen “Sirbi” arvustusega sama meelt: “„Poeg“ peaks olema vanema kooliastme kohustuslik vaatamine ja aruteluaines. Noorte tagasiside oleks ilmselt üliväärtuslik teatrile, aga veel enam ühiskonnale, kui tagasisidet ka päriselt kuulata osataks.”

Võrreldes “Isa” ja “Emaga” oli see üsna klassikaline etendus alguse ja lõpuga. Kui kahte eelmist nägi vaataja läbi peategelase silmade, siis siin näeme me toimuvat läbi teiste silmade. Me ei saa teada, miks teismeline poeg on elust väsinud, mis teda vaevab, miks ta mõtleb pidevalt vaid sellele, kuidas endalt elu võtta. Tahaks öelda, et lihtne lugu etteaimatava lõpuga, aga isegi kui siin etenduses ei mängita vaataja mõistusega (ei jää mõtlema, kas kõik on päriselt nii nagu näib või vastupidi), siis lugu on kõike muud kui lihtne. See on dramaatiline, see on sünge, see on kriipiv ja paneb mõtlema.

Eriti kui sul on kodus (eel)teismeline, kellest on kohati raske aru saada. Nad ongi teistsugused, nad elavadki asju teistmoodi läbi, võtavad asju rohkem hinge, vajavad rohkem julgustust, rohkem toetust, vähem võrdlemist ja kõige enam – vähem kõrgeid ootusi, vanemate endi elamata unistusi ja ootusi. Terve kodutee ma mõtlesin ja seedisin seda etendust. Ma hakkasin mõtlema nende hetkede peale kui Idaga kakleme, sest mu meelest ta on laisk ja ei viitsi õppida ning tema arvates ma ajan taga täiuslikkust ning olen temaga pahane, et ta täiuslik ei ole. Mina ei aja kindlasti mitte täiuslikkust taga, ma olen teinud rahu sellega, et kõik ei pea õppimist ja lugemist armastama, aga on oluline anda endast parim. Siiski hakkasin ma mõistma tema vaatenurka,kuidas see võib talle tunduda. Talle võib see tõesti tunduda, et ajan taga täiuslikkust, kuigi enda arvates nõuan ma vaid miinimumi. Tema ei ole mina ja mina ei ole tema. Ma ei saa täpselt teada, mida tema läbi elab. Ega ka tema seda, mida elan mina, aga see viimane polegi enam oluline. Mina olen paksu nahaga täiskasvanu, kes tulest ja veest läbi käinud ning tema mured tunduvadki mulle väikesed. Aga tema on alles noor, kes õpib ja otsib oma kohta. Ongi “lumehelbeke” selle kõige paremas mõttes. Seda ei tohi ära unustada.

Ja seepärast peakski see etendus olema kohustuslik. Teismeliste vanematele. Ja ka teismelistele. Et nad näeksid ka lapsevanema poolt. Me ju päriselt püüame mõista, me ju päriselt püüame aidata, toetada, olemas olla. Nii nagu ka nemad püüavad kogu oma maailmavalu ja ängi sees olla need täiuslikud lapsed.

Ahjaa. Kui ma ütlen, et see ei ole tingimata hea lavastus, siis ma ei pea silmas, et Theathrum seda kuidagi kehvasti mängiks. Seda ei ütleks ma kunagi. Theathrum on mu lemmikteater ja siin etenduses mängib “teismeline” nii usutavalt teismelist, et ajab lausa vihale oma olekuga. Ma pean silmas Zelleri osa. “Isa” ja “Ema” olid minu jaoks huvitavamad ja mitmetahulisemad, aga nagu juba ka kirjutatud, siis isegi kui oli nö lihtne jutustus, siis neist kolmest kõige dramaatilisem ja kõige mõtlemapanevam.

