mina

Elu kui seebiooper ehk viis aastat hiljem

/ Eveliis / 1 Comment

Täna hommikul peeglisse vaadates viis mu mälu mind 2016.aastasse. Ma mõtlesin tagasi tollele minale ja mulle tundus korraga ebaloogiline, et see naine, kes vaatab mulle peeglist otsa täna, on see sama “merepõhja vajunud metspart”, kes ma olin viis aastat tagasi. Jäin lappama oma vanu postitusi, et meenutada, milline oli too Eveliis ja leidsin muuhulgas ka sellise postituse, kus ma küsin endalt, kuhu ma viie aastaga jõudnud olen.

2021 aasta on viis aastat hiljem. Kuhu ma olen jõudnud? Ma olen väga kaugele jõudnud.

Kõige olulisem muutus on ilmselt elu depressioonita. See on hämmastav! “Su elul tundub nii mõnus fiil!” kirjutas üks tuttav mulle ja see lause kirjeldabki mu elu kõige paremini. Kogu aastatetagune vaesus ja depressioon pani mind hindama teisi asju ja oma väärtusi, põhimõtteid ehk laias pildis elu ümber hindama. Mul on põhimõtteliselt kaks valikut – keskenduda sellele, mida mul ei ole (a la kuivati) või keskenduda sellele, mis mul on (näiteks ilus kodu). Ma ei võrdle oma elu teiste eludega ja ma ei pea end teistest ei halvemaks ega paremaks. Ma ei kasutanud isegi kuni eelmise aasta lõpuni enam antidepressante. Miks ma neid nüüd söön kui elul nii ilus “fiil” on? Vererõhu ja nende teiste probleemide pärast, teate ju küll, see kena kombo, mis mind oktoobris tabas. Kui ma võrdlen ennast selle ajaga kui ma söön antidepressante ja kui ma ei söö, siis ma julgen ausalt välja öelda, et antidepressantidega olen ma meeldivam inimene. Ma ei ärritu nii kergesti (ka ei tõuse seega mu vererõhk) ja ma suudan asju ilma liigsete emotsioonideta (mitte alati muidugi!) võtta. Isegi Dexteri lollustele vaatan ma pigem läbi huumori (kuigi ajab vihale küll kui ta mõne lille on aknalaualt alla ajanud või õlle diivanile “kallanud”). Mis mind kohati kurvaks teeb, on depressiooni alahindamine või isegi naeruvääristamine, olen kuulnud, et on suunamudijaid, kes väidavad, et depressiooni polegi tegelikult olemas. Sellist asja saab öelda vaid väga rumal inimene. Depressioon on salakaval ja sellest välja saamine vajab korraliku ravi (ja ravimeid). Sellel teemal kirjutades olen ma saanud väga palju tagasisidet, et inimesed on saanud abi minu aususest, aga ma olen saanud ka kommentaare nagu see “Sõltuvus? Küll on hea, kui saab töö ja pere jamade korral imerohtu võtta. Kaua sa võtsid neid ja miks sa ei püüdnud oma elu ilma antidepressamtidega korda seada? KUI suured need mured siis on mis sind vaevavad?” Sellistel kommentaaridel võivad rängad tagajärjed olla, aga selle peale ei mõtle inimesed, kes ei tea, mis depressioon tegelikult on.

Kuigi mu sõbrannal on õigus, et ma tegelikult ei oska end 100% lõdvaks lasta kunagi, ma teesklen seda päris hästi siiski, julgen ma öelda, et ma olen õppinud elu nautima. See on väga oluline muutus ja ma arvan, et ka oluline oskus. Ma ei taha lihtsalt kulgeda, ma tahan mälestusi ja ilusaid hetki ja palju rõõmu. “I don’t want all that much. But I want to be fine. I want to live a simple life with many good moments and a lot of fun,” ütleb Erlend Loe. Nii lihtne ongi. Põhimõte, mida jälgida.

