Lapsed ja “Squid Game”

Iga kord kui ma julgen kirjutada teemal lapsed ja internet, siis leidub inimesi, kes peavad mulle ütlema, et mis ema ma selline olen, kes ei suuda oma lapsega nii palju tegeleda, et teda eemal hoida nii TikTokist kui muudest kohtadest, mis temavanuse lapse jaoks pole mõeldud. Teate, tegelikult oli ka mul endal romantiline ettekujutus sellest, milline on elu tütrega. Et me kõnnime romantilistest kleidikestes mööda põldu, korjame lilli ja maasikaid, vaatame nunnusid multikaid, loeme Astrid Lindgreni raamatuid ja ma isegi mäletan seda aega kui ma ütlesin, et nutitelefoni ja iPadi ta endale küll ei saa. Siis naerdi mu üle, et oodaku ma natukene, et kui kõikidel teistel on, et mida ma siis teen, ütlen, et võtku oma krihvel ja kriit ning öelgu, et me oleme niipalju ägedamad kui teised ega vaja moodsaid vidinaid.

Seega nii palju ma vanemana “feilisin”, et internetti ei ole ma talle kunagi keelanud. Juba selles mõttes, et kõik on niikuinii internetis – mängud, laulud, multikad. Ilma internetita aastal 2021 ei saa. Nii palju diip kunstiinimene ma ei ole, et ütleks, et saaks. Ei tahagi. Elekter ja internet on leiutatud selleks, et neid kasutada. Beebieas kasutasin ma väga vähe seda “ah, võta telefon, ma ei viitsi taktikat”, aga mida aeg edasi, seda rohkem internet ja nutimaailm meie ellu tuli. Samas ei saaks ma öelda, et Ida oleks nutisõltlane, ta oskab väga hästi ise mängida, tal on metsikult hea fantaasia ning tal on olemas lapsepõlvemängumaa, mida paljud võivad ehk juba eksootikaks nimetada.

Milles siis probleem? Ma olen moodsatest äppidest täitsa valgusaastate kaugusel. TikTokist ei olnud ma midagi kuulnud enne kui sõbrannade lapsed sellest rääkima hakkasid ja nii nende mõjutusel see ka Ida telefoni jõudis ning ma teada sain, millega tegu. Ausalt, ei keelanud, sest milleks – kui teistel on. Ma ei saa teda hoida teadmatuses. Varem või hiljem avastab ta selle ikka.

Olen nii palju kui võimalik talle sotsiaalmeedia ohtudest rääkinud, aga ega see ka nüüd kõige lihtsam ei ole. Teha lapsele selgeks, kes on “pervert”, mis on enesetapud, netikius ja nii edasi, kui tema maailm on veel nii rikkumata, et ta aju ei registreeri neid teemasid, on üsna raske, aga jonnakalt ma sel teemal ikka räägin ning loodan vaid parimat. Olen teda ka korrale kutsunud kui minu arvates rumalustega tegelesid ja kui üks nende sõpradest ropendas, ütlesin, et keelan suhtluse ära kui Ida oma sõbrale ei ütle, et niimoodi ei käituta. Minu kuuldes ja nähes ei ole nad enam lollusi teinud. See aga ei tähenda, et nad salaja kukupaid oleksid. Me kõik oleme lapsed olnud ja teinud asju, mida vanemad ei lubanud. Te pole? Mina küll olen. Isegi ühe üheksakordse maja katuselt teisele oleme roninud. Ei tundu väga adekvaatse teona, aga ronisime. Praegu tuleb kananahk peale.

Edasi tuli “Squid Game”. Ka sellest ei olnud ma midagi kuulnud. Sain teada alles siis kui meile tulid sõbrad külla ja lapsed “Netflixist” selle käima panid ning üks meie sõpradest ütles, et see pole lastefilm ning keelas vaadata. Selgitas mulle ka, et pidi olema selline roosa ja värviline seriaal, aga jõhker ja tapmist täis ning juba pidid lapsed sellest ajendatult eluohtlikke mänge korraldama. Selge. Sellest mulle piisas. Seekord otsustasin ma olla hea ja korralik vanem ning ütlesin Idale, et see on üks seriaal, mida vaadata ei või, sest ma ei luba. Minu õnnetuseks on selles seriaalis üsna hea taustamuusika, st Ida maitse järgi muusika ning nii käis see paganama kalmaarimängu muusika meile ikka kodus taustaks. Naiivne mina arvas, et sellega ka kõik piirdus. Kuniks siis Ida tuli ühel päeval sõbranna juurest koju, nad olid koos linnas poes käinud, ning ta koolikoti küljes oli kuju, mille ma tundsin ära “Squid Game” muusikavideost. Pagan noh!