Ema

/ / 1 Comment

Ma olen kuidagi teatrilainele sattunud. Lühikese aja jooksul on päris korralik teatriprogramm olnud. Eriti kui võtta arvesse, et eelmine aasta oli selles vallas täitsa kasin. Paari etendust ikka käisin vaatamas, aga kiidelda väga ei saa. Sel aastal on teatripisik kuidagi nakatanud.

Naistepäeva eel käisime sõbrannaga Kumus Ugala teatri “Ema” vaatamas.

“Appi,millal sa ära lähed?”

/ / 2 Comments

Üle 2817318 miljoni valgusaasta oli emme nõus meile ka ööseks jääma. Iseenesest ju tore, sest tema eripäradest hoolimata on ta supercool ema/isiksus, lisaks saab tema üle nalja teha, aga ma olin unustanud selle ühe eripära ja reaalselt pidin täna küsima, et “appikene, millal sa ära lähed?”.

Ema vastas, et tal on puhkus, et ega ta ei peagi minema ja ma mõtlesin hirmuga, et mul on ju ka puhkus, aga kui see on puhkus, siis ma läheks parema meelega tööle.

Kõik, mis ma tegelikult pean teadma sellest, kuidas elada ja mida teha ja kuidas olla, omandasin ma oma emalt

/ / Leave a comment

Ma alustan kaugemalt. Kui ma olin puberteet, siis mulle ei meeldinud emadepäev. Mitte sellepärast, et mulle ei meeldiks mu ema, vaid ma tundsin end üleliigsena. Muidugi ei olnud ma seda ja keegi ei teinud selleks midagi, et nii tundma peaks, kuid teate ju ise puberteete – neil on oma arusaam asjadest või noh mul oli. Mul oli mingi periood puberteedina, kus ma tundsin, et kogu maailm on minu vastu, et keegi ei mõista mind ja ma olen igal pool üleliigne. Ei, ei olnud, aga ma arvan, et see on tavaline lahutatud vanemate lastele. Võib olla ma eksin, võib olla oli see vaid minu puberteedile iseloomulik. Igatahes ei meeldinud mulle emadepäev ja osaliselt olen ma siiani tundnud, et kõik emadepäevaga seotu on kuidagi liig mu jaoks.

Aga oma lapsed muudavad nii palju. Suhtumist ja mõtteid ja arusaamu. Ma näen juba aastaid Ida elevust emadepäeva üle. Selle üle, kuidas ta tahab mulle teha üllatusi ja kingitusi, midagi oma taskuraha eest osta. Ma päriselt ei oota ju temalt kingitust, aga ma näen, et ta tahab kinkida, ta armastab kingitusi teha ja olgu selleks, kas külapoest ostetud küünal või puu alt korjatud käbid või vanadest sukkpükstest tehtud kaunistus või…ma armastan kõiki neid kinke juba ette. Seda on nii veider kirjutada, sest enne last ma mõtlesin hoopis teisiti, ma mõtlesingi, et no mida need emad teevad nende makaronidest kaelakeedega ja kuidas nad suudavad teeselda üllatust ja rõõmu. Kae nalja, emaks saades olen ma uhkusega kandnud kõrtest tehtud kaelakeed ja tundnud rõõmu. Siirast rõõmu lapse kinkimise rõõmust.

Ei saa mina teistest kehvem olla ehk jõulukingituste soovitused

/ Eveliis / 2 Comments

Vaatan, et siit sealt hakkavad tulema jõulukingisoovitused. Ei saa minagi kehvem olla ja panen ka oma soovitused kirja. Keegi nende soovituste eest mulle maksnud ei ole ega ka midagi tasuta promoks saatnud. Need on lihtsalt soovitused kinkidest, mille üle mul endal oleks hea meel, ja ma usun, et need on kingitused, mis teistelegi võivad head meelt valmistada.