Eneseareng on kindlasti nende viie aasta oluline märksõna. Jah, ma olen jätkuvalt teatud asjades jäik ja järeleandmatu (võib olla see muutub järgmiseks korraks kui kirjutan, kuhu ma viie aastaga jõuda võin. hetkel igatahes ei ole see aeg), võimalik, et ma olen ma muutunud ülbemaks julgemaks. Seda viimast ilmselt seepärast, et ma tean, kes ma olen, mida ma tahan ja mitte vähe, mida ma väärt olen. Kui ma hakkasin psühholoogi juures käima jõudsime me ka sinnani, et üheks põhjuseks, miks ma langesin masendusse, oli see, et ma olen end alati läbi töö identifitseerinud. Ma ei teadnud, kes on Eveliis. Ma iseloomustasin end alati kui see (sisesta ametinimetus) või too (sisesta ametinimetus). Mulle tundus, et lihtsalt Eveliis olla ei ole piisav. Seda tundus lausa häbiväärselt vähe. Osaliselt kipun ma end ikka läbi töö hindama, aga pigem läbi persoonibrändi. On palju asju, mida mu lugejad ei tea (ja ei peagi teadma), mulle meeldib siin olla lihtsalt üks pere/arvamusblogija, aga ma olen aastatega aru saanud, mida mina saan pakkuda ja ma ei häbene seda ka välja öelda. Ma tean oma väärtust ja mis olulisem – seda teavad ka teised. Ma olen selle üle tõeliselt uhke. Kõlab nagu oma saba liputamisena? Teate, teisiti ei jõuagi kuhugi kui iseendasse ise ei usu.

Oma kehakaaluga olen ma jõudud tunduvalt suurema numbrini kui viis aastat tagasi ja ei ole sellega ikka rahu teinud. Ma arvan jätkuvalt, et body positivity on tore küll, aga mitte alati siiras, eriti kui see tuleb inimeste suust, kes endaga silmnähtavalt rahul ei ole. Mu meelest oleks lihtsam enda vastu aus olla, öeldagi, et pole jah rahul, mitte valetada, et tegelikult tunnemegi end sellisena hästi kui samal ajal käime salaja trennis ja püüame kõigest väest kaalu langetada. Kellele selline kahepalgelisus? Olles seda kõike öelnud ja suure osa oma teadlikust elust olnud oma kehas ebakindel ning pidanud end paksuks, tunnen ma nüüd ülekaalulisena end hoopiski enesekindlalt. Go figure. Naise aju on müstiline.

2016. aasta Eveliis oli segaduses, ilma sihita, püüdis lihtsalt ellu jääda. 2021. aasta Eveliisil on siht. Ma tean, mida ma tahan ja ma tean, kes ma tahan olla. Ma olen oma eluga rahul, sellel on mingi mõte, mitte ma ei kulge niisama. Ja ma armastan elu. Pisiasju. Neid, mis varem tundusid tühised ja iseenesestmõistetavad. Nüüd ma hindan neid. Mulle meeldib 2021. aasta Eveliis palju rohkem.

*Päisepildil 2016.aasta Eveliis. Sügavas depressioonis. Aga naeratav.

Meeleheide, segadus, uued tuuled// Desperation, confusion and new breeze

/ Eveliis / 18 Comments

Mäletate seda lauset, mis mu tuttav mulle ütles, et “tuleb leida üles, kes sa oled, mitte olla see, kes sa arvad, et sa oled”? Pikkadel lennureisidel ja ajavahe tõttu keset ööd üleval passides olen ma selle peale palju mõelnud. Teine tuttav lisas sellele lausele, et minu puhul on olemas kolm mina – pärismina, töömina ja blogimina, viimane neist erinev sellest, kes ma olen, ja need kolm mina paratamatult hakkavad teineteist segama. Ma ise ei ole ausalt kunagi arvanud, et blogimina on pärisminust erinev, kuid see ei ole siiski esimene kord kui ma kuulen, et endast läbi blogi teise mulje jätan. Kus suitsu seal tuld.

Lisaks pani mind mõtlema üks tuttav, kes on nii sügaval oma mugavustsoonis ja meister leidmaks vabandusi, et ta ei jõua ilmselt oma elus kunagi oma unistuste ja mõtete täitmiseni, lihtsalt kulgeb ja raiskab oma elu seda maha magades, sõna otseses mõttes. Temaga juhtuvad pidevalt igasugu äpardused. Äpardused juhtuvad selleks, et inimene midagi oma elus muudaks, eksju? Kellega veel asju juhtub? Eriti viimasel ajal. Minuga muidugi. Märk, et ma teen midagi valesti ja peaksin midagi muutma? Ilmselt küll, sest vähe sellest segadusest, mis valitseb mu peas, ei ole viimasel ajal olnud meile võõras ka meeleheide.

