Mina ei tea, kellesse Ida on. Tal on nii kange iseloom, ta on nii sõnakas, talle peab viimane sõna jääma ja tema argumenteerimisoskus on selline, et ta räägib musta valgeks ning ma suurema osa ajast annan lihtsalt alla, sest ma ei jaksa vaielda. Rääkimata sellest, milliseid pärle ta suust tuleb ja sellest, kuidas ta sujuvalt oskab teema mujale viia või ignoreerida kui teema talle ei meeldi. Kui me midagi “valesti” ütleme, siis vaatab meid karmi pilguga nagu Paddington (mäletate, kuidas see armas karu isa Browni põrnitses kuniks too tundis ebamugavustunnet ja hakkas higistama? Ida on samasugune). Tõeline poliitik. Kõlab natukene nagu ta oleks minusse, aga samas ei ole ka, sest ta on juba seitsmeaastaselt targem kui mina 39-aastaselt.
Aga see vaidlemisoskus. Vahet ei ole, mida ma temalt küsime, ikka tema ei tea ja ei teinud. Isegi kui ma näen, et ta viis telefonilaadija oma tuppa ja leian selle hiljem tema padja alt, vaatab ta mulle otsa ja ütleb, et tema seda kindlasti sinna ei viinud. Kui ma näen, et ta paneb sukkpükste asemel jalga sokke ja ma palun tal siiski sukkpüksid panna, sest väljas on pakane, ütleb ta, et ta ei kavatsenudki sokke panna, lihtsalt proovis, kas need on parajad. Tal on kõik asjad “ei, ma lihtsalt”. Ühel päeval koju sõites näitan Idale, et meie naabri maja juures on jäärada ja Ida vaatab valele poole ning ütleb, et jah, ma nägin. Vastan talle, et ei rada on teisel pool, et see on inimeste hoov, aga see ei muuda Ida arvamust. “Minul on oma arvamus, sinul on oma arvamus, nii võib ka, sa ei saa öelda, et sul on õigus kui mina arvan teisiti,” vastab ta. Ma löön käega. Isegi kui ma ütlen Idale, et prügiauto käis esmaspäeval, sest ma pidin auto eest ära ajama, mitte kolmapäeval, sest siis ma ei liikunud kodust kuhugi, sest mu auto ei läinud käima, jääb Ida oma arvamusele kindlaks. See oli kolmapäev! Ühesõnaga poliitik või advokaat peaks sellest lapsest saama.
Pärlitest, mis sellest kuldsuust tulevad, võiks eraldi raamatu kirjutada. Ma olen püüdnud paremaid palasid ikka Facebooki kirja panna, et oleks kunagi hiljem hea vaadata, aga eraldi raamat (enda jaoks ofc) ei olegi paha mõtte. Need on kohati nii armsad, siirad ja humoorikaid. Muidugi juhtub ka, et need on piinlikud (minu jaoks), sest ega siis lapsesuu ei valeta, see ütleb filtrita välja kõik, mida kodus kuulnud. Ma olen sellega oma vitsad saanud ja hoian nüüd teatud asjade ja inimeste suhtes oma arvamust tagasi või noh avaldan seda siis kui Ida ei kuule. Enamik kuldsuu-pärle on õnneks siiski pigem armsad ja panevad naerma.
Mu poja superpärl umbes 8-aastaselt: “Aga mis sa siis teed, kui, kui ma neile ütlen, kui vana sa tegelikult oled?” (siia tuleb selgituseks lisada, et ma olen eluaeg oma vanusega sõjajalal olnud).
Ja 16-aastaselt: Mina “Küll siis aru saad, kui sul kunagi endal süda murtud.” Poeg, 16: “Lasteaias kogu aeg oli.”
Selle peale tuleb mulle meelde, kuidas åks tuttav ütles 2000+ aastal sündinutele, et on 1965 aastal sündinud ja sai küsimuseks “mis asi see veel on”?
Tundus võimatu, et keegi on nii kaua aega tagasi sündinud:D
Käisin viie aastase pojaga jalutamas, üle tee jooksis jänku. Ütlesin, et vaata kui armas jänes, lapse jah väga nunnu oli. Minut hiljem, ütlen uuesti, et küll oli ikka armas jänes, laps vastab, “ei, see oli kits”. Ma” ei olnud, jänku oli, vaata kui pisike ta oli”. Laps “see oli pisike kits”.
Mina ” kuule, kitsel on ju sarved, temal ei olnud sarvi”.
Poss ” emme, väikestel kitsedel ei olegi ju veel sarvi ja tema oli väike kits” ja seda väga irooniliselt.
