Igaks juhuks ütlen, et see siin on mustand. Ma sain eelmise nädala jooksul päris palju kirja, modžo tuli peale ja kirjutasin nii nagu torust tuli, ilma teksti parandamata, sest mulle meeldib nii, et kõige pealt panen kirja, mis pähe tuleb ja alles hiljem hakkan muutma, parandama, lisama. Seega see siin on lihtsalt veel üks katkend, mitte valmis kirjatükk, mis loodab saada bestselleriks.

Ma päriselt ei uskunud oma sõpru kui hakkasin siit ja sealt kuulma, et samal ajal kui ta mulle ütles, et tööl läheb kauem, oli ta tegelikult oma alluvatega kusagil pidutsemas. Otseselt ta muidugi kunagi ei valetanudki, tööl läkski tihti kauem, enamasti olid need seotud hotellis peetud sündmustega, kuhu läbi tema ka cateringe pakuti. Töö oli pingeline, ma mõistsin seda, et ta tahtis peale vastuvõtte, toitlustamisi, probleemide lahendamisi lõõgastuda. Ma olin ise korduvalt Talle abiks olnud, me ju saime nii tuttavakski, et olin ta alluvuses tööl hotelli vastuvõtu administraatorina ning ikka juhtus, et ta tuli meie juurde leti taha lobisema, flirtima, jõi klaasikese veini. «Ma pean korraks eemale saama,» ütles ta alati, «ja teie juures siin on nii mõnus.» Veidikese aja pärast hakkas ta mulle saatma humoorikaid sõnumeid. Ta võis istuda minust kahe meetri kaugusel ja olla sukeldunud arvutis tööasjadesse, kuid samal ajal saatis ta mulle sõnumeid. Ta ajas mind naerma. Nii ta mind ära võluski. Ma uskusin, et ta nägi vaid mind. Jah,  ma olin nii naiivne ja usaldav, et ma ei suutnud uskuda, et ta teeks sama edasi kõigi oma teiste töötajatega. Tal olin ju mina olemas. Minu jaoks tundus mõeldamatu, et ta jätkaks sellist flirtimist. Jutud aga ei vaibunud. Ma otsustasin neid mitte kuulata, sest olgem ausad, ta oli kena välimusega ja ma olin üsna kindel, et nii mõnigi tüdruk oleks teinud kõik, et olla minu asemel. Meie armastus oli nagu muinasjutt.