Minu suurim viga on olnud see, et olen sel aastal olnud egoistlik. Arvanud, et minu mured on kõige suuremad ja mitte pööranud tähelepanu teistele. Eelkätt oma abikaasale. Kui tema on tahtnud oma muredest rääkida, olen ma talle nähvanud ja ta peale vihastanud, see kõik on lõppenud tülidega ja ilmselt me mõlemad oleme oma peas salaja mõelnud, et ega see kõik siin hästi ei lõppe. Asi poleks selles, et me ei armastaks teineteist, vaid selles, et mina olen murede ja probleemide eest tahtnud pea liiva alla peita, Marekit üldse kuulamata. Ma olen ise tahtnud kõike otsustada. See ei ole olnud ei aus ega õige.

Minu teine suur probleem on uhkus. Kui ma olen haiget saanud, siis ma ei suuda seda alla neelata, vaid tahan tõestada, et aga mulle tehti liiga. Saamata aru, et kedagi ei huvita see. Igaühel on oma vaatenurk. Mõlemad võib olla võrdselt õiged. Miks muidu see paja ja katla vanasõna. Mul on näiteks väga raske inimestele andestada. Ma ei saa öelda, et uhkus on halb iseloomuomadus, aga mõnikord oleks lihtsam ja õigem uhkus alla neelata ning näiteks abi paluda. Abi paluda on minu jaoks viimasel ajal olnud nii raske. Ma ei ole tahtnud endale tunnistada, et mul on seda vaja ja kuidas sa siis abi küsid. Peidad lihtsalt pea liiva alla ja loodad, et probleemid kaovad. Täiskasvanulik? Isegi mitte lõbusalt pipipikksuklik. Pipi leidis lahenduse. Kõik leiavad lahenduse. Mina pigistasin silmad kinni ja lootsin, et kõik läheb iseenesest mööda. Mõned nädalad tagasi, pidin ma oma uhkuse alla neelama ning abi paluma. Teate kui piinlik see oli? Mul oli korraks tunne, et olengi 40-aastane läbikukkuja. Ema, abikaasa, ettevõtja ja inimesena. Aga ma pidin, sest ma olin mures ja enam mitte enda pärast, vaid selle pärast, kuhuni ma olen viinud oma abikaasa. Minu depressioon hakkas tekitama temas depressiooni. Ma pidin silmad lahti tegema.

“Sa oled nagu Kiir Venemaal, kellega juhtub,” ütles see inimene, kelle poole ma pöördusin. Pagan, jällegi ju õigus. Minuga juhtub. Viimasel ajal. Sest et? Ma olen valesti elanud. Kuigi ma siiani arvasin, et olen end, oma põhimõtteid, eluviisi üsna palju muutnud. Mitte piisavalt. Esimene samm suuremate muutuste poole oli oma ego ja uhkuse alla surumine. See võib tunduda nii naeruväärselt lihtne, aga mitte mulle. Mulle oli see raske. Ma sisimas loodan, et sellest saab uus algus. Ma tegelen selle nimel, et sellest saaks uus algus.

Ma olen olnud mugav ja ma olen elanud eluvales arvates, et ma olen keegi, kes ma ei ole. Näiteks? Ma ei ole blogija. See, et panna oma instapiltidele hashtag #influencer ei tee minust influencer´it. Ma võin ise arvata, et kirjutan jube hästi ja kõigile peaks see meeldima, aga tegelikult kirjutan ma sama keskpäraselt nagu kõik need teised kümned ja sajad #influencerid. Ma olen pidanud ennast planktonist paremaks. Mis mind nendest paremaks teeb? Kõrgharidus (kõigest baka, mis on uus keskharidus juba ammu!) ja firmamärgiga käekott? Oma maja ja hea maitse (alati kaheldav!)? Hea töökoht ja reisimine? Kammoon, hea töökoha võib saada igaüks, kes seda tahab! Ja pealegi – inimeste ambitsioonid on erinevad. Mitte midagi ei tee mind paremaks Soome ehitajast või Norra koristajast. Kellegi jaoks olen ka mina plankton. Kõik on vaatenurga küsimus.