Ja nii me vaidlesime õhtuni välja, õhtul rääkis issile ka, et kits jooksis üle tee 😂
Me elame maal, me kõik teeme vahet kitsel ja jänesel ja paljudel muudel loomadel 😉
Mhm, meil võiks täiesti sama stsenaarium korduda:D
Ööbimisega klassiõhtu (koolimajas, klassijuhataja korraldas) kui hommikul oma siis 10- aastasele pojale järgi läksin, ütles ta hämmastunult, emme ma ei kujutanud ettegi, et tüdrukud hommikuti nii koledad välja näevad, nagu sookollid.
Nii noorelt sai juba selgeks 🙂
Ma mõtleks veel praegugi , et nii noorelt on ikka ilusad, igal kellaajal.
Seal oli pigem see teema et pikajuukselised tüdrukud, kes iga päev on muidu kenade patsidega olid hommikul segamini pikkade juustega. See nentimine tuli nii naljakalt ja südamest, ega ta ise üldse aru ei saanud, kui täppi ta oma ütlemisega läks.
Muidugi on noored inimesed ikka ja igas olukorras ilusad.
Vananedes on vaja juurde aidata.
Ma panen oma kogemuste põhjal oma arvamuse kirja ja ütlen kohe ära et see ei pruugi sulle meeldida .Palun ära pane pahaks ,ma tõesti ei tänita vaid arvan et minu mõtted võivad teid aidata ,olgugi et probleeme ei ole vaja ennetada .
See ”advokaat või poliitik” pakub lapsena pigem nalja ja mõjub kui armas pisike targutaja .Samas tasuks meeles pidada et vanus on juba piisavalt kaugel et Ida aru saaks mis on okei ja mis mitte .Oma arvamuse peale surumine ja pidev luuletamine (et jääks õigus peale) on kooliajal lapsele pigem raskendav iseloomujoon .Koolis ei hakka kõik 32 last tema tahtmise järgi kohe kindlasti mitte tantsima ja neid ”poliitikuid” on klassis kindlasti mitmeid ,mis tähendab pidevat plikade tüli ja peavalu nii vanematele kui õpetajale . Saan aru et igalpool ei pea probleemi nägema ja Ida on üliarmas väike tark preili aga olen lastega töötanud ja tõesti võin öelda et Ida iseloomujooned on muster sellest et tal klassis hakkab olema veidike raskem ,kui võiks .Ma ei väida et tal hallab koolis nüüd reaalseid probleeme tekkima aga alus on selleks olemas ,kui seda käbe kuidagi ära ei harjuta.
Lastele on Ida vanuses väga vajalik sotsialiseeruda omavanustega ( just väljaspool lasteaeda ehk siis privaat-ajast) ,eriti veel üksiklastele .Seda seetõttu et nad ôpiks ära adekvaatse suhtlemise ,probleemide lahendamise jne . Kasvõi selle et ”minu õigus ei jää alati peale” , ” teiste mõtted on sama olulised kui minu vaateväli ” jne jne. Saan aru et elate maal ja Idal ei ole omavanuseid kõrvalmajas ,kellega igapäevaselt suhelda ja näiteks oma tuba jagada ,aga proovige teda tihedamini sõidutada sõbrannede juurde .Usu, see on talle vajalik ja kasulik, muidu teil tekib endil tulevikud peavalu selle armsa nunnu poliitikuga 🤗
Ps ,lasteaed ja näiteks trenn ,kus täiskasvanu ”silm peal” ei lahe arvesse .Kui laps mängib sõpradega ilma et täiskasvanu vahele tuleks või pealt vaataks arendab ta iseseisvalt oma suhtlusvõimet ,mis on väga väga oluline . Ta harjub ära faktiga et tema mõtted ,ideed ja tujud ei ole ruumis tähtsuselt esikohal vaid tuleb arvestada ka teiste omadega .
Sellised oskused tulevad lastel tihtipeale siis kui neil on vaja omale kalleid asju ( tuba ,mänguasi, vanemad) jagada õdede/vendadega ja neil lastel ei ole seda suhtlust nii paaniliselt vaja kui üksiklastel ,aga üksiklastel on seda väga vaja.
Ma olen täiesti teadlik, et see “armas poliitik” ei ole lihtne iseloomujoon ja koolis võib selle pärast raske olla. Sp me lasemegi Idal palju teiste lastega just omavahel seda “mul peab ôigus” olema praktiseerida. On olnud solvumisi, kaklemisi, kokkuleppeid ja arusaamisi. Lapsed ei ole rumalad ja Ida on nö oma vitsad saanud oma arvamuse peale surumisega. Seega ma usun, et kôik on kontrolli all.
Absoluutselt ei pea muretsema, et Ida teiste omavanustega ei sotsialiseeruks ja ei saaks seal aru, et alati ei ole vaid tal ôigus ja tema moodi. Kas ta tahab sellest aru saada on hoopis teine küsimus ja nii ongi kord Piibeleht all ja kord peal:)
Idal on mängukaaslasi minu jaoks kohati liiga palju, ma lihtsalt ilmselgelt seda osa ei jaga oma blogis