minu napakas perekond

Kas karud saavad autosse sisse? Aga jääkarud?

/ Eveliis / 2 Comments

Emme sünnipäeva puhul natuke vana aja lugusid ja seiklusi.

I osa

Ôhtul pidime me kohtuma Britti ja Camillaga. Me leppisime kokku, et saame kokku 16:45 Nasjonalteateri ees. Poleks olnud probleemi. KUI mina poleks otsustanud, et enne seda pean ma kindlasti uudistama ära Maaemo restorani ja Oslo ummikus ei ole kümne minutiga kaks kilomeetrit ja parkimiskoha leidmine kesklinnas just köige lihtsam ülesanne. Pool tundi kokku lepitud ajast hiljem jöudsin ma teatri trepile, emme jäi parkimiskohta otsima.Alles siis vaatasin ma telefoni ja nägin sönumit Camillalt, mis ütles, et nad on juba Ruffino restorani ees ära läinud. Küsigu ma teed Ibseni-muuseumi juurde. Ma vandusin end maapöhja ja hakkasin Ida süles tormama lossi poole. Ma ei tea, miks, aga ma olin veendunud, et Ibseni muuseum asub just sealpool. Ma küsisin teed neljalt inimeselt ja MITTE KEEGI neist ei olnud sellest muuseumist kuulnud.

Kui mul poleks olnud kiire ja ma poleks närvis olnud, et me niipalju hiljaks olime jäämas, oleks ma sellest shokis olnud. Mis möttes norrakad ei tea Ibseni muuseumi? ¨Mis möttes?Igal juhul jooskin ma Ida (kes enam ei ole köige kergem!) lossi poole, lootes et ma näen kusagil Ibseni muuseumi ja Itaalia lippu, kus Britt ja Camilla juba AMMU ootasid. Emme otsis kusagil täiesti vales kohas parkimiskohta.Ja nii veider kui see ka pole, ma leidsin ISE üles restorani. Seal nad olidki. Ma ei olnud Camillat näinud nii-nii-nii ammu! See oli uskumatult tore löpp ühele pikale aga edukale päevale.

Selle jätan ma rääkimata, et Ida lammutas selle imearmsa restorani laiali, määris rasvakriitidega ära valged laudlinad, ajas oma südantlöhestava nutuga (sest tal ei lubatud taldrikut maha visata) hulluks köik külastajad.Ruffino restoran on aga jälle üks selline koht, mida ma julgen soovitada. Te ei kujuta ette kui hea oli sealne tiramisu. Keele viis alla.

Ja nii meie Norra reis selleks korraks läbi saigi. Kella üheks oleksime me pidanud kodus tagasi olema. Ma arvasin, et meie seekordse reisi seiklusteks oligi see hullumeelne Ibseni muuseumi tagaajamine.  Te ei kujuta ettegi, KUIDAS ma eksisin. 

Seiklused alles algasid. Me olime Stockholmist 300 km kaugusel. “No näed, kell üks oleme juba kodus,” arutasime me. Järgmisel hetkel tegi auto väga imelikku häält, önneks oli tee ääres just koht, kus peatuda ja me tömbasime sinna körvale.Jumal tänatud, et me seda tegime, sest  auto surigi välja ja enam  uuesti käima ei läinud. Me oleks nibin nabin autoga seisma jäänud keset maanteed (veidike hiljem sai ka aku tühjaks, nii et ka ohutuled enam ei töötanud), keset metsa, keset pilkast pimedust.Auto ei andnud mitte mingeid elumärke. Väljas hakkas sadama lund. Autos hakkas minema külmaks. Ma keerasin Ida paksu pleedi sisse, tömbasin meile peale minu mantli ja nii me sinna autosse istuma jäime. Kaks tundi hiljem oli autos juba päris jahe. Mu tagumik külmetas, sest ma olin lühikeses seelikus (ma ei osanud ju aimata, et me keset metsa autoga seisma jääme).Ida magas. Emme nuttis. Mina mötlesin, et ei tea, kas selles metsas ka karusid on. “Kui siin on karusid,” küsisin ma emmelt, “kas nad siis saavad autosse sisse?”Emme arvas, et ei saa.”Kust sa tead?” ei jätnud mina. “Sul ei ole ju karudega kogemust olnud!””No sellisel juhul peaksid nad hakkama kohe autot lammutama, aga ma ei usu, et karud nii targad on,” ütles emme.Sönakuuleliku lapsena jäin ma teda uskuma, kuigi ma ei olnud selles päris kindel. Ma jäin lihtsalt lootma, et metsas ei ole karusid. Vähemalt nii tarku, kes autosse sisse oskaks tulla. Ma mötlesin, et kui me just surnuks ei külmu, siis ma koju jöudes guugeldan, kuidas nende karudega ikka on. Ja jääkarudega. Kas jääkarud äkki on targemad?  Svalbardil oli jääkaru just ühe inimese ära söönud. 

Auto aknad hakkasid samal ajal juba jäässe minema.

II osa

Mu tagumik oli tegelikult juba täitsa külmanud, aga ega ma seda ei julgenud köva häälega öelda, sest ma ei tahtnud emmet veel rohkem nutma ajada (mingil pöhjusel ta muudkui soigus seal rooli taga, et see on tema süü ja mida köike veel). Ja no ma mötlesin, et juhul kui me nüüd peamegi seal autos öö veetma, siis suue töenäosusega läheb ju aina külmemaks, et kui ma juba praegu lödisema hakkan, siis mida ma nelja-viie tunni pärast tegema hakkan.Me olime küll rahulikud, aga ma pean tunnistama, et ega see olukord just koige lillelisem ei tundunud. Ainuke lootus, kuidas sealt minema saada, oli järgi kutsuda emme söbranna. Stockholmist. See, et ta kohale jöuaks, olekski vähemalt 4-5 tundi aega vötnud, nii pikk aeg külmas autos ei tundunud just köige toredam tegevus. Eks me mölemad muretsesime ka Ida pärast, kuidas me teame, et temal külm ei ole. Ma olin ta küll paksult teki sisse mähkinud ja hoidsin teda hästi enda ligi, aga ikka oli ju natuke hirm.Samal ei saanud ma ikka ka karusid peast ära. Kas me ikka saame kindlad olla, et karud EI saa autosse sisse? Aga kui neid on mitu? Terve kari? Kui nad korraga ründavad? Ja kui nad on väga näljased? Me oleks neile ikka üks paras köhutäis olnud. Emme Stockholmi söbranna oleks ilmselt kohe  autosse istunud ja meie poole söitma hakanud, kuid temagi sai aru, et pisikese lapsega autos oodata on tibake keeruline. Peale pikka helistamist siia ja sinna leidis ta löpuks puksiirabi, kes oli nöus meid sealt metsa vahelt minema toimetama. Kaks ja pool tundi peale seda kui me olime seisma jäänud, hakkasimegi me löpuks puksiirautos edasi liikuma.

