blogid

Arstikraadiga blogija ja kohutav kollane meedia

/ Eveliis / 7 Comments

“Kas ta on “teadlikult” loll või see on lihtsalt kollase meedia poolt pandud pealkiri?” küsis üks mu tuttav artikli kohta, kus Paljas Porgand on järjekordse tõe päevavalgele toonud. Nimelt teab nüüd arstikraadiga blogija, et depressiooni ei ole olemas ja see olla väljamõeldud. Artiklit ennast ma ei lugenud, sest ma põhimõtteliselt ei ole võimeline võtma tõsiselt inimest, kes keskendudes välimisele ilule räägib, et oluline on vaid sisemine ilu ning aina üllitab postitusi nagu oleks tegu spetsialistiga. See, et depressiooni ei ole tegelikult olemas, tuli mulle muidugi üllatusena. Ma olen aastaid maadelnud depressiooniga, seda ravinud ja tunnen ka hetkel, kuidas minu muidu suhteliselt päikeselises ja lillelises maailmas on kerge tagasilöök ning ma tunnen depressiooni. Ma tean enda puhul sümptomeid, mis viitavad sellele, et depressioon ei ole kuhugi kadunud, vaid ongi salakaval haigus, millesse tuleb täie tõsidusega suhtuda. Sellises hetkes on natukene kurb lugeda, et keegi “spetsialist” teab paremini, et sellist asja ei ole üldse olemas. Aga see selleks. Las igaüks ravib end nii nagu ise tahab ja targemaks peab ning soovi korral kuulab “spetsialisti” nõuandeid.

Tegelikult tahtsin ma selle sissejuhatusega jõuda “kohutava kollase meediani”. Mul on nii palju tuttavaid, kes kiruvad lihtsamat meelelahutust ja kollast meediat, ometigi teavad nad, millest Paljas Porgand kirjutab, mida strippar Marco oma kehast eemaldada lasi, kes lahku on läinud ja kes kolmanda lapse saab. Malluka iga liigutusega on nad ka kursis. Ometigi nad “sellist saasta” ei loe. Mina ka ei loe, aga ikkagi tean, millest Paljas Porgand kirjutab, mida strippar Marco oma kehast eemaldada lasi, kes lahku on läinud ja kes kolmanda lapse saab. Kuidas? Sest 1) inimesed räägivad ja keegi ei räägi alati, kogu aeg, igal hetkel intelligentsest meelelahutusest ja kultuurist, vaid räägivad ka igasugu tobedustest, mis silma jääb ja 2) tarbides meediat ükskõik, mis kujul, siis igasugu tobedused hakkavadki silma. Mõnikord klikidki tobedale pealkirjale ja vannud end pärast maapõhja, et oma elust kaks minutit ära raiskasid. Õnneks on olemas vaimukas FB leht – Klikisäästja:) Kollastest uudistest – kes kellest lahutas ja kes kellega magab – on võimalik eemale hoida sajaprotsendiliselt vaid siis kui lugeda vaid Ärilehte ja Edasit ning telekat üldse mitte vaadata. Isegi ETV-st saab teatava doosi kollasust kätte kui tahta. Ma ei saa tegelikult sellest kollase meedia ja “saasta” halvustamisest aru. Võib olla tunnen ma end lihtsalt puudutatuna, sest blogijana toodan ma ka “saasta” ja lihtsamakoelist meelelahutust. Käin küll PÖFFil ja Just Filme, Theatrumi ja VAT teatri etendusi  vaatamas ning täna lähen Sõltumatu tantsu lavale “2+2=22” etendust vaatama, aga mu blogi ei ole mingi intelligentne meelelahutus, samasugune “saast” nagu kollane meedia ja ülejäänud blogid, mis ei kvalifitseeru kultuuri- ja kasulike blogide alla.

