disain

Kompromiss ehk kuidas Oli meie majja kolis

/ Eveliis / Leave a comment

Pole vist olemas last, kellele ei meeldiks onne ehitada. Diivanipatjadest ja tekkidest ja muust sellisest, mis ühes “minusuguses” lapsevanemas tekitab tunde, et kodu on sassis. Eriti kui seda tahetakse teha elutoas, mis on ka ühelt poolt loogiline, sest kus need diivanipadjad mujal on kui elutoas. Ma mäletan oma lapsepõlvest, et onni ehitamine oli üks kõige ägedamaid asju üldse ja mäletan ka seda, et ega see emale väga ei meeldinud. Samal põhjusel, mis mulle.

Nii hakkasin ma otsima alternatiive ja otseloomulikult jõudsin ma tipitelkideni, mis mulle tundus, et on iga lastega pere kohustuslik sisustuselement. Olegm ausad, mõned neist olid ikka väga nunnud, kuid nende hinnad mitte nii väga. Kui ma vaatasin telke, mis mulle meeldisid, siis nende hinnad algasid 110 eurost. No ei raatsinud, ausalt! Lõpuks leidisn kogemata Hortesest telgi, mis maksis vaid 35 eurot ja oli piisavalt neutraalne, et mulle tundus, et see ei häiri mind ka elutoas. Etteruttavalt ütlen, et häiris küll. Telgi miinuseks oli see, et tal ei olnud põhja ja nii ei olnud mu (ega ka Ida) arvates tast lõpuks suurt tolku. Asju sinna peita ei saanud ning põhjaks pandud tekk paistis kogu aeg telgi vahelt välja nagu seda liigutada, nii et üsna kiiresti jäi telk kasutamata ja kolis ühest toast teise, kuniks lõpuks kolis kokkupanduna magamistoa voodi alla tolmu koguma. Ainus põhjus, miks ma seda ära ei andnud, oli mõte, et seda saab suvel hoovis kasutada. Mul oli täitsa hea meel, et ma 110-190 eurot tipi peale ei raisanud, sest odava telgi pealt nägin ma, et tegelikult meeldis see rohkem ka mulle kui Idale. Ju ma tundsin survet, et see peab kodus olema, sest kõikidel teistel ju oli.

Nii jäi meie pere telgita. Aga onni tahtis Ida ikka ehitada. Hambad ristis lubasin ma tal siis aegajalt elutoa sassi ajada. Kuni läksin suvel Taani ja kohtusin Oliga. Ma sattusin Olist, loost selle taga ning ka disainerist vaimustusse ning tundsin, et see on toode, mille peale ma olen nõus 200+ eurot kulutama. Miks? See ei ole niisama juhuslik ostan-paariks-korraks-mängimiseks-telk, vaid selle juures on vägagi palju olulisi nüansse. Mulle endale, olen aus, meeldis ka see, et ta on piisavalt madal  ning neutraalset tooni, et mind mitte koduses interjööris segada:D

Aga alustame algusest. Oli on õpetlik ja inspireeriv. Selline onn/telk võiks olla ükskõik, mis kujuga, aga Veronika, noor Sloveenia disainer seletab, miks just vaal: “Vaalad on paljus nagu meie. Nad on ühed vähesed olendid, kellel on arenenud kõik viis meelt. Nad on väga sooja südamega – kui üks neist on viga saanud toob teine ta veepinnale, et ta saaks piisavalt värsket õhku, et ellu jääda. Kõige kurvem on see, et ookeanides on nii palju plastikut, et täna ähvardab vaalasid väljasuremisoht. Ma teadsin, et minu disainil peab olema ka keskkonda toetav lugu...” Ma olen tänu Olile saanud Idale päris palju looduse ja keskkonnasäästmise kohta selgitada, miks me ei osta kõiki plastikmänguasju, mis poes meeldivad ja miks me peame mõtlema, mida sööme, joome ja tarbime. Uskuge mind, see paneb mõtlema. Kuueaastased on palju teadlikumad kui me arvama kipume.

Oli uimed on ideaalne paik mänguasjade peitmiseks. Meil sai üks uim nii palju asju täis topitud, et rebenes lausa lahti õmblusest, aga õnneks ei ole meie peres kõik nõela ja niidiga nii kobad nagu mina ja Oli sai kenasti terveks ravitud.

