Ei hakka varjama, et tänane postitus on ajendatud nii Perekooli külastusest kui Malluka viimasest postitusest. Tihti küsitakse blogijatelt, kui paksuks siis nahk on kommentaaride koha pealt muutunud ja kui üldiselt ma arvan, et suuremal osal blogijatest on see nahk üsna paks, siis aegajalt ma ikka mõtlen, et mis inimesi päriselt vaevab, et vaja on kogu aeg, millegi kallal närida.
Esimene on loomulikult välimuse kallal hammaste teritamine. Ma ei saa aru, kuidas saab naerda selle üle, milline inimene oma välimuselt on. Pikk, peenike, paks, lühike, kõverate jalgadega, lombakas, suurte rindadega, väljaveninud rindadega, koleda ninaga…Need on asjad, mida inimene enda juures muuta ei saa. Riietust ja inimeste stiili olen ma ise kiire arvustama ja kuigi nõustun kriitikaga, et ka see on madal ja mitte kõige ilusam käitumine, siis ma tunnistan ka ausalt, et ma olengi selline natuke pinnapealne kui asi puudutab riietust. Midagi ei ole teha, aga mulle kohe hakkab silma kui inimene kannab enda kehaga mitte sobivaid riideid või riideid, mis minu jaoks ei ole lihtsalt stiilsed. Sel teemal, mis ja kes on stiilne, ma seekord vaielda ei viitsi. Maitsed on erinevad. Lihtsalt ütlen ausalt, et olen jah selline tüüp, aga inimeste välimust, mis geenidega kaasa saadud vms, ei arvustaks ma mitte. Midagi pole teha kui mõni inimene näeb vanem või väsinum või ebafotogeenilisem välja kui teine.
Teine asi, millest ma aru ei saa, on minevikus sobramine. Palun öelge mulle inimene, kes ei oleks oma minevikus vigu teinud! Me kõik oleme teinud asju, mida me kahetseme või isegi häbeneme. Kas näiteks kümme aastat tagasi tehtud lollus defineerib inimest ka täna? Või võib juhtuda midagi nii uskumatut, et inimene on oma vigadest õppinud. Võib olla on lausa meeldiv inimene. On kapis mõni koll, aga püha issand jumal, tõesti noh. Mida annab see, et ma ei suuda teda usaldada, teda tõsiselt võtta, ta ei meeldi mulle, sest 10-20 aastat tagasi tegi ta nii- Ärge tulge mulle jälle tooma seda näidet, et kas ma mõtleks siis ka nii, kui saaksin teada, et keegi on 10 aastat tagasi tapmise pärast vangis olnud. Need on äärmused. Eks ma sellisel juhul ilmselt tõesti suhtuks ettevaatlikusega, aga kui me räägime näiteks blogimaailmast, siis need eksimused, mida blogijad on teinud, ei ole sellised äärmused ju. Ometigi kohe inimesed naudivad minevikus surkimist.
Kolmas on kuulujutud ja eeldamine. Ta kannab lillat ülikonda, järelikult on gei. Ta laps röögib, järelikult on pooletoobine. Ta mees magab naisest eraldi toas, järelikult on abielu pekkis. Ta saan neljanda lapse, järelikult raha pärast. Aga ta ühekorra blogi kommentaarides nähvas, järelikult ongi halb inimene. Ta ei saaks millegagi hakkama, ta ei oskagi midagi, ta on loll nagu lauajalg. Kust need kommenteerijad kõike seda teavad? Blogist kirjutatu põhjal ei saa teha selliseid järeldusi. Põhjapanevaid järeldusi. Kui vaadata kui palju kommentaare saab blogijate teema perekoolis (ometigi “keegi ju ei loe” ja “kuidas teil ometi aega on”), siis ma soovitaks kommenteerijatel blogisid võtta kui lihtsat meelelahutust. Mu pärast kasvõi reality-show´d. Olgu või kehvapoolset. Kuid ärge arvake, et blogi ja pärismaailma vahele saab sajaprotsendiliselt võrdusmärgi panna.