  1. Kõige pealt soovitaksin sammud seada Eakate käsitööpoodi Kadriorgu. Seda ähvardab klientide nappuse tõttu sulgemine ja sellest oleks minu arvates paganama kahju. Muidugi ei ole asukoht ideaalse kohaga ja ma ise näiteks sinna ei oleks osanud kuidagi sattuda kui poleks nende poekest lugenud, kuid siinkohal ma kutsungi üles teid oma sõprade ja tuttavatega infot jagama. Hindame käsitööd ja toetame eakaid nobenäppe. Ma tean kui oluline on sellistele nobenäppudele, et näpud kogu aeg käiks. Mu oma vanaema lemmiktegevus on sokkide kudumine.
  2. Teiseks soovitan ma siiralt kaaluda kingituseks mõne heategevusorganisatsiooni toetamist. Mul oleks siiralt hea meel kui keegi minu eest/mulle kingiks toetaks mõnd nunnut kiisupoega, ravivajavat koera, koduvägivalla käest pääsenud naist (meest). Mul on tunne, et meil on kõigil juba liiga palju asju, et väga raske on leida midagi, mis tõeliselt rõõmu teeb. Kingid peavad olema aina suuremad ja kallimad, et neist rõõmu oleks, ja see tundub mu jaoks nii vale. Palju parem tunne on head teha. Ja kui tundub, et see pole nagu päris see kingitus, siis soovitan silma peal hoida näiteks Getter Madisoni tegevustel. Alles ta korraldas heategevusliku piparkoogitaignamüügi, mille tulu läks kõik Cats Help MTÜle. Samuti jäi mulle silma, et Wild Woman ehtepood annetab oma pärlikollektsioonilt 3% Pärnu Naiste tugikeskusele. Mulle meeldib mõte sellest, et jõulud võiksid olla andmise ja rõõmuaeg, mitte vaid lihtsalt kommertspühad. Rõhk sõnal “vaid”, sest natuke kingitusi käib ikka ju asja juurde.
  3. Kui jõuamegi nö asjadeni, siis ma kindlasti soovitan soetada/kinkida Eesti disaini. Kohati mulle tundub, et Eesti disain on liiga diip, liiga raskesti mõistetav, kuid on ehteid, mida ma väga fännan. Üks selline kodumaine tegija, keda ma kiidan ja soovitan, on kindlasti Rumi Estonia. Te vist juba teate ka, et mul on tema ehteid palju. Mulle tõesti meeldivad need. Teisena ehetest soovitan ma Sigrid Kuusk ehted. Nägin kolleegil selliseid kõrvas ja armusin. Minimalistlikud, ent siiski nii palju ütlevad. Tõeliselt ilusad minu meelest.
  4. Riietest avastasin ma tänu kursaõe soovitusele Gwubi Mini. Ma olen seda kontot imetlenud eelmise aasta jõuludest saati ning kui on riided, mida ma 24/7 kannaks, siis oleks need just sellelt brändilt. Isegi dressid. Imelised! Iroonilisel kombel ei ole mul endal siiani ühtegi selle brändi riideeset, kuid ma olen üsna kindel, et ma lähiajal parandan selle vea, sest kui see bränd ei karju “maksimaalne mugavus maksimaalselt ägedas võtmes”, siis mis veel karjub. Teiseks olen ma jätkuvalt EMA lainel. Võib olla hakkavad nende pusad minema nö mainstreamiks nagu Mu Hoov pusad, aga no so what. Teksad on ka mainstream. Vähem khuulid ei ole nad ikka. Nagu ka Ema/Isa/Vanaema/Vanaisa pusad ja muud tooted. Minu arvates.
  5. Ja lõpetuseks soovitan ma kinkida kultuuri. Olgu selleks siis kontserdi- või teatripiletid. Hästi kahju, et jaanuaris enam “Felicitast”ei mängita, see oleks mu esimene soovitus olnud, aga ka ükski teine Theatrumi etendus ei ole mind külmaks jätnud, nii et Theatrumi piletid on mu soovitus igal juhul.

Oldie but goodie ehk kuidas sokke õigesti kuivama panna

/ Eveliis / 2 Comments

Ave tuletas meelde ja otsisin välja – ema pesu kuivama panemise õpetus aastast 2011. Nagu näha, pole kümne aastaga midagi muutunud. Ikka on ta sama ahastuses, et ma ei õpi.