Mulle endale meeldivad mänguasjad, mis on inspireeritud enda lapsepõlvest, mälestustest ja soovidest. Pole kahtlustki, et Oli on saanud alguse laste soovist mängida peitust ning ehitada onni, aga pn üks väikene vimka veel, mis lastele kipub meeldima, aga vanematele mitte nii väga. Seintele joonistamine.  Oli seintele saab ka joonistada! Vaala sees on topeltsisu – kõigepealt karvane ja pehme, et seal oleks mugav magada, aga kui lukk lahti teha “suulael”, on seal peidus materjal, millele saab joonistada. Niiske lapiga tuleb see kenasti ka puhtaks.

Kui laps saab suureks (see võib ju juhtuda imekiiresti ning juba 7aastaselt võib onnis mängimine tunduda titekas), ei jää Oli kurvalt nurka norutama. Seda saab ideaalselt kasutada ka magamiskotina. Väga praktiline kui laps läheb näiteks vanaema juurde ja tahab oma tekki ja patja kaasa võtta. Pakid Oli kokku ja ongi olemas. Pühade ajal tulebki Oli meiega Tartusse kaasa.

Minu jaoks on Oli ideaalne kompromiss, kuidas elamine on korras ja laps saab onni mängida. Mõnikord kui sõbrad on külas, kipub kodu ikka sassi minema. Kui ma üks kord Idale ütlesin, et nad jäätist ei saa enne kui ülemine korrus on korda tehtud, jooksid nad sõbrannaga kribinal krabinal üles ning juba paari minuti pärast olid nad all tagasi. Kuidas nad nii kiiresti hakkama said? Õige vanemana ma muidugi ei uskunud neid ja läksin kontrollima. Tuba oli tõesti puhas. Vaid Oli keset tuba seal, natuke eemal sellest kohast, kus ta koht on. Hiljem, kui ma Olit liigutama hakkasin, sain ma aru küll, kuidas koristamine nii kiiresti käis. Kõik asjad visati Oli kõhtu ja tõmmati lukk kinni. Geniaalsed väikesed koristajad!

Oliga saate rohkem tutvuda siin.

Lugu sellest, kuidas mu muidu kasutu rahakott kord ka kasulik oli

/ Eveliis / 7 Comments

Nii palju kui ma tööalaselt olen Taanis käinud, õnneks viimasel ajal üsna palju, siis võin ma oma kogemuse põhjal öelda, et Taanis on igal sammul tunda kurikuulsat hygge´t. Nii ka seekord kui ma Loov Eesti ja Eesti suursaatkonna eestvedamisel sain osaleda 3Days of Design disainiüritusel. See on olnud üks ägedamaid nö messe, kus ma käinud olen, sest reaalselt töö ja hygge käivad selles riigis käsikäes.

Ma pean alustama sellest, et minul, kui inimesel, kel pole absoluutselt ühtegi annet oma kätega midagi teha, oli megasuur au olla andekate Eesti disainerite tiimiliige. Disainifestivali raames said külastajad uudistada tooteid  autoritelt nagu Tõnis Vellama, Raili Keiv, Mihkel Masso, Annike Laigo, Birgit Pählapuu, kaubamärkidelt RADIS, Groveneer, RaSun, SEOS, VERANDA ja Silen Space. Lõpmata tore on olla Eesti disainiga väljas disainimaal ja saada niivõrd positiivset tagasisidet. Ma olin varasemalt alati arvanud, et Taani on raske ja kinnine turg ekspordiks, viimase kolme aastaga olen ma selgeks saanud, et Taani on hoopis tunduvalt avatum uutele asjadele kui ülejäänud Skandinaavia.

