Täna hommikul peeglisse vaadates viis mu mälu mind 2016.aastasse. Ma mõtlesin tagasi tollele minale ja mulle tundus korraga ebaloogiline, et see naine, kes vaatab mulle peeglist otsa täna, on see sama “merepõhja vajunud metspart”, kes ma olin viis aastat tagasi. Jäin lappama oma vanu postitusi, et meenutada, milline oli too Eveliis ja leidsin muuhulgas ka sellise postituse, kus ma küsin endalt, kuhu ma viie aastaga jõudnud olen.
2021 aasta on viis aastat hiljem. Kuhu ma olen jõudnud? Ma olen väga kaugele jõudnud.
Kõige olulisem muutus on ilmselt elu depressioonita. See on hämmastav! “Su elul tundub nii mõnus fiil!” kirjutas üks tuttav mulle ja see lause kirjeldabki mu elu kõige paremini. Kogu aastatetagune vaesus ja depressioon pani mind hindama teisi asju ja oma väärtusi, põhimõtteid ehk laias pildis elu ümber hindama. Mul on põhimõtteliselt kaks valikut – keskenduda sellele, mida mul ei ole (a la kuivati) või keskenduda sellele, mis mul on (näiteks ilus kodu). Ma ei võrdle oma elu teiste eludega ja ma ei pea end teistest ei halvemaks ega paremaks. Ma ei kasutanud isegi kuni eelmise aasta lõpuni enam antidepressante. Miks ma neid nüüd söön kui elul nii ilus “fiil” on? Vererõhu ja nende teiste probleemide pärast, teate ju küll, see kena kombo, mis mind oktoobris tabas. Kui ma võrdlen ennast selle ajaga kui ma söön antidepressante ja kui ma ei söö, siis ma julgen ausalt välja öelda, et antidepressantidega olen ma meeldivam inimene. Ma ei ärritu nii kergesti (ka ei tõuse seega mu vererõhk) ja ma suudan asju ilma liigsete emotsioonideta (mitte alati muidugi!) võtta. Isegi Dexteri lollustele vaatan ma pigem läbi huumori (kuigi ajab vihale küll kui ta mõne lille on aknalaualt alla ajanud või õlle diivanile “kallanud”). Mis mind kohati kurvaks teeb, on depressiooni alahindamine või isegi naeruvääristamine, olen kuulnud, et on suunamudijaid, kes väidavad, et depressiooni polegi tegelikult olemas. Sellist asja saab öelda vaid väga rumal inimene. Depressioon on salakaval ja sellest välja saamine vajab korraliku ravi (ja ravimeid). Sellel teemal kirjutades olen ma saanud väga palju tagasisidet, et inimesed on saanud abi minu aususest, aga ma olen saanud ka kommentaare nagu see “Sõltuvus? Küll on hea, kui saab töö ja pere jamade korral imerohtu võtta. Kaua sa võtsid neid ja miks sa ei püüdnud oma elu ilma antidepressamtidega korda seada? KUI suured need mured siis on mis sind vaevavad?” Sellistel kommentaaridel võivad rängad tagajärjed olla, aga selle peale ei mõtle inimesed, kes ei tea, mis depressioon tegelikult on.
Kuigi mu sõbrannal on õigus, et ma tegelikult ei oska end 100% lõdvaks lasta kunagi, ma teesklen seda päris hästi siiski, julgen ma öelda, et ma olen õppinud elu nautima. See on väga oluline muutus ja ma arvan, et ka oluline oskus. Ma ei taha lihtsalt kulgeda, ma tahan mälestusi ja ilusaid hetki ja palju rõõmu. “I don’t want all that much. But I want to be fine. I want to live a simple life with many good moments and a lot of fun,” ütleb Erlend Loe. Nii lihtne ongi. Põhimõte, mida jälgida.
Eneseareng on kindlasti nende viie aasta oluline märksõna. Jah, ma olen jätkuvalt teatud asjades jäik ja järeleandmatu (võib olla see muutub järgmiseks korraks kui kirjutan, kuhu ma viie aastaga jõuda võin. hetkel igatahes ei ole see aeg), võimalik, et ma olen ma muutunud ülbemaks julgemaks. Seda viimast ilmselt seepärast, et ma tean, kes ma olen, mida ma tahan ja mitte vähe, mida ma väärt olen. Kui ma hakkasin psühholoogi juures käima jõudsime me ka sinnani, et üheks põhjuseks, miks ma langesin masendusse, oli see, et ma olen end alati läbi töö identifitseerinud. Ma ei teadnud, kes on Eveliis. Ma iseloomustasin end alati kui see (sisesta ametinimetus) või too (sisesta ametinimetus). Mulle tundus, et lihtsalt Eveliis olla ei ole piisav. Seda tundus lausa häbiväärselt vähe. Osaliselt kipun ma end ikka läbi töö hindama, aga pigem läbi persoonibrändi. On palju asju, mida mu lugejad ei tea (ja ei peagi teadma), mulle meeldib siin olla lihtsalt üks pere/arvamusblogija, aga ma olen aastatega aru saanud, mida mina saan pakkuda ja ma ei häbene seda ka välja öelda. Ma tean oma väärtust ja mis olulisem – seda teavad ka teised. Ma olen selle üle tõeliselt uhke. Kõlab nagu oma saba liputamisena? Teate, teisiti ei jõuagi kuhugi kui iseendasse ise ei usu.
Oma kehakaaluga olen ma jõudud tunduvalt suurema numbrini kui viis aastat tagasi ja ei ole sellega ikka rahu teinud. Ma arvan jätkuvalt, et body positivity on tore küll, aga mitte alati siiras, eriti kui see tuleb inimeste suust, kes endaga silmnähtavalt rahul ei ole. Mu meelest oleks lihtsam enda vastu aus olla, öeldagi, et pole jah rahul, mitte valetada, et tegelikult tunnemegi end sellisena hästi kui samal ajal käime salaja trennis ja püüame kõigest väest kaalu langetada. Kellele selline kahepalgelisus? Olles seda kõike öelnud ja suure osa oma teadlikust elust olnud oma kehas ebakindel ning pidanud end paksuks, tunnen ma nüüd ülekaalulisena end hoopiski enesekindlalt. Go figure. Naise aju on müstiline.
2016. aasta Eveliis oli segaduses, ilma sihita, püüdis lihtsalt ellu jääda. 2021. aasta Eveliisil on siht. Ma tean, mida ma tahan ja ma tean, kes ma tahan olla. Ma olen oma eluga rahul, sellel on mingi mõte, mitte ma ei kulge niisama. Ja ma armastan elu. Pisiasju. Neid, mis varem tundusid tühised ja iseenesestmõistetavad. Nüüd ma hindan neid. Mulle meeldib 2021. aasta Eveliis palju rohkem.
*Päisepildil 2016.aasta Eveliis. Sügavas depressioonis. Aga naeratav.
Minu jaoks oli pöördepunkt, kus selle asemel, et olla õnnelik selle üle, et päev, nädal, aasta sai läbi, tekkis hoopis tänulikkus. Ma ei taha enam tormata, ei oota helgemat tulevikku.
Depressioonist peab rääkima…ma jõudsin õnneks teraapiateni enne kui asi hulluks läks, st pääsesin diagnoosi ja rohtude määramisest. Ja tollel ajahetkel ei saanud aru, et olen omadega ikka täiega läbi. Toppisin aga probleeme vaiba alla ja etendasin ilusat fassaadi – et kõik oleks nagu peab. Sain aru, et olingi pidevalt mingis rollis, hea töötaja jne aga enda jaoks jaksu polnud.