hobi

“Armastuslugu”. Pidu.

/ / 3 Comments

Igaks juhuks ütlen, et see siin on mustand. Ma sain eelmise nädala jooksul päris palju kirja, modžo tuli peale ja kirjutasin nii nagu torust tuli, ilma teksti parandamata, sest mulle meeldib nii, et kõige pealt panen kirja, mis pähe tuleb ja alles hiljem hakkan muutma, parandama, lisama. Seega see siin on lihtsalt veel üks katkend, mitte valmis kirjatükk, mis loodab saada bestselleriks.

Ma päriselt ei uskunud oma sõpru kui hakkasin siit ja sealt kuulma, et samal ajal kui ta mulle ütles, et tööl läheb kauem, oli ta tegelikult oma alluvatega kusagil pidutsemas. Otseselt ta muidugi kunagi ei valetanudki, tööl läkski tihti kauem, enamasti olid need seotud hotellis peetud sündmustega, kuhu läbi tema ka cateringe pakuti. Töö oli pingeline, ma mõistsin seda, et ta tahtis peale vastuvõtte, toitlustamisi, probleemide lahendamisi lõõgastuda. Ma olin ise korduvalt Talle abiks olnud, me ju saime nii tuttavakski, et olin ta alluvuses tööl hotelli vastuvõtu administraatorina ning ikka juhtus, et ta tuli meie juurde leti taha lobisema, flirtima, jõi klaasikese veini. «Ma pean korraks eemale saama,» ütles ta alati, «ja teie juures siin on nii mõnus.» Veidikese aja pärast hakkas ta mulle saatma humoorikaid sõnumeid. Ta võis istuda minust kahe meetri kaugusel ja olla sukeldunud arvutis tööasjadesse, kuid samal ajal saatis ta mulle sõnumeid. Ta ajas mind naerma. Nii ta mind ära võluski. Ma uskusin, et ta nägi vaid mind. Jah,  ma olin nii naiivne ja usaldav, et ma ei suutnud uskuda, et ta teeks sama edasi kõigi oma teiste töötajatega. Tal olin ju mina olemas. Minu jaoks tundus mõeldamatu, et ta jätkaks sellist flirtimist. Jutud aga ei vaibunud. Ma otsustasin neid mitte kuulata, sest olgem ausad, ta oli kena välimusega ja ma olin üsna kindel, et nii mõnigi tüdruk oleks teinud kõik, et olla minu asemel. Meie armastus oli nagu muinasjutt.

Minimaalsete volüümidega abikaasa

/ Eveliis / 13 Comments

Tallinn Fashion Week raames käisin ma reedel BonBon Lingerie moeshow´l. Kui teile kuidagi on jäänud märkamatuks, et BB on minu lemmik pesubränd (okei, vbla For Love And Lemons meeldib mulle tiba rohkem, aga BB on mulle kättesaadavam “argiluksus”, lisaks kodumaine, mida ma hindan) siis nii see tõesti on. Aastaid, no ikka nii seitse-kaheksa aastat. Seega teid ei saa kuidagi üllatada, et ma sellest show´st vaimustuses olin. Millest ma aga seekord tõeliselt vaimustuses olin, oli plus- size modelli kaasamine moelaval.

Ma pean olema üdini aus ja ütlema, et mulle tegelikult meeldivad kõhnad modellid, aga samas pesumodellina meeldivad mulle ka volüümikad, nö tavalised naised. Sellised nagu mina ja sina. Või võib olla mitte sina, aga mina küll. Näitasin ka Marekile volüümika modelli fotot, teda tegelikult provotseerides, sest ta on just see mees, kellele meeldivad kõhnad naised, kes aga endale peale 10 abielu aastat saanud pehmemate kehavormidega naise. Vaatas seda volüümikat naist ja kiitis heaks, lisades, et huvitav, kuna tema “minimaalsete volüümidega abikaasa” (püüdes siis öelda, et ma olen minimaalselt paksuks läinud) pesus moelaval üles astub.

Aga see selleks. Ma tahan kodumaist pesubrändi kiita selle sammu eest. Väga kihvt. Kogu kollektsioon oli muidugi üliäge ja ma ei jõua oodata, kuni uus Marilyn Kerroga koostöös valminud kollektsioon poodidesse jõuab, aga eriliselt äge on see, et uus kollektsioon rõhutabki IGA naise naiselikkust, hoolimata kehavormidest ja kujust ning kaalust. Ja täpselt nii see olema peakski, mäletate ju küll, et läbi pesu saab ka suvaline koduperenaine olla nii bitch, mother, lover, sinner and saint.

Nii ongi ka minu “kaltsaka-looki” all tihti peidus seksikas pesu, sest see paneb mind tundma enesekindlana. Ma tean, et see kõlab nii imalalt ja klišeelikult, aga see on minu väike saladus. Nii et need “minimaalsed volüümid” ei häiri mind. Või noh häirivad, aga ilus pesu paneb need mind unustama.  Näiteks allpool toodud “jälle kaltsaka” outfiti all on peidus minu lemmik komplekt (PS: one size stringid on geniaalsed! ei pea L suurust ostma ja saab end peenikesemana tunda!)