Vaatenurga küsimus on ka see, milline mina olla. Viimasel ajal on mind kõige rohkem hakanudki häirima blogimina. See on hakanud mu elu segama. Don´t get me wrong – ka mulle meeldivad need sülle kukkunud kingitused ja kutsed, mis panevad mind mõtlema, et ää, ikkagi #influencer, aga mind on hakanud häirima tähelepanu. See, et inimesed teavad, mida ma teen, mida ma söön, mida ma arvan paksude käivartega naistest, miks ma olen depressioonis (olnud), mis on mu pereelus valesti, miks mu laps mind aegajalt närvi ajab (lapsele mõeldes, siis selle reisi ajal on mu süda murdumas, et ma ei saa tema juures olla. Vaeseke sai endale just enne jõulupidusid tuulerõuged ja peab nüüd kodus piinlema.) Mind on hakanud häirima, mida inimesed, minust arvavad, sest mulle tundub, et see ei ole minu suhtes aus. Kuigi ma pean tunnistama, et olen selle tõepoolest ise endale kaela kutsunud.

Ma olen vastu võtnud otsuse, et 2019 saab olema uute tuulte aasta. Isiklikest eesmärkidest ma rääkima ei hakka. Ma ei taha, et inimesed, kellele ma ei meeldi, saaks ilkuda või oodata, kuna saab midagi halvasti öelda. Küll aga võin ma rääkida blogi vaatenurgast. Ei, nii suuri lubadusi, et blogi panen kinni, ma tegema ei hakka. Ma ei suuda seda niikuinii, ega ka ei taha, aga ma olen püüdnud välja mõelda, mis suunas edasi minna. Mulle tundub, et ma olen selle enda jaoks välja mõelnud. Suures osas pean ma selle eest tänama oma blogi lugejaid ja ka neid, kes mind blogipõhjustel foorumites kritiseerivad. Mulle jõudis peale kaheksat aastat blogimist kohale, et minu blogilugeja on minust targem. Mul ei ole piisavalt teadmisi, et pakkuda oma lugejale intellektuaalset lugemist, mul ei ole mõtet seda arvata. Mul ei ole mõtet ka kirjutada teemadel “kus-ma-käisin-mida-sõin”, sest see vihatud plankton ei tule siia blogisse kunagi seda lugema. Nendel on teised blogid, kust nad seda meelelahutust pakuvad. Mina neile mahlakalt seda pakkuda ei oska. Ma ei püüa enam olla blogija. Ma jätkan virtuaalset kritseldamist vaid seepärast, et see on mu hobi. Ja võib olla saab sellest ka teekond egost lahtilaskmiseni ja oma pärismina leidmiseni.

Naljakas, et ma siiani arvasin, et ma tean päris hästi, kes ma olen. Tundub, et siiski mitte.

//

Remember that sentence I was told that “you need to find WHO you are not who YOU THINK you are”? As I have been on long flights and struggling with time differences recently I have given a lot of thought about this. There was another sentence from an acquaintance “that there is three me – the real-me, the professional-me and the blog-me whereas the latter is different from me and these three will start to interfere to each other one way or another.” I have never thought that blog-me is that much different from real-me, but then again this was not the first time when somebody told that in real life I am so much different compared to the one I appear in blog. Where there is smoke, there is fire.

One person I know made me think – he is so into his comfort zone and master in making excuses, that most likely he will never reach his dreams and goals, but rather just exists and waists his life on sleeping, literally. There is constantly something going wrong for him as well. Mishaps happen to the person to change something is his life, isn’t it so? Who else has had misfortune in her life? Especially recently? Me of course. Is this a sign that I am doing something wrong and should make some changes? Probably, because not only am I confused in my head, but also the feeling of desperation is becoming familiar again.

The biggest mistake I have made this year, is being way too selfish. Thinking that my problems are the worse and not paying attention to others. Specially to my husband. Whenever he has wanted to talk about his problems, all I have done is snapped and become angry at him which all lead to arguments and probably made us both worry that this is not going to end well. It’s not that we don’t love each other, but when it comes to problems, all I have wanted to do, is hide my head under the sand and not listen to Marek at all. I have wanted to make all the decisions. That has not been fair and right on him.

Another big problem I have been struggling, is pride. If I have been hurt, I cannot let it go, but instead want to prove that I have been hurt. Not realizing that nobody really cares. Everybody sees things differently and all views can be equally right. For example I find it very hard to forgive. I cannot say that having pride is bad, but sometimes it would be better to swallow your pride and ask for some help. And asking for help has been very challenging for me recently. I haven’t wanted to admit to myself that I need help or even how to ask for it. Instead I have hidden my head in hope that problems will disappear. Acting like a grown-up? Not even close. Everybody around me seemed to try and find a solution, I closed my eyes and hoped that everything will pass. Couple of weeks ago I had to swallow my pride and ask for help. Do you know how embarrassing it was? For a moment I felt like 40-years old failure. Failing as a mother, a wife, an entrepreneur, and a person. But I had to and not even for myself anymore, but because where I had driven my husband. My depression had started to make him feel depressed. I had to open my eyes.