Me küll lootsime, et puksiirauto juht saab auto käima, kuid me unustasime ära, et ega see polnud miski eesti mees, kes igasugu asju teha oskab (etteruttavalt voin ma öelda, et järgmisel hommikul kahetsesime me VÂGA, et me olime tal palunud autot käima saada). Nii me siis söitsimegi 10 km kaugusel asuvasse teeäärsesse motelli, sest midagi muud meil enam teha ei olnud. Kogu see nali läks meile maksma 200 eurot + ööbimine 85 eurot. Me hakkasime hirmuga arvutama, et kui 10 km puksiirabi maksis 200 eurot, siis palju maksaks auto vedamine Stockholmi. Ilmselt nii palju, et keegi meist oleks pidanud enda maja maha müüma. Enda müümisest poleks ilmselgelt piisanud. Selles imelikus motellis, kuhu me ööbima sattusime, vaadati mind küll nagu ma olekski prostituut. Seda ilmselt selle pärast, et kuigi sadas lund olin mina seelikuga. Ma vaatasin neid vastu sellise näoga, et kuulge inimesed, kui pervert ma pean olema kui ma 1,5-aastase lapse “tööle” kaasa vötaksin.
Igatahes läksime me igaksjuhuks kiiruga tuppa ära peitu.

Me olime küll lootnud, et hommikuks on juhtunud ime ja auto läheb iseenesest käima, aga see seisis tuima näoga parklas ega andnud lootustki nagu hakkaks midagi muutuma. Nädalavahetusel ei olnud meil loota ka, et möni autoremonditöökoda lahti oleks. Puksiirabi me tellida ei julgenud, sest ei saa öelda, et me just rahas suplemas olime. Ega me tegelikult ei teadnudki, mida peale hakata vöi mis meist edasi saab.Eemal parklas nägime me rekkasid seismas. “Mine igaks juhuks uuri, et äkki nad oskaksid aidata?” ütles emme. Ma läksin. Eesti numbriga autosid ei paistnud ja nii läksin ma esimeste suvaliste autode juurde uurima. Poolakád kehitasid mu jutu peale ölgu, sest nad ei saanud sonagi aru, mida ma rääkisin. Siis tekkis ka mul esimest korda ahastus. Ka mina hakkasin nutma. Olukord ei olnud naljakas. 300 km Stockholmist eemal, katkise auto, kohvrite ja väikese lapsega. Motellist pidime me kell 12 välja minema, ega neid ei huvitanud, et me hädas olime. Oma mure.Ja siis märkasin ma tagumises parkla nurgas Eesti numbrimärgiga rekkat. Ma tormasin sinna. “Kas te räägite eesti keeles?” küsisin ma pisarsilmil. Mehed noogutasid. Korraga ei osanud ma enam ise eesti keelt. “Meil auto sai…me söitsime tangi tühjaks,” kogelesin ma, “me ei oska midagi teha…”  Enne kui ma arugi sain, oli erinevatest autodest välja tulnud kolm meest, kes kohe olid nöus mind aitama. Neil ei olnud mingi probleem meie auto enda autode juurde lükata,et seal akut laadida ja auto korda teha. “Pole probleemi, me saame auto korda!” ütlesid nad positiivselt. “Kui ta ei taha käima minna, siis me paneme ta käima!”Ma ei suutnud meie vedamist ära imestada. Ma ei suutnud ära imestada, kui abivalmid need inimesed olid. Eestlane ju pigem parastaks sellise asja peale?”Me ei ole eestlased,” naersid rekkajuhid, “me oleme autojuhid. Me olemegi teistsugused.”

Kusjuures, ma pean ausalt ütlema,et mind on alati häirinud kui rekkajuhtidesse halvustavalt suhtutakse. Ma olen autojuhtidega palju kokku puutunud ja ma pean ütlema, et nad on alati esimesed, kes on nöus aitama, üksköik, mis murega. Kui välismaal hätta jääd, siis¨ma soovitan köige pealt proovidagi leida möni Eesti autojuht. Kui välismaal sind keegi veel aitab, siis on need just nemad. Me olime köik lootusrikkad. Me olime kindlad, et saame auto käima ja edasi liikuda enne kui meid motellist välja visatakse. Kui kaks tundi hiljem auto siiski koostööd teha ei tahtnud hakkas mul lootus kaduma.  Meestel ka.

Nii juhtuski, et üks neist saadeti mulle halbu uudiseid edastama. “Te olete eilse käivitamisega auto starteri läbi pöletanud, selle autoga pole praegu enam midagi teha. Kahjuks,” ütles üks neist. “Me saaksime selle¨korda küll, aga meil ei ole nädalavahetusel kusagilt uut varuosa vötta.”
Ma ohkasin. Ja vandusin end maapöhja, et me rootsi totul olime lasnud proovida autot käima saada. KUI me ei oleks seda teinud, oleks me nüüd juba edasi liikunud. Nüüd aga istusime me keset Rootsi pärapörgut läbipölenud starteriga.
Kell hakkas kaksteist saama. Kohe taheti meid toast välja visata. Aga mida kuradit me siis nüüd peale hakkame.
“Meie oleme veel homse öhtuni siin, seniks saate te meie juures soojas olla, aga praegu vist peaks hakkama vaatma, kas siit möni buss läheb Stockholmi, et te saaksite ise koju minna,” ütlesid abivalmid autojuhid. See köik oli tore, et me oleks saanud nende juures olla, aga see polnud ju lahendus.

Meie auto said nad önneks lükata ühe ettevötte hoovi, aga mis edasi. Seiklus ei tahtnud kuidagi otsas saada.  Me kutsusime järgi emme Stockholmis elava söbranna.
Ma pean ausalt tunnistama, et mul hakkas sellest seiklusest juba natuke körini saama.

III osa

Emme söbranna jöudis meile Rootsi pärapörgusse järele just hetk enne seda kui meid oleks motellist välja visatud. Mul oli selle üle nii hea meel, sest ega mul ei oleks küll olnud tahtmist kusagil bensiinijaamas kohvri otsas istuda koos lapsega ja oodata. Emme hakkas jälle nutma. Ma ei saanud aru, mis seal enam nutta. Meie olime ju päästetud! Muuhulgas ka karude käest. Ma ikka ei saanud seda karu-küsimust peast. Kas keegi oskab mind aidata? Et ma teaksin, et kui me järgmine kord keset metsa seisma jääme, kas me vöime muretseda vaid selle pärast, kuidas mitte surnuks külmuda vöi peame me ikka karude pärast ka valvel olema.

