Sarah´s key

Appi, ma olen nagu mu ema!

/ Eveliis / 15 Comments

Kui ma peaksin vastama küsimusele, mis mu ema kõige veidram harjumus on, siis ilma kõhkluseta ütleks ma teile – teleka vaatamine kellaajast sõltumata. Ehk siis kui teised normaalsed inimesed lähevad magama, siis tema jääb ALATI mingit filmi vaatama, isegi kui on unine. Hommikul siis ärkab ja on esimese kaheksa tassi kohvini nagu zombie. Eile jõudsin ma lennujaamast koju natuke peale pool 12 õhtul. Normaalne inimene oleks magama läinud, sest järgmine päev on tööpäev. Mina aga kallasin endale klaasi veini ja hakkasin Netflixist filmi otsima. Mingil põhjusel ei saanud ma seda tööle ning sattusin vaatama Kanal2 pealt “Valgus ookeanide vahel”. Tiksusin pea üheni üleval ja taipasin magama minnes, et omg, ma olen nagu mu ema. Ma vaatan filme isegi siis kui olen väsinud, peaksin ammu magama jääma ja siis hommikul ei käivitu enne kaheksat kohvi. Ja nii pidevalt. Saadan Mareki ja Ida magama, et saaksin ise hakata filme vaatama. Lugesin kusagilt, et 40. eluaastaks muutuvad naised aina rohkem oma ema moodi. Ütleme nii, et ma näen juba liigset sarnasust enda ja oma ema vahel.

Kui juba filmi lainel, siis ma räägin natuke ka filmidest, mida selle nädala jooksul vaadanud olen. Kõige pealt see “Valgus ookeanide vahel”, mida ma eile kogemata sattusin vaatama. Romantiline draama on märksõna, mis alati mulle sobib. Siin filmis on kõike. Nii romantikat kui draamat. Viimast minu jaoks muidugi rohkem. Lugu keerles laias laastus  (ja väga pinnapealselt kirjeldades) lapse ümber, kes õnnetul kombel läks oma ema juurest kaduma ja keda kasvatas umbes kuus aastat teine naine, kes lapsele emaks sai. Ühel hetkel aga jõudis bioloogiline ema lapseni ja otseloomulikult võeti laps teiselt emalt ära. See oli nii südantlõhestav mitmes mõttes. Lapse, kes ei saa aru, miks teda ema juurest ära viidi ja miks teda korraga teise nimega kutsuti, segadus, hirm, kurbus, ja meeleheide. Last kuus aastat kasvatanud ema meeleheide, kellelt laps ära võeti. Last kuus aastat otsinud ema meeleheide, kelle juurest laps ära tahab põgeneda. Ma püüdsin end panna mõlema naise kingadesse. Kummal on õigus? Ja mind ajas nii vihale, et inimesed on nii egoistlikud ega suutnud lapse seisukohast kokku leppida, et laps võiks elada mõlema perega koos. Milline egoism, või siis soov kedagi karistada oma mehe surma pärast, et panna teist inimest valima, kas oma mehe või lapse vahel. Kelle valiksid sina. Kas lapse, kelle oled valedel põhjustel endale jätnud, ent armastama hakanud? Või mehe, keda oled armastanud ja kes sinu nimel on nõus vangi minema?  Ma ema ja abikaasana ei kujuta seda valikut ette, või õigemini öeldes ma kujutan ette sellise valiku raskust. Kurb film, minu arvates siiski väga hea, ma annaks rohkem kui 6,5 punkti kui see arvustus siin.

Teiseks filmiks muidugi “Sara võti”, millest ma juba rääkisin. Filmi vaadates (ja raamatut lugedes) tundsin ma kogu aeg jõuetut viha –  jõuetut viha ajaloo ja inimeste vastu, jõuetut viha, et ei saa midagi muuta ning kirjeldamatut südamevalu. Ma pean ausalt tunnistama, et ma suudan täiskasvanute suhtes korda pandud kuriteod kuidagi lihtsamini alla neelata, aga laste väärkohtlemine jääb mulle nii hinge kriipima, et ma ei saa seda pikalt oma mõtetest ära. See film on suurepärane, aga olge valmis, et te nutate oma silmad peast.