“You are just one of those people to whom something constantly happens”. Again, so true. Things happen to me, especially recently. Why? Because I have lived my life wrong even though I thought to have changed myself, my principles and my lifestyle a lot. Well, not enough. First step towards bigger changes was to suppress my ego and pride. It might sound so simple to others, but not for me. For me it was hard. Deep inside I hope, that this is the new beginning. I am working for this to be the new beginning.

I have been comfortable and living in a lie thinking to be somebody I am not. You want an example? I am not a blogger. Just because I post a photo in Instagram with a hashtag #influencer doesn’t make me one. I might think that I write really good and everyone should like it, but all I do is writing average texts like others, all these hundreds #influencers. I have thought to be better than majority of followers in the blog world. What makes me better than them? Higher education (only a bachelor degree that is the new higher education) and a branded handbag? Own house and good taste (always debatable!)? Good job and possibility to travel? Seriously, anyone can get on a good position if they want it! Besides – people have different ambitions. Nothing makes me better from Finnish builder or Norwegian cleaner. I am just another follower to somebody else. It’s all about your standpoint.

Also. it’s just about the point of view when you ask who am I? Recently I have been really disturbed by the blog-me. It has started to disturb my life. Don’t get me wrong – I do like the presents and invitations that make me feel like #influencer, but I have been annoyed by the attention. The fact that people know what I do, what I eat, what I think about women with fat arms, why I am (have been) depressed, what is wrong in my family life, why my child gets on my nervs every now and again (thinking of her now, my heart is broken that I cannot be with her now. She has picked up chicken pox just before Christmas and has to suffer at home now). I have started to feel uncomfortable by what people think of me, because I don’t think it is fair on me. But again, I have to admit that I caused all this myself.

I have decided that 2019 will bring new breeze. I am not going to talk about personal goals. I don’t want the people who dislike me, to have a go at me or wait for their opportunity to insult. But I can reveal the blog point of view. No, I won’t give as big promise as shutting this blog. I wouldn’t be able to do it anyway and I don’t want to, but I have tried to figure out which way to move on. I think I have figured it out. All in all I have to be thankful to my readers for that and for those who have criticized me in different forums. After eight years of blogging I have finally understood that my readers are smarter than me. I lack in knowledge to provide intellectual texts for my readers, I shouldn’t kid myself here. There is also no point in writing posts about “where-I-went-and-what-I-did” because nobody will ever come to read these. We have other bloggers for this, who can spice up their texts. I am not trying to be a blogger anymore. I am only continuing to scribble virtually because it’s my hobby. And maybe it will help me to let go of my ego and find real-me.

It’s funny how I thought that I know pretty well, who I am. I guess I don’t after all.

 

 

 

Minu ja Mareki suurim erinevus

/ Eveliis / 2 Comments

Sõitsin koju ja järsku torkas mulle pähe, mis on minu ja Mareki suurim erinevus.

Et kõik ausalt ära rääkida alustan ma kaugemalt. Eelmisel nädalavahetusel käisime Idaga Pärnus, ma ei olnud jõudnud viitsinud kohvrit veel lahti pakkida ja nii seisis see ka veel esmaspäeva õhtul koridoris. Mis tast enam lahti pakkida ja ära viia kui me juba teisipäeva õhtul pidime Rootsi minema. Pakin lahti ja kokku ühe hooga teisipäeva hommikul, mõtlesin ma. Kuigi ma teisipäeva hommikul enam tänu muutunud töösituatsioonile ei teadnud, kas me ikka läheme kuhugi, viskasin ma enne Ida lasteaeda viimist kohvrisse juurde mõned asjad ja viskasin kohvri autosse. Lõuna ajal olin ma juba kindel, et me ei lähe õhtul kuhugi. Aeg hakkas käest ära kaduma. Aga ma kihutasin ikkagi Idale lasteaeda järgi ja kimasime sadamasse. Ütlesin Marekile ka, et ega ma ei tea, kas jõuame, aga proovime. Jõudsime isegi tund aega enne väljumist, mis minu puhul on ikka nagu väga vara jõutud. Isegi pileti ostmisega ei pidanud kiirustama. Ega te ometi ei arvanud, et mul oli pilet ostetud varem?