Teine asi, mida ma ei mõista on see, kui avaldad arvamust mingi teema kohta või avaldab meedia nupukese, et a la tuntud staar on beebiootel, ja alati on kohal keegi, kes kommenteerib, aga keda huvitab, laske inimestel oma elu elada. Aga miks sa, kallis inimene, siis sellele artiklile klikid, miks sa vaevud raiskama oma aega sellele, et seda ka kommenteerid? Libise Delfis üle Kroonika uudistest spordi- või maalehe sektsiooni või sinna, kus on teemad, mis sind huvitavad. Ma alati mõtlen, et kui poleks neid nupukesi ja arvamusavaldusi, siis pooled meediaväljaanded sureks välja. Ei kirjutaks millestki, sest “keda huvitab”.  Blogid ka kedagi “ei huvita”, aga kui neid saab tagaselja anonüümselt kritiseerida, siis millegi pärast teatakse vägagi hästi, kes mida ja kus kellega teeb. A keda huvitab? Ühesõnaga, kui kirjutatakse, siis järelikult huvitab. Kui ollakse kursis, siis järelikult ikka huvitab. Kui klikitakse, siis kirutakse, et “saast”. A mida sa siis klikid. Mine võta postkastist värske “Edasi” välja, eksju?

 

Kommenteerimisest vol 10000000

/ Eveliis / 25 Comments

Ei hakka varjama, et tänane postitus on ajendatud nii Perekooli külastusest kui Malluka viimasest postitusest. Tihti küsitakse blogijatelt, kui paksuks siis nahk on kommentaaride koha pealt muutunud ja kui üldiselt ma arvan, et suuremal osal blogijatest on see nahk üsna paks, siis aegajalt ma ikka mõtlen, et mis inimesi päriselt vaevab, et vaja on kogu aeg, millegi kallal närida.

Esimene on loomulikult välimuse kallal hammaste teritamine. Ma ei saa aru, kuidas saab naerda selle üle, milline inimene oma välimuselt on. Pikk, peenike, paks, lühike, kõverate jalgadega, lombakas, suurte rindadega, väljaveninud rindadega, koleda ninaga…Need on asjad, mida inimene enda juures muuta ei saa. Riietust ja inimeste stiili olen ma ise kiire arvustama ja kuigi nõustun kriitikaga, et ka see on madal ja mitte kõige ilusam käitumine, siis ma tunnistan ka ausalt, et ma olengi selline natuke pinnapealne kui asi puudutab riietust. Midagi ei ole teha, aga mulle kohe hakkab silma kui inimene kannab enda kehaga mitte sobivaid riideid või riideid, mis minu jaoks ei ole lihtsalt stiilsed. Sel teemal, mis ja kes on stiilne, ma seekord vaielda ei viitsi. Maitsed on erinevad. Lihtsalt ütlen ausalt, et olen jah selline tüüp, aga inimeste välimust, mis geenidega kaasa saadud vms, ei arvustaks ma mitte. Midagi pole teha kui mõni inimene näeb vanem või väsinum või ebafotogeenilisem välja kui teine.

Teine asi, millest ma aru ei saa, on minevikus sobramine. Palun öelge mulle inimene, kes ei oleks oma minevikus vigu teinud! Me kõik oleme teinud asju, mida me kahetseme või isegi häbeneme. Kas näiteks kümme aastat tagasi tehtud lollus defineerib inimest ka täna? Või võib juhtuda midagi nii uskumatut, et inimene on oma vigadest õppinud. Võib olla on lausa meeldiv inimene. On kapis mõni koll, aga püha issand jumal, tõesti noh. Mida annab see, et ma ei suuda teda usaldada, teda tõsiselt võtta, ta ei meeldi mulle, sest 10-20 aastat tagasi tegi ta nii- Ärge tulge mulle jälle tooma seda näidet, et kas ma mõtleks siis ka nii, kui saaksin teada, et keegi on 10 aastat tagasi tapmise pärast vangis olnud. Need on äärmused. Eks ma sellisel juhul ilmselt tõesti suhtuks ettevaatlikusega, aga kui me räägime näiteks blogimaailmast, siis need eksimused, mida blogijad on teinud, ei ole sellised äärmused ju. Ometigi kohe inimesed naudivad minevikus surkimist.

