“Kuule, mine osta mulle rasedustest!” palusin ma Marekit ühel ilusal päeval. Marek pööritas silmi ja ütles, et ta on oma elus neid mulle nii palju ostnud ilmaasjata, et tema enam ei viitsi. Ma muidugi ei saanud korraks etteheitest aru, et mismõttes, kas ta oleks tahtnud, et kõik need n+1 korda oleksid positiivsed olnud, aga siis sain aru, et tegelikult mõtles ta, et iga kord kui mu riided enam selga ei mahu ei taha ma endale tunnistada, et olen lihtsalt paks ja kujutan maailma suurima paanikaga ette, et aga äkki ma olen hoopis rase. Ei olnud ka seekord. Just plain fat.

Lisaks paksusele on mul  ka selline väsimus olnud,  et tulin töölt koju ja tundsin, et nüüd ei ole muud kui viskaks vaid teleka ette pikali, lihtsalt ei olnud jaksu mitte millekski muuks. Plaanid igaks õhtuks olid suured,  täide sai neist viidud täpselt suur null. Näiteks on mul plaan oma garderoobis teha totaalne laastamistöö. Osa asju on juba Yaga-s müügis. Mul on absoluuuutselt liiga palju riideid, isegi peale seda kui ma olen kaks korda aastas viinud kottide kaupa riideid taaskasutusse. Ma tahan, et mu garderoob oleks nö õhuke – praktiline, kõigega kombineeritav ja jätkusuutlik. Plaan on hea, aga sinnani ei ole ma lihtsalt jõudnud. Mul ei ole jaksu olnud. Ma olen olnud väsinud. See oli ka üks põhjus, miks ma rasedustesti tegin. Normaalne inimene süüdistaks sügisväsimust, vitamiinipuudust või mõnd muud sellist loogilist põhjust. Mina tegin rasedustesti. Kaks korda! Väsimus ja tüdimus ning depressiooni tagasilöök on olnud märksõnad viimasel ajal.  Ma vaatasin hirmuga oma kalendrit, mis oli täis erinevaid üritusi ja mõtlesin, et ma ei tahaaaaa. Oleks tahtnud kookonisse pugeda ning maailma eest peitu minna.

Täna aga ärkasin ma (siiski äratuskella edasi snoozides) üle pika aja lootusrikkalt ja energiliselt. Tundsin, et tuleb hea päev, millegi uue algus, uus hingamine. Ma ei oska seda otseselt isegi seletada, millest see oli tingitud, aga suure tõenäosusega oli see erinevate asjade kokkulangevus. Ma olin viimase paari päeva jooksul saanud huvitavaid komplimente, tunnustust, tuge. Samuti need üritused. Veel eile tundsin ma, et ei tahaaaa, aga täna tundsin lõpuks, et võtan hoopis väsimuse asemel kalendri ette  ja vaatan, kuhu ma reaalselt jõuan ja kuhu mitte. Just Film, PöFF, emme sünnipäev, isadepäev, taimetoidumess, moeshow, sõbrannadega veini joomine, sõbranna lapse minijuubel, lõunatamised, kohtumised koostööpartneritega, viimaste tööde lõpetamised ja kliendikülastused (kohe vanas) töökohas, Ida sõprade sünnipäevad….

Täna lõuna ajal helises mu telefon. “Palun kergemat karistust, aga ma ei jõua täna lõunale,” ütles mu tuttav telefoni. Ma puhkesin kõva häälega naerma. Mul oli nii hea meel seda kuulda. Mitte et ma ei oleks tahtnud lõunatada, vaid ma olin selle ära unustanud ning olin Tallinnast tunni aja autosõidu kaugusel. Mulle jõudis kohale, et viimased paar kuud on olnud nii hull tempo + uued muutused, et muidugi ei ole ma rase, vaid lihtsalt väsinud olnud.