DSC07049DSC07041DSC07036

Taani hygge ei puudu otseloomulikult ka töökultuurist. Me käisime kohtumas ühe oma kliendiga ning kuna oli reede õhtu, oli parasjagu tööjärgne hygge täies hoos. Ehk siis neil on kombeks reedeti peale tööd koos mõned dringid teha. Kella kahest avatakse alkoholiga baar ja peale nelja kui tööpäev läbi minnakse edasi vabaajaveetmiseruumi pidutsema. Sealsete töötajatega rääkides ütlesid nad, et kui noored lähevad Taanis töövestlusele, siis nad kohe küsivadki, kas reedesed koosviibimised ka on, kui pole, jääb intervjuu sealkohal ka pooleli. Isegi kui pinge ja tööandjapoolsed ootused on kõrged, siis tööle võib tulla ja minna, millal ise tahad, loomulikult eeldusel, et asjad saavad tehtud. Ma täielikult pooldan Skandinaavia tööstiili, st on ka erandeid, aga põhimõtteliselt mulle meeldib selline vaba suhtumine, mitte formaalsus ja näitamine.

DSC07068

Isegi suursaadikutega suhtlemine ei ole Taanis formaalne, ei teieta sa kedagi, vaid hüüadki üle ruumi “kuule, Märt, mis sa sellest arvad?” Muidugi, Eesti suursaatkond Taanis on üleüldse üks äärmiselt tore koht. Muhe. Eks inimesed, kes oskavad lisaks tööle ka elu nautida ja suhelda, selle selliseks ka muudavad.

DSC07028DSC07079DSC07092DSC07100

Kuigi mul tõepoolest oli plaanis ka teisi väljapanekuid vaatama minna, siis päevad läksid nii kiiresti, et oma saatkonnast suurt välja ei saanudki. Aga sellest natukesest, mis mul oli aega ka teisi külastada, piisas, et saada aimu, et järgmisel aastal tahan ma seal kindlasti uuesti olla. Osaleja või külastajana. Vahet ei ole. Mõlematpidi on seal põõõõõõõõõõõnev! Kui teid huvitab disain, siis see üritus on 110% teile! Põnevaks teeb selle ürituse just see, et paljud kunstnikud ja disanerid on ise välja, et oma toodetest rääkida ja neid tutvustada, see teeb asja nii personaalseks. Nii saime me näiteks tuttavaks Rootsi kunstniku Kristiinaga, kes koos Cooee Designiga ka oma tooteid tutvustas, või Emmaga, kes tutvustas oma vahvaid nahast saapaid.  Saabastest rääkides, siis andke mulle andeks mu võhiklikkus, aga ma olin kogu aeg arvanud, et Ecco on Rootsi firma.

Kui te arvate, et igal pool ei käinud asja juurde ka proseccotamine ja snäkitamine, siis te ei ole Taaniga kokku puutunud. See on maa, kus keegi ei häbene keset päeva veini või õlut juua ning aeg maha võtta. Ja ei, keegi ei trimpa endal nina täis, vaid lihtsalt nauditakse elu. Mina ei viitsinud õhtusest pidudest osa võtta, aga suuremad disainikeskuses muutusid öösel peokeskusteks, kus tasuta mullijooke olla voolanud ojadena.

DSC07115DSC07128DSC07142

Eesti disanerite hulgast leidsin ma mitu uut lemmikut, paar asja, mida ma kunagi hiljem näitan (sest need lihtsalt vajavad eraldi postitust) tulid koju kaasa ka, aga totaalse lemmiku leidsin ma Rootsi saatkonnast. MaxJenny putukad ja kleidid ja jakid ja…See näitus oli võrratu! Suviselt svensk.

DSC07163DSC07170DSC07171DSC07164

Disainfestivali ajaks olid oma uksed lahti teinud veel mitmed teisedki saatkonnad. Portugal, Soome, Rootsi, Sveits, Sloveenia, Itaalia. Itaalia oli uksed avanud lausa saadiku residentsi ning see oli vaieldamatult üks pärle.

DSC07150.JPG

DSC07149DSC07153

Sloveenia saatkonnas oli üsna sürreaalne Vulgaris sari väljas ning kui üdini aus olla, siis ma ei oskagi öelda, kas see pigem meeldis mulle või ei meeldinud. Mida teie tissidega kapist arvate? Mis mulle aga 110% muljet avaldas oli noore disaineri Veronika vaal Oli. Täiesti geniaalne ja multifunktsionaalne telk lastele. Selle toote juures ei ole mitte midagi juhuslikku! Kui laps on väiksem, saab ta seal telgis mängida, kui aga telgis mängimine ära tüütab või laps sellest east välja kasvab, muutub Oli magamiskotiks ja tekiks, mida kaasa võtta reisile. Lisaks veel kõikvõimalikud väikesed detailid. Otseloomulikult ei ole ka see, et Oli on justnimelt vaal, juhuslik. Ma väga soovitan teil Oliga rohkem tuttavaks saada siin.