Lõpetuseks aga see kõige hullem. Kes on need inimesed, kes kommenteerivad lapsi? Mis teie elus puudu on jäänud? Ma olen ka Ida kohta lugenud üsna salvavaid kommentaare ja saanud siis ka vastuseks, aga ise sa ju kirjutad, miks me ei või kaasa rääkida. Aga see ei ole kaasarääkimine. See ongi kiusamine. Need “sõbralikud” soovitused ja murelikud Delfi lugejad, kes alati teavad, mis on õige ja eriti lastekasvatuses. Laste välimuse kommenteerimine on aga teema, mida lihtsalt ei õigusta mitte miski. Jah, blogijad on teinud laste eest otsuse ja valiku ning riputanud nende elud avalikku inforuumi, aga kas te tõesti arvata, et selleks, et suvalised inimesed saaksid nende peal oma halba tuju välja elada. Blogijate lapsed on nö avaliku elu tegelased, sest aastal 2019 on elu selline. Tublid on need blogijad, kes lapsed on kõrvale jätnud, aga sarjata ei saa ka neid, kelle lapsed netist kergesti leitavad on. Mina hakkasin sellel teemal mõtlema alles aastaid peale seda kui olin juba teinud otsuse Idast ka osakese oma blogist teha. Võib olla ma praegu blogima hakates enam ei teeks seda, aga see rong on juba läinud. Mida ma enam varjan. Kuid ausalt jätke lapsed oma kommentaaridest välja. Vahet ei ole, kas teemaks on nimi, oskused, kus ta magab, kus elab…
Klassikud on öelnud, et okei, võib olla päästab see, et keegi saab netis oma keelt teritada, mõne kassipoja elu, aga natukene aju(tegevust) ka kommenteerimisel ei teeks paha.
Lapse kaitsmine on lapsevanema kohus. Ka netikommenteerijate eest saab last kaitsta vaid vanem. Aboluutselt iga inimene teab, milliseid friike netis ringi liigub. Või kuidas môni blogipostitus täiesti oma elu võib hakata elama.
/Eveliis: kustutasin järgneva osa kommentaarist, sest see oli täpselt see, millest ma rääkisin. Minevikuvead ja soola haava peale. Milleks? Et perekool saaks endale pika pai teha ja öelda, et küll meie oleme head emmed
Kui lapsevanema vastutus on last kaitsta enne mõeldes, mida ta blogisse lapse kohta üles paneb või mitte, siis õelate kommentaaride eest ei vastuta mitte keegi teine, kui nende kommentaaride kirjutaja. Midagi madalamat, kui võõrast lapse kallal iriseda, on ikka raske välja mõelda. Ja väide, et blogijad ise on oma lapsed avalikuks kommenteerimiseks välja riputanud, ei ole mitte mingi vabandus.
See on tõesti kuidagi selline mugav vabandus, et aga nad ise ju panevad üles pilte/tekste. Kas see tähendab automaatselt, et seda peab kommenteerima halvustavalt? On see mingis kommenteerijate koodeksis kirjas.
See on kõige rumalam vabandus, et mina käitusin ainult sellepärast nii õelalt või pahatahtlikult või halvasti, sealt edasi tuleb juba see, et tegelikult ma ise ei teeks/käitukski nii, aga ma sinu pealt õppisin.
et siis, sina panid lapse pildi välja, sina ei kaitse oma last ja mina ründan. aga miks peaks üldse ründama? see on ründaja vaba tahe ja valik rünnata, sama häsi võiks ju ründamata jätta.
meil on alati valida, kuidas MINA käitun.
Selles “ise sa panid pildi üles, nüüd lepi kommentaaridega” loogikas tundub olevat üks viga. Nimelt tundub see teatud seltskonnale “loogiline” Interneti anonüümsuses. Huvitav, mis juhtuks kui see kanda üle reaalsusesse? Iga möödakäija otsustab sulle “ausalt” näkku öelda, et küll sul on kõver nina või koledad kingad ning kaitsta end ei saa kuna “ise oled süüdi, et korterist väljusid!”
See kommentaar võtab selle teema perfektselt kokku!
Alles sulle endale saadeti lastekaitse peale, tead isegi kelle poolt kaudselt. Eks see nii ole.
Mis mõttes tead isegi kelle poolt? Ja kuidas see antud kommenteerimise teemaga haakub?
Ja siit tuli kohe ka minevikus sorija kommenteerima (lastekaitse teema tõstataja). Tõestamaks, mida Eveliis postituses kirjutas. Kuidas see üldse teemasse puutub hetkel?