Meie olime päästetud, emme sinine Land Rover tuli aga tublidel Eesti rekkajuhtidel lükata ühe ettevötte aeda. Hea et see ka juhtus seal nii käepärast olema, sest nagu selgus tegutses selles piirkonnas palju toredaid inimesi, kes varastamisega aega surnuks löövad. Jube nadi oleks olnud kui me löpuks oleksime autole järele tulnud ja leidnud eest vaid haigutava tühjuse. Neli tundi hiljem olime me surmväsinuna löpuks ometi tagasi Stockholmis. Kokkuvöttes köigest 16 hiljem ja veidike rohkem ära külmununa ning väsinuna kui planeeritud.”Sind ei julge enam kuhugi reisile lastagi,” ütles emme söbranna. Nad leppisid omavahel kokku, et maksimum reisiraadius, kuhu emme tohib minna, on 300km Stockholmist. “Aga ei grammigi kaugemale,sest kes see viitsib sulle kaugemale järele söita!”

Emme hakkas jälle nutma. Jumala eest, kui palju üks inimene jöuab nutta. Ma tuletasin talle meelde, et me peame olema tänulikud, et karud meid ära ei söönud. ûhtlasi tuli mulle ka üks äriidee – “Ekstreemturism ûllega”. Pakkuda on erinevad paketid – tühja “tangiga”, kas diisli vöi bensiiniautoga, kas kiirteed pidi vöi tundmatuid külavaheteid, kas otse vöi ringiga, tagavararaha ja tagavarasöbrannaga vöi ilma… Meil oli küll hea meel koju jöuda, aga seiklus ei ole ju sellegi poolest läbi. Täna hommikul algas uus vaatus – kuidas saada töökorda auto, mis asub meist 300km kaugusel, ilma et me peaksime selle eest tasumiseks maja maha müüma.Emme rootslastest naabrid tulid meile appi helistama ja uurima erinevaid vöimalusi, aga neil tuli väga hoolega silm peal hoida, et nad vale koha peal “ja” ei ütleks. Noh näiteks küsimuse peale, et kas tellime puksiirabi, mis auto Stockholmi veaks. Abivalmid naabrid olid “jah, muidugi” ütlemas, sest nad ei saanud aru, mis möttes ei ole raha selle eest maksmiseks.”No ei ole,” laiutasime meie käsi. Nemad pööritasid silmi. 

Pärastlöunaks  jöudsime me nii kaugele, et köige soodsam oli Mr. Poppins auto varuosadega siia transportida. Mulle see sobis. Esimest korda elus pakkisin ma kaasa minimaalselt asju, sest me pidime juba täna kodus tagasi olema, mul on juba vaja puhtaid riideid.Ja Idal talvejopet, sest ootamatult jöudis siia talv ja me oleme nagu kaks Londoni suvitajat keset talvist Rootsit. Mina oma kingakestega muidugi annan juba korraliku moeblogija möödu välja;) 

Hetkel on köik meie lootused Mr.Poppinsi peal. Ma loodan, et see seiklus saab homme löpuks ometi läbi. Ma päriselt enam ei viitsi seigelda.

(Seiklus jätkub)

Elu kui seebiooper ehk viis aastat hiljem

/ Eveliis / 1 Comment

Täna hommikul peeglisse vaadates viis mu mälu mind 2016.aastasse. Ma mõtlesin tagasi tollele minale ja mulle tundus korraga ebaloogiline, et see naine, kes vaatab mulle peeglist otsa täna, on see sama “merepõhja vajunud metspart”, kes ma olin viis aastat tagasi. Jäin lappama oma vanu postitusi, et meenutada, milline oli too Eveliis ja leidsin muuhulgas ka sellise postituse, kus ma küsin endalt, kuhu ma viie aastaga jõudnud olen.

2021 aasta on viis aastat hiljem. Kuhu ma olen jõudnud? Ma olen väga kaugele jõudnud.

Kõige olulisem muutus on ilmselt elu depressioonita. See on hämmastav! “Su elul tundub nii mõnus fiil!” kirjutas üks tuttav mulle ja see lause kirjeldabki mu elu kõige paremini. Kogu aastatetagune vaesus ja depressioon pani mind hindama teisi asju ja oma väärtusi, põhimõtteid ehk laias pildis elu ümber hindama. Mul on põhimõtteliselt kaks valikut – keskenduda sellele, mida mul ei ole (a la kuivati) või keskenduda sellele, mis mul on (näiteks ilus kodu). Ma ei võrdle oma elu teiste eludega ja ma ei pea end teistest ei halvemaks ega paremaks. Ma ei kasutanud isegi kuni eelmise aasta lõpuni enam antidepressante. Miks ma neid nüüd söön kui elul nii ilus “fiil” on? Vererõhu ja nende teiste probleemide pärast, teate ju küll, see kena kombo, mis mind oktoobris tabas. Kui ma võrdlen ennast selle ajaga kui ma söön antidepressante ja kui ma ei söö, siis ma julgen ausalt välja öelda, et antidepressantidega olen ma meeldivam inimene. Ma ei ärritu nii kergesti (ka ei tõuse seega mu vererõhk) ja ma suudan asju ilma liigsete emotsioonideta (mitte alati muidugi!) võtta. Isegi Dexteri lollustele vaatan ma pigem läbi huumori (kuigi ajab vihale küll kui ta mõne lille on aknalaualt alla ajanud või õlle diivanile “kallanud”). Mis mind kohati kurvaks teeb, on depressiooni alahindamine või isegi naeruvääristamine, olen kuulnud, et on suunamudijaid, kes väidavad, et depressiooni polegi tegelikult olemas. Sellist asja saab öelda vaid väga rumal inimene. Depressioon on salakaval ja sellest välja saamine vajab korraliku ravi (ja ravimeid). Sellel teemal kirjutades olen ma saanud väga palju tagasisidet, et inimesed on saanud abi minu aususest, aga ma olen saanud ka kommentaare nagu see “Sõltuvus? Küll on hea, kui saab töö ja pere jamade korral imerohtu võtta. Kaua sa võtsid neid ja miks sa ei püüdnud oma elu ilma antidepressamtidega korda seada? KUI suured need mured siis on mis sind vaevavad?” Sellistel kommentaaridel võivad rängad tagajärjed olla, aga selle peale ei mõtle inimesed, kes ei tea, mis depressioon tegelikult on.

Kuigi mu sõbrannal on õigus, et ma tegelikult ei oska end 100% lõdvaks lasta kunagi, ma teesklen seda päris hästi siiski, julgen ma öelda, et ma olen õppinud elu nautima. See on väga oluline muutus ja ma arvan, et ka oluline oskus. Ma ei taha lihtsalt kulgeda, ma tahan mälestusi ja ilusaid hetki ja palju rõõmu. “I don’t want all that much. But I want to be fine. I want to live a simple life with many good moments and a lot of fun,” ütleb Erlend Loe. Nii lihtne ongi. Põhimõte, mida jälgida.

