Ma olen üsna suur hosroskoopide ja taroskoopide huviline. Täiesti ausalt ütlen, et loen igal nädalal Kirsti Timmeri taroskoopi ja aegajalt tahaks küll öelda, et see naine on nõid, sest no lähevad asjad nii nagu ta kirjutab, aga see kõik ei tähenda, et ma oma elu horoskoopide järgi sean või neid nüüd üdini uskuma kipun. Lugesin ka nüüd erinevaid 2020 aasta horoskoope ja poole pealt lihtsalt enam ei viitsinud, sest päriselt – ei ole need maagilised numbrikombinatsioonid, mida erilisemat kui kõik teised aastad ja kuupäevad. Kui paljud abiellusid maagilisel kuupäeval 07.07.07, et see toovat õnne? Paljud neist paaridest läksid juba paari aasta pärast hoopis lahku. Sama nende igasugu kuupäeva ja kellaajakombinatsioonidega (11.11.11.11.11) ja aastatega (2020). Ühesõnaga, mulle tundus korraga see 2020 tuleb “tähtede järgi eriline aasta” pullikaka. 2020 tuleb täpselt samasugune aasta kui kõik teised. Täpselt sellised nagu me ise need aastad ja päevad teeme. Mul on mõned väga lihtsad eesmärgid selleks aastaks, aga juba eos võin ma öelda, et 2020 tähtede seis nendele kaasa ei aita, kaasa aitab see, kas ma usun endasse ja viitsin. Esimesega pole probleeme, teisega aga küll. Lisaks alati argised finantsküsimused. Unistused ja eesmärgid on lahedad, aga mõned neist jäävad finantside taha. Puhas olme, ei mingit halbade tähtede seisu. Ja kui sel aastal ei jää, siis on selle taga ka minu enda töö ja viitsimine, mitte tähtede soosiv seis. Nii lihtne ongi. Minu 2020 sõltub minust. Vaid minust.

Näiteks on mul plaanis järgmisel aastal proovida tantsumaratonist osa võtta, see aga tähendaks, et peaks oskama veidike rohkem tantsida kui niisama muusikarütmis tammuda. Vaatasin siis juba võimalusi, leidsin, et Tantsugeenis on just minusugustele trenn (House 30+) olemas, aga viistimine tuleb mängu. Kas ma viitsiksin päriselt ka kaks korda nädalas linna tantsima sõita? Kui ma linnas töötaks, siis ma saaks oma viitsimatusest jagu, aga kui ma olen kodus Ussipesas? Tähtede seis ilmselt midagi ei muuda.

Ka vähem draamasid olen ma selleks aastaks planeerinud. Mitte et ma oskaks ja tahakski oma iseloomu muuta, seega ainus viis oma arvamust teatud inimeste ja tegude suhtes tagasi hoida ning mitte sattuda draamadesse, on neist eemale hoida. Ma tunnen ennast. Ma ei oska oma keelt igas olukorras hammaste taga hoida, aga ma oskan eemale hoida. 2020 aasta tähtedeseis aitab mind selles. Yeah right! Aitab hoopis soov keskenduda rohkem oma eesmärkidele, sest jällegi – kas muu üldse on tegelikult oluline? Kas kedagi huvitab, mida mina teiste asjadest arvan? Ja kas peaks? Loevad minu enda asjad. Minu enda pere ja mina. Selga muidugi kellelegi päriselt ei pööra, aga noh nii natukene rohkem oma elule keskendumist on plaanis küll.

Absoluutse EI kavatsen ma öelda igasugu tasuta töödele. Uskuge või mitte, aga mul on teatud valdkonnast üsna põhjalikud teadmised ja ega neid inimesi, kel samad teadmised nüüd väga palju ei ole ka, ausalt. Mul on nii kopp ees, et pidevalt tahetakse, et ma midagi tasuta teeks. Eff juu ütlen ma kõigile teile ausalt siin välja! Ma sain just eelmisel aastal valusa õppetunni ja vastu pükse, ei ole enam rohkem projekte, et “saad tasu siis kui tulemused”. Tulemusteni viib eeltöö ja see on ajamahukas, ning edasi mis – teen eeltöö ära ja siis öeldakse “aitäh, siit me läheme edasi ise”. Minge, aga mitte minu kulul. Minu tööl on hind! Ka siin ei ole tähtedel mitte grammigi sõnaõigust. Selle otsuse võtsin vastu mina, kaua võib üks peaaegu 40-aastane naine lasta end rahaliselt ära kasutada, sest tahaks teistele vastu tulla. Aga palju mulle vastu on tuldud? Ja palju mulle see teistele vastu tulek probleeme on tekitanud?