Võib-olla olen isegi ühel või teisel hetkel kellegi last vaadates midagi negatiivset mõelnud, aga on suur vahe, mida sa mõtled ja mida sa välja pritsima tõttad. Lastel on komme suureks kasvada ja röövlitüdrukust võib saada armas printsess. Vice versa ka! Milleks arvustada?
Mulle on meelde jäänud üks ütlus, et öeldud sõnad ununevad, aga see, mis tunde ütleja tekitas, ei unune. Mõelgem siis, kuidas me üksteisega käitume ja kuidas me tahame, et meiega käitutaks.
Sa, kallis Herz, tahad liiga palju ja oled naiivne. See, et inimesed mõtleks, kuidas me üksteisega käituks ja tahaks, et meiega käituks, nõuaks analüüsi- ja mõtlemisvõimet, paraku inimestel ei kipu seda olema. St ma olen tänulik, et mu blogis on nii palju mõistlikke kaasarääkijaid, aga siis ongi need kaks-kolm-neli, kes tõestavad, et eesmärk ongi ikkagi panna kirjutaja halvasti tundma. Olgu see siis laps, välimus või minevik.
Oma lastekaitse teemale olen ma palju mõelda jõudnud ja kuigi ma enam ei häbene, et nad meil külas käisid, mõtlen ma ikka mõnikord, et päriselt? Päriselt keegi arvas, et siin majas on vägivalda, nii minu kui lapse suhtes? Või oli see lihtsalt selline kiusu ja vihkamise pärast tehtud “teene”?
Ma leian,et kui vanem käib silmaklapid peas ja ei näe oma lapse/laste kõrvalekaldeid siis sellele tähelepanu juhtimine pole mingi kuritegu.
Kõige rohkem ma jälestasin inimeste juures just sellist võltvagurust, kus ripsmete plaksudes ja suuril silmil kinnitatakse, et aga see polnud ju üldse pahasti mõeldud, ma tahtsin vaid head. Seda siis peale teisele ämbritäie sita kaela valamist ja vaatepildi nautimist. Olgem ausad kui Sa tõesti ja siiralt oledki hea inimene, kes on lapse pärast mures, siis Sa kirjutada sellel emale privaatselt, isiklikult ja oma nime alt. Avalikult blogijate kontaktid on täiesti kättesaadavad. Kui inimene läheb näiteks Perekooli ja seal anonüümselt, meelega haigettegevas ja rõvedas sõnastuses teise inimese last kritiseerib ja osatab, siis see ei ole mitte mingi mure või tähelepanu juhtimine. See on enda madalate emotsioonide välja elamine ilma nime ja näota. Rohkem võiks olla neid anunüümsete netikommenteerijate avalikuks toojaid. Äkki hirm oma tõelise mina väljatuleku ees hoiaks lõpuks selliseid tagasi ja paneks enne järjekordse sõnnikupeotäie teele saatmist korra mõtlema, et mis näoga Sa oma mehele, tööandjale või lapsele otsa vaatad kui avalikuks tuleb, millise sõnakasutuse ja vihkamisega Sa netis anonüümselt ringi möllad.
Ei saaks sinuga rohkem nõus olla. Just see see erinevus ongi. Millegi pärast aga ei saada sellest aru.
Vaata, kallis Mii, kui sa tõesti oled mures ja tahad tähelepanu juhtida, siis sa kas kirjutad inimesele otse, järjepidevalt või siis juhid tähelepanu sellele viisakalt, paraku on see “tähelepanu juhtimine” ikka väga tihti mõnitavas/parastavas/rõvedas sõnastuses ja see ei ole küll kusagilt otsast heatahtlik.
Ma hiljaaegu kommenteerisin üht blogi – õigekirja teemal ning paaril toiduteemal ja tunnen end siiani jõle vastiku targutajana kuigi see polnud üldsegi mõttes. Selle parandava postituse puhul vabandasin ette ja taha ning palusin kommentaari mitte avaldada.
No ja söögitegemise puhul tahtsin öelda kuidas kaaaa saab ja ikkagi on halb, peaks kommenteerimisest üldse loobuma.