Eneseareng on kindlasti nende viie aasta oluline märksõna. Jah, ma olen jätkuvalt teatud asjades jäik ja järeleandmatu (võib olla see muutub järgmiseks korraks kui kirjutan, kuhu ma viie aastaga jõuda võin. hetkel igatahes ei ole see aeg), võimalik, et ma olen ma muutunud ülbemaks julgemaks. Seda viimast ilmselt seepärast, et ma tean, kes ma olen, mida ma tahan ja mitte vähe, mida ma väärt olen. Kui ma hakkasin psühholoogi juures käima jõudsime me ka sinnani, et üheks põhjuseks, miks ma langesin masendusse, oli see, et ma olen end alati läbi töö identifitseerinud. Ma ei teadnud, kes on Eveliis. Ma iseloomustasin end alati kui see (sisesta ametinimetus) või too (sisesta ametinimetus). Mulle tundus, et lihtsalt Eveliis olla ei ole piisav. Seda tundus lausa häbiväärselt vähe. Osaliselt kipun ma end ikka läbi töö hindama, aga pigem läbi persoonibrändi. On palju asju, mida mu lugejad ei tea (ja ei peagi teadma), mulle meeldib siin olla lihtsalt üks pere/arvamusblogija, aga ma olen aastatega aru saanud, mida mina saan pakkuda ja ma ei häbene seda ka välja öelda. Ma tean oma väärtust ja mis olulisem – seda teavad ka teised. Ma olen selle üle tõeliselt uhke. Kõlab nagu oma saba liputamisena? Teate, teisiti ei jõuagi kuhugi kui iseendasse ise ei usu.

Oma kehakaaluga olen ma jõudud tunduvalt suurema numbrini kui viis aastat tagasi ja ei ole sellega ikka rahu teinud. Ma arvan jätkuvalt, et body positivity on tore küll, aga mitte alati siiras, eriti kui see tuleb inimeste suust, kes endaga silmnähtavalt rahul ei ole. Mu meelest oleks lihtsam enda vastu aus olla, öeldagi, et pole jah rahul, mitte valetada, et tegelikult tunnemegi end sellisena hästi kui samal ajal käime salaja trennis ja püüame kõigest väest kaalu langetada. Kellele selline kahepalgelisus? Olles seda kõike öelnud ja suure osa oma teadlikust elust olnud oma kehas ebakindel ning pidanud end paksuks, tunnen ma nüüd ülekaalulisena end hoopiski enesekindlalt. Go figure. Naise aju on müstiline.

2016. aasta Eveliis oli segaduses, ilma sihita, püüdis lihtsalt ellu jääda. 2021. aasta Eveliisil on siht. Ma tean, mida ma tahan ja ma tean, kes ma tahan olla. Ma olen oma eluga rahul, sellel on mingi mõte, mitte ma ei kulge niisama. Ja ma armastan elu. Pisiasju. Neid, mis varem tundusid tühised ja iseenesestmõistetavad. Nüüd ma hindan neid. Mulle meeldib 2021. aasta Eveliis palju rohkem.

*Päisepildil 2016.aasta Eveliis. Sügavas depressioonis. Aga naeratav.

Putin ja põlenud paber

/ Eveliis / 3 Comments

Kõige lahedam asi meie segase perekonna juures? Lisaks sellele, et me oleme nii moderne perekond, et ma saan öelda, et mul oli külas vend ja venna õde.  Multikultuursus. Eesti traditsioonid, soome traditsioonid, vene traditsioonid. Aastavahetuse saatsime me sel aastal ära suuresti vene traditsioonide järgi. Miks? Mu vennanaise ema ja õde olid Venemaalt külas ja miks mitte siis uusi asju proovida. Kusjuures nad olid parimad külalised üldse. Hommikust saati valmistasid nad köögis salateid, minu asi oli vaid kana ahju panna. Millised imelised külalised! Pealegi tegid nad minu rõõmuks kasuka-salatit. Ma jumaldan kasukat, aga ise seda teha tundub liigne ettevõtmine. Ilmselgelt mitte vene naiste jaoks. Nende jaoks oli see sama loomulik ja lihtne kui…eem…ma ei tea, hammaste pesemine?

Enne Venemaa uut aastat vaatasime Putini kõnet (või noh kas just vaatasime, aga kui traditsioon, siis traditsioon) ja kirjutasime valmis oma soovid. Üks Vene traditsioon on, et soov tuleb sel ajal kui Kremli kell 12 korda lööb paberile kirja panna, see põlema süüdata, šampanja sisse uputada ja ära juua. Loomulikult pidime me seda proovima. Paberi olime natuke liiga paksu valinud, nii et lõppkokkuvõttes sõime me kõik lihtsalt natuke põlenud paberit. Ida soovis uuelt aastalt poni, aga keeldus ise paberit ära söömast. Hea emana sõin ma siis tema paberi ka ära ja läksin uude aastasse kõhus Ida poni ja oma uus aasta soov.

Head uut aastat kõigile!

DSC02774DSC02779DSC02785DSC02791DSC02794DSC02804DSC02817DSC02818DSC02835DSC02845DSC02847DSC02860

Kust saada kiiresti positiivne laeng?

/ Eveliis / 6 Comments

Selle postituse nimi võiks olla ka “Mu Eestimaa on nii ilus vol2”, sest ilma liialdamata käisin ma eile nagu lillelaps ringi ja muudkui õhkasin, et appikene kui ilus kõik on. Lilled, heinamaa, päike, pilved, Lõuna-Eesti…kõik oli nii ilus. Ehk siis me otsustasime võtta ette väikese üllatusvisiidi Heily juurde maale. Noh et ei peaks kodus koristama, saaks rihma lõdvaks lasta ja ühtlasi natuke pugeda, et me järgmisel nädalal nende lapse sünnipäevapeole/lasteaia lõpetamisele minna.

34192223_1759016977470172_5565686155669667840_n.jpg

Selliste ekspromtsõitude juures on kõige raskem kodust ära minek. “Issand, kuidas ma ei viitsi ja appi kui kaugel ja nii palju on ju teha”. Tuhat vabandust! Kõik on tegelikult tahtmise ja kättevõtmise asi ning kui juba autosse oled jõudnud, siis pole enam miskit viginat. On vaid teadmine, et seiklus -olgu siis väike või suur- algab.

