Minu Taani

Ei, ma ei kirjuta sellest fantastilisest raamatust. Kuigi pean tunnistama, et Taanisse armusin ma eriliselt just seda raamatut lugedes. 2011.aastal olen ma kirjutanud üles oma mõtted seoses selle raamatu ja Taaniga: Taani on minu jaoks siiani veel avastamata maa. Ma olen küll Kopenhaageni lennujaama ühest otsast teise tormanud, kuid vaevalt lennujaam Taanist päris pildi suudab maalida. Niisiis olen ma arvanud, et Taani on kuninglikult boheemlaslik või boheemlaslikult kuninglik. Et ma olen lubanud iga kuu ühe uue raamatu läbi lugeda, siis seekord otsustasingi raamatu kaudu oma arvamusele kinnitust saada või see ümber lükata.

Esialgu olin ma pettunud, et tagakaas ütles kohe ära, et Christianiast, hipidest, Roskildest “see” Taani ei koosne. Kuidas siis nii – sellest ju Taani üldse koosnebki? Ja kui raamat lubab veel ka illegaali elu-olust rääkida, siis kuhu mujale ta peakski sattuma kui hipilinna? Ma juba kujutasin ette, kuidas illegaalina Taanis viibiv autor põgeneb politsei eest, murrab vanglast välja, redutab mahajäetud laohoonetes, olles päevi söömata…

Reisimine on ainus asi, mille eest maksmine, teeb rikkamaks

Mõnikord ma vaatan teiste reispilte ja mõtlen, et pagan kui kadedaks teeb, et tahaks ise ju ka. Siis ärkan kell neli varahommikul üles, et lennujaama tormata ja mõtlen, et aga ma ju ise rändan ka suhteliselt palju? Pole küll klassikalised puhkusereisid ja viimase aja reisid, välja arvat Edinburgh, on ikka olnud tööga seotud, aga toredaid mälestusi pakuvad need reisid ju samamoodi. Viimase kuu aja jooksul olen ma nii mõnedki päevad kodust eemal veetnud. Nüüd tahaks Gruusiasse või Aserbaidžaani. Või Jaapanisse. Või Kuubale. Isegi Norras pole ammu käinud. Selle reisi peaksime küll nüüd esimeseks prioriteediks hoopis seadma. Varsti läheb muidu Klaudia nägu meelest ära.

DSC00655.JPG  

Edinburgh ei ole kunagi olnud minu jaoks selline sihtkoht, et vaatan reisipakkumisi ja mõtlen, et oh tahaks minna. On alati tundunud selline hall ja kõle. Endise Rotary vahetusõpilasena aga langes mulle sülle just võimalus Edinburghi külastada. Natukene oli mu enda aeglus ka selles muidugi süüdi. Nimelt valiti välja grupp endisi õpilasi, keda lennutati ühe projekti raames erinevatesse sihtkohtadesse. Selleks ajaks kui mina olin suutnud otsustada oli valikusse alles jäänud vaid Edinburgh. Oi, kui hea meel mul selle üle on, sest Edinburgh oli kõike mud kui kõle ja hall.

DSC00511DSC00548DSC00556

Kõik meenutas mulle natukene nagu oleksin ma mõnda pildiraamatusse sattunud. Tegelikult pole see tunne üldsegi vale, sest millisest linnast on J.K Rowling saanud inspiratsiooni Harry Potteri kirjutamisel? Just! Edinburghist. Ma kõndisin mööda linna ja lihtsalt armusin sellesse kohta – loodus, arhitektuur ja paigad, mis meenutasidki Harry Potterit. Ma olen Harry Potteri fänn kui te veel ei teadnud.

DSC00577DSC00616DSC00620DSC00677DSC00678DSC00682

Igatahes tundsin ma lahkudes, et siia tulen ma tagasi. Kindlasti koos Ida ja Marekiga. Neile meeldiks see linn. Ja kuigi ma ei ole teab, mis suur shoppaja, siis järgmine kord lähen suurema kohvriga ka – Ryanairi lisatasu pagasi eest tasub end igati ära. Kes oleks uskunud, et šotimaa pealinn võiks olla ka ostlemise sihtpaik? Ja neid tillukesi teid, tänavaid, loodust võiks pildistama jäädagi. Iga (hobi)fotograafi unistuste sihtkoht!