Ma ei tahtnud seda seriaali vaadata, aga kuidas ma keelan, kui ma ei tea, millega tegu. Tuttavad rääkisid jälle, et tegelikult jube hea seriaal, kuid kindlasti ei tohiks seda lapsed vaadata. Vastumeelselt hakkasin ma seriaali vaatama. Pean tunnistama, et ka mulle meeldis. Vägivaldne ja verine, kindlasti mitte lastele, kuid ma mõistsin selle võlu. Aga mitte seda, miks Idal ripub koolikoti küljes üks nondest roosadest killerfiguuridest. Tulin reisilt koju ja otsustasin, et peame sel teemal rääkima. Ütleme nii, et minu naiivsus oli ikka olnud piiritu ja selgus, et Ida teadis “Squid Game’ ist” ikka kordi rohkem kui ma arvasin ja eeldasin. Poisid koolis olid rääkinud, siis keegi oli soovitanud You Tube’ ist vaadata, kellegi pool külas vanemad olid lubanud vaadata…Ups, eks. Ütlesin, et olgu, aga mulle ei meeldi see roosa killer koti küljes. “Aga ma olen fänn, kõik on fännid!” hüüatas Ida. Ma pidin pikali kukkuma ja mu naiivsus kukkus mulle kolin selga. Kuidas saavad lapsed fännata sellist seriaali? Kaheksa-aastased? Mitte 16-aastased?

Pahandamise ja targutamise asemel otsustasin ma tal lasta rääkida, et mida ta siis seal fännab. “No see tüdruk, see 067 tema on täiega hea ja ta aitab teisi ja see mees…, ” selgitas ta õhinal. Kuna ma olin seriaali vaadanud, siis sain ma aru, millest ta räägib ning mulle tundus, et see on isegi täiesti mõistlik selgitus. “Aga need roosad ei ole ju head, neid ei saa fännata, sa ei saa fännata inimesi, kes tapavad õnnetuid ja vaeseid inimesi?” küsisin ma. Võib olla olen ma jälle naiivne, kuid mulle tundus, et sellest sai Ida aru ning me leppisime kokku, et roosa killerfiguur kaob koolikotiküljest. Millegi pärast kahtlustan ma, et see läheb sinna tagasi, kuid mulle tundub, et päris keelamisega teeksin ma asjad veel hullemaks. Ma ei tahaks, et ta midagi sellest seriaalist teaks, aga nagu aru saite, siis ta teadis sellest juba tunduvalt varem kui ma üldse midagi teada sain. Seega isegi kui mina oma rumaluses hoiaksin teda nendest asjadest eemale, siis ta käib koolis, trennis, huviringis, sõprade juures ning ma ei saa kuidagi teada, millest lapsed räägivad või mida nad vaatavad. Saan vaid loota, et ta räägib mulle ise ning niikaua kuniks ma tean, kes ta sõbrad on, olen ma enam vähem rahulik.

Aa muide, netis jäi mulle silma, et keegi juba pakkus müügiks neid killerfiguure heegeldatuna. Nagu mis teil inimestel viga on? Kas te pole ka seriaali vaadanud ja ei tea, millega/kellega tegu või teile tunudb nunnu kinkida teisele inimesele heegeldatud mõrtsukas? Seda minu aju ei võta.

Rääkisime siis edasi “Squid Game ist” ja ma sain aru, et Ida on seda juba piisavalt näinud. Kogu oma naiivsuses sain ma aru, et isegi kui mina olen keelanud, siis kusagil ta ikka seda ka edasi vaatab. “Olgu,” tegin ma otsuse, “vaatame seda koos. Mulle tundus see ainuke loogiline otsus, et ma saan seda koos temaga vaadata, selgitada ja leppisime kokku, et kui keegi peaks teda kutsuma mõnda tobedasse mängu või ta kuuleb, et keegi midagi sellist mängib, siis ta annab mulle teada. Kas ma oleks veel paar aastat tagasi uskunud, et pean lapsega koos killerfilme vaatama ja rääkima internetiohtudest. Samas ma tunnen Idat, ta on selline väike rebel, et kui ma midagi kategooriliselt keelaks, siis ta juba kiusu pärast leiaks võimaluse mu keelust üle astuda. Ta on leidlik.

