väsimus

Ma tegin rasedustesti

/ Eveliis / 2 Comments

“Kuule, mine osta mulle rasedustest!” palusin ma Marekit ühel ilusal päeval. Marek pööritas silmi ja ütles, et ta on oma elus neid mulle nii palju ostnud ilmaasjata, et tema enam ei viitsi. Ma muidugi ei saanud korraks etteheitest aru, et mismõttes, kas ta oleks tahtnud, et kõik need n+1 korda oleksid positiivsed olnud, aga siis sain aru, et tegelikult mõtles ta, et iga kord kui mu riided enam selga ei mahu ei taha ma endale tunnistada, et olen lihtsalt paks ja kujutan maailma suurima paanikaga ette, et aga äkki ma olen hoopis rase. Ei olnud ka seekord. Just plain fat.

Lisaks paksusele on mul  ka selline väsimus olnud,  et tulin töölt koju ja tundsin, et nüüd ei ole muud kui viskaks vaid teleka ette pikali, lihtsalt ei olnud jaksu mitte millekski muuks. Plaanid igaks õhtuks olid suured,  täide sai neist viidud täpselt suur null. Näiteks on mul plaan oma garderoobis teha totaalne laastamistöö. Osa asju on juba Yaga-s müügis. Mul on absoluuuutselt liiga palju riideid, isegi peale seda kui ma olen kaks korda aastas viinud kottide kaupa riideid taaskasutusse. Ma tahan, et mu garderoob oleks nö õhuke – praktiline, kõigega kombineeritav ja jätkusuutlik. Plaan on hea, aga sinnani ei ole ma lihtsalt jõudnud. Mul ei ole jaksu olnud. Ma olen olnud väsinud. See oli ka üks põhjus, miks ma rasedustesti tegin. Normaalne inimene süüdistaks sügisväsimust, vitamiinipuudust või mõnd muud sellist loogilist põhjust. Mina tegin rasedustesti. Kaks korda! Väsimus ja tüdimus ning depressiooni tagasilöök on olnud märksõnad viimasel ajal.  Ma vaatasin hirmuga oma kalendrit, mis oli täis erinevaid üritusi ja mõtlesin, et ma ei tahaaaaa. Oleks tahtnud kookonisse pugeda ning maailma eest peitu minna.

Täna aga ärkasin ma (siiski äratuskella edasi snoozides) üle pika aja lootusrikkalt ja energiliselt. Tundsin, et tuleb hea päev, millegi uue algus, uus hingamine. Ma ei oska seda otseselt isegi seletada, millest see oli tingitud, aga suure tõenäosusega oli see erinevate asjade kokkulangevus. Ma olin viimase paari päeva jooksul saanud huvitavaid komplimente, tunnustust, tuge. Samuti need üritused. Veel eile tundsin ma, et ei tahaaaa, aga täna tundsin lõpuks, et võtan hoopis väsimuse asemel kalendri ette  ja vaatan, kuhu ma reaalselt jõuan ja kuhu mitte. Just Film, PöFF, emme sünnipäev, isadepäev, taimetoidumess, moeshow, sõbrannadega veini joomine, sõbranna lapse minijuubel, lõunatamised, kohtumised koostööpartneritega, viimaste tööde lõpetamised ja kliendikülastused (kohe vanas) töökohas, Ida sõprade sünnipäevad….

Täna lõuna ajal helises mu telefon. “Palun kergemat karistust, aga ma ei jõua täna lõunale,” ütles mu tuttav telefoni. Ma puhkesin kõva häälega naerma. Mul oli nii hea meel seda kuulda. Mitte et ma ei oleks tahtnud lõunatada, vaid ma olin selle ära unustanud ning olin Tallinnast tunni aja autosõidu kaugusel. Mulle jõudis kohale, et viimased paar kuud on olnud nii hull tempo + uued muutused, et muidugi ei ole ma rase, vaid lihtsalt väsinud olnud.

Kuidas saab üks laps magamist niivõrd vihata?

/ Eveliis / 14 Comments

“Küll ta kuuekuuselt hakkab magama!” öeldi mulle.