Perekool oli kunagi tore koht, praegu tundub aga, et inimesed kes end sõbrannaga klatšida ei saa, otsivad nö virtuaalse kohviku ja klatšivad seal. Ega sõbrannaga klatšiminegi (noh laste teemad jms) kena pole aga kirjalikult on see ikka väga räige. Paljudel inimestel on vaja end ventileerida aga selline klatš sõbrannade vahel ei jõua ehk asjaomasteni ning ei saada haiget, kommentaariumites või perekoolis on suur tõenäosus, et ikka jõuab…ikka on mõni “heasoovija”.
Aga seda ma olen märganud, et kui hinges rahu, siis ei ole mul vajadust “informeerida” õigekirja või mis iganes teemal, “maailmaparandaja” tuleb välja rahulolematuses või kui miskit ennast torgib.
Suurim probleem kommenteerimisega tuleneb erinevusest lugemis- ja kirjutamisoskuse vahel. Oskuse puudumine lugeda ja mõtestada kirjatükke, kommenteeritakse selleks, et lihtsalt midagi öelda.
Meriti mõtet edasi arendades: Rootsis oli kunagi selline saade nagu “Trollikütid”, kus mindigi trollidele ukse taha. Perekoolis peab ju registreeruma, kõigi nende sotsiopaatide info on lehe haldajatel olemas. See oleks parim prime time TV, mida meil kunagi toodetud on. Mallukas võiks saatejuht olla. Kes ära teeb?
Norras oli sama saade. Päris huvitav oli peab ütlema.
Nelli möödakäija-otseütlemise võrdlus on hea. Aga. Mul tuli paar veidi teistsugust reaalsusega võrdlemist pähe, ja nimelt seoses ettevaatlikkuse ning enesealahoiuinstinktiga. Mina näiteks ei läheks öisel ajal kahtlasele kõrvaltänavale jalutama. Samuti ei jätaks ma ust lukustamata, kui kodunt lahkun. Sest on küllaga näiteid, mis juhtuda võib. NB! Ma ei taha öelda, et ma SÜÜDI oleksin, kui mind öösel rünnataks, või maja tühjaks varastataks (sülitan 3X üle õla!). SÜÜDI on otse loomulikult pahategija. Aga sellegipoolest võtan ma ettevaatusabinõud tarvitusele.
Näidetelt konkreetse blogimise/kommenteerimise juurde tulles: ei leidu vist blogijat, kellele tuleks üllatusena, et (anonüümsed) trollid eksisteerivad, out there. Või et Perekooli blogiteema on sõnnikuauk, millest tuleks eemale hoida. Aga ikkagi võetakse risk väga isiklikku avaldada, lastakse anonüümsed ja/või pahatahlikud kommentaarid üles, käiakse PK reaktsioone piilumas. Miks ometi???
Eks see ole selline nii ja naa asi. Üheltpoolt muidugi on alati süüdi pahategija – noh, et ei ole süüdi see purjus ja miniseelikus provokatiivne naine, vaid süüdi on alati see, kes seda olukorda pahatahtlikult ära kasutab. Nii lihtsalt ei tehta.
Samas on jälle see, et me ju kõik teame, et kõik ei ole head inimesed, kõik ei ole samasuguse intelligentsiga, samasuguse empaatiavõimega ja lisaks sellele on ka väga palju erinevate vaimsete häiretega inimesi. Nende maailmast arusaamine ongi vale aga see ei tee neid endid olematuks, nad on siiski olemas ja meie ümber ja meie kui targemate endi ülesanne on siis vastavalt käituda ja ennast ja oma lähedasi kaitsta. Oma lastele ju õpetame, et võõrastelt kommi ei võta ja üksi pimedas võõras kohas ei hakka läbi kahtlaste alade tulema, vaid tuleb takso tellida. Muidugi kui keegi last seal pimedas pargis ründab, siis on kahtlemata süüdi ründaja…. aga samas me juba ennetame seda olukorda ja ei lase sel tekkida, sest me teame, et olemas on igasuguseid inimesi.
Siit tuleb ka see blogijate teema. Muidugi ei ole õige selline pahatahtlik õelutsemine, kommenteerimine jne. Muidugi see EI OLE kontruktiivne kriitika ja neil inimestel on endil midagi vajaka. Samas me aga kõik teame, millised inimesed on olemas ja ka neil on netile ligipääs ja siit tulebki see osa, kus tuleb inimesel endal veidi vaadata, mida ja millises vormis ta endast ja eelkõige oma lastest (kelle eest ta täielikult vastutab) netti üles paneb.