Heily juurde maale tuleb sõita läbi Rõngu. Rõngu on minu jaoks selline vahva koht, kus möödusid pooled mu lapsepõlvesuved ja iga kord kui ma satun sealt läbi sõitma, teeme me selles alevikus väikese peatuse. Ida oli muidugi vaimustuses, et kiriku uks lahti oli ja me saime kirikus ringi vaadata. Mina ei tea, mis tal nende kirikutega on, aga mulle meeldib see. Muide, ma ise käisin sugulastega iga pühapäev kui Rõngus olime lapsena, kirikus. Mitte et me oleks usklikud, aga see oli nagu mingit tüüpi meelelahutus. Siis ei olnud ju Facebooki, Instagrami, telekast tuli lastesaade vaid õhtuti pool tundi ja tuli ise leida, kuidas oma meelt lahutada. Jumalateenistuse kuulamine (millest vähemalt mina midagi aru ei saanud) oli osake meie meelelahutusprogrammist.

34302687_1759016987470171_7817217482359308288_n34411911_1759016664136870_3266726913879572480_n

Kuigatsisse jõudsime me enne Heilyt ja kuna Ida nõudis “mere” äärde, siis käisime me natuke küla peal jalutamas. Solistasime varvastega tiigiveesvees, ümisesime “tiigi ääres päike kiki miki, küll ma olin alles väike kiki miki, ja mu tunne oli hea kiki miki“, punusime pärga, kiikusime, tegime hunnikus pilte ja shameless selfie´sid ja lihtsalt olime…plikad. Laps ja lapsemeelne.

Ja teate, võib olla mu suhtumine teatud osasse BonBon Lingeriesse ei ole kõige positiivsem, siis ma siiski ei saa kiitmata jätta nende uusi f-a-n-t-a-s-t-i-l-i-s-i kollektsioone. Ma avastasin, et mul ei ole (üldse!) päevitusriideid, aga Glorious rinnahoidja topp päästab täiega hädast välja ning käsi südamel, üks ilusamaid asju mu pesusahtlis. Täielik uus lemmik, võib olla peaks endale mitu tükki soetama, et ei juhtuks sama nagu mu teise BBL lemmikuga, mida ma ei raatsi isegi selga panna, sest seda ei ole enam tootmises. Selline väike reklaamipaus ka postituse keskele…

34199445_1759016824136854_5694801814709338112_n34202939_1759016720803531_7397962381449494528_n34258588_1759017174136819_5083475986775801856_n34306072_1759016944136842_7091652430659584_n34321062_1759016737470196_878997033157918720_n34324818_1759022820802921_4748271501768130560_n

Heily üllatatud (muidugi ta aimas, et me tuleme, sest no halloo kui ma juba Rõngust pildi postitan, siis on natuke kahtlane, et miks pagana pärast ma sinna kanti sattusin, aga see selleks), vedasid nad meid lähedalolevasse Kalme Veskisse sööma. Nii ilus ja armas koht, et jälle kõndisin ma ringi ja muudkui õhkasin, et mu Eestimaa on nii ilus. Reaalselt mulle tundusid pilved ka eriliselt ilusad. Nagu “Üle linna Vintski” Robi vahtisin taevasse. Lapsed lustisid vees, mehed püüdsid kala, meie Heilyga kärstasime sillal oma valgeid sääri ja lobisesime maast ja ilmast. Nii mõnus idüll oli, et kui päike poleks liiga hakanud tegema ega poleks ära läinudki. Kui Valgamaale satute, minge Kalmest läbi, soovitan soojalt.

34177460_1759016890803514_4445281281525153792_n34192582_1759016877470182_4658397180795551744_n (1)34200267_1759017237470146_5704951002818412544_n34366824_1759017210803482_5685459062544662528_n34441172_1759016757470194_6346041405084794880_n

Õhtul degusteerisime Mandlist kaasaostetud kooke. Letis oli kaheksa erinevat kooki, ostsime igast ühe kaasa, et saaks oma lemmikud välja selgitada. Mõnes kohas läksid meil maitsed täiesti lahku, kõigil, aga mehed palusid edasi öelda, et viina kõrvale (jah, ilma häbenemata julgen kirjutada, et mehed võtsid viina,viina) sobis kõige paremini matcha-tee kook. Ida lemmikuks sai sinimustvalge kaunistusega kook, sest “Eesti Vabariigi kook” ju. Tal on ikka see “Eesti Vabariik” nii südames, er kõik rahvuslikud asjad on kohe tema lemmikud.

34183693_1759017257470144_4208561259903188992_n34408955_1759016847470185_7203933892368138240_n

Õhtu lõpuks panime lapsed magama, jätsime mehed omapäi klatšima ja jalutasime külla ühele teisele sõbrannale, kes ka juhtus maal olema – hommikul olid mu jalad nats valusad ja pole ka ime, sest pulsikell näitas läbitud vahemaaks kokku 9,3km. Pole ju paha?  Jalutasime mööda maanteed, mina ikka jälle õhkamas kui ilus kõik on (ma ei tea, kas päike mõjub või kust mul see “Eestimaa on nii ilus-tunne” nii tulnud on) ja arutasime, et tegelikult oleme me ikka täitsa vanad mutid juba. Vanuse poolest. Ikkagi põhimõtteliselt nelikümmend ja see on ikka täitsa täiskasvanu vanus kas pole! Jalutasime, mul käes vahuveiniklaas (jah, julgen ka häbenemata tunnistada) ja mõtlesime, et kas selles vanuses ei peakski juba rohkem täiskasvanulikumalt käituma, noh et kas ikka on sünnis niimoodi keset hilisõhtut vahuvein näpus ringi kündida, et meie emad ju küll midagi sellist ei teinud, sest nad olid emad, aga meie jalutasime muretult ringi nagu puberteedid. Jõime koos kolmekesi natukene veini ja jalutasime koju tagasi, sest kell oli juba palju saamas. Lausa 23!

34309137_1759017000803503_6552554805749874688_n

Hommikul kell viis kolmkümmend helises mu äratuskell. Pakkisime end kokku ja hakkasime Tallinna poole sõitma. Marek ja Ida unelesid tagaistmel, mina mõtisklesin omi mõtteid. Vähe maganud ja palju autosõitu, aga kõik see oli seda väärt. Ma sain aru, miks Heily on mu parim sõbranna ja miks me tema perega tihedalt läbi käime. Nad on täpselt üks selline pere, kellega koosolemine laeb su täis positiivset energiat. Ma ei tea teist nii siirast, sooja, sõbralikku ja positiivset perekonda kui see. Suure südamega ka.  Ja sellepärast ongi nendega kokku saamine alati nii positiivne. Nii vähe on vaja, et nad nakataksid oma eltuterve suhtumise ja rõõmsameelsusega. Igal inimesel peaks oma Heily olemas olema.

