Kas teil on ka nii, et kui te tööd ei otsi, siis tuleb igasugu pakkumisi ja siis kui otsite, on selline tunne, et pole olemas ühtegi kohta, kuhu te sobiks, sest absoluutselt ühtegi pakkumist ei tule, isegi kutset vestlusele. Mul on täiega tihti nii. Lisaks veel on tihti nii, et kui siis pakkumisi tuleb, siis tuleb mitu korraga ja tee siis see õige valik, eksju.
Mäletate ju seda korda kui ma kuupäevad sassi ajasin, viimasesse vooru ei läinud ega vastanud ka telefonile, sest mu telefonil olid kõik teavitused “mute” peal ning mul polnud aimugi, et mind taga aeti. Pole siis ime, et nad 2.kohale jäänud inimese ehk “safe choice” nagu nad ütlesid, valisid. Ma oleks vist ka valinud. Lakkusin päris korralikult haavu, et nii loll olin, aga kuna mul oli samal ajal kaks pakkumist veel, siis sain suhteliselt kiiresti üle, et nii loll olin olnud. Täna tundub mulle, et pidi nii minema, aga noh ikka mõnikord mõtlen, et huvitav, kuidas ma oleks tolles rollis hakkama saanud.
Ja mäletate seda hiljutist pakkumist, kus potentsiaalne tööandja mu peale solvus, sest ma tõtt rääkisin. Et unustasin ära, et samal päeval oli mul üks kohtumine. Kui ta mind tunneks, siis ta oleks mõistnud, et see on nii minulik. Kui kalendris meeldetuletust ei ole, siis ma tõesti võin samale päevale neli erinevat asja organiseerida ja siis avastada, et oih… Sülitan kolm korda üle õla, aga vot tööalaseid kohtumisi ei ole ma veel suutnud ära unustada. Ai, kurat, valetan. Ühe lõunasöögi olen küll unustanud. Samas, mind on ka unustatud. Olen ekstra teise riiki kohale sõitnud ja avastanud, et kedagi ei ole. Ei olnud lihtsalt meeles. Ühe korra olen nagu tropp seisnud maja ees vihmas oma kataloogiga ning üritanud uksest ja aknast sisse saada, aga ei saanud. Mu meelest oleks viisakas olnud öelda, et kuule, ma otsustasin ümber, mitte ignoreerida, aga mida mina ka viisakusest tean.
Mõnda aega tagasi tuli mulle jälle üks huvitav pakkumine. Tuleb ju tunnistada, et on ikka egopai küll kui keegi ütleb, et vot vaatasime seda ja toda ning meile tundus, et me peaksime lähemalt rääkima. Meelitatult suhtled edasi ja flirdid mõttega ning siis ühel hetkel tunned, et teine pool vajub ära. Mis värk on? Saad vastuseks, et oih, me ei pannud tähele, et sulle vist su praegune töö meeldib, et me siis ei hakka rohkem pingutama. Eem.. mida? Tunnetad kuidagi järjekordset solvumist. No kas mina olen süüdi, et te oma kodutööd paremini ei teinud enne kui oma pakkumisega lehvitama tulite ning mu kõrvale praakisite, sest “tundub, et praegune töö meeldib”.
Mis värk nende solvumistega on?
Pole aimugi. Olen 15 aastat töötanud kohas, kus magistriõpingute ajal juhendaja kutsel alustasin. Vabatahtlikult lahkuda ei plaani. 🙂
No aga see on vaid hea kui töö nii meeldib, et juba 15 aastat:) Mina olen selles mõttes kärsitu, et kui midagi ei meeldi ja näen, et see ei muutu, siis ma liigun edasi. Või noh varem liikusin. Mida vanemaks saan, seda paindlikumaks olen muutunud ja hindan stabiilsust. Samas rutiini ikka ei kannata, vanus või mitte. Õnneks seda ka pole:D
Jaa, kahtlemata on see hea ning ma teadvustan endale kogu aeg, et mis puutub töösse, siis sellega on mul elus tõeliselt vedanud. Tegevus ise, seltskond, arengud, sissetulek (see võib muidugi alati suurem olla, eks ole), kõigega olen tõesti rahul. 🙂 Eraelu teisest küljest… 😀
Ja minul saab järgmisel kuul 30 aastat ühes ja samas kohas töötamist täis 🙂 Ühe korra olen aktiivselt muud kohta otsinud, kuid ei võtnud siiski pakkumist vastu. Üks põhjustest, et sain oma muid oskusi proovile panna (teine see, et mu puhkus oleks 2 nädala peale läinud, kui vanas kohas 4 välja teenitud … Oh, seda Põhja-Ameeriklikku töökeskset elu küll…) Neli aastat tagasi mõtlesin, et lähen varajasele pensionile ja siis oli äkki kaks natuke teistmoodi tööpakkumist ka kohe pea omast käest võtta. Kuid tööandja meelitas ikka mind jääma, sest tulemas olid huvitavad muutused. Mõtlen, et ega ma vist ühte ja sama asja poleks nii pikalt teinud, lihtsalt samas kohas on olnud hulk väljakutseid, mis mind paelunud. Ja head töökaaslased. Ja inimesed, kellele abiks olen saanud olla. Kas aga kõik alati väga roosiline on olnud… Kindlasti mitte. Aga see on nagu abielugi, peab iseenda ja partneriga “tööd tegema”, et ette kerkinud küngastest ja vahel mägedest üle ronida 😉