DSC07177DSC07184DSC07185

Veel üks lemmik tuleb Leedust, kus Lovely Linen tooted valmivad. Ma juba mõnda aega tunnen, et ma tahan linaseid voodlinu, kohtumine Lovely Lineniga tuletas selle mõtte mulle jälle meelde. On ju ilus?

DSC07124DSC07121.JPGDSC07119

Restoranidega oli Kopenhaagenis aga küll kogu aeg mingi kamm. Või mitte otseselt restoranidega, sest meil õnnestus leida kaks väga mõnusat restot + üks kokteilibaar kohe hotelli kõrval, aga maksmisega oli seal küll raskusi. Ühtegi korda ei suutnud ettekandjad arvet mitme inimese peale jagada. Esimese variandina pakuti kuuele inimesele, et aga makske siis 50-50% (mis loogika see üldse on?) ja teiseks anti meile siis kätte tšekk, et lööge ise kokku, kellele mida, et meil küll ei ole aega. See kordus iga õhtu KUIGI me olime peale esimest korda enne sööma asumist uurinud, kas selline võimalus on. Just nagu oli, aga samas ei olnud ka. Nii me siis igal õhtul seal laua taga rehkendasimegi. Õnneks olid meil mõned teravad pliiatsid seltskonnas, mina ilmselt oleksin hommikuni rehkendanud.

Pluto restoran-kokteilibaari soovitan ka soojalt külastada. Nii mõnusa atmosfääri ja kokteilidega koht. Ilmselt isegi liiga mõnusa, sest me suutsime viimasel õhtul seal lausa KUUS tundi istuda. Jah, KUUS!

DSC07195DSC07196DSC07199

A mis seos sellel kõigel on siis minu rahakotiga? Noh mäletate kui mul eelmisel aastal Taanis rahakott ära varastati? Pärast seda kui see oli tühjaks tehtud, visati see minema ja politsei toimetas selle Eesti saatkonda, kes omakorda rahakoti mulle tagasi toimetas. Nad olid EASi esindajaga parasjagu mõtlemas just, et keda veel Eesti disaini võiks tutvustama kutsuda. Tänu minu rahakotile, mis parasjagu seal oli, tuli EASi esindajale meelde, et oot, Eveliis on ju sealt, et kutsume nemad osalema. Nii see kõik läkski. Ilma nende kutseta ei oleks ma ei Loov Eestist ega 3Days of Designist midagi teadnud. Midagi kasu ka minu muidu suht kasutust rahakotist.

 

 

Kuidas ma paljajalu Genfis ei käinud

/ Eveliis

Hiljuti tõstis keegi Perekoolis teema, et millega ma tegelen, et nii palju reisin. See oli huvitav teema püstitus, sest tegelikult ei reisi ma üldse palju. 20 aastat tagasi oli Norra/Rootsi  reis võib olla tõesti midagi, millega uhkustada. Tänaseks päevaks on sinna reisimine nagu naabri-Marile külla minek ehk ei midagi erilist. Tööalaselt satun ma ehk isegi paljudesse riikidesse, aga need ei ole reisid reisimise mõttes, need on lennujaam-messikeskus-kliendi kontor-lennujaam-külastused.

Jah, võimalusel ma muidugi leian aega, et ka sihtkohaga natukenegi tutvuda, loomulikult. Näiteks eelmisel aastal Chicagos. Mu keha oli surmväsinud ja oleks hotellitoas lihtsalt vedelenud, aga mu vaim ütles, kammmooon, naine, sa ei kavatse ju tagasi lennata, ilma linna nägemata. Oo ja kuidas ma ei kahetse, sest niivõrd äge linn! Ja ma nägin linna vaid poole päeva jagu. Ma ei jõudnud isegi Kevin McCallisterile külla. Küll aga jõudsin ma poolgettos ära eksida.