“Ära muretse, aastaselt ta ikka magab,” lohutati mind.

“Kahe-aastaselt ta magab kenasti,” julgustati.

“Kuule, kõik kolme-aastased magavad nagu kotid,” rääkisid nad.

“Nelja-aastaselt sa ei saa teda enam üles,” lubati.

Ma ei mäleta, mida mulle on öeldud viienda eluaasta ja magamise kohta, aga te võite uskuda, et mina enam neid inimesi, kes ütlevad, et KÕIK lapsed hakkavad magama, ei usu. Kui Ida midagi vihkab siis on see magamine.

Lihtne näide. Täna. Väljas on tuhat kraadi kuuma, ta ei ole lõunat maganud, me oleme päev otsa ringi trallinud ja vees möllanud ning ma näen, et kell kaheksa on ta jumala kustunud, kuid ta ei jää magama. šansid, et ta ise magama kukuks kuhugi diivanile või põrandale, multikat vaadates, on mitte nullilähedased, vaid miinuses. Ta kasvõi tuigub ringi ja käitub ebaadekvaatselt, aga magama ta ise EI JÄÄ. Mitte et me seda isegi (enam) loodaks. Me viime ta magama, aga 9 juhul kümnest käib see kisa ja tüli ja karjumisega, sest “ma ei ole väsinud”. Täna ka. Viisin selle surmani väsinud näo ja olekuga magama, kuulsin 9857084690576 korda, kuidas ta ei ole enam minu sõber, ei kutsu mind oma sünnipäevale ja kuidas ta ei taha magada, vaid õue minna, aga ei rohkem ega vähem kui neli minutit peale voodisse jõudmist magas ta nagu kott. See ei ole erand. See, et Ida teeb sada trikki enne magama minekut ja sööb ära meie viimased närvid, on meie majas reegel. See laps vihkab magamist!

Lennukis/bussis/rongis näen ma, et ta on unine ja soovitan tal silmad kinni panna. “EIIIIIIII!” tuleb vastuseks. “Okei, fain, ole üleval, ma magan ise,” ütlen ma, sest tihti olen ma lihtsalt nii väsinud, et silmad tahavad ise kinni vajuda. “Sa ei tohi magada!” kamandab Ida kõrval, “muidu ma ajan su ülesse!” Ja ta EI LASE magada ka teistel. Ta vihkab magamist nii palju.

Hommikul kell kaheksa ärkamine nädalavahetuseti on LUKSUS. Kuigi ma näen ka tööpäevadel, et ta tegelikult ei taha kell kuus ärgata ja on ikka veel unine, teeb ta seda ikka. Ta ärkab siis kui Marek. Kell kuus. Punkt. Sest ta ei taha enam magada! Õhtul võin ma ta oma tuppa magama viia kell kaheksa, aga see ei tähenda, et ta magama jääks. Isegi kui ta on surmväsinud. Ja surmväsinud on ta niigi harva, sest tal on liiiiiiiiiga palju energiat, mida ta lasteaias ära ei kasuta. Puhkused on erandid. Siis ta jääb magama (kisaga of koors) ja keeldub lõunaund magamast, kuigi silmad seisavad.

Ühesõnaga mitme sõnaga ma võiksin rääkima jäädagi sellest, kuidas Ida magamist vihkab, aga ausalt, mul on vaid üks küsimus – MIKS? Ta ei ole enam beebi, vaid adekvaatne väike inimene, kes peaks aru saama, et kui me oleme väsinud ja peame kell kolm öösel ärkama, et rongile minna, siis on okei kell üheksa magama minna. Aga ei – Ida EI TAHA! Kuigi silmad vajuvad kinni. Ta näeb hullu vaeva, et neid lahti hoida ja mulle karjuda, et ta EI TAHA.

Ma tahan ka karjuda. Sest ma ei saa aru. Kui palju saab üks laps magamist vihata?

