The Change-up

Olete neid filme näinud, kus inimeste kehad omavahel sassi lähevad? Ja filmi moraal on midagi teise kohta õppida? Mul on kohati tunne, et ma olen ka mingis sarnases filmis, sest püha issand jumal, kuidas teatud asjad, mida ma ise olen teinud, mulle ringiga tagasi tulevad. Ida kasvatamine on täielik karma laks, isegi kui ma karmasse ei usu. Pigem siis saaks vist öelda, et nagu deja vu tunne. Kõik nagu korduks, minu asemel on Ida ja minu ema asemel mina.

Ärge pange mulle pahaks seda riiete ümber jauramist, ma ei ole pinnapealne, aga mulle tõesti meeldivad mood ja riietus ning siis tiirlevad ka teemad ikka nende ümber. Kui Ida oli väiksem, siis ta käis vaid kleitidega, eks see oli ka kohati peavalu, sest no on kohti, kus kleidiga on üsna ebamugav, aga see teda ei heidutanud. Ma palusin ja anusin ja nõudsin, et ta käiks pükstega. Nüüd ta siis käib. Aga need ei ole püksid! Vaid retuusid. Ma ei kannata retuuse! Hambad ristis olen ma olnud talle sunnitud retuuse ostma, sest  mida ma teen, eks, kaua ma vaidlen ja okei, ma saan aru, et lasteaias on need ka mugavad. Ja juurde käib kindlasti dressipluus.. Nagu väike gangsta. Aga ma saan aru, et probleem on vaid minus, sest nii palju kui ma ümberringi vaatan, siis hetke noorte mood on kõike mud kui (minu silma jaoks) ilus. Võimalikult laiad riided, dressid, ruudulised flanellsärgid, nabapluusid ehk siis minu arvates kõige koledam kombo üheksakümnendatest. Ja siit me jõuamegi ringiga tagasi minu enda juurde. Ei mõistnud minu ema minu riietemaitset ja ei mõista mina hetkel Ida maitset. Eile teda kleite ja seelikuid ning noh ütleme siis otse – minu maitse järgi riideid – proovimas oli kohe nii mõnus vaheldus. Ilus vaadata. Mu ema kippus sama ütlema. Suu teen lahti mina, aga välja tuleb minu ema. Sõnasõnalt. Ja Ida suust tuleb vastu väikene Eveliis. Sõnasõnalt.

Ja meik. Vot see on asi, mis mind tänaseks päevaks üldse ei huvita. See tähendab, et loomulikult on mul olemas teatud ilutooted ja ma kasutan neid igapäevaselt, aga väga laias laastus on need BB kreem, päikesepuuder/põsepuna ja huulepulk, aegajalt ka ripsmetušš. Kuidas teha lainerijoont, millist aluskreemi kasutada, kuidas nägu kontuurida, millised on silmalaugude moevärvid – absoluutselt ei huvita. Need mõned pidulikud korrad aastas kui meiki vaja, lähen ma jumestaja juurde. Igapäevaselt ma ei kujuta ette, et viitsiksin vannitoas end sättida. Mul on üks sõbranna, kes veedab IGAL hommikul kaks tundi end meikides. Ärkabki kell viis ja hakkab end korda sättima. Kusjuures kõlan jälle nagu mu ema, aga minu arvates näeb ta meigita palju ilusam välja. Ja jõuame tagasi noore minani. Mul oli meigiasju lademetes. Ilma täismeigita ei läinud ma liialdamata ka prügikasti ka välja viima. Tunde just vannitoas ei veetnud, aga pool tundi kohe kindlasti. Praegu kulub mul nö meigile maksimaalselt viis minutit, pigem saan valmis paari minutiga. Aga mu ema ei meikinud end üldse. Ma alati küsisin, et miks ta end ei meigi, et meikides oleks ta ju veel ilusam ja ema vastas alati, et ta ei viitsi ja teda ei huvita. Tol hetkel oli see täiesti arusaamatu mu jaoks. Kuidas ei huvita? Nüüd olen ise samasugune, aga Ida on väie mina. Kui ma tal lubaks, siis ta oleks kogu aeg meigitud. Ja noh ikka meigitud! Emadepäeval lubasin tal sõbrannaga end ära meikida ja lausa nii sõbra sünnipäevale minna, aga pigem ma ikka püüan talle selgeks teha, et peomeigiga lasteaeda ja kooli minna ei sobi. Mokkamööda see mõte talle muidugi ei ole, kuid õnneks ta siiski kuulab, et erinavet kohtade jaoks on erinev meik.

Igatahes on jälle rollid vahetud. Minust on saanud mu ema ja mina olen muutunud Idaks. Mis mind tulevikus ees ootab – ma ei taha mõeldagi.

9 thoughts on “The Change-up

  1. Miks sa ei taha mõelda? Vastupidi – kui sa praegu näed, et kõik kordub, siis on ju nii lihtne – sa tead juba ette, et Idast kasvab samasugune mõistlik (ja aegajalt suvaline tuulepea) tüüp nagu sa ise. Sa ju meeldid (suuremas osas) endale. See, et sa mäletad, aga mingil arusaamatul põhjusel, onda nooremaea olemist ei aktsepteeri, on korraga hea ja kahtlane.
    See ongi tütarde kasvatamise kaunis asi, et nad on ema moodi. Praegu sa vaatad seda hirmuga, kui ta teismeliseks saab, vaatab tema sinu vigu hirmuga, sest tal on need ka ja tal on sama valik, mis sul praegu, kas leppida või kakelda. Kumba sa eelistaks?

  2. Mind huvitab, mis kohad on need, kuhu kleit ei sobi? 🙂 Ok, heina tehes kannan ma retuuse (kill me! :)), aga ma ei näe mingit põhjust, miks ei võiks mul matkal kleit seljas olla, ega mul püksid paremini käia aita. Kui veetsin ühe suve sigalas vabatahtlikuks olles, oli mul tööajal samuti seljas kleit (tavaline minikleit, mille määrimisest kahju polnud); ei jäänud seepärast sead söötmata või sõnnik koristamata. Nii matkal kui sigalas on minu arust jalanõudel palju määravam tähtsus kui see, kas mu kintsud on pükstes või kleidi all. Ma olen kleidikandmisega nii harjunud, et teksad on minu jaoks ülimalt ebamugav riietusese.

    • No seiklusparki nt ei lähe kleidiga ja ausalt ega ma matkama ka ei läheks. St sôltub muidugi matkast, väike jalutuskaik Prangli rannas vs öö metsas. Vaks vahet:) aga no uldiset ma tômbangi joone sinna, et kui tahab ronida ja joosta, sii valgete sukkpükste ja kleidiga ei peaks. Siis vôiks püksid olla. Aga mitte retuusid. Mulle ausalt on retuusid nii vastumeelsed.

  3. Rattasõidul (mul mingi suva ratas) on püksid mugavamad, seelik kipub jääma kas kusagile vahele või lendab ülle pea…või siistõuseb ebamugavust tekitavalt kõrgele

    Aga mu lapsel ka imelik moevalik, õnneks ei käi paljastavate ja väljakutsuvate hilpudega.

Leave a Reply