Kes oleks osanud arvata, et meie kodus on salajane ilublogija. Kes oleks võinud arvata, et see ei ole Ida (kuigi tal on geenid olemas ja nüüd ma saan aru, kust need tegelikult tulevad), vaid Marek. Okei, nali naljaks, aga nüüd, kus me peseme oma käsi nii hoolikalt, et isegi kooliaegsed puksid (=spikker, neile, kes Lõuna-Eesti keelt ei räägi) kätelt välja tulevad, on ta mu kreeme rohkem kui kunagi varem kasutama hakanud. Ootamatult on temast saanud kreemide ekspert.

Mul on vannitoas üks kehakreem ja kehavõie, millega ma oma jalgu kreemitan peale duši all käimist. Mul on hästi kuiv nahk jalgadel, kohati selline nagu paber, ja see kehavõie, mille tootjat ma isiklikel põhjuste ei nimeta, on siiani mu lemmik, kuid neil samadel isiklikel põhjustel olen ma otsimas olnud uut lemmikut. Tänu ühele blogijale ja hetkel ka sooduskampaaniale jõudsin ma sellise brändini nagu Oma.Care. Ida šampoon ja palsam olid just otsa saanud ning nii palju kui võimalik üritan ma hetkel (veel) toetada kodumaiseid brände, nii et tellimus saigi kohe tehtud. šampooni ja dušigeeli kiitis Ida heaks, ta on kohati päris pirtsakas, aga mitte neist ei tahtnud ma rääkida. Tellimusega oli kaasas ka väikene kookose-mango kehakreem. Lõhn oli imeline, kuid pean ka ütlema, et minu jaoks tundus see võrreldes mu vana lemmikuga natuke liiga rasvane, et justkui imendus raskemini. Sinnapaika see kreem jäi, kuniks nüüd nädalavahetusel tahtsin oma käsi sellega kreemitada ja kreem oli nagu tinatuhka kadunud. Ega midagi. Kasutasin üht teist kreemi ja olin kindel, et Ida on selle jällegi omandanud nagu tal kombeks. sinnapaika see jälle jäi.

Eile õhtul istus Marek peale sauna oma kiiktoolis ja kreemitas käsi. Minu vana lemmik kehavõidega. “Tead, mina ei saa aru, miks sa seda kiidad,” ütles ta ootamatult, “ma olen nüüd nädal aega sellega oma käsi kreemitanud ja no juba paar tundi hiljem on käed täiesti kuivad.” Ma ei nõustunud tema kriitikaga, aga peale mõningat vaidlust pidin ma nõustuma, et võib olla tõesti ei sobi see kätele, eriti intensiivseks kreemitamiseks nagu praegu. Mina ju kasutasin seda hoopis jalgadel. Võib olla just praegu tuleb välja, miks on olemas eraldi kreemid nii kätele, kehale kui jalgadele? Mina ei tea. Käsi ma väga ei kreemita. Või noh selles mõttes, et kehakreem töötab ka mu kätel hästi.

“Ega sa ei tea, kus mu see uus väikene kreem on?” küsisin ma tegelikult muuseas, sest kust Marek peaks teadma. “Aa selle ma viisin töö juurde, sest see on ikkagi tunduvalt parem kui see, mis kodus on, peaaegu terve päeva on käed niisutatud!” vastas ta nagu oleks küige puhtakujulisem ilublogija, kes muudkui proovib, testib ja arvustab erinevaid kätekreeme.  Raputasin pead. Ela siis sellisega koos, kes salaja su kreeme pätsab.  “Tead, aga ikkagi, mitte üksi neist su kreemidest ei ole võrreldav selle Norra kreemiga,” võttis ta oma arvustuse kokku.

Ilublogija- kreemiekspert  oli rääkinud. Võitis 5,67 eurot maksev kätekreem. Jah, muidugi võib nüüd öelda, et kehavõie, kehakreem ja kätekreem ei ole võrreldavad, aga siinkohal oli testijaks mees. Teda ei huvita pakend, teda ei huvita suhted, teda ei huvita need asjad, mis naisi huvitavad. Teda huvitab tulemus. On see siis käte- või kehakreem.

Mina aga olen tänulik blogireklaamile. See juhatas mind Oma.Care’ ini. Ma olen väga rahul selle leiuga. Ei jõua ära oodata, millal uued tellimused minuni jõuavad.

*Keegi ei ole seda postitust tellinud, see ei ole makstud reklaam (kui oleks võinud kahtlus tekkida) ja loomulikult Marek ei ole mingi päris kreemide testija, minu enda jaoks oli lihtsalt huvitav tähelepanek, kuidas mees kreeme võrdleb ja tahtsin selle kirja panna.