Mulle ikka tundub, et mida väiksem linn, seda suuremad draamad. Keila tundub ikkagi üks selline depressiivne Eesti väikelinn olevat, kus inimestel ei ole elu ega hobisid või on iluteenuste pakkujaid liiga palju, sest pidevalt käib siin mingi draama.

Võib olla te mäletate seda esimest draamat? Avaldasin arvamust ja oi jumal hoidku, kuidas ma selle eest naha peale sain. See tähendab, et ega ma suuresti aru ei saanud, mis ma valesti olin teinud, aga selgus, et küll ma olin ebaeetiline, küll ma olin lekitanud isikuandmeid, küll ma olin oma arvamusavaldusega astunud üle andmekaitseseaduse, tarbijakaitse seaduse, läinud kaasa kiusu, klatši ja mõnitamisega. Kuulasin süüdistused ära, kehitasin õlgu ja läksin oma eluga edasi.