kirjutamine

Raamatu kirjutamise mojo läks kaduma

/ / Leave a comment

Mind ikka võtab muigama kui mult küsitakse seda vana head küsimust, et kust ma kirjutamiseks aega võtan. Ausalt mul sõnad lendavad peast välja ja klaviatuurile, nii et silm ka ei pilgu. Mitte et ma arvaks, et ma mingit väärtkirjandust kirjutaks, aga kui näiteks mõelda, et kirjutan raamatut, siis musta, nö toore teksti võin ma valmis saada sama kiiresti kui teine alles mõtleks, millest kirjutada.

Nii nagu ma olen 172 korda öelnud, mulle meeldib kirjutada, see on mu hobi ja seepärast sõnad klaviatuuril ka lendavad. Ilmselt olete te aru saanud, et ma hakkasin ka üht raamatut kirjutama. Tuli (enda arvates) lahe mõte segada erinevate tuntud ja tundmatute kujude lugusid fantaasiaga ming panna kirja üks teistmoodi armastuslugu. Sõnad lendasid klaviatuuril. Täiega oli mojo peal.

Mu skandaalne raamat

/ / 1 Comment

Sellest on tegelikult isegi naljakas kirjutada, sest mingit raamatut ju ei ole isegi olemas, nii et ärge minge pealkirja õnge. Aga kohati tundub mulle siiski, et see raamat on salaja ja minu teadmata ilmunud, sest sellest on kuidagi teenimatult palju juttu ning ma saan ikka küsimusi ajakirjanikelt. Kuigi olen öelnud vist kolme või nelja erineva väljaande ajakirjanikele, et raamatut veel ei ole ning kindlasti ei ole see kellegi elulugu. Ei minu enda ega ka kellegi tuntud inimese elulugu. Seda viimast ei viitsiks ma isegi kirjutada, ma ei ole elulugude fänn ning kindlasti ei hakka ma kellegi ihukirjanikuks. Okei, ma valetan, ma fännan elulooraamatuid kui tegu on legendidega. Noored 30+ inimesed ei ole legendid ning ma julgen arvata, et nende elulugude seas on vaid mõni üksik pärl.

Ei, ärge saage minust valesti aru, ma üldse ei pahanda ajakirjanike peale, et nad uurivad ja nad on väga viisakad, ei ole nii, et ma ütlen üht ja läheb kirja teist. Okei, korraks juhtus vist ühes artiklis apsakas sisse, millest see “skandaal” alguse saigi ning jäi mulje nagu ma kirjutaks ühe lugupeetud tippkoka elulugu. Või et ma oleks mingi põhjapaneva intervjuu andnud tema kohta eelmise aasta lõpus. See tuli mulle endale ka šokina. Üks väike apsakas ja lumepall oli korraks nii suur, et ma ei saanud enam aru, kes keda ja kas üldse ähvardab või ma kujutasin endale seda kõike ette. Seda enam, et mul polnud teemast aimugi, sest ma ei loe väga palju kollaseid uudiseid. See tähendab, et ei loegi, aga mône teemaga olen ikka kursis, sest neid söödetakse kuidagi ette ühest vôi teisest kanalist ning siis uudishimu saab vôitu ja klôpsad mônele loole.

Panen jah kaante vahele!

/ / 4 Comments

Huvitav, kas ongi vaja, et elus mingid asjad juhtuks, et panna end liigutama? Ma olen siin mõningaid “Armastusloo” mustandeid jaganud ja mõelnud, et aga kui paneks sellest ikka raamatu kokku, siis jälle mõelnud, et milleks ning selle mõtte kohe peast ära ajanud. Aga siis ärkan keset ööd üles, sest olen unes näinud, kuidas see raamatuna välja võiks näha, mis lood seal veel sees võiks olla, kuidas see lõpeb (ja omamoodi ka algab): “Kui ma loen nüüd ajakirjadest tema idüllilisest pereelust ja armastusest esimesest silmapilgust, siis ajab see mind vaid naerma. Kui silmakirjalik. Kui võlts. Kui vale. Mina olin see, kes tüdruku meie hotelli tööle võttis. Temast sai minu parim sõbranna. Ei olnud mingit “kõrvalhotelli,kus ta lõunatamas käis”. Oli meie oma hotell. Minu silmade all. Aina rohkem kadusid nad koos ära. Kui ma lõpuks tema taskust temakese võtmed leidsin, teadsin ma, et meie etendus sai läbi. Ma tundsin kergendust. Kuniks muutusin ise samasuguseks nagu tema. Ma ei teadnud, et süümepiinadega on nii raske elada, aga ma mõistsin ka seda naudingut ning tagantjärgi seeläbi ka põhjuseid, miks tema seda kõike tegi. Kirg ja soov olla tahetud on omamoodi narkootikum. Teistsugune kui kokaiin, aga kindlasti narkootikum.Aga seda te olete kõik juba lugenud.“

Sel hetkel kui mulle see kõik raamatuna silme ette kangastus, otsustasin ma, et tuleb jah raamat. Raamatu väljaandmine ei ole tänasel päeval mingi kunst ka ilma kirjastuseta (ma ei viitsi isegi hakata otsima ja pakkuma) ja (no offense, Jaanika), kui juba Jaanika raamatu välja andis, siis minu “Armastusloo” jaoks peaks ka lugejaid jaguma.