Kolmapäeval hakkasin ma vaatama, kuidas Rootsist tagasi saada. Ainuke kriteerium oli, et pean laupäeva lõunaks jõudma Tartusse. Ilmselt ikka laevaga. Laevapileteid uurima hakates selgus, et koolivaheaja puhul on hinnad kõrgeks aetud ning muutsin oma plaane. Valisin lennuki. Mis seekord oli per nägu soodsam kui laev. Ida pidi niikuinii jääma Rootsi Tarrrrrmot ja Merrrrrlet (Ida rõhutab neid r-tähti nii, et meile on ka see külge jäänud) ootama, siis sobis see mulle hästi. Mõeldud tehtud ja broneeritud sai täna lõunaks lennureis läbi Helsingi Tallinna.

Hommikul ärgates oli mu telefonis sõnum. Ida kutsuti oma Norra lasteaiasõbra ja (endise?) peika sünnale. Neljapäeval. 8.03. Meie esialgne plaan oli Norra minna alles 9. või 12. märts, aga kuna mul otseselt mingeid plaane ega takistusi polnud, siis miks mitte minna ka juba kolmapäeval. Küsisingi Idalt, kas ta Norra tahab minna. Magnuse sünnipäevale .”Jaaaaa!” hüüdis Ida ja veel enne kui ma jõudsin osta Nynäshamn Stockholm rongipileti, olid mul järgmiseks kolmapäevaks valmis vaadatud lennupiletid Oslosse. Kolmapäevane lend on üldjuhul ka soodne. Oli ka seekord.

Kauaks me Norra jääme ma ei tea. Ma ei oska planeerida, ma vaatan asju jooksvalt. Milleks üldse planeerida? Alles planeerisin ma, et olen 20.03 Kopenhaagenis, aga ei ole, arvasin, et niipea ka ei satu uuesti, aga ikka satun, juba varsti. Samal ajal planeerin ma poolenisti üht käiku Amsterdami. Korraga tuli vajadus;) Nagu välk selgest taevast. Aga see võib ka veel muutuda, kes teab. Elu on ettearvamatu.

Kuna ma Mareki ja enda erinevuseni jõuan? No ilmselt te juba aimate. Kell viis maandusin ma lennujaamas, kella poole kuueks olin ma sadamas (no oli vaja läbi põigata). Ma tean, et viimane Rootsi laeva check in´i hetk on 17:40. Vaatasin laeva ja mõtlesin, et pähh, astuks ka laeva – Tarrrmo ja Merrrrle olid ju selles laevas, aga siis tuli mulle meelde, miks ma üldse varem Rootsist tagasi tulin. Tartu. Mul on homme Tartus vaja olla!

Marek, kes algselt pidi ka nendega Rootsi minema, otsustas eile ümber – ma ei saanud aru, kas tal oli mure, et maja jääb kütmata või oli mingi töövärk või jumal teab, mis veel, aga kui ta mulle veerand viis helistas, et hakkas töölt liikuma, mõtlesin mina, et noh jõuab ju veel laevale. Ütlesin talle ka. “Aa ei, mul ju pakkimata ja ma ei saa ju ja…” Sada asja tuli sealt vastuseks. Ja ma mõtlesin. Kui MINA oleks olnud sellises olukorras, et tean-ei tea, kas saan minna, siis ma oleks igaks juhuks ikka kohvri autosse visanud (mida ma nädala alguses tegingi) ja ISEGI kui mul ei oleks kohvrit olnud, siis ma oleks selles situatsioonis kaks kätt taskus (eeldatavasti ka rahakott taskus) laeva astunud. See on ju kruiis. Hambapasta ja -harja saab laevast ka osta.

Aga Marek ei ole mina. Tema otsused on läbi mõeldud ja kaalutud. Mina olen spontaanne. Marekis puudub spontaansus. Marek seiklusi ei armasta. A see vist ongi põhjus, miks me koos elame ja kokku sobime. Üks mõõdab kümme korda enne lõikust, teine usaldab kõhutunnet ja tuju, kokku tuleb üsna stabiilne paar.

Mulle ei meeldi ja ma ei meeldi, aga ikkagi meeldivad ja meeldin.