Moodne muinasjutt ehk halvasti kasvatatud laps ja vastik veerandkasuõde/tütar

/ Eveliis / 91 Comments

Mõnda aega tagasi sain ma endale veerandkasuõed või kuidas iganes neid uusi sugulasi kutsuda. Käisime pulmas ja afterpartyl. Uue kasuema pool. Kuna tal on mitu lapselast, siis oli seal ka palju mänguasju ja mulle korrati mitu korda, et siin on hea olla, et lapsed saavad mängida ja täiskasvanud omavahel juttu rääkida. Ma pean käsi südamel ütlema, et ma tõesti ei hoidnud oma lapsel seal silma peal ja kui me üleväsinud lapsega (ja, jah, mina olin svipsis ja väsinud) hakkasime koju minema, tahtis ta kaasa võtta ühe mängusülearvuti (mida kõik nägid ja ütlesid “jaajaa, pole probleemi). Ma leidsin, et lihtsam ongi see lasta tal kaasa võtta kui kuulata üleväsinud lapse nuttu.

Ida teab, et ei tohi võõraid asju kaasa võtta, aga kui te olete lapsevanemad, siis te teate, et üleväsinud laps ei ole ratsionaalne ja vanemana ma ausõna ei tahtnud draamat. Mõtlesin, et pole hullu hommikul saab tagasi. Juhtus aga nii, et pakkides oli Ida selle pannud minu kohvrisse, avastasime selle kodus ja enne kui ma jõudsin öeldagi, et saadan selle tagasi kui Norrast tagasi oleme, sain ma vihjeid, millest ma siis aru ei saanud, lõpuks pidi perekond mulle kirjutama, et hea meelega tuleb arvutile Tallinasse järgi. Väga vahva, aga meid ei olnud kahjuks kodus ja nii ka kirjutasin. Olen kodus tagasi ja kohe panen Cargosse. Lastel ikka juhtub. Ma ei näinud tõesti, et see oleks maailma suurim probleem olnud. Laps võttis perekonna juurest mänguasja kaasa. Laenuks. Mitte endale. Ei varastanud. Kõik nägid. Kõik teadsid. Me selgitasime koju jõudes, miks ei tohi võtta ja et tuleb tagasi saata. Ja siis sain ma täna sõnumi (isa naise tütrelt):

“Tervitused 🙂 kas saaksid meile nüüd selle laste arvuti tagastada ? ja ehk saaksid teinekord enda lapsel rohkem silma peal hoida, kuna nii mõnedki meie laste mänguasjad olid ära lõhutud.”

Võib olla ma käitusin ebaadekvaatselt ja lapsikult, aga isegi mu KÕIGE TERAVAMA KEELEGA sõbrannad ei kirjutaks mulle nii. Ma teadsin, et Ida võttis sarnaselt kroonilt nagu päisepildis ära kristallid, aga tundes oma last, siis ma tean, et ta ei ole lõhkuja tüüp. Mida te veel lõhkuda sai? Samas võib olla ma eksisin. Ja ma kirjutasin vastu. Lapsikult ja solvunult. Aga ma solvusin. Päriselt. Sest toon oli ebameeldiv. Kõrk. Ja üleolev. Ma vastasin:

“Kuhu Smartposti panen? Ja ära muretse rohkem me ei tule külla. Laste mänguasjad saavad ikka kannatada mängu käigus ja ausalt öeldes ma ei arva ka et kadunud “kristallid” krooni pealt kõige olulisemad on maailmas, aga kui midagi hinnalist on tõepoolest katki, siis palun esita mulle arve ja sellisel juhul vabandan. Aga nagu öeldud sa ei pea rohkem muretsema, et ma oma lapsel teie juures silma peal ei hoia. Ta nimelt ei satu sinna rohkem. Mulle on olulisemad head suhted kui mänguasjad.”

Võib olla ma käitun hetkel vastikult sellest siin kirjutades, aga ausalt, meil käib külas väga palju lapsi. Ja ikka juhtub, et tehakse midagi katki, midagi joonistatakse täis, tehakse asju, mida ma tegelikult ei lubaks, aga seni kuni nad ei lõhu mu kristallvaase ja hõbeehteid, siis mõtlen ma, et lapsed on lapsed. Mängu käigus juhtub asju. Ja ka meilt võetakse asju kaasa. Tuuakse tagasi. Kuu. Kahe. Kolme pärast. Põhiline on pärast selgitada. Ja kui ma oma lapsikule vastusele sain uueks vastuseks sellise sõnumi:

“Vabandan, kui su tundeid riivasin sellega, et minu teadmata omandatud arvutit tagasi küsin. Kombeks on laenamisel luba küsida. Ühtlasi on mul kahju, kui sellise palve peale solvud ja häid suhteid lõhkuma asud, kuna ehkki polnud kristallid tõesti kõige suurem mure maailmas, siis minu laste jaoks olid need tõesti olulised – nende jaoks on sellise asja moraalne väärtus väga suur, vastasel juhul poleks ma sellest juttugi teinud. Ootan arvutit tagasi aadressile, kust see kadus.”

Ja ma ei saa midagi parata, aga ma vihastasin selle sõnumi peale nii, et ma sellest hetkest alates keeldun rohkem nende inimestega suhtlemast. Esiteks – mind ja mu last reaalselt tembeldati vargaks. Teiseks “mõnedest mänguasjadest” sai vaid üks kroon, sest ma teadsin, mida Ida “lõhkus”. Lisaks istus sel ajal kui Ida “moraalse väärtusega” mänguasja “lõhkus”, see kirjutaja Ida kõrval. F**k, ütle siis või pane väärtualik asi ära, ütle otse, silmast silma, näkku, mitte ära saada pärast mingit ärapaneva tooniga kirja.

Inimestel on nii erinevad moraalsed väärtused.

/p>

Kes see hull ütles, et lähme autoga?

/ Eveliis / Leave a comment

Heheee, nagu näete ma olen lõpuks ometi internetis! Kas te kujutate ette KUI keeruline on PUHKUSE ajal teha tööd kui sul pole netti? Siinkohal pean ma ütlema, et me õega tegutsesime täpselt (ja veel hullemini) nende näpunäidete järgi. Näete! Samal ajal kui normaalsed inimesed naudivad vestlust ja kohvi, teeb üks meist juba tööd.

2.jpg

Skafferiest, kus me kohvitamas käisime, pean ma eraldi postituse tegema. Ma olen seda kohvikut pikalt Facebookis jälginud, kuid kunagi pole olnud võimalust sinna sattuda. No kas on auto katki olnud või pole teist üldse olnud või… Nüüd oli terve auto ja hea seltskond. Patt oleks olnud see koht külastamata jätta. Õnneks sattus ka suvi just sel päeval olema.

345

Ülejäänud internetitud päevad (jah, selle pärast ma ei olegi kõikidele sõnumitele, meilidele vastanud, meil oli piiratud internet ja seda kasutasime me “hädavajalikeks” töödeks + mõned kohustuslikud Instagrami sutsakad of course) veetsime me hytta´s. Seal verandal istudes, samal ajal kui põdrad OTSE meie akna alt mööda jalutasid, krevette süües tundus tegelikult lausa uskumatu, et meil on olnud selline võimalus seda kohta koduks nimetada. Tõeliselt muinasjutuline koht! Ja no ausalt, kõlab klišeena, aga ei saa ju elu üle nuriseda kui elad/oled elanud sellises kohas! Ja no alpakad koduloomadena. Mida sa hing veel ihkad, ausalt, ma küsin kohe päris siiralt!