Armastuslugu. Öine jalutuskäik

/ / 5 Comments

Kallis päevik, polegi ammu siia midagi kirjutanud.

Kui aus olla, siis ega ei ole ka põhjust olnud, sest kõik see, mis tundus varem kummaline või šokeeriv, on tänaseks päevaks muutunud argipäevaks. Kui te arvate, et nägite tolles «Konsumis» tuntud lauljat roosas siidhommikumantlis, siis te ei eksi. See oli minu hommikumantel ja too tüsedam meesisik oli tõesti see laulja, keda te arvasite nägevat. Kui te arvate, et nägite toda kuulsat lavastajat ööklubis triipe tegemas, siis te ei eksi. See oli seesama lavastaja. Muidugi oli ka tema seal. Ta oli igal pool, kus midagi toimus. Kui te arvate, et nägite ühest kesklinna hotellist kontsakingi aknast välja lendamas, siis te ei eksi. Mina viskasin need välja. Need ei olnud minu omad. Peale mitut päeva otsimist, leidsin ma ta sealt hotellist. Temaga oli «kogemata» ühes toas ka poolpaljas tütarlaps. Kui te nägite mind üle aia koju ronimas ja siis seal seelikutpidi kõlkumas, siis see olin mina. Te nägite õigesti. Ma olin unustanud maha võtmed, kuid teda ei olnud ju seal. Ta oli igal pool mujal. Seal, kus midagi toimus. Mitte seal, kus ma mõnikord oleksin tahtnud, et ta oleks. Kõik see oli mu jaoks muutunud nii tavaliseks, et ma isegi enam ei pilgutanud silma. Aga mõnikord ta siiski üllatas mind. Ajas naerma. Sest vihastada ei olnud mõtet.

Armastuslugu. Kokaiin

/ / 1 Comment

See oli mu esimene “kallis päevik” moment ja tagasi vaadates ei ole ma enam kindel, kas see oli ikka päriselt või nägin ma seda unes. Oma päevikusse ma selle igatahes kirja panin ja loen neid ridu mõeldes, et aga mis siis kui see ikkagi oli päriselt.

Ta helistas mulle ja oli harjumuspäraselt purjus, ülevoolavalt lõbusas tujus. Ma olin imestunud, et ta helistas, sest tavaliselt pidin ma ta pärast paaripäevast kadumist ise üles otsima. Kuri ei osanud ma ta peale olla, sest ta oskas vajadusel väga veenev olla ning õigetele nuppudele vajutada. Seekord palus ta mind, et läheksin ühe sadamas asuva hotelli juurde, kuhu keegi pidi ära tooma ühe väga olulise lepingu, tal oli see meelest läinud (üllatus, üllatus!), kuid ilma selleta oleks 300le inimesele mõeldud catering tegemata jäänud. Kell oli pool kaks öösel.

“Armastuslugu”. Pidu.

/ / 3 Comments

Igaks juhuks ütlen, et see siin on mustand. Ma sain eelmise nädala jooksul päris palju kirja, modžo tuli peale ja kirjutasin nii nagu torust tuli, ilma teksti parandamata, sest mulle meeldib nii, et kõige pealt panen kirja, mis pähe tuleb ja alles hiljem hakkan muutma, parandama, lisama. Seega see siin on lihtsalt veel üks katkend, mitte valmis kirjatükk, mis loodab saada bestselleriks.

