Nii palju kui ma tööalaselt olen Taanis käinud, õnneks viimasel ajal üsna palju, siis võin ma oma kogemuse põhjal öelda, et Taanis on igal sammul tunda kurikuulsat hygge´t. Nii ka seekord kui ma Loov Eesti ja Eesti suursaatkonna eestvedamisel sain osaleda 3Days of Design disainiüritusel. See on olnud üks ägedamaid nö messe, kus ma käinud olen, sest reaalselt töö ja hygge käivad selles riigis käsikäes.

Ma pean alustama sellest, et minul, kui inimesel, kel pole absoluutselt ühtegi annet oma kätega midagi teha, oli megasuur au olla andekate Eesti disainerite tiimiliige. Disainifestivali raames said külastajad uudistada tooteid  autoritelt nagu Tõnis Vellama, Raili Keiv, Mihkel Masso, Annike Laigo, Birgit Pählapuu, kaubamärkidelt RADIS, Groveneer, RaSun, SEOS, VERANDA ja Silen Space. Lõpmata tore on olla Eesti disainiga väljas disainimaal ja saada niivõrd positiivset tagasisidet. Ma olin varasemalt alati arvanud, et Taani on raske ja kinnine turg ekspordiks, viimase kolme aastaga olen ma selgeks saanud, et Taani on hoopis tunduvalt avatum uutele asjadele kui ülejäänud Skandinaavia.

Taani hygge ei puudu otseloomulikult ka töökultuurist. Me käisime kohtumas ühe oma kliendiga ning kuna oli reede õhtu, oli parasjagu tööjärgne hygge täies hoos. Ehk siis neil on kombeks reedeti peale tööd koos mõned dringid teha. Kella kahest avatakse alkoholiga baar ja peale nelja kui tööpäev läbi minnakse edasi vabaajaveetmiseruumi pidutsema. Sealsete töötajatega rääkides ütlesid nad, et kui noored lähevad Taanis töövestlusele, siis nad kohe küsivadki, kas reedesed koosviibimised ka on, kui pole, jääb intervjuu sealkohal ka pooleli. Isegi kui pinge ja tööandjapoolsed ootused on kõrged, siis tööle võib tulla ja minna, millal ise tahad, loomulikult eeldusel, et asjad saavad tehtud. Ma täielikult pooldan Skandinaavia tööstiili, st on ka erandeid, aga põhimõtteliselt mulle meeldib selline vaba suhtumine, mitte formaalsus ja näitamine.

Isegi suursaadikutega suhtlemine ei ole Taanis formaalne, ei teieta sa kedagi, vaid hüüadki üle ruumi “kuule, Märt, mis sa sellest arvad?” Muidugi, Eesti suursaatkond Taanis on üleüldse üks äärmiselt tore koht. Muhe. Eks inimesed, kes oskavad lisaks tööle ka elu nautida ja suhelda, selle selliseks ka muudavad.

Kuigi mul tõepoolest oli plaanis ka teisi väljapanekuid vaatama minna, siis päevad läksid nii kiiresti, et oma saatkonnast suurt välja ei saanudki. Aga sellest natukesest, mis mul oli aega ka teisi külastada, piisas, et saada aimu, et järgmisel aastal tahan ma seal kindlasti uuesti olla. Osaleja või külastajana. Vahet ei ole. Mõlematpidi on seal põõõõõõõõõõõnev! Kui teid huvitab disain, siis see üritus on 110% teile! Põnevaks teeb selle ürituse just see, et paljud kunstnikud ja disanerid on ise välja, et oma toodetest rääkida ja neid tutvustada, see teeb asja nii personaalseks. Nii saime me näiteks tuttavaks Rootsi kunstniku Kristiinaga, kes koos Cooee Designiga ka oma tooteid tutvustas, või Emmaga, kes tutvustas oma vahvaid nahast saapaid.  Saabastest rääkides, siis andke mulle andeks mu võhiklikkus, aga ma olin kogu aeg arvanud, et Ecco on Rootsi firma.