DSC00603DSC00644

Kopenhaagen oli mu jaoks samuti üks selline koht, kus ma olin käinud vaid lennujaamas ning sealt rongiga Malmösse sõitnud. Kuidagi samamoodi üldse ei kutsunud. Kuni ma paar aastat tagasi tööreisil sinna sattusin ja armusin. Kopenhaagen on vaieldamatult üks Euroopa kõige chillimaid pealinnasid.

DSC01614

Arhitektuuriliselt ja vaatamisväärsuste poolest jääb küll mu meelest Stockholmile alla, kuid see mõnus hygge-vaib, mis selles linnas on, on see, mis armuma paneb. Ülearu palju ei ole ma Kopenhaagenist väljas käinud, kuid nii palju kui ma teisi väiksemaid linnakesi külastanud olen, tundub mulle, et see hygge-vaib on üleriigiline. Mulle tundub, et taanlased oskavad elu nautida.

DSC01599

Kõik tunduvad lihtsalt rõõmsalt oma tempos kulgevat. Kui ma nüüd viimati paar nädalat tagasi Kopenhaagenis käisin ja öises linnas natukene ringi jalutasin, siis igal pool istusid inimesed veel välikohvikutes ning nautisid elu. Novembrikuu, aga keegi ei ole veel tuppa kolinud ja/või talveriideid välja otsinud.

DSC01646DSC01656DSC01663

Berliinis käisin ma viimati 12 aastat tagasi, tegime perega Euroopas matkabussi reisi ja üks sihtkohtadest oli ka Berliin. Erinevalt kahest esimesest sihtkohast, mis mind väga kõnetanud ei ole, siis Berliin on mind alati enda poole tõmmanud. Sel suvel pidime me isegi perereisi Berliini tegema, aga suvi läks nii kiiresti, et enne kui me jõudsime otsustada, mida seal teha ja kuhu minna, oli pool suve juba möödas ning sinnapaika see mõte jäigi. Esimest korda käisin ma Berliinis 15-aastaselt, ühe Tartu noorteklubiga, bussireisil. Hästi lõbus reis oli. Nüüd olen ma tagasi.

Jõudsin Berliini enne kukke ja koitu ning kuna hotelli check in´ini oli sada aastat aega, mõtlesin ma natukene jälle linnaga tutvust teha. Alexanderplatzil sattusin ma kohe maailma kella juurde, millega mul alati seostub üks lapsepõlvemälestus. Kui ma Idavanune olin käis mu ema Saksamaal ja tõi tagasi tulles mulle nii palju ilusaid asju (teate ju küll, nõukaaja lapsed said Eestis poest vaid siniseid Marati dresse ja koolivorme) ja muu nänni hulgas ka postkaarte Berliinist. Ühel neist oli see kell. See oli üks mu lemmikpostkaarte pikka aega.

 

Jalutasin mööda Unter den Linden´it Brandenburgi väravate poole ja kuidagi linn, mis ma arvasin on nii minu linn, ei avaldanud mulle üldse muljet. Ilus küll, aga mitte selline ilus, mis ahhetama oleks pannud. Võimalik, et mu mõtted olid lihtsalt mujal ja ma ei olnud linnaga ühel lainel? Alles siis kui ma istusin koos hõõgveiniga (eile oli üsna jahe ilm!) pargipingile ja sooja topsiga käsi soojendasin ning kollaste lehtedega, veel mitte päris raagus pärnapuid imetlesin, taustaks eemalt kostev väntoreli lõbus heli, hakkasin ma linnaga sina peale saama. Siia oleks veel see Marlene Dietrichi laul sobinud.

Õhtul tegin kiire shoppingu, et midagi Idale leida. Natuke tuli jälle see lapsepõlvemälestus meelde. Siis olin mina oma vanaema juures ja emme Berliinis, nüüd on minu laps vanaema juures ja mina Berliinis. Issssand kui vana ma juba olen, saate aru jah.