“Miks sa ometi blogid?” küsitakse mult tihti, sest no blogidel on paha maine või nii, ja muidugi on ka alati neid, kes pahatahtlikult kommenteerivad, et jäta blogimine, siis võtab keegi sind tõsiselt ka. Kuigi mul ei ole mittemingit soovi olla ega saada täsikohaga blogijaks, kelle elu sõltuks klikkidest ja kreemipurkidest või hakklihamasinatest, ei kavatse ma blogimist jätta. Ei 2020 ega arvatavasti ka 2021 jne aastal. Tähed peaks ka rohelise tule andma, sest igal inimesel peab ju hobi olema, miks see ei või olla minu oma. Need, kellele ei meeldi, võivad hoopis selle lugemise jätta. Ja see halb maine – see on juba nii iganenud jutt, et, kritiseerijad, leidke midagi muud. Lugege siis blogisid, millel ei ole halb maine. Blogisid on igasuguseid ja igaühele. See, et  inimesed, kellele piisanud vaid “kolmest talvest koolis ja kokanduskursusest” (nagu Perekoolis tabavalt kirjutati teatud FB gruppide kohta), end ka blogijateks nimetavad, ei näita mitte midagi. Professionaalseid, kes tõesti selle tööga ära elavad, blogijaid on meil käputäis. Kõiki ei saa ühte patta panna ja ühe mõõdupuu järgi mõõta. Mina olen lihtne hobiblogija. Ei pea end otseselt halvemaks kellestki, vähem professionaalsemaks kindlasti, mõnel juhul paremaks siiski (andke siis mulle see andeks!). Koostööde eest küsin ka tasu, loomulikult, aga mitte miski ei pane mind reklaamima siiski asju vaid sellepärast, et selle eest antakse tasuta raha. Tasuta raha tuleb veebruaris – tuludeklaratsiooni esitamisega;)

Kindel eesmärk on mul ka soetada üks väikene aiamaja. Oli juba eelmisel aastal plaanis, aga siis tulid kümme pisiasja, mis olukorda muutsid ja nii tuleb see eesmärk prioriteetsemaks seada sel aastal. Selline võiks eelarvesse mahtuda küll. Tähtede asemel sõltub see konkreete soov nüüd puhtalt ainult minu sissetulekutest. Kui ma oma sissetulekute stabiiluse suudan taastada, siis lisaks isiklikule soovile, on mul kindel plaan jätkata ühe või teise heategevusliku oganisatsiooni toetamist (lisaks paarile tunudvalt olmelisemale rahalisele eesmärgile). Lihtsalt viie euro asemel natuke rohkemaga. Mu arvates on teiste abistamine nii oluline. See on mulle aastatega  selgeks saanud. Raskes olukorras on aidatud mind ja ma ei oska seda sõnadega isegi seletada, millise tähendusega võib ootamatu abi olla. On see siis suur või väike. Ma tahan omalt poolt tagasi anda.

Lõpetuseks elu mõttest. Istusime Marekiga tema sünnipäeval kella viieni hommikul üleval, istusime kümblustünnis, vaatasime tähti, arutlesime elu üle ja Marek kurtis, et üks noor tuttav küsis temalt, et mis on tema elu mõte. Marek jäi vastusega jänni. “No mis siis sinu elu mõte on?” küsis Marek ja lootis, et mina jään ka jänni. Ei jäänud. Ma ei otsi (enam) elult mingit sügavamat mõtet. Ma tahan olemas olla hetkes, siin ja praegu, nautida seda, mis mul on, sest kõik on mööduv. Kõige lihtsamalt öeldes – kasutada päeva! Ja see ei ole minu jaoks sama, mis popp ja noortepärane “yolo!” või “pärast mind tulgu või maauputus”. Ma tahan oma valikutes olla teadlikum ja mõelda ka tuleviku peale, aga mitte muretseda asjade pärast leppida asjadega, mida ma muuta ei saa, leida julgus muuta asju, mida ma saan muuta ja olla piisavalt tark, et  nende vahel vahet teha.

2020 tuleb minu aasta. Nii nagu ka kõik teised aastad. Läinud ja tulevad. On ju lihtne? Lihtsam kui lugeda horoskoobist.

Päise foto:Anete Toming