6

7

Ja siis läks põnevaks! Ma ei tea, kes see hull oli, kes ütles, et tal on vaja Stavangerisse kliendi juurde minna ja et seda võiks autoga teha? Ma keeldun tunnistamast, et see olin mina. Noh igal juhul rentisime me mu tuttava tuttavalt auto ja ajama me Lillehammerist Stavangeri poole panime. Satu ütles veel, et me ei sõida seda maad kahe päevaga ära, kuid meie olime uljad. Muidugi sõidame. Kõigest 505 kilomeetrit! Gps näitas sõiduajaks küll kaheksa tundi, aga no mis…väike asi! Ma teadsin küll, et tee viib meid üle mägede, kuid jumala eest, ma ei olnud arvestanud sellega, et  nende 87678m kõrguste mägede otsas, neist üles-alla, ümber ja üle sõitmine võtab aega. Hingematvalt ilus on küll, aga… Ega siis meie ei ole normaalsed inimesed, kes ENNE reisi endale teekonna ja võimalikud ööbimiskohad selgeks teeks.

Poolel teel oli meil selge, et me ei jõua mitte mingi nipiga õhtuks Stavangerisse ning me hakkasime otsima ööbimiskohta. Ei ole eriti lihtne autosõidu ajal sobivat hotelli leida kui 1) sul pole internetti 2) sa ei tea koha nimesid ja 3) su gps, mille sa hambad ristis telefoniarvet kartes siiski sisse lülitad, lolliks läheb. Ahjaa, 4) ka – on puhkuste tippaeg ning hotellid maksavad väikese varanduse. Lõpuks õnnestus mul leida üks motell, mis tol hetkel kui ma hotelli broneerisin, tundus olevat 97 km kaugusel – see sobib, mõtlesime meie ja ma broneerisin hotelli ära (57 km, mis oli vahemaa esimese hotellini, tundus TOL HETKEL liiga lähedal). Kui me tund aega hiljem gpsi jälle sisse panime (ei, me ei sõitnud SEE KORD huupi, vaid kirjutasime endale üles teenumbri ja kohad, millest läbi peame sõitma) näitas gps vahemaaks hotellini 138km ja 1h 40 minutit.  Te ei kujuta ette, mitu korda ma emale ütlesin, et magame siin samas autos, sest mina (kes ma istusin kõrval) tundsin, et ma enam ei jaksa sõita, seda enam, et meile tundus, et me oleme sattunud ringteele. Ma ei julgenud küsida, kas ema on ka väsinud, aga iga normaalne inimene oleks. Sest ilma igasugu liialduseta sõitsime me üle ja ümber 987986 m kõrgustest mägedest max 50 km tunnis.

Muidugi kui lõpuni aus olla, siis tegelikult oli ju ette teada, et kui autosse satume mina ja emme ja Ida, siis on seiklused juba meie reisi ette kirjutatud ning muidu ma ei teaks, et ka see lõunapool Norrat on IMEILUS, aga ei olnud midagi mõnusamat kui me LÕPUKS (kui meile tundus, et Ryssland* nimelist kohta EI OLE olemas) ometi oma hotelli üles leidsime.

11

Homme jätkame me reisi Stavangeri suunas. Tõotab tulla huvitav päev. Ja mis kõige hullem – me peame ka tagasi sõitma. Gps näitab sõiduajaks üle 13 tunni. Ma ei tea… Tundub ikka hullumeelne. Nii hullumeelne, et vaid minusugune hull otsustab 40minutilise lennukisõidu asemel 24tunnise autosõidu kasuks.

*koha nimi oli siiski Rysstad, aga kohati tundus küll et oleme sihtkohaks Ryssland (Venemaa) pannud.

 

 

 

Kuidas ringiga Lillehammerisse minna? //Let the adventure begin. Again.

/ Eveliis / 3 Comments

Jõudsime laevaga hommikul Stockholmi. “Mis masterplan on?” küsisin mina. Õde kehitas õlgu. Nagu meie perele kombeks, siis selgub masterplan tihti alles reisil olles. Näiteks läksime me aastaid tagasi perega Pariisi. St meil oli selline plaan, aga ega siis keegi meist kaarti ei vaadanud. Kui bussi istudes selgus, et kuidagi ei mahu 10 päeva sisse nii Veneetsia, Rooma, Pariis ja jumal teab, mis kohad veel, tegime me reisiplaani jooksvalt teel olles.

Nii ka seekord. Emme tuli meile sadamasse vastu. “Mis teeme?” küsis ta. Me kehitasime õlgu. “Lähme siis kohe Norras,” pakkus õde. Mõeldud-tehtud. Me hakkasime otse Lillehammerisse sõitma. Tee peal tuli aga emmele meelde, et ta tahaks meid ühte looduskaunisse kohta viia, mulle tuli meelde, et tahaks Vimmerbysse jõuda, õde arvas, et võiks ka Kolmårdenit külastada ja lõppude lõpuks mõtlesin mina, et kui juba minekuks läheb, et käiks siis aja kokkuhoiu mõttes ka paar mu klienti läbi. Niisiis panime me paika marsruudi, mis tähendab, et kaheksa tunni asemel sõidame me Lillehammerisse väikese ringiga. Kõigest 26 tundi autosõitu.

Kuidas see reis täpselt välja nägema hakkab, kes seda teab. Korraks vaatasime me, et Göteborgist saaks ehk laevaga mingi osa Stavangerile lähemale sõita, aga nii palju kui me Google´st aru saime, tähendas see ka peatust Taanis:D

Elu olgu seiklus! Näiteks külastasime me täna otse Lillehammeri poole sõitmise asemel imekaunist loodus-kunstiparki Artipelagi. Soovitan soojalt külastus sinna ette võtta! 

19620092_1437170459654827_1377352017_o

19688428_1437170572988149_1933679715_o

Poest käisime ka läbi. Nii et kui meie reis liiga metsa kisub, siis meil on vähemalt mõned pudelid odavat (Norraga võrreldes) šampust, cavat ja õlut kaasas. Tellijatele viime tühjad pudelid, sest mõte ju loeb 😂

It is typical for my family that we never plan a trip or take the easy/straight way to destination. Like this time. We are going to Lillehammer and actually planned on being there already today evening (it takes 8 hours by car from Stockholm), but then we remembered that there are some places we want to visit in Sweden and when planning I thought we could at the same time visit someof my customers in Arendal and Stavanger as well. It only means that instead og 8 hours of driving we will use 26 hours.