DSC01954.JPG

Või Dubai. Me kolleegiga keeldusime enne lennujaama minemast kui olime Burj Khalifa ära näinud. Mitte et ma ei võiks Dubaisse puhkuseks tagasi lennata, aga kui juba seal oled, siis mõtled, et mis sellest, et ma olen väsinud ja tahaks tegelikult ka minna enne lendu veel hotelli duši alla ja sööma, aga põrgusse…natuke on vaja ka linna näha.

DSC00933

Samas on ka reise, mis ei lase mind kaugemale lennujaamast. Näiteks teisipäeval käisin ma Genfis, et külastada üht oma klienti kohalikul IT-messil. Või kas ma käisin Genfis või vaid Genfi lennujaamas? Messikeskus asus nimelt lennujaamast kümne-minutilise jalutuskäigu kaugusel. Aga ma ei kurda. Vastupidi, ma olen lausa tänulik. Miks? Las ma seletan.

Kuna tegu oli olulise külaskäiguga, mõtlesin ma, et võiks vahelduseks soliidne välja näha ja panin õhtul valmis kostüümi, mille juurde kahjuks tossud ei sobinud, ükskõik kui wannabe-hipster ma oma hingelt olen. Hommikul kell neli end riidesse pannes, sain ma küll juba aru, et seelik on vale valik, sest see läks koos sukkpükstega elektrit täis, aga mul ei olnud ka aega midagi uut selga valida. Poolöösel on iga minut arvel, lisaks ei ole nii, et võtan lihtsalt garderoobist esimese kleidi, mis võiks selle asemel sobida. Mingil kummalisel põhjusel on 80% riideid mu kapis numbri võrra väiksemaks kahanenud. Ühesõnaga, ma läksin õhtuse valikuga.

Vahemaandumisel Kopenhaageni lennujaamas oli mu  seelik nii elektrit täis, et see lihtsalt liibus mu jalgade ümber. Jah, ma võiksin olla samasuguse suhtumisega nagu üks teine blogija, kes alles kirjutas, kuidas ta ei kavatse kunagi hakata mõtlema, mida keegi tema riietusest arvab, mina aga tundsin end maksimaalselt ebamugavalt. Õnneks jäi mulle tee peale H&M, kus minu rõõmuks olid allahindlused. Palun-palun-palun leia midagi sobivat (ja soodsat!) mõtlesin ma sinna sisse astudes. Leidsin allahinnatud seeliku, millele ma juurde pidin ostma ka (allahinnatud) pintsaku, sest mu olemasolev pintsak ei oleks lihtsalt kuidagi sobinud rohelise-triibulise seelikuga. Mul on hea meel, et selle hädaostu pidin tegema, sest mu meelest sain ma endale kaheksa euro eest ühe ägeda kevadsuvise seeliku. Kui ma lähen teadlikult poodi, siis ma valin ikka minulikult mustad-hallid-beezid toonid. No ja et liiga värviline ei oleks, siis pintsak oli õnneks ikka hall, mis hall.

56793251_404288293698370_7699482644840448000_n

Mugavalt riides liikusin ma edasi Genfi lennukile. Kui juhtus midagi ootamatut. Kingad, mis on muidu megamugavad, muutusid totaalselt ebamugavaks. Otseselt ei hakanud ei hõõruma ega pigistama, aga lihtsalt väsitasid jalga nii metsikult, et enne kui ma olin messile jõudnud, olid mu jalad juba valusad ja väsinud. No jah, ma ei olnud nendel kingadel kunagi otseselt kõndinud ega veel vähem nendega reisinud, ma olin nendega koha peal seisnud/istunud. Nüüd  sain ma teada, et need on maailma kõige ebamugavamad kingad ja mul ei olnud midagi teha ka kui kannatades edasi liikuda. Mind ootas ees kuus tundi nendel põrgulikel kingadel seisimist.

