Skrollisin Facebookis ja ette jäi järjekordne kurb kassilugu Cats Help MTÜ lehelt, kus keegi on oma kiisut peksnud ja kellega taheti “midagi ette võtta” ning mu mõistus lihtsalt tõrgub mõistmast, mis nende inimeste peas toimub, kes loomi piinavad. Jätavad nad surema, viivad nad surema. Ma vaatan oma loomade silmadesse ja nad on kõige armsamad loomad. Oma veidrustega, aga armsad. Tahtsin kirjutada, et näen nende silmades armastust, aga seda võiks öelda pigem Dexteri kohta, Baymaxi nägu on alati selline nagu ta heidaks midagi ette.
Dexteri veidrusi te teate, aga ega Baymax parem ei ole. Kui me ta Cats Helpist võtsime, oli ta arg ja väga ligi ei tulnud, pai saime teha vaid siis kui söögiga meelitasime. Tänaseks on Baymax nii paimaias, et ööseks peame me käed teki alla peitu panema, sest ta lihtsalt ei lase muidu magada ja nõuab pai. Tema suurimaks veidruseks, kui seda nii saab üldse nimetada, on rutiinid. Max on rutiinikass. Õhtuti tuleb ta meile kaissu magama, nurub pai, peseb end agaralt ja siis sööstab voodist minema – suure kolinaga. Absoluutselt kindlasti peab ta peale seda oma liivakasti kasutama, vääääga agaralt ja pikalt nagu tahaks Hiina jõuda, ning sellele kõigele järgneb õhtusnäkk ja oma toolil magamine.