Kui te arvate, et igal pool ei käinud asja juurde ka proseccotamine ja snäkitamine, siis te ei ole Taaniga kokku puutunud. See on maa, kus keegi ei häbene keset päeva veini või õlut juua ning aeg maha võtta. Ja ei, keegi ei trimpa endal nina täis, vaid lihtsalt nauditakse elu. Mina ei viitsinud õhtusest pidudest osa võtta, aga suuremad disainikeskuses muutusid öösel peokeskusteks, kus tasuta mullijooke olla voolanud ojadena.

Eesti disanerite hulgast leidsin ma mitu uut lemmikut, paar asja, mida ma kunagi hiljem näitan (sest need lihtsalt vajavad eraldi postitust) tulid koju kaasa ka, aga totaalse lemmiku leidsin ma Rootsi saatkonnast. MaxJenny putukad ja kleidid ja jakid ja…See näitus oli võrratu! Suviselt svensk.

Disainfestivali ajaks olid oma uksed lahti teinud veel mitmed teisedki saatkonnad. Portugal, Soome, Rootsi, Sveits, Sloveenia, Itaalia. Itaalia oli uksed avanud lausa saadiku residentsi ning see oli vaieldamatult üks pärle.

Sloveenia saatkonnas oli üsna sürreaalne Vulgaris sari väljas ning kui üdini aus olla, siis ma ei oskagi öelda, kas see pigem meeldis mulle või ei meeldinud. Mida teie tissidega kapist arvate? Mis mulle aga 110% muljet avaldas oli noore disaineri Veronika vaal Oli. Täiesti geniaalne ja multifunktsionaalne telk lastele. Selle toote juures ei ole mitte midagi juhuslikku! Kui laps on väiksem, saab ta seal telgis mängida, kui aga telgis mängimine ära tüütab või laps sellest east välja kasvab, muutub Oli magamiskotiks ja tekiks, mida kaasa võtta reisile. Lisaks veel kõikvõimalikud väikesed detailid. Otseloomulikult ei ole ka see, et Oli on justnimelt vaal, juhuslik. Ma väga soovitan teil Oliga rohkem tuttavaks saada siin.

Veel üks lemmik tuleb Leedust, kus Lovely Linen tooted valmivad. Ma juba mõnda aega tunnen, et ma tahan linaseid voodlinu, kohtumine Lovely Lineniga tuletas selle mõtte mulle jälle meelde. On ju ilus?

Restoranidega oli Kopenhaagenis aga küll kogu aeg mingi kamm. Või mitte otseselt restoranidega, sest meil õnnestus leida kaks väga mõnusat restot + üks kokteilibaar kohe hotelli kõrval, aga maksmisega oli seal küll raskusi. Ühtegi korda ei suutnud ettekandjad arvet mitme inimese peale jagada. Esimese variandina pakuti kuuele inimesele, et aga makske siis 50-50% (mis loogika see üldse on?) ja teiseks anti meile siis kätte tšekk, et lööge ise kokku, kellele mida, et meil küll ei ole aega. See kordus iga õhtu KUIGI me olime peale esimest korda enne sööma asumist uurinud, kas selline võimalus on. Just nagu oli, aga samas ei olnud ka. Nii me siis igal õhtul seal laua taga rehkendasimegi. Õnneks olid meil mõned teravad pliiatsid seltskonnas, mina ilmselt oleksin hommikuni rehkendanud.

Pluto restoran-kokteilibaari soovitan ka soojalt külastada. Nii mõnusa atmosfääri ja kokteilidega koht. Ilmselt isegi liiga mõnusa, sest me suutsime viimasel õhtul seal lausa KUUS tundi istuda. Jah, KUUS!

A mis seos sellel kõigel on siis minu rahakotiga? Noh mäletate kui mul eelmisel aastal Taanis rahakott ära varastati? Pärast seda kui see oli tühjaks tehtud, visati see minema ja politsei toimetas selle Eesti saatkonda, kes omakorda rahakoti mulle tagasi toimetas. Nad olid EASi esindajaga parasjagu mõtlemas just, et keda veel Eesti disaini võiks tutvustama kutsuda. Tänu minu rahakotile, mis parasjagu seal oli, tuli EASi esindajale meelde, et oot, Eveliis on ju sealt, et kutsume nemad osalema. Nii see kõik läkski. Ilma nende kutseta ei oleks ma ei Loov Eestist ega 3Days of Designist midagi teadnud. Midagi kasu ka minu muidu suht kasutust rahakotist.