Ma seisin ära, aga lennujaama poole tagasi longates tänasin ma jumalat, et see messikeskus nii lähedal oli. Ma ei oleks olnud võimeline rohkem kõndima. Mul oli lennuni veel kolm tundi aega ja ma oleks vabalt võinud istuda bussile/rongile, et ka linnale pilk peale visata, aga ma ei olnud lihtsalt võimeline. Kümneminutilisel jalutuskäigul tegin ma KOLM peatust, et jalgadele puhkust anda. Lennujaama jõudes viskasin ma kingad jalast ja puhkasin esimesel ettejuhtuval pingil. See oli viga! Mu jalad olid ka paiste läinud ning need kingad tegid põrgulikku valu. Mu reied valutasid ja tallaalused olid RULLIS. Fakkit, mõtlesin ma ja kõndsin edasi kingad näpus. Mul oli suva, mida inimesed minust Genfis, Kopenhaagenis, Tallinnas arvasid, ma lihtsalt kõndisin sukkpükste väel, ühes käes arvutikott, teises kontsakingad, sest ma ei oleks neid paganama kingi ka raha eest enam jalga pannud.

Tallinnasse jõudes sadas vihma, lund ja lörtsi. Kell oli pool kaks öösel. Parklani oli paarsada meetrit. Ma olin peaaegu murdumas ja ka läbi lume ja lörtsi minemas paljajalu, kuid surusin valust hambad huulde ja pigistasin saatanlikud kingad siiski jalga. Vahemaa kodus autost majani tundus kilomeetrite pikkune, kuigi on tegelikult maksimaalselt 50  meetrit. Ma viskasin kingad kapi alla. Järgmised kolm päeva käisin ma tossudega. Ja lonkasin valust.

Järgmisele reisile lähen ma tossudega. Ma ootan seda reisi. Mitte selle pärast, et mugavate jalatsitega minna, vaid sellepärast, et tegu saab olema ühe äärmiselt vahva üritusega. Loov Eesti ja  EAS-i algatusel oleme me 23-25.mail koos viie ägeda ettevõttega, sh näiteks Reddot Award 2019 võitja Groveneeriga, 3days of Design raames väljas näitusega Eesti suursaatkonnas Kopenhaagenis. See saab täiega äge üritus olema! Kui te olete Taanis, Kopenhaagenis sel ajal, siis tulge meile külla. Kui tihti üks suursaatkond ikka oma uksed kõigile avab ja Eestimaise disaini ja toidu/joogiga kostitab?

 

Mis on sinu saladus?

/ Eveliis / 15 Comments

“Mis on sinu saladus?” küsisin ma Fjällräveni rebaselt. “Siin on minu saladus,” ütles rebane, näitas oma Kånkeni seljakotti, lisas: “see on väga lihtne” ning loetles üles põhjused, miks Kånken on maailma kõige parem seljakott.

Alustame kõige ebaolulisemast ehk koti välimusest. Me like it. Very much. Kuigi pean ausalt tunnistama, et kunagi ammu ammu kui seda kotti esmakordselt nägin, mõtlesin, et miks kuradima pärast see kole kott nii populaarne on. Maitsed muutuvad. Ilmselt võib nii mõnigi ikka öelda, et kole nagu öö, aga minu meelest superkihvti välimusega. Disain ja tuntud logo = ju siis on hea asi, ei ole põhilised põhjused, miks ma seda kotti juba mitu aastat olen endale tahtnud. Ei ole mind ka eemale hirmutanud see, et kott olla iga endast lugupidava hipsteri kohustuslik element. Mõni asi on klassika. Terve maailm võib kanda Levi´s teksasid, aga 501 on ikka klassika. Fjällräven ka. Mitte vaid Kånken, vaid Fjällräven üldse. Olete nõus klassika kohapealt?

Kånkeni kõige suurem pluss on selle mugavus. Selg ei hakka valutama ja ei vaju ettepoole küüru, isegi kui kott on trääni täis. Pole ilmselt midagi imestada kui kott 1978.aastal just koolilaste seljaprobleemide leevendamiseks loodigi. Mul on igasuguseid seljakotte olnud, aga sellist, mis päev läbi kandes selga ega õlgu ÜLDSE valutama ei pane, veel mitte. Isegi Marek, kes oli skeptiline peenikeste rihmade suhtes ja veendunud, et need hakkavad soonima, tunnistas peale pikka päeva koos seljakotiga, et nii mugav on, et ei raatsi mulle tagasigi anda. Lisaks ei aja ta kuuma ilmaga selga higistama, ei toeta otse vastu selga ja õhk käib läbi. Ei ole vähe oluline kui päev otsa 34kraadises kuumuses ringi trampida.