Minul on ka lapsed, ma ei blogi aga mul on sotsiaalmeedias kontod, küll igatepidi turvatud ja kinnised aga siiski olemas. Oma lastest olen otsustanud siiski paar pilti lisada, küll aga väga hoolikalt valitud ja läbimõeldud pildid. Samuti ei jaga ma nende kohta mittemingisugust infot, see ei ole lihtsalt vajalik ja niimoodi on turvalisem.
Olen isegi sattunud PK-sse ja sattusin ka seda viimast lahmimist lugema. See ei ole kusagilt õige aga samas ma saan natukene aru, miks just Malluka lapsed on nö hambusse jäänud (mis on väga väga madal ja vale) ja kellegi teise omad mitte. Britt vist on ka kunagi sel teemal kirjutanud, et ta kunagi ei paneks oma lapsest üles pilte, kus ta parajasti jonnib, on räpane jne. Kõik pildid on kaunid klantspildid. Muidugi see ei ole päris elu ja ilustatud sotsiaalmeedia ja ju need Briti lapsed on samamoodi mänguhoos mustad jne. Samas… milliseid fotosid ma endast üles panen? Muidugi ka mina olen vahel loppis, vinniline, kehvas tujus, pohmellis – mida iganes. Ma oleks ikka hullult närvis kui mu abikaasa sellisel hetkel minust pilti teeks ja selle netti viskaks. Jah, selline see päris elu on ja selline ma teinekord olen aga kas ma tahaksin seda kõigile näitamiseks netti? Kindlasti mitte.
Ja siis ongi see lõputu ring, et muidugi selline käitumine ei ole õigustatud, on pahatahtlk ja vale…. aga samas, miks sa siis ometi järjepidevalt teed sama asja ja paned ennast ja oma perekonda sellisesse ohtlikusse olukorda ja haigetele inimestele närimiseks? See ei ole kusagilt otsast vajalik või kohustuslik ja need haiged ja pahatahtlikud inimesed on kahjuks alati olemas.
Kui sind korda kolm on kusagil pimedas kohas rünnatud kui oled ise joobes ja kahtlases kambas jne, siis muidugi – ka kolmandal korral on SÜÜDI ründajad aga no… miks sa paned ennast sellisesse olukorda?
See mineviku etteheitmine on kah nii ja naa. Muidugi inimesed loodetavasti arenevad aja jooksul ja kui inimene on 10a jooksul näinud vaeva ja muutunud paremas inimeseks, siis on päris nõme, et keegi käib ja soiub, et “vaata, mis sa 10a tagasi ikka tegid”. Tuntumate blogide näitel võib aga tuua Marimellid, kelle puhul see päris ei kehti mu meelest. Üheltpoolt nad ei taha, et keegi nende mineviku mustadest plekkidest räägiks ja korrutavad kuivõrd muutunud nad on ja loevad isegi moraali teistele õeluse teemadel…. ja siis kirjutavad jumalast tuimalt terve sissekande teemal, millised IG kontod neid oksele ajavad ja noh, muu sellises stiilis labane subjektiivne lahmimine ja õelutsemine. Mis jälle tõestab seda vana ütlust, et tegelikult ikka enamus inimesi kahjuks ei muutu ega arene paremuse poole. Ikka täpselt seesama madal Õhtulehe tasemel sopp. No telefone nad vast enam tõesti ei varasta.
Ma kinnitan, et need Britti lapsed on ikka ühed parajad räpakollid mänguhoos ja üks suudab mustaks saada ka liikumatult laua taga istudes. 😛
Aga ma arvan ka, et need hetked ei kuulu teistele näitamiseks. Eks mul neile endale tulevikus näitamiseks ikka mõningaid “humoorikamaid” (loe: piinlikemaid) salvestusi ikka on, aga ma ei leia, et ma peaks neid teistega jagama. Ma seda päriselulist poolt (kus kõik ei lähe alati planeeritult ja on segadus ja pisaraid ja räpakolle) üritan pigem jagada kirjasõnas. Võimalik, et see on mingi tagurpidi loogika, aga minu jaoks on näiteks nutvast lapsest pildi tegemine ja selle võõrastele vaatamiseks üles riputamine justkui mingist piirist üle astumine. Haavatava olukorra võtmine ja selle meelelahutuseks muutmine.