Kõik, kes te nüüd tahate öelda, et meie lapse seltskonnas küll keegi ei vaata selliseid asju, siis teil on vedanud. Või et vaata, kellega su laps läbi käib. Ida sõbrad on korralikest peredest ja vägagi tublid lapsed, kes käib balletis, kes ratsutamas, kes teatrikoolis, rahvatantsus… Ei ole nii, et ma olen tal lubanud sõbrustada suvaliste teismeliste kaakidega, kes koolis ei käi ja poe taga suitsetavad ning “Squid Gamei” vaatavad. “Squid Game`i” vaatas ta koos minuga. Minu suureks üllatuseks ta ei viitsinud seda lõpuks enam vaadata. Võib olla ei olnud enam põnev kui lubati? Ma ei tea, aga ma jätkuvalt olen seda meelt, et keelamise asemel ma pean püüdma teda ja tema huvisid mõista. God knows, see ei ole üldse lihtne.

Raske on mõista, mida mõtleb kaheksa-aastane. Või meenutada, mida ma ise selles vanuses mõtlesin, et teda paremini mõista. Muidugi olid ka ajad ja vahendid teised. Võimalik, et mina oleks ka lapsena tahtnud “kalmaarimängu” vaadata. Õnneks või kahjuks ei olnud siis selliseid seriaale olemas. Aga õudukaid vaatasime me küll salaja kui kellelgi VHS ja mängija juhtus olema. Ma ei tea, kas meid just keelati, aga millegi pärast vaatasime me neid salaja. Ma lugesin salaja “Lolitat” ka. Vaevalt see 10-11aastaselt lubatud oleks olnud.

Ja nüüd koolitööks joonistama. Virmalisi. Õnneks mitte kalmaare.

15 thoughts on “Lapsed ja “Squid Game”

  1. Oh see on nii keeruline ja tume maa. Mul lapsed 6 ja 4 ning ma juba eos tean ette, et see teema kunagi hakkab pihta. Eks see ole paratamatus ja minu meelest tulid sa selle olukorraga üli hästi toime. Müts maha et rahulikuks jäid ja suutsid nö kaine mõistusega mõelda, et millest oleks kasu jne. Ma ise olen pigem hästi selline kes emotsiooni ajal ütleb ära ja siis mõtlen et pekki oleks võinud teisiti. Mitte alati muidugi aga ikka tuleb selliseid asju ette. Lihtsamaks see igal juhul ei lähe. Vanusega kõik need ohud ja lollused kasvavad 😬 Edu!

    Like

    • Ma olen 728829 korda emotsiooni ajel pekki keeranud neid olukordi ja seekord (kuna mu jaoks toesti pigem vastuvôetamatu et laps selliseid asju vaatab) môtlesin et proovin teisiti. Ehk aitab 🤷‍♀️

      Like

  2. Mina ei tea, mul on lapsed küll nüüdseks täisealised, aga ma lubasin lapsena alati ka nn. “eakohatut”. Rääkisime küll neist asjadest, et miks nii ja miks pole hea jne, vist. Ma mäletan, et kui tuli välja eesti kuulus koolitulistamise film “Klass” oli poeg umbes 8. Film oli rangelt alla 12-aastastele keelatud. Noh, kuniks ma mõtlesin, et kas peaks või ei peaks, võiks või ei võiks, oli tema selle juba 7-aastat vanema onupojaga netist ära vaadanud. Mis mul ikka öelda. Blair Witch oli ka umbes samal ajal väga kuum teema, mina ise seda vaadata ei julgenud, aga talle keelamist ka vajalikuks ei pidanud. Mind ennast lubati lapsena alati kõike lugeda, kui laps olin (erinevalt paljudest klassikaaslastest). Meil oli vist pea ainus nõukaaegne pere, kus “Avameelselt abielust” polnud peidetud ja ma võisin seda sirvida, kui huvi tekkis, kui klassiõde 5. klassis avastas “mis põnev raamat ja tuleb läbi lugeda”, kehitasin vaid õlgu ja ütlesin, et ammu tuttav. Tuli suur tüli :-). Ja Lolitat lugesin ka varapubekana (11-12), ausalt, mulle päris meeldis, ma ei mõelnud, et öök, vanamees :-). Mingi Mirabiilia sarja krimka kohta, kus oli ohtralt inimeste tükeldamist (pealkirja küll ei mäleta) ütles ema, kui olin kuskil 12, et ära parem loe. Noh, ma kohe lugesin. A ma olen ju vana ka. Aga tahan öelda, et pooldan igal juhul seda, et räägime asjast, mitte ei keela lihtsalt ära. Võimaluse keelust üle astuda leiab iga kell.