/ Eveliis / 2 Comments

Ma olen oma elus jõudnud vanusesse/perioodi, et ma ei otsi enam uusi sõpru ja mind ausalt ka ei sega, kui ma inimestele ei meeldi. Ma ei otsi sõpru. Muidugi on tore kui ma inimestele meeldin, aga see ei ole kuidagi eesmärk omaette. On need, kellega ma klapin ja on need, kes minu nime kuuldes õlgu võdistavad, Perekooli teema teevad ja sisisevad, et issand on ikka vastik inimene.

Ometigi on just 2017. aasta olnud inimeste koha pealt olnud huvitav aasta. Ma olen saanud nii palju uusi tutvusi. Just tutvusi, mitte sõpru. Enam ma neid kahte asja sassi ei aja. Ja rohkem kui ühe korra kuulnud, kui tore ma olen. Ma ei tea, milles see minu toredus väljendub , aga viimane selline näide oli ööbimine Gjedsjøs, kus mulle hommikul öeldi, et ei pea oma ööbimise eest tasuma, sest olin nii tore vestluskaaslane ja külaline. Ma siiani mõtlen selle pisikese “bed and breakfasti” peale ja ei suuda uskuda, et see tegelikult ka tõsi oli. Olete ju nõus, et nagu jõulumuinasjutt?

Minu päris jõuluime oli aga üks paari päeva tagune vestlus. Paar kuud tagasi kirjutas mulle üks inimene, kellele ma võlgu jäin. Ta ei kirjutanud, et oma raha tagasi nõuda, vaid kirjutas muuhulgas: “Mul on üks klient, kellel võiks ehk sulle olla koostööd pakkuda – kiitsin sind asjaajamise osas ja inimesena taevani.” Ma lugesin seda lauset ja kirja mitu korda pisarad silmis, aga ei vastanud, sest mul oli piinlik. Samas sees kogu aeg kripeldas. Paar päeva tagasi kirjutasingi talle, miks ma ei vastanud. Ta vastas mulle: Kulla Eveliis – sa pead eluga edasi minema ja mitte vana asja pärast põdema! Iga selline asi on õppetund ja kui oled sellest midagi õppinud, siis on hästi.” Ma lugesin seda vastust uuesti pisarad silmis ja mõtlesin siiralt kui suuri inimesi on olemas. Te ei tea, mida see minu jaoks tähendas ja ma ei oska seda ka sõnadesse panna. Ma tean,et nö heiteritel on sellest situatsioonist oma arvamus, neil on see õigus, minu jaoks tähendas see nii palju.

Eelmise aasta lõpus läksin ma (ma ei teagi, kuidas see algatus tuli) kahe võõra inimesega restosse õhtusöögile. No päris pimekohting ei olnud, internetist me teineteist teadsime, aga siiski inimestena olime me ju võõrad. Kui ma just postituse alguses ütlesin, et ei otsi sõpru enam ammu, sest ma olen oma vanadelegi sõpradele kehv sõber, siis ometigi on läinud nii, et nendest kahest inimesest said mu sõbrad. Väga head sõbrad. Te ei kujuta ettegi KUI erinevad me kolmekesi oleme, ainus, mis meil vist ühine on, on see, et me kunagi noorena oleme “Quasimodode” otsa komistanud, aga muidu oleme me ikka täitsa eri planeetidelt. Samas see ehk ongi selle uue sõpruse saladus. Me rikastame teineteise maailma. Sai imal lõpp jah? Ma tean…

Aga ma olen täiega jõuluinimene. Jõulud panevad mind tundma. Boy, that´s creepy!

blogger-image--1807790709.jpg

 

Blogimaailma lollakas

/ Eveliis / 12 Comments

Üks vist veidi tuntum blogija kirjeldas mind hiljaaegu niimoodi:

“ Eveliisiga oleme me ka samamoodi ikka sõbranjed mujalt kui blogimaailmast. Nimelt on meie Idad ja Marid 2013 aasta oktoobribeebid ja tema on üks paarist emast, kellega ma siiani suhtlema jäänud olen, mille üle on mul hea meel. Inimesena meeldib mulle Eveliis hirmsasti. Eriti lemmik on mul teda natukene tema mugavustsoonist välja torkida ja rääkida talle igasugu “labasusi” mille peale tema muudkui uih ja aih kiljatab ja siis vaikselt kaasa rääkima hakkab, ise siivsalt pobisedes, et inimesed ei tohiks teineteisega sellist infot jagada. Isegi mitte sõbrannad! Aga no see on tema kui inimene, pealegi mulle tundub, et mida aeg edasi, seda vähem see daamike ohib ja ähib, vaid on selline eriti ladna inimene. Blogi juurde minnes – mulle meeldib. Välja arvatud “mida teha Lillerhammeris/oslos” postitused, sest noh, kui ma sinna ka kunagi läheks, siis arvatavasti temaga koos ja sellisel juhul näidaku ta mulle ise, mida näidata tahab. Muidu kirjutab ta hästi, läheb lugejate provokatsiooniga mõnusalt kaasa ja lahmab ka igasuguste lollustega kaasa minna, mille ma igati heaks kiidan, sest muidu olin mina see ainuke blogimaailma loll 😀 Nüüd saame koos lollakad olla, oma 2013 aasta oktoobribeebidega.“