Kolmas film oli selline, mille valisin lihtsalt, et midagi taustaks käiks. Ma olin hotellitoas voodis siruli, väga keskenduda ei viitsinud, aga komöödiate tuju ei olnud. No ja teadagi. Kui ma midagi valida ei oska, siis ma valin mõne thrilleri. Valisin “Roommate“ nimelise filmi. Selle võib kokku võtta ühe lausega – väga kehv, etteaimatav ja tunne, et sarnase süžeega filmi olen ma vähemalt 6575978 korda näinud. Mitte ühtegi üllatushetke. Mitte ühtegi ehmatavat hetke. Mitte midagi uut. Alles paar kuud tagasi vaatasin ma samasuguse sisuga filmi, ainult siis oli peategelane armunud klassivenda, siin filmis on toakaaslane obsessed teise naissoost toakaaslasesse. Igati iiiiiigaaaaaav film. Mis samas sugugi ei tähenda, et ma selliseid “so yesterday” sisuga filme uuesti ei vaataks. Mul on sellist tüüpi filmide jaoks mingi teatud tuju.

Selle eest “The perfection”, mis samuti thriller oli minu jaoks vastupidiselt eelmisele filmile täis ootamatusi ja keerdkäike. Lugesin arvustusi, et see ajas inimestel südame pahaks, sest seal näidatakse okset ja selle sees olevaid vaklu või putukaid. Ütleme nii, et ilus ei olnud, aga südant pahaks ka ei ajanud. Igasugu rõvedusi nendes filmides nähtud, väike okse ei ole just kõige hullem, mida ühel thrilleril pakkuda on. Hästi põnevalt ülesehitatud film, kus minu jaoks ei olnud kuni lõpuni aru saada, mis siis täpselt saama hakkab. Seda hakkasin ka üsna filisõhtul vaatama ja jällegi nagu mu ema, endal silmad juba väsinud ja tahaks magama jääda, aga ei saa. Film oli vaja lõpuni vaadata. Nagu ei saaks Netflixi filme pausile panna, eksju. Midagi selles filmis meenutas mulle väga “The Black Swani”. Ma ei oska selle filmi sisust rääkida ilma, et ma räägiks ära liiga palju, ma julgen vaid soovitada ja öelda, et see on vahelduseks natukene ebatraditsioonilise lähenemisega thriller. Vähemalt minu jaoks oli.

Täna ootab mind ees uus filmiõhtu. Kahtlustan, et venib pikale.

Päisefoto: Valgus ookeanide vahel/Kino Artis lehelt

Suurepärane ja kohutav samaaegselt

/ Eveliis / 1 Comment

Ma ei tea, kas ma olen kunagi maininud, et mind huvitab  kõik II maailmasõjaga seonduv – ma võin lõputult sel teemal lugeda, dokumentaare ja mängufilme vaadata. Ma ei tea täpselt, mis selles teemas on, mis mind nii paelub.   Ärge jumala eest saage minust valesti aru, kui ma ütlen, et paelub, siis ma ei pea kuidagi silmas seda, et sõda oleks äge (ma olen patsifist), vaid pigem paeluvad mind inimeste lood, psühholoogia, millistes tingimustes inimesed pidid hakkama saama, millistest tingimustest eluga pääseti, et kogu selle kurja keskel leidus ka headust. Mind huvitavad sündmuste arengud, seosed, tagajärjed. II maailmasõda nii koletu kui see ka pole ja nii kohutavalt kui see ka ei kõla, on üks minu lemmikteemasid. Pole ka imestada, et minu lemmikraamatuteks on just selleteemalised raamatud. Näiteks “Naine Berliinis” (sellest olen ma varem kirjutanud siin). Üleeile võtsin ma kätte Tatiana De Rosnay “Sarah’s Key” norrakeelse versiooni ja pean tunnistama, et sellest on saanud üks minu uusi lemmikraamatuid.

Lugu ise on õõvastav. See räägib 1942.aastal Pariisis toimunud juutide massilisest koonduslaagritesse saatmisest. Üks asi on koonduslaagritesse saatmine, kuid see raamat käsitleb  Vél d`Hiv nime all tuntud sündmust, kus prantsuse politsei poolt arreteeriti üle 7000 juudi, kellest enamus olid naised ja lapsed (perekonnad olid kuulnud võimalikust arreteerimisest ja nii olid mehed peitu läinud, arvates et naised ja lapsed on väljapool ohtu, kuid siin nad eksisid). 4000 last vanuses 2-12 saadeti koonduslaagritesse, kust nad kunagi tagasi ei tulnud. Kogu selle aja, mil  ma lugesin, millistes tingimustes juute mitmeid päevi joomata ja söömata kuumas ruumis kinni hoiti, kuidas lapsed oma emade juurest ära kisti, tundsin ma, kuidas mu süda pahaks läks. Ma ei suuda siiani uskuda, et üks inimene on võimeline teist inimest nii ebainimlikult kohtlema. Ma tahtsin mitu korda raamatut käest ära visata, sest kõike seda oli nii kohutav lugeda. Kuid samaaegselt on see nii põnev.