    Like

  3. Minu vanim laps on 1. klassis. Telefoni ostmist oleme meelega edasi lükanud, kuni tal reaalselt seda vaja läheb, ja siis saab esialgu nuputelefoni. Kuna iseseisvalt ta pikemalt kuhugi liikuma ei pea, siis ei ole me veel vajadust näinud. Kunagi saab ta kindlasti nutitelefoni (ja ülejäänud kaks last samuti), aga üritame seda võimalikult edasi lükata, kuni närvisüsteem ja mõistus veidi küpsemad on.
    Tahvlit ega telekat meil kodus ei ole ning meie läpakatele neil ligipääsu ei ole. Paar korda nädalas saavad multikaid vaadata, aga teatud allikatest ning piiratud aja. Kusjuures kõige rohkem meeldib neile vaadata nn täiskasvanute saateid (uudised, dokumentaalid jms).
    Õnneks on koolis ja lasteaias sarnase seisukohaga vanemate kontsentratsioon suur, nii et võrdlemist ja nutimaailmale keskendunud jututeemasid ei ole kohanud. Tutvusringkonnas on vähe neid lapsi, kellel on enne 10-aastaseks saamist mingi nutiseade (vabalt) saadaval. Aga ma annan endale aru, et me kuulumegi “imelikku” mulli 🙂

    Like

    • Väga tore kui selline “imelik” mull on ja see võimalik on, väga mõistlik, aga meie peres see ei toimiks, sest me juba ise vaatame telekat ja sarju, pluss mina oma blogi ja instaga, nii et oleks raske lapsele neid asju keelata ja peaks täitsa ise muutuma, aga see poleks meie. Igale oma. Ma lihtsalt loodan, et see tasakaal nutiseadmete ja niisama mängimise vahel säilib nii nagu tal praegu ja kui nii, siis ma usun (tahaks loota) et ei tule suuremat probleemi.

      Liked by 1 person

  4. Njaa… Tahaks ka olla täiuslik lapsevanem aga ei ole. See sama kalmaarimäng, ma kuulsin esmakordselt sellest lapse käest. Ma ei osanud midagi hirmasat ka näha ja lubasin tal ise koos sõbraga seda kodus vaadata. Mingil hetkel ma sain ise aru, et oota see pole lastefilm. Esimese asjana ehmatusega keelasin ära. Hakkasin ise vaatama. Ja kui uurisin lapselt, et kas teised ka kõik vaatavad oli vastus jaatav. Küsisin kustkohast … noo internetis youtube jne . Selgeks sai mul see, ta vaatab seda nagunii. Mis ma kuulasin ära tema arusaama sellest mida ta näinud olid ja siis ütlesin, et davai nüüd istume koos maha ja hakkame vaatama. Istusime ja vaatasime ja mina selgitasin igat asja mis seal toimus. Laps sai palju rohkem asjadest aru ja ütles, et ok see polegi nii lahe kui ma arvasin. Meile neid kujukesi ja maske koju ei tule, selles saime ka ühelemeelele. Leian, et pigem siis olla ise juures ja asja selgitada kui rangelt keelata.