***

Pesu kuivama panemise õpetus


Nädalavahetusel tuli mul ema juures külas olles ka kodutöödele käed külge panna. Pidin aitama emal pesu kuivama panna (mis minu arvates on üks jubedamaid kodutöid peale põrandapesemise). Mis seal siis ikka keerulist saab olla, mõtlete te? Aga tuli välja, et saab ikka küll.
Kui ma olin viimase sokipaari nöörile riputanud, panin ma tähele, et ema samal ajal kõik minu riputatud pesu uuesti nöörile riputas. Sokipaarini jõudes hüüatas ta ahatusest: “No kes see siis niimoodi sokke kuivama paneb?” Ma ei osanud midagi öelda. Selgus, et sokid tuleb panna kuivama ükshaaval ja soovitavalt nii, et pesulõks jääks talla alla, et pärast kuivamisejälge näha poleks (kuigi kinga sees ei näe seda kuivamisjälge ju niikuinii keegi?). Kõik pluusid ja püksid käis ta ükshaaval üle. Ainult kaks käterätikut jäid puutumata, kuigi…
“Tegelikult paneks ma need ka teistmoodi kuivama,” ei jätnud ema siiski mainimata. Mis seal vahet on, kuidas üks käterätik kuivab, ei saanud mina aru. “Esteetiline peab ka jääma…et oleks ilus vaadata,” selgitas ema, nagu oleks see kõige loogilisem asi maailmas.
“Miks sa siis üldse lased mul pesu kuivama panna, kui niimoodi kulus sul kokkuvõttes kaks korda rohkem aega?” küsisin ma.
“Selleks, et sa õpiks!” lausus ema.
Ta on mind varem ka püüdnud õpetada, kuidas isegi triiksärke niimoodi kuivama panna, et neid pärast triikida ei tule, ometigi ei ole ma seda nippi omandada suutnud.
Aga võib-olla suudan ma nüüd meelde jätta,kuidas sokke kuivatada?

Psühholoog ja Härra prominentne isik

/ Eveliis / 8 Comments

Tänu (hmmm, väga veider on seda sõna siinkohal kasutada) Covid´ile olen ma sel aastal osalenud hästi paljudel webinaridel. Kohati isegi tõesti tuleb koroonale tänulik olla, sest kui ma oleksin webinaride asemel osalenud seminarid, oleks mul ajast kahju olnud. Mõned neist on sellised “nähtud-tehtud” ja ausalt panevad mind silmi pööritama, et kaua võib samast asjast jahuda, aga ikka osaled, lootuses saada tutvusi, nippe, näpunäiteid, kogemusi. Tänu webinaridele saab kenasti rööprähelda ja aja kokkuhoid sõitmise ja parkimiskoha leidmisel on arvestusväärne. Samas on sõna “tänu” kasutamine ikka nii vale, sest füüsiliste messide asendumine virtuaalsetega on minu 2020 osaliselt täitsa p..i keeranud. Sellest ei hakka ma rääkimagi, mida projektide edasi lükkamine endaga kaasa tõi. Alles paar kuud tagasi pidin ma osalema ühel prominentse isiku juhitud ärivisiidil ühele mind huvitavale sihtturule. Kaks päeva enne reisi toimumist muutus see riik “punaseks tsooniks” ja visiit jäi ära. Aga moodsad ajad, moodsad lahendused, moodne mina – webinarid ja online-konverentsid selle asemel it is. Lisaks nendele hoian ma silma peal ka paljudel lehekülgedel, mis teavitavad erinevatest ärivisiitidest, seminaridest, konverentsidest ja nii pole vist ime, et see prominentse isiku nimi on sel aastal päris palju mu uudisvoost läbi käinud. Ma olen oma tööalases uudisvoos näinud inimesi seda nime palju mainimas. Olen isegi tundnud teatud aukartust, et kui peaks kunagi kohtuma, kas oskaks suheldagi.