 

Kaks päeva kaost ja kuidas ema Tallinkist oma last taga ajas

/ Eveliis / 11 Comments

Kui ma eile oma silmad 04.30 lahti tegin (ma ei tea, kas mu organism on vähese magamisega ära harjunud või mis värk oli, aga mul ausalt lihtsalt läks uni ära kuigi ma olin kell peale 12 magama läinud) ja aknast välja vaatasin, sadas paksu laia lund. Ilus vaatepilt, aga kui sa pead 200km pimedas sõitma, siis võib-olla mitte kõige rõõmustavam. Facebookist te juba teate, kuidas mu hommik edasi läks. Aga keda ma teist süüdistan kui oma laiskust. Ise ma sinna libedale mäele ronisin, selle asemel, et kaks kilomeetrit ringi sõita. Samas 200m versus 2 km…

Igatahes Oslosse ma teokiirusel jõudsin. Jumal tänatud, et ma varakult liikuma hakkasin, sest veidike hiljem (kuulates raadiost kogu tee uudiseid) olid igal pool avariid, ummikud ja teed suletud. Teokiirusel ma Oslosse kohale jõudsin. Korra oli ka tunne, et ei saa ringteel pidama ja ma jõudsin peas kaaluda variante, kumb oleks õigem (edasi liikumise mõttes) – kas tõmmata kraavi või põrgata teise (teokiirusel liikuva) autoga kokku. Õnneks jäi teada saamata.

8.jpg

Oslo lennujaamast mööda sõites jõudsin ma mõelda, et totaalselt udusse mattunud lennujaam ei tähenda head, aga lootsin siiski parimat. Marimelli Meelis pidi nimelt tulema lõunase lennuga, et üritust pildistada. Lisaks pidi ta kaasa võtma viimased vajalikud tooted kinkekottide jaoks. Ma mõtlesin,et ei mõtle selle peale. Aga samas tegelikult kogu aeg ikka mõtlesin ka.  Ja hakkaski paar tundi hiljem pihta. Lend lükati edasi. Kõige pealt pool tundi. Okei, saame hakkama, veel ei ole ummikuid. Siis tund. Pekki küll, juba läheb kitsaks ajaga. Ja siis veel tund. Okei, enam ei ole mõtet tulla. Korraga aga sähvatas mulle, et Norras on ju kell tund aega taga. Et kui lennuk pidi väljuma Eestist lõpuks 1615, siis on ta ju Norras norra aja järgi 1645. Üritus algas kell viis. Teoreetiliselt oleks pidanud jõudma! Me ei osanud muidugi aimatagi, et võib juhtuda ka nii, et ta peab lennukis VEEL pool tundi passima. Sest ilm Oslos oli tõesti kohutav. Terve Norra oli eile halvatud. Tahate tõestust? Palun.

7.jpg

Nii nagu blogilugejad on mulle tihti öelnud, et mul ikka lõpuks läheb kuidagi hästi, siis ka seekord, kui ma olin juba ammu alla andnud, jõudis Meelis kohale. Teate, ma ei ole kunagi ühe võõra mehe saabumise pärast nii rõõmus olnud. Ja nüüd…see ei ole absoluutselt reklaam, aga ma nägin, kuidas Meelis fotograafina käitus nagu tõeline professionaal, nagu ei oleks mitte midagi juhtunud, nagu kõik oleks läinud plaanipäraselt, mitte viimasel minutil, ja kuidas ta kogu seltskonna oma naljadega naerma ja hästi tundma pani, siis ma julgen teile teda fotograafiks soovitada. Ausalt. Siin ei ole taga mingeid mänge, kokkuleppeid ja varjatud reklaami. Ma lihtsalt nägin, kuidas ta inimestega suhtles ja mulle meeldis see kogemus. Blogijatele meeldis ka. Ja me räägime siin Norra tippblogijatest.  Hästi palju nalja sai.

23846268_1569427143095824_1031573416_n.jpg

Ja mulle meeldisid blogijad, kelle me valisime. Mite ainult heade postituste pärast, vaid ka isiksuse poolest. Nad olid nii õiged. Nii erinevad, aga nii õiged. Täpselt õiges vanusegrupis (jah, nad mõlemad on 35+, kuigi ka Meelis arvas, et Tine on 21) ja ülimalt khuuli ellu suhtumisega. Oma tööd tegid suurepäraselt ja olid täpselt need, kes nad olema pidid. Meil hakkas isegi uue koostöö mõte jooksma, aga sellest ei taha ma küll rääkida enne kui midagi ka teoks saab.

