See on nüüd lugu sellest, kuidas minu elab kaks erinevat inimest. Üks, kes saab tööalaselt asjadega hästi hakkama ja teine, kes on täielik udu. Ja kuna see udu on ikkagi ülekaalus, siis juhtubki nii, et palud töölt võimalust kodust tööd teha, sest vaja on kass kastreerimisele viia, sõidad siiski linna, sest loomulikult ei olnud sul meeles, et opp toimub Haaberstis, mitte Keilas, lähed istud kontoris töölaua taha ja saad pool tundi hiljem loomakliinikust kõne. “Teie kiisu on juba kastreeritud, võite oma kiisu-miisule järele tulla!” Ei olnud piinlik, üldse mitte. Ja ei olnud ma enda peale vihane, ei olnud, sest sõitsin kõigest ilmaasjata linna ja tagasi. Oot, mis need kütusehinnad meil eile tegidki?

Et mitte päris minion välja paista, siis pean ma tõele au andma, et Baymaxi võttes oli mul justkui meeles, et nii tema kui ta õed-vennad olid kastreeritud, steriliseeritud, aga tundes mind ja vaadates Maxi käitumist oli mul ikkagi kahtlus, et olen selle välja mõelnud. Kontrollisin hommikul isegi lemmikloomaregistrist järgi, aga seal ei olnud märget selle kohta, vaatasin läbi ka lepingud, kuid ka seal ei olnud seda kirjas. Miks ma lemmiklooma passi ei vaadanud? Noh sellega on selline värk, et mingil veidral põhjusel otsustasin ma meie loomade passid tavapärasest kohast kindlasse paika ära panna ja see paik on siiani tuvastamata. Mina ei suuda meenutada, ka Marek ei leia ja kui Marek juba ei leia, siis tõenäosus on, et olen need koristamiste tuhinas valesse virna pannud ning ära visanud, sh ka udupeene venelase passi või siis tõesti pannud nii kindlasse kohta, et noh kindlamat paika ei ole olemas. Miks ma ei kontrollinud, kas tal munad olemas on? No kuulge, kelleks te mind peate? Ma olen ikkagi linnalaps, kes lihtsalt elab maal. Kas see fakt nüüd vähendas või suurendas seda, et ma kohati idiot sandwich olen, jäägu teie otsustada.