Meelis kirjutas sellest, kuidas kandideerimistel palutakse teha kodutöid, et näidata oma sobivust ametikohale ja kommentaari asemel mõtlesin, et kirjutan hoopis postituse sel teemal. Ma olen ka töökuulutusi vaadanud ning mõnikord mõni koht on tundunud huvitav, et leian end mõttelt, et kandideeriks. Loen läbi töö ülesanded, nõuded ja mida pakutakse – kõik on okei. Ja siis on pisikeses kirjas “kandideerimiseks saada oma CV ja motivatsioonikiri, miks sina oled parim kandidaat”. Ma jätan kandideerimata, sest ausalt ma lihtsalt ei viitsi neid motivatsioonikirjasid saata. Mida ma sinna kirjutan? Olen parim kandidaat, sest “sisestan need omadused, mida nõutakse” ja lisan mõned tööalased saavutused? Mida põnevat sealt tahetakse välja lugeda? Uue nõudena kandideerimisel olen näinud, et soovitakse videoformaadis motivatsioonikirja. Ka need kandideerimised jätan ma kõrvale. Ma ei ole fotogeeniline inimene, veel vähem videogeeniline ja ma ei taha seda teha. Kui te ütlete mulle siin, et aga kuidas sa siis teed videokonverentse ja koosolekuid, siis see on hoopis teine asi. Siis mul on vastas inimene, kes tahab rääkida mingist konkreetsest teemast, mitte ei taha vaadata, kuidas ma videos välja näen/räägin. Jah, nõus, et teatud ametikohal võib video nõue olla omal kohal, aga ikkagi olen ma arvamusel, et esimese hooga peaks ettevõte end kandideerijatele nö maha müüma ja siis juba järgmises voorus võiks anda väikese (väikese! mitte sellised nagu Meelis välja tõi) tööülesande, et näha,kuidas inimene hakkama saab.
Ma arvan,et kandideerimisel annab esimese hooga CV, kus on kirjas ka piisavalt lisainfot, piisava ülevaate, et tööandja saaks teha valiku, miks tema seda kandidaati oma tiimis näha tahaks.
Koduste ülesannete andmise suhtes olen Meelisega nõus. Hiljuti oli üks väga huvitav tööpakkumine, kuhu ma oleksin oma CV-ga võinud tegelikult kandideerida, aga vaatasin kodust ülesannet, mis oli kohe kenasti välja toodud ning panin selle tööpakkumise kinni. Natuke kripeldab, aga see ülesanne oli nii ettevõtte spetsiifiline, et valikuid oli minu jaoks kaks – kirjutada kaasa mingi mõttetu teoreetiline mull või kulutada päevi, et otsida kokku taustainfot, mõelda välja strateegiad, kuidas neid panna tööle ja omavahel sobitada. Ma ei valinud nagu aru saite kumbagi varianti. Esimene ei oleks mu meelest midagi juurde andnud ja teise variandi puhul tekkis mul samuti tunne, et teen ära töö, mida keegi võib hiljem kasutama hakata ja seda ei taha üldse teha. Mul endal ei ole küll kandideerimiste juures kogemusi, et keegi hiljem mu ideid ära kasutab, aga muidu tööalaselt on ideede varastamine ikka väga tuttav teema. Sellest ilmselt ka mu skeptilisus selliste ülesannete suhtes.
Kuidas ja kuhu ma siis kandideerin kui tingimused ei sobi? Õnneks ei ole pidanud palju kandideerima ja õnneks on kandideerimiste puhul piisanud ka CV saatmisest. Aga ma olen motivatsioonikirjasid ka kirjutanud. Siis kui tunnen, et CV ehk ei anna täpset põhjust, miks ma arvan, et ma sobiksin. Näiteks kui valdkond on ikkagi täitsa teine, aga iseloomuomadustelt ja hariduselt ning hobide poolest sobiksin. Kui ma aga kandideerin müügijuhiks ning mu viimased töökogemused aastast aastasse on olnud müügi juhtimine, siis tundub kuidagi jabur kirjutada motivatsioonikirja, miks ma arvan, et olen parim kandidaat. See peaks CV-st välja tulema.
Selle peale tuli meelde kui kusagil 90a uues iseseisvenud Eestis avati vanalinnas üks uus hotell, kõik puha välismaalased jne. Kandideerisin ja kutsuti vanalinna korterisse välismaalase poolt intervjuule. Koha peal öeldi et intervjuud filmitakse, nojah, olin nagu ju kohapeal ja ok siis. Paar nädalat peale kohtumist sain tagasiside et kahjuks pole valitud, kuid mitte mingil juhul see ei sõltunud minu välimusest. No tore eks ole.