Kolmas on kuulujutud ja eeldamine. Ta kannab lillat ülikonda, järelikult on gei. Ta laps röögib, järelikult on pooletoobine. Ta mees magab naisest eraldi toas, järelikult on abielu pekkis. Ta saan neljanda lapse, järelikult raha pärast.  Aga ta ühekorra blogi kommentaarides nähvas, järelikult ongi halb inimene. Ta ei saaks millegagi hakkama, ta ei oskagi midagi, ta on loll nagu lauajalg. Kust need kommenteerijad kõike seda teavad? Blogist kirjutatu põhjal ei saa teha selliseid järeldusi. Põhjapanevaid järeldusi. Kui vaadata kui palju kommentaare saab blogijate teema perekoolis (ometigi “keegi ju ei loe” ja “kuidas teil ometi aega on”), siis ma soovitaks kommenteerijatel blogisid võtta kui lihtsat meelelahutust. Mu pärast kasvõi reality-show´d. Olgu või kehvapoolset. Kuid ärge arvake, et blogi ja pärismaailma vahele saab sajaprotsendiliselt võrdusmärgi panna.

Lõpetuseks aga see kõige hullem. Kes on need inimesed, kes kommenteerivad lapsi? Mis teie elus puudu on jäänud? Ma olen ka Ida kohta lugenud üsna salvavaid kommentaare ja saanud siis ka vastuseks, aga ise sa ju kirjutad, miks me ei või kaasa rääkida. Aga see ei ole kaasarääkimine. See ongi kiusamine. Need “sõbralikud” soovitused ja murelikud Delfi lugejad, kes alati teavad, mis on õige ja eriti lastekasvatuses. Laste välimuse kommenteerimine on aga teema, mida lihtsalt ei õigusta mitte miski. Jah, blogijad on teinud laste eest otsuse ja valiku ning riputanud nende elud avalikku inforuumi, aga kas te tõesti arvata, et selleks, et suvalised inimesed saaksid nende peal oma halba tuju välja elada. Blogijate lapsed on nö avaliku elu tegelased, sest aastal 2019 on elu selline. Tublid on need blogijad, kes lapsed on kõrvale jätnud, aga sarjata ei saa ka neid, kelle lapsed netist kergesti leitavad on. Mina hakkasin sellel teemal mõtlema alles aastaid peale seda kui olin juba teinud otsuse Idast ka osakese oma blogist teha. Võib olla ma praegu blogima hakates enam ei teeks seda, aga see rong on juba läinud. Mida ma enam varjan. Kuid ausalt jätke lapsed oma kommentaaridest välja. Vahet ei ole, kas teemaks on nimi, oskused, kus ta magab, kus elab…

Klassikud on öelnud, et okei, võib olla päästab see, et keegi saab netis oma keelt teritada, mõne kassipoja elu, aga natukene aju(tegevust) ka kommenteerimisel ei teeks paha.

Keda ma kadestan?

/ Eveliis / 3 Comments

Ehk et jõudes loomeblogideni, oleme me jõudnud ka ühe blogijani, kelle kohta ma julgelt võin öelda, et teda kadestan. Anna Lutter ei ole blogija, Anna Lutter on eeskuju. Anna Lutter on selline nagu mina olla tahaks, aga kelleks ma mitte kunagi ei saa. Andekas, toimekas, asjalik, loominguline, võrratu stiilitaju ja -maitsega, kuldsete kätega, ettevõtlik ja nii ilus inimene. Seest ja väljast. Ta on Naine suure algustähega. Tema blogi on otseloomulikult täiesti imeline, tema fotod ja tema looming puhas kunst. Jah, ma julgen täiesti ausalt välja öelda, et kui kellegi peale kade olla, siis just Anna peale.

