Et tegu on tasulise blogiga, siis olgu kohe alguses öeldud, et siit postitusest midagi põnevat ei leia. Lihtsalt pildid. Ühtlasi pani see postitus mind aru saama, miks ma blogimisest puudust tundsin. Mulle meeldib pildistada, ma ei ole selles küll eriti hea, aga mulle meeldib pilte teha ja kui ma jõulude ning uueaasta vahel oma telefonis pilte skrollisin, leidsin ma end mõttelt, et aga mida ma nende piltidega teen kui mul pole blogi, kus neid jagada. Mitte et ma arvaksin, et teie millestki olulisest ilma jääksite, aga see vist ongi see blogijale sissekodeeritud edevus, millest lahti ei saa – soov oma tegevusi ikkagi mingil määral teistega jagada. Ehk siis see on üks neist postitustest, mis on kirjutatud selle pärast, et mul need pildid vaid telefonis ei oleks, kust ma nad ühel hetkel kustutan, sest no milleks neid ikka vaja:D Aga ma näitan ka paari leidu, mis eile Keila “Sõbralt sõbrale” poest leidsin. Shopping olla hea teraapia. Proovisin eile ja pean tunnistama, et korraks oli päris hea. Eriti kui Ida tuppa lõpuks leidsin täpselt sellise voodikatte, mida taga olen ajanud.

Kes tundis muret, et pitsid ja satsid on Ussipesast kadunud, siis näete nüüd, et nad täiesti elus ja tervises. Eile oli “Sõbralt sõbrale” poes vist kaubapäev, sest jõhkralt rahvast oli, aga lahedat kaupa ka. Ma tegelikult läksingi sinna sellepärast, et nägin nende FB lehel peeglit, mida ma Ida tuppa tahtsin. Sobiv tekikate ja mõned muud vidinad olid puhas boonus.