    Like

  5. Mnjah, kui minu vanim poeg esimeses klassis oli, vaatasid kõik klassikaaslased “Kättekat” ja mina ahmisin õhku, kui laps küsis, mis see on. Pärast rääkis, et oli proovinud sõbra pool vaadata ja igav oli. Huhh.
    “Imelikku” mulli kuuluvad kõik minu mitte-eestimaised lastega sõbrad, vähemalt “meie” välismaal ongi kombeks laste netitegevust väga hoolega jälgida, aga eks see sõltub ka vanemate endi jaksamisest. Astrid Lindgreni peaks sellegipoolest lugema kõik lapsed, olgu mullis või mullivälised. Ja tänapäevaseid toredaid lasteraamatuid muidugi ka.

    Like

  6. Pingback: Tiktokist lastevanematele – Manjana blogib

  7. Me ei keelanud lastel mingeid teleseriaale või mänge, polnud ka interneti või mobla piiranguid. Tingimuseks, et hinded on koolis korras. Väljas ja trennis käimist polnudki vaja tingimuseks seada, seda tegid ise meeleldi. Vahel vaatasime koos selliseid mitte just lastekaid nagu Simpsonid, Futurama, Family Guy, … FPS (First Person Shooter) mängisin arvutil tüdrukutega koos võrgus. Nüüdki mõnda uut mängu vahel koos nendega ja nende sõpradega samas meeskonnas.

    Ime-Ime, lastest ei saanudki mõrtsukad või paadialused 😛 Kokkuvõttes ei usu üldse teooriaid, mis väidavad, et raamatud, filmid või mängud inimesi rikuvad. Tom ja Jerry ja terve hulk igivanu “multikaid” on ju ka õige vägivaldsed, aga kas viieaastased läksid sellepärast teisi haamriga pähe taguma? Normaalne laps teeb vahet ekraani virtuaal ja tegelikul maailmal, pigem tekitab trotsi liigne keelamine ja piiramine.

    Seda konkreetset Squid Game ei oska kommenteerida kuna pole näinud.

    Like

    • Ma olen sama meelt tegelikult. Ka minust kasvas suht normaalne inimene, kuigi kasvasin åles “Tommy ja Jerryga”:D
      Mulle tundub, et igal ajastul on oma “squid game” ja nendega tuleb leppida või püüda neid selgitada. Ilmselt minu jaoks on probleem pigem siin, et kuulen kuidas lapsed järgi teevad mingeid mänge ning tõesti tunduvad ohtlikud, samas teadmatuses ei saa ma teda hoida ning jääb vaid loota, et ka minu laps teeb vahet seriaalil ja päriselul.

      Like

    • Tom, sinu lapsed on sündinud eelmisel sajandil ja tänaseks juba täiskasvanud inimesed. Nende lapsepõlves ei olnud kellegil veel nutikaidki seega võrrelda nüüd oma lastekasvatuse saavutisi tänapäeva väikelaste kasvatusega on ikka nats teine asi. Simpsonite ja Futurama vaatamine on ikka väga süütu võrreldes sellega, mida vaba ligipääse internetile praeguse ajastu noorte lastega teha võib või kuidas nende arengut ja aju mõjutab.

      Like

      • Meie pere oli massist veidi ees 😉 Nii vägivaldsed arvutimängud kui internet olid ka üheksakümnendatel, ehkki mitte nii populaarsed kui praegu. Lapsed sündisid küll eelmsel sajandil aga arvuti taga olid juba titest peale, sest vanemad olid eeskujuks. Minu esimene suurem ost aastal 1991 lauaarvuti 286 protsessoriga, isegi sellel sai rudimentaarseid mänge mängida. Üheksakümnendate alguses tulid esimesed asjalikumad laskmismängud: Wolfenstein 3D 1992, Doom 1993, ja peale seda järjest, sest muutus tohutu populaarseks. 2000’te alguses mängisime internetis tõsisemaid laskmismänge (BF 1942 tuli välja 2002).

        Like

      • Nõus, igasugune netimaailm on läbi algoritmide muutunud palju sõltuvust tekitavamaks kui oli seda varem. Soovitan igal lapsevanemal ja ka mitte lapsevanemal lugeda Anders Hanseni raamatut “Ekraaniaju”, mis seletab ära, kuidas kogu ekraanimaailm meid mõjutab. Peale selle raamatu lugemist tegin ka enda sotsiaalmeedia kasutuses korrektuure.

        Liked by 1 person

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.