Sellest blogist on mulle eelkätt mokkamööda klaasikunst. Või no tegelikult mulle meeldib Marge andekus ja oskused, ikka mõtlen, et peaks talt ühte või teist tellima, aga alati tuleb midagi ette, et ma pean praktilisemalt mõtlema. Igatahes üks hääl läheb selles kategoorias kindlasti Margele. Mulle nii meeldivad andekad inimesed, kes oma kätega midagi teha oskavad.

Viimane blogi, kellele ma siin oma hääle annan, on Tahan ise teha blogi. Kui inimene ütleb, et ta on hobiõmbleja, kellele meeldib kõike ise teha, kes üritab vältida kiirmoodi ja tunneb rõõmu vanadele riietele uue elu andmisest, siis…minu masti inimene. Või noh selles mõttes, et ma hindan selliseid inimesi, mitte et ma ise oskaks midagi nõela ja niidiga teha.

Kodu & kokkamine

/ Eveliis / 5 Comments

Varasemalt kokkasin ma t-u-n-d-u-v-a-l-t rohkem, lappasin kokaraamatuid, ajakirju ja toidublogisid, et inspiratsiooni ammutada ja uusi asju proovida, nüüd viimased aastad olen ma ikka väga laisk katsetaja olnud, ma isegi ei mäleta, millal ma tegelikult mõnd toidublogi külastasin viimati. Mitte et mulle ei meeldiks kokata ja toit on alati üks minu kirgi olnud, aga lihtne on peale tööd visata potti midagi, mis kiiresti valmis saab ja erilist pingutust ei nõua. Lihtsad argitoidud. Viimasel ajal on mul ka toidupiltidest instagramis üleküllus saanud. Selles mõttes, et no mida ma neist piltidest vahin kui midagi järgi ei tee. Vaatan, et vau, ilus pilt ja samal ajal panen oma makaronidele ketšupit peale. Okei, nii madalale ei ole mu söögitegemise standardid veel langenud, aga ega ma sealt enam kaugel ei ole kui samamoodi jätkan.

Selle sissejuhatusega tahtsin ma öelda, et ma jõudsin oma blogide lugemisega kodublogideni ja toidublogideni. Panin nad ühte patta, sest mõlemad kategooriad on väheste osalejatega ja kuna ma ikka väga aktiivselt kummastki kedagi ei jälgi, siis ei hakka mingit mulli välja imema. Toon välja vaid oma lemmikud. Ütlesin küll, et Instagramis on mul toidukontodest kerge üleküllus, aga näed sa siis, just vajutasin follow ühele uuele toidukontole. Thyme Out blogi omale. Nii paganama ilusad pildid. Ja teate, mis kõige hullem, mul tuli jälle soov natuke ise ka katsetada. Ühe korra olen ma ise pelmeene teinud, maitse oli hea, aga väljanägemine heal juhul kaks miinus. Nüüd peaks nii proovima! Ma. Tahan. Neid. Pelmeene.

Teine minu kirg on kodusisustamine. Mulle meeldib nii ise oma kodus katsetada kui lugeda ja vaadata, mida teised teevad. Aegajalt tuleb muidugi lausa kass peale kui ilusad kõik teised kodud on, aga siis saan ju ise ka aru kui tobe on end kogu aeg kellegagi võrrelda. Samas kõik tunduvad nii tegusad ja toimekad ja sada korda andekamad ja…Näiteks Our House In The Woods. Mine pekki kui ilus kodu. Nii stiilipuhas, lihtne ja skandinaaviapärane. Jällegi, ma mingi hetk tundsin, kuidas kõik kodud pidid skandinaavialikult valged olema ja ma ei tahtnud enam neid valgeid kodusid näha, aga see kodu on niiiiiiiiiiiii iluuuuuuus. Me like x 1000!