Kuna me nüüd psühholoogi juures oleme pere ja lapsepõlve (traumad) läbi lahanud, jõudsime me minuni ja püüame mind “töökorda” saada, aga lisaks kõigele muule (sellele minu sees elavale puberteedile jms) pean ma nüüd püüdma aru saada, MIKS ma selline olen. Väga s***a iseloomuga – seda esiteks, aga see polegi kõige olulisem. Me jõuame selle ülaltoodud kirjelduseni. Minus ONGI kaks poolt – üks pool väga obsessed reeglitest, korrektsest käitumisest, intelligentsusest (ma tean peast mingeid kasutuid fakte ja ajalooliste sündmuste kuupäevi nt)  ja sellest, mida teised arvavad, selline viieline noh; teine pool minust on aga liberaalne, mänguline ja lõbus. Kuna aga kumbki pool ei taha alla anda, siis ma olen aegajalt iseendaga vastuolus.

Tahate ma toon teile elu kõige jaburama näite enda kohta?

Teinekord tahaks ma väga väga väga kontserdil kaasa elada, kohe kõvasti ja valesti kaasa laulda, kurjam, vaat isegi lava ette näppu viskama minna, aga ma ei tee seda MITTE KUNAGI. Sest ma ei oska ei tantsida ega laulda ja pealegi oleks selline käitumine ju imelik. Teised vaataksid. Mida nad arvaksid? Ma ei saa midagi sellist teha, sest suur osa ülejäänud kontserdikuulajatest istub ju vaikselt paigal. Mul on siiralt hea meel, et mul on olemas tütar, kellega ma saaksin nüüd kontserdil koos lava ette kaasa tantsima minna. Mul on ettekääne – laps tahab! Ma ei jõua ära oodata, kuni me saaks mõnele suvekontserdile minna. Ja ma saakski ehk esimest korda elus vabana kontserti nautida. Kas pole veider, et selleks on last vaja?

Suur osa minust tahaks aegajalt lihtsalt rihma lõdvaks lasta (no mitte päris nii lõdvaks nagu ma tegin seda oma 30. juubelil, kui end laua alla jõin, õemehega Raekoja platsis kaklesin, lokke väristasin, wc-sse magama jäin ja üürgasin nutta, et “täitsa p***es pidu oli), aga ma ei tee seda. Ma hoian end vaos. Sest mis saab siis kui ma teen midagi rumalat? Piinlikku? Nagu see 30.juubel, mis ISEENESEST nüüd meenutades on meganaljakas ja selles ei olnud midagi hullu. Teate, et ma isegi ei põdenud seda, aga uute võimalike lolluste peale mõtlen ma, et appi, kuidas ma pärast teistele otsa vaataksin.

Ja siis need “labasused”, millest üleval juttu oli. Ma ei tuleks MITTE KUNAGI selle peale, et jagada (jah isegi sõbrannadega) mingeid seikasid oma sekselust. NEVER. Mitte et see teema mu jaoks tabu oleks, aga…Ma paar korda olen mõelnud küll, et kui too “labane” veidike tuntud blogija mind jälle oma juttudega ahistanud on, et lajataks talle oma “labasustega” sajaga vastu, aga ikka lõpetan enne ära kui liiga “labaseks” läheb.

No vot.Mina in a nutshell. Kaks poolt pidevalt üksteisega võitlemas. Siiani on peale jäämas “viieline”, aga ma natuke tahaks, et see mänguline, elavaloomuline pool peale jääks. Marek arvas, et mul peabki selleks mõni selline “labane” sõbranna ka olema, et ehk saab selle “ora mul sealt tagumikust kätte”. Aga siis ma jälle mõtlen, et mulle ju natukene meeldib see “ora”. Gosh, väga perversne eneseväljendus tuli välja.

IMG_7511