#koostööpostitus
Oma viimased päikeseprillid ostsin ma umbes kaheksa aastat tagasi Itaaliast. Kuni eelmise suveni olid nad mind väga truult teeninud, aga ma olen aegajalt mugav ja laisk, nii et tihti viskasin ma need prillid käekotti koos võtmete ja muude hädavajalike asjadega – teate ju küll neid naiste käekotte, kust võib leida kõike alates tühjast jäätisepaberist kuni veiniavaja ja kahvlini. Minu käekott on küll selline üllatusmuna, et kunagi ei tea täpselt, mis seal sees on. Pool eelmist suve olid mu käekotis kindad. Miks ma neid välja ei tõstnud? Ärge küsige, ma ei tea. Ju nad otseselt siis ei seganud ja Eesti ilma teades, mine tea, millal vaja läheb. Ühesõnaga olid mu päikeseprillid selles seltskonnas ja paratamatult juhtus nii, et need said kannatada, muutusid kriimuliseks ning ega nendega enam väga mugav käia ei olnud või autoga sõita. Oli selge, et vaja on uusi prille.
Mulle ei meeldinud see mõte, sest esiteks ma ei oska valida ja teiseks mulle ei sobi (enda arvates) suurem osa prillidest. Aga võta sa näpust, Pere Optikas prille valides pidin tõdema, et olen elanud vales. Oleksin võinud juba tunduvalt varem minna uusi prille valima. Siit teile ka õppetund, ärge uskuge iseennast, et teile ei sobi mütsid, prillid, jumal teab, mis veel, enne kui te ei ole proovinud. Tahate tõestust? Need prillid ma päriselt haarasin näppu lihtsalt selleks, et midagi proovida. Kui see pole prilli- jackpot, siis mis on? Suhteliselt sarnased leiate nt siit.
Ometigi ei tulnud need prillid minuga koju, sest ma suutsin leida ka ühed teised, millesse armusin ja mille suhtes samuti olin alguses kindel, et ega need küll mulle ei sobi. Mustad range joonega Ray-Banid. Nn pimeda muusiku prillid. Need lihtsalt tundusid nii tuusad, et kuigi ma veetsin umbes veerand tundi peegli ees, sest ma lihtsalt ei suutnud otsustada, kummad, jäid lõpuks peale Ray-Banid. Teine mudel, mida ma veel vaatasin, oli selline klassikaline.
Kui klassikast rääkida, siis ma olen üsna väljakujunenud stiiliga. Kui midagi ostan, siis Marek ütleb kohe, et “ah nii sinulik, mis sa üldse küsid, kas meeldib või sobib”. Tal on õigus, ma ostan teatud stiilis asju, sest ma tunnen end nendes mugavalt. Mõnikord harva mõtlen nö kastist välja ja ostan midagi teistsugust – täielik raharaiskamine, sest üheksal juhul kümnest ma ei hakka neid teistsuguseid asju kunagi kandma. Sama on ka prilliraamidega. Enne kui ma poolkogemata need esimesed “hipisuvelikud” prillid haarasin proovimiseks, valisin ma välja kaks vägagi klassikalist mudelit, mis meenutasid mulle mu vanasid prille ja mille kohta ma olin üsna veendunud, et kui midagi üldse sobib, siis need mudelid. Sobisidki, aga ma olin juba kahe esimese paari lummuses. Kes oleks võinud arvata, et olin viimased kaheksa aastat käinud nö safe choice prillidega, sest olin kindel, et midagi muud mulle ei sobi.
Ray-Banid tulid koju, aga Polaroidid jäid kripeldama. Läksin samal õhtul juba Pere Optika e-poodi ja tellisin “hipi suve” ka ära. Need olid kohal juba järgmisel päeval! Kui te kardate e-poest prille osta, et ei tea, kas sobivad, siis teil on võimalus ka need lähimasse füüsilisse poodi proovimiseks tellida. Igatahes kui te tunnete, et tahate nüüd ka prille tellida, siis praegu on selleks kõige õigem aeg. Kood “EVELIIS” annab teile -20% allahindlust .
Soovitan prilliraamidele ka pilgu peale visata, sest seda te ju teate juba, kuidas ma meie pere meespoole ära influentsisin ja see on üks parimaid asju, millega ma hakkama olen saanud. Mu enda Vogue prillid on ka igapäevases kasutuses töö juures, ilma enam ei tahagi arvutis olla.
Vot nii saigi minust (päikese)prilliinimene!