Ma päriselt ei uskunud oma sõpru kui hakkasin siit ja sealt kuulma, et samal ajal kui ta mulle ütles, et tööl läheb kauem, oli ta tegelikult oma alluvatega kusagil pidutsemas. Otseselt ta muidugi kunagi ei valetanudki, tööl läkski tihti kauem, enamasti olid need seotud hotellis peetud sündmustega, kuhu läbi tema ka cateringe pakuti. Töö oli pingeline, ma mõistsin seda, et ta tahtis peale vastuvõtte, toitlustamisi, probleemide lahendamisi lõõgastuda. Ma olin ise korduvalt Talle abiks olnud, me ju saime nii tuttavakski, et olin ta alluvuses tööl hotelli vastuvõtu administraatorina ning ikka juhtus, et ta tuli meie juurde leti taha lobisema, flirtima, jõi klaasikese veini. «Ma pean korraks eemale saama,» ütles ta alati, «ja teie juures siin on nii mõnus.» Veidikese aja pärast hakkas ta mulle saatma humoorikaid sõnumeid. Ta võis istuda minust kahe meetri kaugusel ja olla sukeldunud arvutis tööasjadesse, kuid samal ajal saatis ta mulle sõnumeid. Ta ajas mind naerma. Nii ta mind ära võluski. Ma uskusin, et ta nägi vaid mind. Jah,  ma olin nii naiivne ja usaldav, et ma ei suutnud uskuda, et ta teeks sama edasi kõigi oma teiste töötajatega. Tal olin ju mina olemas. Minu jaoks tundus mõeldamatu, et ta jätkaks sellist flirtimist. Jutud aga ei vaibunud. Ma otsustasin neid mitte kuulata, sest olgem ausad, ta oli kena välimusega ja ma olin üsna kindel, et nii mõnigi tüdruk oleks teinud kõik, et olla minu asemel. Meie armastus oli nagu muinasjutt.

Armastuslugu

/ / 12 Comments

Ma hakkasin ühel õhtul kirjutama. Üle pika aja. Tuli selline tunne peale, et tahaks kirjutada ja üks teistmoodi armastuslugu tuli silme ette. See ei ole kindlasti mitte juhtunud minuga. Kas ta üldse kellegagi päriselt juhtunud on, seda ma ka ei ütle. Jagan lihtsalt ühte killukest mustandist.

Intrigant või lihtsalt loll, kes tegutseb emotsioonide ajel

/ Eveliis / 3 Comments

Eile kui sõbrannadega väljas käisime, siis nad mingi hetk kukkusid mind täiega klatšima (minu kuuldes). Et neil on paari mu teo põhjal tekkinud omavahel küsimus, et kas ma olen ikka natuke intrigant või lihtsalt loll, kes emotsioonide ajel tegutseb. Nad kaldusid pigem sinna teise variandi poole. Ma võin neile kinnitada, et neil on õigus. Ma tegelikult vihkan intriige, aga emotsionaalne loll olen ma aegajalt küll. Mu sõbranna nägi eile ka pealt üht mu emotsionaalset hetke, kus ma ka kasutasin keelatud sõnu, nii et mu “ropendamiste trahv”  on tõusnud 20 euroni. Üks ropp sõna võrdub viie euroga.

Kui ma õhtul koju jõudsin, siis ei tulnud mul und. Ma analüüsisin peas üht teist tuttavat ja tema käitumist. Püüdsin leida põhjendusi ja selgitusi, et miks ta selline on. Meenutasin, milline ta oli kunagi. Mõtlesin, milline ta on nüüd. Ma ei ole mingi psühholoog, aga ma arvan, et ma tean, milles on põhjused. Kahjuks pole minu võimuses midagi muuta.

Aga ma ei tahtnud mingit mõistujuttu kirjutada. Korraks käis peast läbi mõte, et kirjutaks sellest teemast blogipostituse, siis tuli meelde sõbrannade kirjeldus. Emotsionaalne loll. Viskasin blogipostituse mõtte peast. Panin tallele. Aga üks asi viis teiseni. Mõtted muudkui ketrasid peas. Tekstid jooksid silme eest läbi. Reaalne süžee. Nii et ma vist magasin öösel vaid kolm-neli tundi. Saate aru, hitt hakkas jooksma. Mul on kirjutamise soolikas pikka aega tühi olnud. Vanasti ma kirjutasin kogu aeg midagi sahtlisse. Jutukesi, novelle, “romaane”, aga viimased paar aastat on täiega blokk peal olnud. Sõbrannad on mult küsinud, et miks ma mingit naistekat ei proovi kirjutada. Ma olen alati vastanud, et pole teemat. Täna öösel aga tuli teema.

Ma olen teinud nalja, et tahaks täiega olla Eesti Knausgård (mitte et ma nii kõrge tasemeni küündiks, aga no lihtsalt kui mulle mõni uusaja kirjanik meeldib, siis just tema oma “Minu võitlusega”). Kui ma oma mõtted, mis mul eile pähe tulid, paberile paneks ja see peaks ka trükivalgust nägema, siis juttu jätkuks sellest raamatust kauemaks. Mis osaliselt teeks minust siiski intrigandi, aga ma eelistaks siiski olla emotsionaalne loll, kes ütleb ausalt välja selle, mida teised arvavad, aga ei julge öelda. Raamatu pealkirja mõtlesin ka välja. “Mees, keda ma vihkan”.  Peaks sule tindipotti kastma ja kirjutama hakkama. Enne kui emotsionaalne tuhin lahtub.