Sellest mis on blogi on üks minu lemmikblogisid. Ma mäletan kui ma nägin pilte tema “onnist” ja mõtlesin, et see on nii täiuslikult armas ja romantiline. Ma muidugi kujutan ette kui külm seal talvel olla võis, ma mäletan ise Ussipesa algusaastaid kui meil veel ahju ei olnud ja õhksoojuspump krõbedate külmadega töötamise lõpetas. Üks kord läks -20 kraadiga elekter ka ära, arvake, kas oli külm! Nüüd on “onnielanikud” kolinud majja ja selle ehitust ja arengut on äärmiselt huvitav jälgida. Seda enam, et Sireti ja Mareki stiil on nii minu teetassike. Hmm, tundub, et meheks tasub endale võtta Mareki-nimeline, kipuvad sellised kuldsete kätega olema?

Triinu ja Taneli blogi on imearmas elustiili blogi. Siit ei leia vaid remondi- ja kodujuttu, kuigi ma pean tunnistama, et neid on ikka kõige toredam lugeda. Kõike muid jutte on parasjagu – reisijutte, beebijutte, naistejutte ja see kokku teebki nende blogist armsa ja toreda blogi, mida jälgida. Pealegi mulle meeldivad hullude kannapöörete ja väljakutsete inimesed. Kolida Tallinnast Viljandisse ja hakata renoveerima vana korterit on  täitsa hull kannapööre ja väljakutse.

Kümme korda kuulsamaks teeksin nendes kahes kategoorias Thyme Out blogi ja Sellest, mis on.

 

Kaks tundi kasulikke blogisid

/ Eveliis / 8 Comments

Kui mul oleks reisiblogi, siis see oleks ilmselt üks väga närviajav blogi, sest absoluutselt mitte midagi minu reiside juures ei ole lõpuni planeeritud. Pooled asjad jätan ma üldse viimasele hetkele ja nii juhtubki, et selle asemel, et eile hommikul Kappelskärist Paldiskisse sõita ja veeta terve tänane päev kodus, oleme me Idaga alles Helsingis, teel kodu poole. Teate ju küll neid minu skeemitamisi, et tuleks odavam, aga lõppkokkuvõttes võitsin ma seekord piletite pealt kokku kaheksa eurot. Samas ei teki rutiini eksju. Natuke tahaks koju juba ja kaks tundi tundub sellisel hetkel parasjagu pikk aeg. Alguses mõtlesin, et vaataks, kas keegi tahab midagi mult Instagramis uurida, aga siis tuli meelde, et mul on terve ports kasulikke blogisid läbi käimata. Täpselt paras aeg selle tegemiseks.

Iseenesest tundub mulle see kategooria paras segapuder. Eks omamoodi on need kasulikud kõik, aga kuidagi kummaline on kõrvuti kasulikumat blogi valida näiteks kitarriblogi ja mõne pigem elustiili blogi vahel. Mulle jääb see kategooria segaseks.