Täna käisime me jälle psühholoogi juures. Jajaa, sellel lool ON seos, ma luban. Ma ei saa ega taha jagada üksikasju, aga ühe seiga, millel me ka täna kaudselt peatusime ja mis selle eelnevaga haakub, jagan teiega ikka, sest naljakas (minu meelest). Seda teame me kõik, et vanemad oma lapsed pekki keeravad. Kusagil jäi mulle isegi silma üks meem, et “kui vanemad lapsi pekki ei keeraks, siis nad ei koliks kunagi kodust välja”. Nii pole ka minu vanemad erandid. Järgnev ei ole absoluutselt etteheide, aga minu ema on alati olnud hästi nõudlik ja emana ta kiitusega just eriti ei priisanud. Või siis ütleme nii, ta leidis alati kellegi, kellega mind võrrelda, ja kellele ma alla jäin. Minul on selleks kellekski, kellega mind võrreldi, alati olnud “Ene poeg”. Ma olen kasvanud üles kuuldes kui tubli on “Ene poeg”. Ma tänaseks isegi enam ei mäleta, mida ta kõike tegi, aga ta tõesti oli eriline oivik (nagu parimas mõttes), ma ei osanud tookord isegi kade olla, sest ta oli minust “nii palju vanem” – lausa kolm ja pool aastat äkki, et tunduski hoopis teine level. Meie ta õega mängisime nukkudega, tema osales samal ajal suure tõneäosusega mõnel järjekordsel olümpiaadil. Iga kord kui ema sõbrannal külas käis, teadsin ma, et mind ootab ees loeng sellest, mida kõike “Ene poeg” saavutanud on. Oli ka, aga ma mingi hetk hakkasin seda ignoreerima, sest kaua sa jaksad. Kunagi ema ütles naljaga (oli ikka naljaga?), et no kui sinust välisministrit ei saa, siis suursaadikuks võid sa ikka ju saada. Kust selline mõte? Loomulikult sellest, et “Ene poeg” oli ühes või teise riigis suursaadik.

Nutt tuleb kurku kui ma mõistan, et olen emana feilinud

/ Eveliis / 90 Comments

Ma ei ole kunagi arvanud, et oleksin ideaalne ema, ma ei ole isegi seda muljet püüdnud jätta, vaid ausalt rääkinud, et igasugu meisterdamised ei ole minu teetassike, mängutoad mulle ei meeldi, vabatahtlikult ma kuhugi batuudikeskusesse lapsega ei lähe, kaubanduskeskuste mängutubadest olen siiani samuti suutnud meid eemal hoida, raamatu ettelugemine käib mul hooti, päris ausalt siis kui viitsin (kuigi uuest aastast võtsin end kokku ja sunnin end talle lugema, hetkel loeme vaheldumisi eesti-ja norrakeelset “Sööbikut ja pisikut”). Ma olen oma lapse peale karjunud, ma olen teda tutistanud, ma olen teda isegi löönud. Ei ole ideaalne ema. Ometigi olen ma laias laastus oma emaks olemisega rahule jäänud, kriitikat, et emaks olemine tuli mulle raskelt, on valus olnud lugeda, sest emaks olemine tuli vägagi loomulikult ja kõik see, mida ma olin enne kartnud, tundus maailma kõige loomulikum tegevus, ma lihtsalt ei ole kunagi varjanud, et emaks saamine ja kasvamine on vaid lust ja lillepidu. Nii nagu püütakse millegi pärast muljet jätta. Salaja tunnistavad kõik, et on raske olnud, aga väliselt tahetakse mingil põhjusel jätta muljet, et kurdavad vaid need, kes emaks pole loodudki.