Määrdunud lapse pildistamine ja selle üles riputamine – no siin on vist asi lihtsalt pigem ilumeeles, aga mu jaoks võrdub see tegelikult vast ka ikkagi sellesamuse lapse haavatavaks muutmisega.
Nii hea on teada, et on olemas veel inimesi kes arvavad, et kui oma nutvaid lapsi, sassis tuba või punnis kõhtu peale söömist ülesse ei pane siis seda pole olemas ja teistel inimestel seda pole 😀 Nagu päris ausalt mis mulle tänapäeva sotsiaalmeedia ajastul tundub, et inimesed on kaotanud oma igasuguse loogilise mõtlemise ja kõik justkui peaksi hakkama endast panema ülesse pilte kus nad ikka on veits paksu nurga alt, nende tuba ikka alati ei läigi ja ei ole kui välja võetud sisustuajakirjast ja oh issand, kas kurat see inimene näebki alati niiiiii ideaalne välja nagu ta nendel piltidel näeb:D Nagu whats wrong with people? Muidugi blogijatega on selles mõttes erinev, et lugejaskond justkui ootab mingit elulist või mitte nii lakutud vms, ma ei tea, mina ei oota kusjuures ja mul on tõsiselt kama kaks kas keegi paneb pilte ja lugusid ainult positiivsetest asjadest või siis lisaks ka negatiivseid sekka. Ja noh mingid fitness kontot ja ilusate naiste kontot instagramis jätavad külmaks pangu nad nii ideaalseid pilte ülesse kui tahes. Enda enesehinnanguga on kõik korras ja ma lausa jälgin mõnda insta tibi ja lihtsalt meeldib vaadata nende ilusaid pilte. Lugu nende taga mind isegi ei huvita.
Aga võttes siis blogijad ja kogu selle enda eraelu netti paiskamine koos kogu pasaga, ma ei oska selle osas seisukohta võtta kuna ma lihtsalt ise mitte kunagi seda ei teeks. Ma lihtsalt ei tunne vajadust enda eraelu kuidagi laiali laotada aga samas teiste omasid loen küll ja on huvitav. Kuid fakt on see, et internetis on haigeid inimesi ja neid jääb alati olema ja seda lihtsalt ei saa kuidagi ära kaotada vaid pigem enda poolt teha seda et limiteerida oma haavatavate kohtade jagamist. Kuigi üks on selge, et need inimesed kes lapsi virtuaalselt “peksavad” on ikka totaalselt haiged inimesed.
Üldiselt olen Britti mõttekäiguga nõus. Väga nõme lapsevanema poolt jagada avalikult sotsiaalmeedias oma lapse pilte kui too on must, räpane või nutab. Ja seda just Mallukas järjepidevalt teebki, lisaks kõigele muule. Mallukas on teadlikult ja tahtlikult teinud kõik selleks, et jätta oma lastest mulje, et nad ongi suurte kõrvalekalletega ja vajavad spetsialisti abi, varsti kõik 3.
Ja lisaks see tema suve saade, nii eelmisel aastal kui sel aastal, on ehedalt näha, et need lapsed on tal täiesti kasvatamata. No ei oska see ema oma lapsi ohjata, keelata, nõustada, naerab oma rämeda häälega kui laps sukapükstega poris käib, peoga liiva ja sõnnikut suhu topib, tegemist on siiski juba kohe 3 aastaseks saava lapsega, mtte 1 aastasega pole tegu. Kuna Mallukal intelligentsus puudub täielikult, ei saa ta aru, et tuhandetele televaatajatele tunduvadki tema lapsed piisava kõrvalekaldega, mida ta ise vabalt eksponeerib.
Ma pole mitte ühegi teise blogija või avaliku tegelase lapsi näinud tegemas seda, mida teevad tema lapsed ja kuidas ta ise sellele kõigele reageerib – ei reageerigi.
Paneme võrdluseks siia kõrvale „Meie pere ja muud loomad“ ja Heidi Hanso lapsed. Nagu jääaeg oleks vahel, võrreldes Malluka lastega.