Romaanis põimuvad kaks lugu. 10-aastase Sara Starzynski ja tema perekonna lugu peale seda kui nad 16.juulil 1942 arreteeriti ja ajakirjanik Julia Jarmondi lugu, kes Vél d’Hiv’ist lugu kirjutama hakkab.  Sara Starzynskil on väikene vend, kelle ta politseinike eest peidab ära salajasse kappi ja keerab ukse lukku, et nad teda ei leiaks. Sara on veendunud, et nad tulevad perega kohe tagasi ja nelja-aastane Michael saab kapist välja, kuid tundidest saavad päevad, päevadest nädal(ad). Kogu õuduse keskel, mida Sara kogeb, mõtleb ta vaid oma väikese venna peale ja hoiab kramplikult taskus võtit. Tema ainuke mõte on jõuda tagasi venna juurde. Ma reaalselt tundsin tema südamevalu, tema hirmu, tema meeleheidet. Ma puhkesin nii mitu korda raamatut lugedes nutma. Saral õnnestub laagrist põgeneda ning kaks nädalat peale arreteerimist jõuab ta koju tagasi. Ta ei jaksa mõelda, miks avab tema kodu ukse võõras poiss, ta ei pane tähele, et korterisse on tekkinud teine mööbel, ta tormab salajase kapi juurde, et uks avada.

“Sara võtit” lugesin ma esimest korda 2015. aastal. See on üks suurepärane ja samaaegselt nii kohutav lugu. Selline lugu, et süda kisub krampi ja pisarad jooksevad, sest kuigi raamatu tegelased on välja mõeldud, siis lugu kui selline kahjuks mitte. Nüüd lugesin ma raamatut teist korda. Ma pean ausalt tunnistama, et mõned kohad ma lugesin diagonaalis, sest kõik raamatus kirjeldatu oli liiga õudne. Iga ema süda murdub, seda raamatut lugedes. Raamatust on tehtud ka film (YouTube´is laenutatav) ja eile tundsin ma, et tahan seda vaadata. Kõige rumalam otsus, kui oled hotelli jõudnud kell 12 öösel ja pead hommikul kell üheksa minema kohtumisele. Seda filmi ei saa vaadata ilma emotsioonideta, ma nutsin lahinal. Film on küll tunduvalt pinnapealsem kui raamat, jumal tänatud, sest muidu ei oleks seda võimalik vaadata, aga olles lugenud raamatut ja teades, et see kõik oli ilmselt veel kordi hullem kui ka raamatus kirjeldatu, siis hakkab film elama mõtetes oma elu. Ma ei saa siiani mõtteid oma peast välja. Näiteks on raamatus koht, kus juudid peavad kõik ehted endalt ära andma. Väike kuueaastane tüdruk väriseb hirmust nii, et ta ei saa kõrvarõngaid lahti, vanaema püüab teda aidata, kuid vangivalvurite arvates võtab see liiga kaua aega ja nad tõmbavad jõuga lapsel rõngad kõrvast ära, nii et lapse kõrvad rebenevad. Kedagi ei huvita tema nutt ja valu, järgmisel hetkel lahutatakse lapsed emadest ja vanaemadest ning nad ei tea, kas nad enam kunagi oma vanemaid näevad.

Südantlõhestav ja kurb film (ja raamat!), kuid siiski oluline mitte unustada ja püüda ometigi ajaloost õppida. Et ei oleks vihkamist rahvuse ja päritolu pärast nii nagu pole lootust inimestesse kaotanud see Holokausti üle elanud proua (aitäh selle lingi eest, kallis Mirjam!). Kõlab lõpetuseks nagu valimisloosung, aga vaadake seda filmi, lugege raamatut ja te mõistate ise, miks sallivus on niivõrd oluline.