cropped-img_1994.jpg

Ma liigun hästi palju seljakotiga, aga paljude kottide nö miinus on minu jaoks see, et need on sportlikud ja kleidiga ikka selga ei viska. Kånkeni viskan. Lisaboonusena on kotil ka käes kandmise sangad. Minu jaoks hästi oluline omadus, millest ma paljude teiste seljakottide juures puudust olen tundnud.

Ilmastikukindlus on suuuuuuur pluss. Paduvihmas jäävad ka asjad kuivaks. Enda peal testitud. Arvuti oli kotis ja kartsin küll, et vihm saab arvutile saatuslikuks. Ei saanud. Köik asjad kotis olid täiesti kuivad!

img_2439

Vot nii lihtne ongi Kånkeni saladus. Ei ole lihtsalt niisama üleshaibitud ja ülehinnatud toode. Koti hind on ca 90  eurot, aga avastasin just, et Hansapostist saab koti 79, 95 euroga ja Prismast (!) lausa 69, 95 euroga. Alguses vaatasin, et vapsee 59,95, aga see oli Mini hind.

Lõpuks ometi prii rukkilillepurusest rahvusromantikast! /New innovative Estonian brand

/ Eveliis / 35 Comments

Alustame algusest. Mulle on Helen Sildna pigem meeldinud, see tähendab, et ta jätab küll ülbe ja upsaka mulje, aga me kõik teame, et muljed võivad olla petlikud, mu meelest on ta õiget asja ajanud. Tallinn Music Week on väga äge üritus.

Ma olen ka väga kunstilembene. Mulle meeldib kunst. Mulle meeldib moodne kunst. Mulle meeldivad tihti sellised teosed, mida teised kipuvad kritiseerima. Mu meelest on äge kui asjad on muutumises.

Samas olen ma väga suur traditsioonide austaja. Mulle meeldivad rukkililled ja suitsupääsukesed, rehetared ja mulle meeldib kui neid asju hoitakse au sees. On asju, mida minu arvates ei ole vaja muuta. Esimese näitena tuleb mulle meelde, kui kunagi Ott Leppland tegi mingi moodsa versiooni “Ärkamise aja” laulust – teised kiitsid, mulle ei meeldinud, minu meelest solkis ta lihtsalt ilusa laulu ära, aga see selleks. See on mu üks vaieldamatu lemmiklaul, sõnad, mis poevad hinge, toovad pisara silma ja annavad minu arvates edasi Eesti olemuse: tasane, kullane, kivine, mullane, pilvine, tuuline, ootust täis. Mu meelest võiks ja peaks Eestit nende märksõnadega reklaamima või brändima, lisada natukene kaasaega ja e-värki ning ongi olemas. Ei pea kinni hoidma vaid vanast, aga ei pea seda vana ka prügikasti viskama. Rukkililled ja it-lahendused saavad käsikäes edasi minna ja meie lugu rääkida. Mulle ei tule hetkel meelde, kes tootis neid ägedaid muhu mustrite ja pealuudega patju, aga see on äge uuenduslik lähenemine, kus vana ja uus on käsikäes.

Kui Helen Sildna üleolevalt oma Facebooki lehel kirjutas, et kohe kohe on Eestil nii vinge bränd, et rukkililled ja suitsupääsukesed häbenevad oma silmad peast, siis noh ütleme nii, et mu arvamus temast kahanes kolinal, sest see oli ikka to the max ülbe väljaütlemine. Umbes nii, et kõige olulisem eesmärk on iga hinna eest lahti saada rahvuskultuurile viitavast sümboolikast. Ka Nõukogude Liidus  pöörati sellele väga suurt rõhku ja asendati nõukogude sümboolikaga.  Just saying…