Pika sissejuhatuse lõpuks ütlen ma, et ma ei suudaks kedagi armastada rohkem kui oma last. Ta on muutnud mind paremaks inimeseks, ta on mind päriselt pannud aru saama, mida tähendab armastus. Piirideta armastus. Ei ole midagi ilusamat ja armsamat kui see laps poeb sulle diivanil kaissu ja ütleb: “Ma olen küll unine, aga ma jään sinuga alla telekat vaatama, sest ma tean, et sa üksi kardad seda filmi (“Titanicut”) vaadata.” Teeb hellalt musi ja paitab mu pead ja ütleb, et olen tema armas emme.

Ajaloolised emad

/ Eveliis / 6 Comments

Ma olen endale viimase kahe nädala jooksul lubanud üsna palju logelemist ehk siis teisisõnu olen ma keskendult ära teinud kõik vajalikud tööülesanded ja ülejäänud aja tegelenud asjadega, millegi vist tegelevadki normaalsed inimesed, kes töönarkomaanid ei ole. Muuhulgas olen ma vaadanud ka terve hunniku filme, loomulikult multikaid (Ida uus lemmik hetkel on nt “Egiptuse prints”, ma olen seda pidanud juba kolm korda vaatama), aga ka pärisfilme. Kaks neist – “Der Untergang” (sest II maailmasõda!) ja “Hertsoginna” (sest kostüümidraama!) panid mind sügavamalt mõtlema filmides kujutatud emade peale ja nende suhtumisse oma lastesse.

Hertsoginna Georgiana loobus oma armastatust (armukesest), kui abikaasa (kel endal oli palju armusuhteid, lisaks sundis ta oma naist 20 aastat elama ühes majas oma armukesega)  ütles, et naine ei näe sellisel juhul kunagi oma lapsi. Millise valiku teie teeksite? Loobuksite armastuse nimel lastest või laste nimel armastusest? Aga mida te teeksite siis kui saaksite teada, et ootate oma armukese last ja teie mees sunnib teid selle lapse ära andma? Film ise oli ilus ja samal ajal julm, ent kõige rohkem puudutas see film mu emasüdant ja pani mõtlema nende valikute peale. Ida ajab mind aegajalt hulluks, aga absoluutselt mitte mingil moel ei kujutaks ma ette, et peaksin ilma temata elama. See on ikka nii eriline tunne kui laps ütleb sulle, et armastab sind ja et oled hea. Mehe suust on need sõnad samuti ilusad, kuid lapse suust tulnud “ma armastan sind” on midagi sõnaseletamatut.

Ja siis oli teine naine – Magda Goebbels, kes 1945.aastal oma mehe ja kuue lapsega läksid elama Hitleri punkrisse. Naine, kes kirjutas: “Meie suurepärane idee on määratud hukkumisele, koos sellega kõik, mida kogesin oma elus kui ilusat, imetlusväärset, õiglast ja head. Maailm, mis tuleb pärast füürerit ja natsionaalsotsialismi, ei ole väärt, et selles elada ja seepärast võtsin ma ka lapsed siia kaasa. Mul oleks kahju neid jätta elama elu, mis tuleb pärast meid … “.  

1. mail pakkus Magda Goebbels oma lastele mahla, millesse oli segatud unerohtu. Vanim laps sai aru, mis toimub ja hakkas vastu ning Magda pidi teda kinni hoidma, kuni rohi alla oli neelatud. Kui lapsed olid sügavalt uinunud, murdis ta kaaliumtsüaniidi ampullidel tipud maha ning tilgutas surmava vedeliku lastele suhu.  Samal õhtul astusid Joseph Goebbels ja Magda Goebbels pidulikus riietuses ja vaikides trepist alla. Nad hammustasid tsüankaaliumiampullid puruks ja SS-i ohvitser tulistas neid kuklasse.

Issver, mul tuleb sellest mõttest kananahk peale. Jaa, on olukordi, kus ma ka näeksin end samamoodi käitumas, aga see olukord ei olnud kindlasti mitte selline. Kuidas suudab üks ema olla nii pimestatud poliitikast, et võtab pigem oma lastelt elu kui laseb neil edasi elada maailmas, kus pole Hitlerit? Kananahk tuli jälle peale.