  1. Anne Smithist polnud ma aastaid midagi kuulnud, arvasin et ta enam ei blogigi. Siis aga sattusin temaga ühele üritusele ja ma ei oleks osanud arvatagi, et ta nii põnev tüüp on. Omamoodi intrigeeriv, aga kuidagi armas. Tol korral me väga ei suhelnud, aga oleme suhelnud Instagramis ja just seal ma teda peamiselt jälgin ka. Blogisse väga ei satu, sest mu meelest ta ei ole seal ka väga aktiivne?
  2. Manjanaga on selline lugu, et mõnikord käib ta blogi mulle täiega närvidele ja järgmisel hetkel jällegi täiega meeldib. Nüüd, uue kujundusega meeldib mulle ka ta blogi nägu rohkem. Aga kui veel blogist, siis see on selline huvitav täiskasvanu blogi. Leiab igasugu arvamusavaldusi ja mõttevälgatusi suurte inimeste teemadel, mähkmetest ja lapsekasvatuse valudest, mis paljudes blogides peamine jututeema, siin juttu pole. Vahva vaheldus. Me ei ole Manjanaga tihti ühel arvamusel, aga mulle meeldib tema sõbralik sõjakus.
  3. Meie elu ilu on nüüd küll üks blogi, mis on kasulik. Inspireeriv. Huvitav. Mõnus kombo elust, elustiilist, nippidest, kogemustest. Mind on ees ootamas garderoobi ja tegelikult ka kodu kevadkoristus, mul on igal kevadel tunne, et mul on liiga palju asju, need kipuvad mind ahistama. Päris minimalismi ma ei armasta, pigem ikka nipsasjakesi siin ja seal ning raamatuid ei saa kunagi küllalt olla, aga natuke tahaksin selgema peaga koristada. Asjadest lahti lasta. Siinkohal tuleb Meie elu ilu ehk appi oma nippidega.
  4. Metsiku looduse looduslähedane eluviis 21.sajandil ei ole võib olla igapäevane meelelahutusblogi, aga ka loogiline, sest miks muidu on ta end kirja  pannud kasulike blogide seas. Kasulik see blogi ka on, hästi palju huvitavaid fakte ja tarkusi täis. Hoiatus! Kui teile meeldib taimeravi, hingeravi ja üldse tunnete, et olete keskmisest natuke rohkem looduslähedane, siis see blogi võib teid mitmeks tunniks oma lõksu haarata. Mina muudkui klõpsisin siia ja sinna, leidsin jälle midagi huvitavat, uudistasin edasi ja nii see aeg muudkui aga lendas.
  5. Mutukamoos on üks maailma kõige ägedamaid blogisid. Kuigi mind väga paelub Montessori õpe ja lähenemine lastekasvatuses, siis ma tunnen, et ise olen Montessori-vanemaks olemiseks liiga rumal, liiga laisk ja liiga …. ma ei tea, mis see õige sõna on, mitte-ema-tüüp? Ma pidevalt vaatan teisi emasid ja mõtlen, et kuidas nad ometi oskavad ja jaksavad ja teavad kõike, erinevalt minust, kes lihtsalt teeb midagi, kuidagi. Mutukamoosi blogist olen ma samas mõningaid nippe ikka kasutanud ka, väga praktiline ja kasulik blogi. Kõige rohkem aga naudin ma Eveli remondi-ja aiapostitusi. Tal on minu unistuste aed.