How the trip actually we´ll be, who knows. We will start early tomorrow. First stop Oxelösund. Then Vimmerby and Kolmården. Gothenburg. Fredrikstad, Arendal. Stavanger. When we will arrive in Lillehammer? Well. Perhaps on Monday evening? Depending on how many times we get lost:D

Minu katsejänes

/ Eveliis / Leave a comment
Kui jätta kõrvale kogu kärgperendus, et mu vennal on õde, kes pole mulle õde ja mu õel on vend, kes pole mulle vend, siis mul on ka üks nö päris õde. Minu tilluke õde. Nimetame teda siis Tillukeseks Delisaks.
e1.jpg
Minu katsejänes. Ma olen temast üheksa aastat vanem ja see tähendab, et ma olen tema peal igasugu “inimkatseid” teinud. Suures osas ikka armsaid. Näiteks on ta päkapikk Päkaga olnud kirjavahetuses, torukoll Bruceleest te juba ka teate.  Kas te suudate uskuda, et Torukoll oli kunagi päriselt ka olemas? Et ta tegelikult ka elas meie Annelinna korteri vannitoa kapis? Ja lausa terve perega. Te ei usu? Ega mina ka ei usuks, kui ma ise seda ei teaks. Mina ju Suure Õena torukolli “leidsin”. Ärge küsige, kust mul selline idee tuli, ilmselt ma lihtsalt olengi kogu aeg üks parasjagu veider tüüp olnud.
Ei tea, kas Tilluke Delisa võiks Torukolliga uuesti sõbraks saada, või kasvame me siiski mingi hetk torukollidest välja. Igaveseks? Aga kui me oleme piisavalt lapsemeelsed? Mina millegi pärast usun, et Brucelee ja ta pere elavad ikka mõne korrusmaja torudes. Kui te teinekord kuulete vannitoa torudest kahtlast kahinat, siis koputage igaks juhuks sinna ja hüüdke vaikselt “Brucelee!”
img_6517img_6595
Ma ei ole ainult armas ja hoolitsev Suur Õde olnud. Ma olen ka pahandust teinud. Ma olen ta pea vastu külmkappi ära löönud, ikka kogemata, aga siiski. Kartsin veel ise, et pärast jääb totuks sellest paugust (ei saa välistada, et ta oleks veelgi särtsakam pliiats kui ma ei oleks ta pead lapsena vastu seda külmkappi ära löönud). Ja ma olen seitsmeaastasele õele alkoholi sisse jootnud. 16-aastasena leidsin ma, et see oli ilgelt naljakas. Tegelikult ei olnud ja eks ma siiamaani mõnikord mõtlen, et mis mu pealuu sees ometi toimus, aga no ilmselt selles 16-aastase ajus ei toimunudki suurt midagi.
Moodsalt riidesse olen ma teda (ja ennast) ka pannud!

e2.jpg

PS: Mul on sel pildil jalas retuusid;) 

Kui ma Norra vahetusõpilaseks läksin, saatis õde mulle kirja, kus oli muuhulgas kirjas “kas sa eesti keelt veel oskad? kui ei oska, siis ära muretse, meil on kodus inglise-eesti sõnaraamat ja ma oskan öelda “wunderbaum”, see on saksa keeles imepuu ja “i love you”, see on inglise keeles ma armastan sind“. Mul on see ja teised kirjad alles. Ja üks postkaart, mille õde mulle Saksamaalt kunagi ammu ammu tõi. Seal on kirjas, et kõik mida ta kingadest ja shoppamisest teab, on ta oma suurelt õelt õppinud. Ma olin nii uhke!
Ma olen üldse oma õe üle uhke olnud. Erinevatel põhjustel. Kasvõi juba selle pärast, et mul oli olemas elusuuruses nukk, kellega mängida.
Ma olen teda kiusanud. Klaverikontserdi ajal naerma ajanud. Ma olen talle piinlikkust valmistanud. Korteripeole talle järele läinud ja peo laiali ajanud. Ma olen teda kasutanud alibina. Ja andnud talle alibid.
Mul on ka keerukamaid mälestusi meie lapsepõlvest. Võib-olla need mälestused on üks põhjus, miks ma mõnikord andestan talle asju, mida ma tegelikult sisemas ei tahaks. Mulle tulevad need paar korda meelde ning ma leian alati, et ta nägi väikese lapsena asju, mida üks väike laps ei peaks kunagi nägema. (Ei, te ei pea mõtlema, et keegi oleks talle liiga teinud, need mälestused on seotud täiskasvanutega).
Me oleme nii palju ägedaid asju koos teinud. Mul ei lähe kunagi meelest, kuidas ta mulle Tartust Tallinnasse järele tuli, selleks, et mind Tartu viia  Kuidas me järgmisel hommikul kell viis ärkasime, et pakkuda ühe hotelli külalistele hommikusööki. Kuidas ta sõbrannaga Marekile üllatussünnipäeva esinemise tegi (keset talve sõitsid nad sõbrannaga lahtise katusega autoga meie hoovi, panid mängima süntesaatori ja laulsid kõvasti ning valesti Marekile sünnipäevaks). Kuidas me teatrisse tund aega hiljaks jäime ja lärmasime, et meid sisse ei lasta. Kuidas me koos reisil oleme käinud. Ma võiks jätkata ja jätkata.
166811_1388245406669_1848112546_740046_3498600_n
220520113491
Kõik need mälestused panevad mind muigama. Mul on üks kihvt väike õde. Kellel on vedanud suure õega. Eelmine aasta oli meile keerukas, me ei suhelnud õega, aga saime mõlemad aru, et ükskõik mis ümberringi toimub,  meie vahele ei saa tulla miski. Mina hoolin oma õest liiga palju ja tema minust. See on selline eriline suhe. Mulle tuleb meelde kui ma ühel augustikuu päeval siin Norras tõelises depressioonis olin ja korraga helises telefon. See oli mu pisike õde, kes helistas, sest ta oli tundnud, et peab helistama. Ma arvan, et me nutsime nagu kaks väikest last täiest kõrist telefoni oma veerand tundi.  See oli selline hetk, millest aru saavad saada vaid inimesed, kel on oma õe või vennaga lähedased suhted. Sellest, kui oluline on perekond, saab aru vaid inimene, kes ise väärtustab perekonda.
Tilluke Delisa on kohati nagu väike vanainimene, muudkui jaurab midagi kohustustest ja tööst ja koristab 24/7 ja ajab mind hulluks oma pedantsusega, aga no mis seal ikka…Ega siis mõlemad lapsed ei saagi ühtemoodi hästi õnnestuda. Suurem Õde peabki natuke targem ja andekam ja vaimukam olema. Et Tillukesel Delisal oleks kelle pealt õppida.
Ahjaa, Ida on oma tädist vaimustuses.
IMG_8017.JPG