Aegajalt sirvin töökuulutusi, et olla kursis, keda ja kuhu otsitakse, vaatan kuulutuse sisu (tingimusi). Eelmisel nädalal jäi silma üks töökuulutus, kus pakuti võimalust liituda noorusliku kollektiiviga. Siinkohal ei hakka lahkama teemat, et kes on noor – lähtun tavalisest mõistlikust inimesest, kes peab nooreks inimesi nö alla 40 (tegelikult küll alla 35). Samas eeldati kandidaadilt teatavaid kogemusi ja sertifikaati, milliste saavutamiseks läheb nö 10+ aastat + x arv aastaid, et karjääriredelil jõuda tasemini, kus vastav kompetents saavutatakse. Panin kuulutuse kinni. Tööpakkuja ise on ühe lausega tõmmanud vee peale potentsiaalsetele headele kandidaatitele.
Kodutööd – olen teinud ja ka loobunud. Loobumise korral (hindan oma aega kõrgelt) teavitanud personaliinimest põhjusest. Üsna sageli on kodutöö koosnenud mitmest osast ja eeldanud väga ajamahukat ettevalmistust. Üheltpoolt näitab see ettevõtte ebakindlust, st ettevõte ei ole läbimõelnud, keda nad tegelikult otsivad ja milline peab selle inimese taust olema või siis soovitakse, et kandideerija lahendaks ettevõtte ees seisva probleemi ja pakuks välja ideid (mis leiavad hiljem kasutamist). Töötaja värbamine on kahepoolne protsess, ühtegi kodutööd ei ole teinud enne kui mõlemal poolel on arusaam pakutavate tingimuste sobivuses.
Olles värvanud inimesi tööle, ei ole palunud kirjutada motivatsioonikirju, vaid palusin kirjutada, mis teda töökuulutuses paelus, et otsustas kandideerida. Kõik CV-d, kus see osa puudus, jätsin tähelepanuta (personaliinimene saatis vastused). Töökuulutusi sirvides mõtlen, kas see ettevõte kõnetab, kas tunneksin end seal hästi ja kas mulle meeldiks seal töötada? Lihtne mõtteharjutus, ei nõua palju pingutust ning aitab kandideerijal juba eos läbimõelda vastuse, säästab nii värbaja kui tööotsija aega.
Kodutööd olen palunud teha maksimaalselt 2-4 kandidaadil, kui pärast esimest tutvumist olen valiku teinud. Lähtunud ülesande püstitamisel igapäeva töös ettetulevast situatsioonist, et näha, kuidas inimene asja lahendab ja kas see sobib antud ettevõtte lähenemisega. Kodutöö on lihtne, ei nõua palju aega, ent pildi loob inimese oskustest. Korra olen välja valinud inimese, kes pani kodutööga täiega rappa…ja kui siis intervjuul arutlesime, miks ja kuidas jne…tunnistas ta, et nüüd on ta täiega metsas ja tegelikult tahaks oma seisukohti korrigeerida. Aus ülestunnistus ja vestluse käigus sain aru, just tema on õige inimene sellele tööle. See aga eeldab laiemat nägemist ja head inimese tundmist. Sain suurepärase töötaja ja meeskonnakaaslase.
Mõned motivatsioonikirjad olen oma elus kirjutanud, põhjusel, et just see töö ja ettevõte võiks mulle sobida, mis sellest, et senine kogemus puudub, kuid eelnevalt omandatu kõik toetab edukat hakkama saamist. Hoian siiani alles ühte vastust, mille sain ühe ettevõtte personalijuhilt (ei osutunud valituks), kus ta kirjutab miks nad seekord ei valinud ja jagas soovitusi kuidas uues valdkonnas võiks endale tee leida. Ei ole küll konkreetse ettevõtte klient, kuid kui keegi tuttavatest mainib selle ettevõtte nime – olen positiivne saadik 🙂 ja hea sõnaga meenutan seda kogemust. See on ettevõtte, mille kultuuri osa võiksin olla.
Ups, sai pikk lugu.
Minu jaoks üks kõige piinarikkaimaid asju on tööle kandideerimine, sest ma jälestan motivatsioonikirjade kirjutamist. Lihtsalt ma ei oska sinna mitte midagi kirjutada, tundub kuidagi tõsiselt tobe veel välja mõelda jutuke oma oskustest mille ma niigi olen välja kirjutanud cv-s. Praegu on mul õnneks erialane tòö olemas peale kooli lõpetamist.
No see motovatsioonikirjade kirjutamine on nii tobe ja tundub mõttetu, sest no päriselt ma ei suuda mõelda, mida see tööandjale põnevat peaks ütlema mu kohta. Jah, nagu ütlesin, et kui on täitsa teine valdkond, siis on arusaadav, et selgitad, miks soovid töökohta, aga muidu ikka CV peaks piisav olema