Muide, mu “kaltsaka-look” riided on suurema osa ajast pärit second handist. Mulle lihtsalt meeldivad kirbukad ja kaltsukad, sest ma leian sealt hoopis minulikemaid riideid kui pärispoest ning palju soodsama hinnaga kui poest. Pesu on midagi muud. Pesu on minu…tahtsin kirjutada salarelv enesekindluse tõstmiseks, aga sain aru, et see kõlab ikka liiga 50 halli varjundit stiilis. Ütleme siis lihtsalt, et ma olen pesufänn.

22405773_1532814723423733_3384922901061479349_n.jpg Kes tahab näha, mis uuel aastal BonBon fännepoes ootamas, siis vaadake seda videot. Tasub oodata? Vaadake ometi seda iludust! Pesukomplekti pidasin siis silmas! 5tEqBv1AKvaBVjVMr9zlXH.jpg

Sõltuvus/Addicted

/ Eveliis / 8 Comments

Ilmselt olen ma selle blogi ajaloo jooksul n+1 korda öelnud, et hariduselt olen ma  (norra keele) filoloog, aga ma ei tea, kas ma olen ka seda öelnud, et tõlketööga leiva lauale toomine on minus alati tekitanud õõvastust. Ma ei ole nii püsiv ja kannatlik Miks ma ülikoolis just selle eriala valisin, jumal seda teab (või noh ma tean ka, aga see polegi oluline), kuid ma ei ole seda valikut kunagi kahetsenud, see on kummalisel kombel mulle täiesti müstilisi uksi avanud.

Ometi on läinud nii, et muude tööde kõrvalt olen ma alati tegelenud ka tõlkimisega, kirjaliku tõlkega, need paar korda, mis ma olen pidanud suulist tõlget tegema, on minu jaoks olnud liig mis liig, ei ole minu teetassike. Kümme aastat olen ma enamus ajast tõlkinud ehitusvaldkonnaga seotud tekste, sest mu töökogemus on 90% ehitusest. Mingi hetk tagasi kilkasin ma (salapäraselt) ka siin blogis, et mind on kaasatud ühte projekti, millest hetkel palju rääkida ei saa, igaks juhuks. See tähendas siis minu puhul laias laastus ühe teksti tõlkimist. Aga seekord kirjandusliku teksti. Jube ambitsioonikas, sest tegu on ühe minu lemmikirjaniku ja lemmikteosega ning ma olen seda tõlgitavat teost ka laval näinud, ma kartsin, et ma ei saa hakkama.

Täna haarasin ma härjal sarvist ja teate ma olen sõltuvuses, ma ei suuda lõpetada. Ma lihtsalt loen, tõlgin, ahmin neid sõnu endasse ja ilma liialdamata tekst ja tegelased ning nende hääled muutuvad mu peas reaalseteks. See on nii sürreaalne tunne, kuidas üks tekst saab niimoodi ellu tulla. Ja kuidas töö, mida ma kunagi pole armastanud teha on mind haaranud niimoodi enda sisse, et ma ei suuda lõpetada. Muudkui luba endale, et üks lehekülg veel ja jätkan ning jätkan. Sest tekst muutub ellu, sõnadel on elu.

Ma ei kirjutanud seda postitust siin selleks, et kiidelda, et appikene ma oskan nii hästi üht või teist keelt või et mu elu on hetkel nii põnev, et ma unustasin isegi 17.mai tähistamise ära. Ma olen alati mõelnud, et kuidas üks või teine inimene läheb nii põlema kui mingist teemast räägib, et kuidas see ometi võimalik on, et midagi nii paelub ja huvi pakub (näiteks mu sugulane fotograafiast, teine heegeldamisest, kolmas taimedest jne) ja hetkel olen ma ise samasugune. Ma mõistan neid. Ja ma tahaks karjuda, et minu käes on tõlkimisel viimaste aastate parim teos, jævla den forfatteren, ja, HAN, aga ma hoian end tagasi. Ei saa erutusest magadagi, seepärast oli vaja kasvõi selline umbmäärane emotsioon endast välja lasta!

////

I feel so quilty that I for the first time in my life forgot to celebrate the 17th of May and congratulate Norway in this amazing day. But I have been so carried away with a project that I am suddenly in a teeny-tiny way involved with that I have been translating and reading almost the whole day today. 

My education is philologist and this means that my occupation could be a translator or a guide. Guiding is quite fun, but I cannot say the same about translating. Nevertheless I have beeb translating construction related things into Norwegian over then years…because…oh well… work and it has in a way become a logical thing for me to do. Not enjoying it, but it has not hurt me either. 

And no suddenly almost out of the blue I hold in my hand one of the most genious works of my new favorite author and I am translating his text. This is insane. Insane, because I LOVE translating it. I love translating. I love something that I have never actually loved to do. I feel addicted. I thought perhaps this is a too big bite for me, but gave it a try today. Of course this is only a raw translation, but I cannot stop. I have seen this play on scene in Norway and now every single word I translate becomes so real in my head. I honestly can hear their voices, I can feel the pauses, the rythm in the sentences .

It is so intense that I cannot even sleep. I am just translating and enjoying every single word, thinking wow, it is me and this genious author here. Denne forfatteren, han! I have never actually understood people who enjoy something that much, like some people love photography, some knitting, some gardening, and now I am one of them. 

The reason for this post was not to show off that hey look at me, I am so good in Norwegian, the reason is, that I feel so blessed to be part (a small part) of somthing so big (for me). I would like to scream out loud what the project is, but it is too early. Let´s just cross fingers for now and forgive me for forgetting even 17th of May.