  6. Nullkulu on täiega inspireeriv blogi. Ma kogu aeg mõtlen, et peaks rohkem oma ökoloogilise jalajälje peale mõtlema ja veelgi teadlikumalt tarbima ja käituma, aga ikka langen ma vanade harjumuste lõksu tagasi, sest harjunud ja mugav. Päris nullkulutajat minust kindlasti ei saaks, aga mulle meeldivad mõtlevad inimesed, inimesed, kes ei tee midagi vaid selleks, et moetrendidega kaasa minna ja öelda ütlemise pärast, et oh mina ka, vaid inimesed, kelle jaoks selline elustiil on kõige loomulikum valik. Isegi kui teile võib tunduda, et ju see miski sallitallajate jura on, siis lugege seda blogi, tutvuge tema maailmavaadetega ja mõtetega, see võib olla nii põnevalt erinev sellele, millega te harjunud olete.
  7. Pille elustiili blogi hakkasin ma rohkem jälgima kui selgus, et ta on üks igavene matkasell, lastega matkasell. Blogi on täis häid soovitusi, kuhu minna, mida tähele panna, mida peaks teadma. Jälle üks selline ema-tüüpi-inimene, kes tundub kõike oskavat ja teadvat. Teeb ja käib ja meisterdab. Kui teil teinekord on puudust ideedest, mida lastega koos teha, siis kiigake siia blogisse. Matkade kohta ma juba ütlesin, et selles valdkonnas äärmiselt kasulik (ja ainus?) blogi. Iga matkaselli kohustuslik lugemisvara.
  8. Kai blogi loen ma mõnikord rohkem, mõnikord vähem, aga kindlasti pean ma tema blogi heaks lugemiseks. Ja aegajalt mu aju ikka ei registreeri, kuidas saab pimedana olla nii tegus ja positiivne, mina ei oska oma elustki mõnikord rõõmu tunda, kuigi pole nagu aus millegi üle otseselt viriseda, ja siis tuleb inimene, kes oskab elu nautida ka seda nägemata. Ta oskab elu elada. Sellest blogida.
  9. Rahakratt – ehk selle kategooria kõige kasulikum blogi? Ma olen ikka blogidest lugenud, kuidas inimesed ühel või teisel viisil üritavad säästa, küll eksperimendina, küll mõel muul põhjusel. Mina ei ole oma olemuselt säästlik, ma olen küll koonerdaja, aga samas on mul laias laastus ükskõik, kas ja kui palju mul raha on. Mõnikord on need alla kroonlinna nulli, teinekord Tartu piiri taga kinni ja kolmandal korral on seda ootamatult nii palju, et ma ei oska sellega midagi mõistlikku teha. Aga peaks. Peaks rahaga täiskasvanulikumalt ümber käima. Nagu Rahakratt.
  10. Viimane hapupiimane või vasakult viies. Tegin selle blogi viimasena lahti ja mõtlesin, ma ei teagi, miks, et see blogi ilmselt ei ole mulle. Võib olla selle pärast, et ma ei teadnud sellest blogist veel tund aega tagasi mitte midagi. Panen tähele, et mu lemmikute seas on selles kategoorias juba teine blogi, mis räägib minimalismist, koristamisest ja igapäeva elu efektiivsemaks ning lihtsamaks muutmisest. Kas see on mingi märk?