124

Aga mis te siis arvate, et edasi läks kõik nagu õlitatult. Muidugi mitte. Hakkasid pihta mu kaardi jamad. Ehk siis kui ma hetk tagasi olin just arveid tasunud sellega, siis hotelli eest ma enam maksta ei saanud. No ei toiminud enam. Ja mul ei olnud ühtegi teist kaarti. Oli konto, aga mitte kaarti. Uurisin kas ma saaksin ülekandega tasuda. Kohe seal samas. Muidugi mitte.  “Kas ma ei saa oma teisele kaardile kanda?” Saan, aga kui kanda eesti kontolt Norra kontole, siis see võtab aega. Nojah. Kuuse all me ei ööbinud. Ilmselt sain ma asja ikkagi lahendatud. Aga fakk noh ausalt, ikka juhtub minuga. Ahjaa, nende kaartidega oli veel selline huvitav seik, et VIIS nädalat tagasi tellisin ma endale Norra pangakaardi. Esmaspäeval laekus ümbrik. Pinkalkulaatoriga. Kaarti pean ma veel ootama. KUI KAUA ühte pangakaarti Norras saadetakse? Eestis sain ma selle kätte KOLME PÄEVAGA. Siin ootan ma hetkel KUUENDAT NÄDALAT.

Peale järjekordset nelja tundi magamist ärkasin ma üles masendavate uudiste peale (mitte tööalaselt) ja tundsin korraga, et ma enam ei jaksa, lihtsalt jõud saab otsa, aga ilmselt oli see magamatus mis minus rääkis. Liftile minnes nägin ma silti “Tee, mis saad, seal kus oled, sellega, mis sul on”. Kui see ei ole märk, siis ma ei tea, mis on. Eile ei pannud ma seda tähele. Täna panin. Märk. Ma EI anna ALLA. See EI ole mina.

Jp, te võite seda pilti zoomides näha, et ma olen megaväsinud, olengi, aga mis seal varjata või salata. Tundub, et minu tunduvalt vanem välimus ei ole tingitud mitte ohtrast veinist, vaid magamatusest. Noh mis seal ikka. Vähemalt on juuksed pestud;)  Päisepildil olen ma nii surmväsinud, et ma ei suutnud enam isegi oma Norra konto pinkoodi meenutada. Ei suutnudki. Läksin magama.

6.jpg

Hommikul lubasin endale,et nüüd võtan rahulikumalt. Nagu norrakas. Elan juustuvõilevast juustuvõileivani. Heal juhul sõidan ära emme juurde Stockholmi. Halvimal juhul jään Oslosse. Meil nimelt jäi üks vajalik display maha ja mu ülemus oli nõus laeva istuma ja selle ära tooma. Igatahes hakkasin ma vaikselt liikuma, suunaga Stockholmi poole. Ei kiirustanud. Sest ma ei olnud kindel, kas pean tagasi ehk keerama. Tegin tee peal pause Skype koosolekuks. Jõin ühes kohvikus kohvi. Tegin tööd. Sõitsin rahulikult. Mõtlesin, et joon emme kodu veinist tühjaks ja magan hommikul KAUA. Siis aga sähvatas mulle. et kui mu ülemus ei tule, on tema tagasisõidu pilet kasutamata ja seda saab muuta. Ma jõuaksin teoreetiliselt veel laeva peale. Vaatasin veel kella ja otsustasin uhama hakata. Nii palju siis rahulikult võtmisest. Mu plaani mahtus veel ka emme töö juurest läbi minek.

300 kilomeetrit läks nagu lennates. Kui välja arvata see vahejuhtum, et JÄLLE ühes automaadis mu kaart töötas ja teise mitte, aga ma olin kaval ja tankisin mõlemad korrad nii palju kui ma teadsin, et mul on sularaha. Et mitte jälle kuhugi lõksu jääda ja nuputama hakata, et kuidas.  Sellest ka etteruttavalt sadamasse jõudes kütuse tuli, mis põles ja näitas vahemaaks 65 kilomeetrit.