Lisaks kõigele muule, meeldib talle, ma ütleks lausa massohistliku järjepidevusega kirjutada sellest, kuidas lapsed siiani pidevalt voodisse kusevad. Ja seda juhtub pea ülepäeviti seal peres. Mis tegelikult delegeerib seda, et seal kodus ei ole piisvalt okei laste järelvalve, kasvatus ja suunamine. Sellises vanuses lapsed peaksid juba ammu magama vanematest eraldi, oma voodites. Mitte keegi teine inimene, peale tema ei eksponeeri oma lapsi selliselt, nagu tegemist ongi totaalselt alaarenenutega, mitte aga tema enda hoolimatus ja laiskus.
Ja olen ise oma silmaga lugenud tema blogi kommentaariumis, kuidas üks naisterahvas, kes tegeleb puudega lastega talle väga ilusasti kirjutas ja teda suunas ja põhjendas ka miks ja mida ta peaks järgima. Malluka vastus oli loomulikult irooniline ja vastik, nagu enamus tema vastuseid, kui keegi julgeb kirjutada nagu tema asja või olukorda näeb. Ma ütleks et see ema on ise mingi puudega ja lapsed kannatavad seetõttu, sest ema on neil selline eeskuju. Mitte ühegi teise blogija lastest ei kommenteerita, sest teised blogijad ei anna selleks põhjust ega vala õli tulle.
Mari vaeseke, saab tulevikus palju puid alla, samuti Lende, kes tundubki olevat oma arengus maas ja käitub hetkel nagu pooleteise aastane laps. Miks ta neid enda lapsi üldse nii avalikult eksponeerib, jääb arusaamatuks.
Miks ta ronib saatesse koos lastega, et veelgi rohkem anda inimestele võimalus kommenteerida tema lapsi. Kas ta tõesti ei adu, et tema lapsed ongi pisut erinevad teistest lastest. Eeldan, et normaalne ema kaitseks oma lapsi, see aga rögiseb naerda kõrval.
See rahateema on tal aju deformeerunud, kaotanud reaalsustaju, elab oma suletud blogimaailmas ja ei taju ei ööd ega mütsi. Ja teistpidi, see ongi tema elu ja tema karistus, mille ta on valinud.
Ja ei, ei kiusa teda või tema lapsi mitte keegi – ta ise oma käitumisega lausa kerjab sellist tagasisidet.
Sa oled psühholoog, et tead arangutest ja alaarengutest kõike? Sry aga mulle tundub selline kommentaar autistlik. Empaatiast oled midagi kuulnud? Või ütlusest, et ära tee teistele seda, mida ei taha et endale tehakse?
Ma ei ole Malluga paljuski nõus aga ta on julge ja ehe ning elab hetkes, mis on tegelikult üks ääretult suur väärtus. Loomulikult on tal tagasilööke aga see on inimlik aga mulle tundub, et ta on endaga paremini kontaktis kui enamik täiskasvanuid. Ja endaga kontaktis olev ema on üks ääretult suur kingitus lastele.
Tean lapsi, kes veel algklassides voodisse pissisid ja et sel teemal räägitakse, see on ainult positiivne, väga paljude perede jaoks on see argipäev ning öine allategemine ei muuda lapsi mingitpidi alaarenenuteks.
Ma neid saated ei vaata aga enamjaolt on lapsed porise ilmaga räpased – eeldusel et neil mängida lastakse, mitte käe otsas kusagile ei veeta. Ja sukkpükste kirjapildi võiks üks keskmine perekooli kägu ka juba lõpuks selgeks saada aga noh, ilmselt ollakse arengus maas (see oli nüüd minumoodi huumor ja palun mitte solvuda) aga tõsiselt rääkides – ma ei saa aru, mida Mallukas järgima pidi (see puudega lastega tegelev naisterahvas soovitas) – mingit ravijuhendit?
Ka poliitika tegemist kõrvalt näinuna teeb murelikuks, et võimuerakond õigustab oma emotsioonidel põhinevat käitumist Stalini ja Lenini tsitaatidega. Seda vabas Eesti riigis. Vähemalt on teada, kellelt on juhtimist õpitud. See on kohutav