Oma lemmikuks valin sellest kategooriast seekord Meie elu ilu. Kõnetas kõige rohkem. Mutukamoos ja Rahakratt kindlalt kannul.

 

Minu lemmikud

/ Eveliis / 4 Comments

Nagu te teate siis mina olen üks neist, kes Blogiauhindade jagamisele selga ei keeranud. Mul on natukene ükskõik, mida arvatakse, kuigi pean tunnistama, et ma saan aru, miks osad blogijad ei osale (see laulupidudel osalevate kooride kritiseerimise võrdlus, mis vist Pille blogist levis, on tegelikult päris tabav), aga see selleks. Minu hobune on ilmselt piisavalt madal.

Ühesõnaga. Viskasin pilgu peale ka neile, kes kandideervad. Mina, kui mittekorraldaja võin öelda, et minu jaoks on päris palju ka p…a*, aga on ka päris vahvaid blogisid, isegi leidisin paar blogi, mida jälgima hakata vahelduse ja värskuse mõttes.

  1. Minu pere ja muud. Nunnu laps, armsad pildid, vahvad diy-projektid, ilus Instagram konto.  Selline heatuju blogi. Paluks rohkem postitusi.
  2. Brigitte blogi. Üldiselt ma videoblogisid ei vaata, või mis üldiselt, ma ei vaata videoblogisid üldse ja ma ei tea ka, mis põhjusel ma üks kord Brigitte blogi vaatama sattusin. Ju tahtsin leida midagi, mille kalla mögiseda. Teate ju küll, vana ja kade mina;) AGA mulle täiega meeldis, vaatasin isegi veel paar osa ära ja kuigi ilmselt siiski videoblogide sihtgrupp ma ei ole, siis seda blogi võiks meelelahutuseks täitsa vaadata. Brigitte on kihvt.
  3. Metsik aed. Ma ei jõudnud veel väga palju süveneda, aga need postitused, millele pilgu peale viskasin, tundusid minu teetassike. Ma ka ju ikkagi maanaine ja kõik aia ning lilledega seonduv paelub mind. Ma ei saa öelda, et ma oleksin väga tubli ja andekas aiatööde tegemisel, aga ma loodan küll, et ühel ilusal päeval suudame me Ussipesa aia ka teha selliseks nagu ma unistustes ja mõtetes ette kujutan. Natuke metsik, aga piisavalt korrapärane, et kõik rahul oleks;)
  4. Arvamusblogidest annan ma hääle muidugi iseendale. Ok nali. Või kas on? Minu PÄRISlemmikud arvamusblogid on kahjuks need, mis ei ole siin nimekirjas, aga võtan Piia blogi (vähemalt mingiks ajaks) lugemislisti.
  5. Välismaaelu blogidest olen ma pikemat aega olnud Seiklusjuttude lugeja. Jään ka edaspidi. Lihtsalt meeldib. Mõnus argiblogi. Hea lugeda.
  6. Kuigi mu meelest ei ole Merje blogi enam nii terav kui siis kui ma selle avastasin ja lugema jäin, siis on see ikka üks nendest blogidest, millele ma pea igapäevaselt pilgu peale viskan. Eriti meeldivad mulle Merje remondijutud. Ma ei teagi, miks, aga täiega meeldib jälgida, kuidas ta toimetab ja majandab.
  7. Harivatest blogidest olen ma Heily blogi lugeja. Mis siis, et ta mu parim sõbranna on, nii et saab öelda, et ma pole erapooletu. Aga kas peangi? Igatahes igakord kui mul on lastekasvatuse jms kohta nõu vaja, siis pöördun ma Heily poole. Ja vahva on lugeda ühe õpetaja toimetamistest. Vahelduseks selline natuke hariv ja õpetlik.
  8. Mariel Pähkel on minu arvates Eesti blogimaailma üks kirkamaid ja tõusvamaid tähti. Väga kihvti stiiliga noor naine, kenad pildid, mõnus “nagu välismaa blogi vibe“. Tuult tiibadesse! Täiega üks lemmikuid.
  9. Mõisalood. Sest halloooo…MÕISATE LOOD. Ma jumaldan mõisaid, mul ei saa neist kunagi kõrini ja kui keegi mulle kandikul nende lood ette toob, siis muidugi läheb mu hääl sellele blogile. Aitäh-aitäh-aitäh selle blogi eest!
  10. Jummel Juurikas. Ei ole ma alati temaga nõus, aga mulle meeldib tema elustiil, ellu suhtumine. See on selline blogi, mis avardab silmaringi ja paneb mõtlema. Tore vegan blogi:)
  11. Della kodu. Imeilus kodu ja ilusad pildid. Mida sa hing veel ihkad sisustusblogist!
  12. Päisepildil olev kummut meie kodus on Höme sisustuspoest. Minu LEMMIK! Kas siis saab imestada selle üle, et mulle meeldib ka nende blogi? Nii palju ilusaid asju! Leidsin elutuppa sealt ka roosa kummuti, aga kahjuks kuulutas Marek selle liiga kalliks. No jah, mõni teine kord siis. Igatahes blogil ja Instagrami kontol hoian silma peal.
  13. Eriauhinna annan mina absoluutselt kindlasti Anna Elisabethile. Minu meelest oli see megajulge temast näidata, milliste probleemidega ta tegelikkuses võitles. Näitas, et ka imeilusatel ja stiilsetel inimestel ei ole elu vaid meelakkumine. Respect!

Oma lemmikblogide poolt saate hääletada siin.

*mõnda blogi ei suutnud ma lihtsalt lugema hakatagi fondi, tausta, kujunduse pärast. Sry. Ma tean, et maitsed on erinevad, aga jubedalt häirib kui ma pean oma vanu silmi pingutama, et sigri-migris tekst üles leida.