23843122_1983131975237333_7744339376221020498_n.jpg

Emmele töö juurde minekuks panin ma sisse oma telefoni, mille aku näitas 15%, GPSi, sest jummala eest, kus ma võisin teada, kus see kool asub. 3,2 kilomeetrit enne sihtkohta jõudmist sai aku tühjaks. Täpselt selles kohas, kus ma pidin hakkama majade vahel otsima. Ja no ausalt, ma ei tea, mis ime asi see on, et mul tõesti laabub kõik viimasel hetkel, aga mingi loogika ütles mulle, kus kool asub ja ma keerasingi sinna. Õigesse kohta. Parkisin auto ära. Parklasse, kuhu emme käskis. Ma ise arvasin, et ma never ei leia seda õiget parklat üles. Kui ma siis olin ära parkinud vaatasin ma, et minu vastas autos vehib mingi naine kätega. No mis siis nüüd, eksju? Selgus, et ma olin parkinud TÄPSELT emme vastu. Ta oli just saabunud. Müstiline kokkusattumus ju. Või ma olen nii magamata, et tundus müstiline.

Emme arvas muidugi et ma ei jõua elu sees laevale. Aega oli jäänud check in lõppemiseni tund aega, vahemaa oli koolist sadamani küll vaid 30 minutit, aga ummikud ju. Laadisin emme juures natuke oma telefoni, sest ausalt ma ei viitsinud küll veel kusagil oma peaga ekslema hakata. Ilmselge on aga see, et ma ikka suutsin ka GPSiga nats puuse panna, agakõigest 8,9 kilomeetrit. Vaatasin veel, et pähh, mis ummikutest emme mulle rääkis, jummala lebo oli sõita. Kui ma jõudsin Stockholmi messihalli juurde tabas mind deja vu. Lühike vahemaa, ummik ja laevast maha jäämine. Jp, just samast kohast startisime me onu Tarmoga paar aastat tagasi natuke liiga hilja. Nii et sadamasse jõudes nägime me vaid laeva tagumikku. Mul oli tunne, et mind on tabamas ka seekord sama saatus. 8 kilomeetrit enne sadamasse jõudmist olin ma alla andmas. Või noh ma mõtlesin, et kui kell kukub 16.30, siis ma helistan Tallinki ja uurin, kas saan veel piletit muuta homseks.

Kolm kilomeetrit enne sadamat suutsin ma valele teele keerata. Mulle tundus, et nool näitas sinna. Ei näidanud. Jube nadi tundus olevat maha jääda kolm kilomeetrit enne sadamat. Kassisaba, kordasin ma endale, jäänud on sõita vaid kassisaba. Ma jõudsin sadamasse ja TÄPSELT väravasse keerates andis telefoni aku otsad.

Mõne aja pärast jälle levisse tulles, oli mu telefonis sõnum:

10'.jpg

Ma võtsin seda natuke naljaga, aga muidugi helistasin emmele tagasi. Emme oli paanikas, nuttis ja uuris, kas minuga on kõik korras. Oli isegi Tallinki tagajalgadele ajanud, et nood uuriks, kas tema tütar ON laevas. Naljakas, aga samas saan ma emme paanikast aru. Kümme minutit siia-sinna, aga just umbes sel ajal kui ma pidin selles tunnelis olema, süttis seal auto ja tekitas liikluskaose. Suits, tuli, tunnel, avarii = ilmselge paanika. Ma saan aru. Ma jõudsin mõned minutid enne seda õnnetust tunnelist läbi saada. Jälle kord ulme!

Ja nüüd istun ma kajutis. vaikuses. Lubab tormi. No las lubab. Ma loodan, et ma magan selle seekord maha.

9.jpg

PS: Hea et ma hakkasin sõbrannaga rääkima, et ehk laupäeval näeme. Ta küsis, et kuhu ma laupäeval tulema hakkan. Et ta lapse sünnipäev on reedel ja meie õhtusöök pühapäeval, et kummale ma oleks laupäeval tulnud. Ma arvasin, et mõlemad üritused on laupäeval:D