15977062_1463069120371065_3820571641497394766_n.jpg

Aga ma uskusin teda, et Eesti disainimeeskond on head tööd teinud,sest oleme ausad, Eestis on hullumeelselt palju ägedaid disainereid ja loomeinimesi. Pole ju kahtlustki, et nad millegi ägedaga välja tulevad. Ma usun, et te mõtlesite sama? Ja siis tuli see päev kui “bränd” avalikustati. Ma ausalt mõtlesin, et see on nali. See logo näeb ju välja nagu Muumitrollidest tuttaval Stinkyl oleks paha ja ta oksendaks! Oksendab rukkilillepuru välja? Sellisel juhul muidugi on eesmärk täidetud. Aga päriselt? See ongi see, mille kallal Eesti disainerid kaks aastat töötasid ja mille eest 200 000 eurot välja käidi? Päriselt? Ilma juhendit lugemata  ei saa kuidagi aru, et tegemist on rändrahnudega. Kui kogu maailmale rääkida, et meil on rändrahnud, siis ei saa nad sellest ilmselt aru. Nad näevad oksendavat siili, lammast, kurba looma, kellel on halb. Muigama paneb bränd neid küll, aga ma ei tea, kas see peaks olema eesmärk. Nali muidugi teatavasti pikendab eluiga. Eesti on hea naljaga hakkama saanud!

15941249_234961213619110_412108395166984549_n.jpg

Foto: Vello Nelikendkaks

Ma ei taha kõlada nagu üks neist, kes vaatab Picasso või Weidemanni töid ja ütleb, et “pähh, sellise asja oleks ma ka võinud valmis vorpida”, aga ausalt Ida lasteaiarühm oleks võinud sellise rändrahnu “välja töötada” ja siis see oleks isegi äge, sest selle oleks teinud KOLMEAASTASED. Mis mulje jätab see aga maailmale Eesti disainist, kui Stinky välja töötamiseks kulutas Eesti disainimeeskond aastaid? Kusjuures, okei, tegite brändi valmis, aga ausalt enne kui selle lärakaga meeneid hakkasite valmis vorpima, oleks võinud avalikku arvamust küsida. Või teadsid nad ise ka, et mitte keegi ei oleks sellise logoga nõus, aga rahast ei tahtnud ilma jääda? Nüüd on meened valmis ja Eesti rahvas peab vaid paratamatusega leppima.

Feil. Ja Helen Sildna võiks natuke nüüd häbeneda. Iga kell rukkilillepuru kui oksendav rändrahn.

Estonia is known for its political jokes. Now we have gone a step further and come up with an innovative new Estonian brand/logo. The head of the design team Helen Sildna posted to her Facebook page that soon soon they will come out with such a creative brand that the cornflowers and swallows will ashame their eyes off.  That it is finally time to get rid of them and go a step further with our image. 

This statement was to the max arrogant and felt like the most important thing is to get rid of everything that is traditional and reminds us where we come from, reminds us our roots. Soviet Union had the same agenda and replaced all national symbols with Soviet ones. Just saying…

Although I have never been a huge fan of Helen Sildna, I have liked her Tallinn Music Week, one of the coolest events, but these last statements of hers have been beyond belief. I mean what is wrong with cornflowers and swallows? I do not mean we have to worship only the old things, but we definately do not have to throw our traditions into rubbish bins. Corn flowers and it-solutions can exist side by side. 

And then back to this statement that  now pretty soon something so cool will be arriving. I believed her, because we do have so many talented designers and creative people in Estonia. Yesterday the new brand was published. Wow! I say wow and it is not a good wow. I am not usually one of these people who look at Picasso or Weidemann and will say that I could have done better, but this time it is hard to NOT say it. I COULD HAVE DONE BETTER. MY THREE YEARS OLD DAUGHTER COULD HAVE DONE BETTER. And if she had done it, it would have been cool, because it had been done by a three year old, not by  A TEAM OF DESIGNERS. Ladies and gentelmen, let me introduce you the new Estonia. This is how we want to be know in the world.  No more cornflowers, no more swallows, we are now a green stain that looks like a puking Stinky from Moomin. God, it is such a fail! I would 1000 times rather be a boring Estonian proud of our roots, not trying to be something…something…I have no words for this JOKE.

Without someone all the time explaining that this is a boulder, no one will understand it. It is a puking Stinky/sad sick sheep/puking hedgehog!

eesti.jpg