Mitte et ma oleks oma “kodukontorist” tahtnud kuhugi minna, aga otsustasime õhtul ikkagi kolleegiga kerge sushiringi teha. Sushi-smushi! Möödusime ühest bierhausist ja mõtlesime, et kui juba Berliinis, siis tuleb ikka õlut ja bratwursti süüa. Sõime maailma kõige halvemaid valgeid vorste, jõime väga head õlut, kuulasime ehtsat saksa šlaagrit ning naersime. Palju. Mitte sakslaste üle, vaid enda üle. Väga lõbus, meeleolukas ja muhe koht oli. Mitte et ma vabatahtlikult uuesti ise sellisesse kohta läheks, aga no kui Saksamaal… Meenutasime tööreise ja rääkisime kliente taga, heas mõttes. Vahva merereis on olnud. Üldse ei kahetse midagi. Ja nii tore, et viimaseks tööreisiks selle ettevõttega jäi just Berliin.

Palun vabandust, et siia lõppu nüüd ka üks kaubanduslik teadaanne tuleb, aga mulle lihtsalt meenus, et ma liitusin mõnda aega tagasi üsna tiheda reisigraafiku tõttu SafetyWings kindlustusega. Ma olen sellest ka kirjutanud (siin), praegu tundus paslik meelde tuletada teile kõigile, kes te ka palju reisite, millega tegu on ja miks ma just selle kindlustuse kasuks otsustasin.

Minu jaoks on kindlustuse juures oluline teadmine, et keegi on nö mu selja taga. Kui tuua näide minu lemmikfilmižanrist – õudukatest, siis teate ju küll, kuidas alati on keegi, kes peab minema pimedasse keldrisse kuigi teised hüüavad ta selja taga, et ära mine. Ma otseselt pimedasse keldrisse ehk ei torma, aga pea ees tundmatusse kohta võin ma hüpata küll. Et teha instapilt kaunist metsatukast või ronida kõrgele mäe otsa, et leida parem levi. No ja siis ongi SafetyWing see, kes mu selja taga hüüab, et kas sul kindlustus on? Mul on. Aga sul?

Kui SafetyWing tundub ka sulle loogiline valik, siis oma kindlustuse saad tellida siit.

Lugu sellest, kuidas mu muidu kasutu rahakott kord ka kasulik oli

Nii palju kui ma tööalaselt olen Taanis käinud, õnneks viimasel ajal üsna palju, siis võin ma oma kogemuse põhjal öelda, et Taanis on igal sammul tunda kurikuulsat hygge´t. Nii ka seekord kui ma Loov Eesti ja Eesti suursaatkonna eestvedamisel sain osaleda 3Days of Design disainiüritusel. See on olnud üks ägedamaid nö messe, kus ma käinud olen, sest reaalselt töö ja hygge käivad selles riigis käsikäes.

Ma pean alustama sellest, et minul, kui inimesel, kel pole absoluutselt ühtegi annet oma kätega midagi teha, oli megasuur au olla andekate Eesti disainerite tiimiliige. Disainifestivali raames said külastajad uudistada tooteid  autoritelt nagu Tõnis Vellama, Raili Keiv, Mihkel Masso, Annike Laigo, Birgit Pählapuu, kaubamärkidelt RADIS, Groveneer, RaSun, SEOS, VERANDA ja Silen Space. Lõpmata tore on olla Eesti disainiga väljas disainimaal ja saada niivõrd positiivset tagasisidet. Ma olin varasemalt alati arvanud, et Taani on raske ja kinnine turg ekspordiks, viimase kolme aastaga olen ma selgeks saanud, et Taani on hoopis tunduvalt avatum uutele asjadele kui ülejäänud Skandinaavia.

DSC07049DSC07041DSC07036

Taani hygge ei puudu otseloomulikult ka töökultuurist. Me käisime kohtumas ühe oma kliendiga ning kuna oli reede õhtu, oli parasjagu tööjärgne hygge täies hoos. Ehk siis neil on kombeks reedeti peale tööd koos mõned dringid teha. Kella kahest avatakse alkoholiga baar ja peale nelja kui tööpäev läbi minnakse edasi vabaajaveetmiseruumi pidutsema. Sealsete töötajatega rääkides ütlesid nad, et kui noored lähevad Taanis töövestlusele, siis nad kohe küsivadki, kas reedesed koosviibimised ka on, kui pole, jääb intervjuu sealkohal ka pooleli. Isegi kui pinge ja tööandjapoolsed ootused on kõrged, siis tööle võib tulla ja minna, millal ise tahad, loomulikult eeldusel, et asjad saavad tehtud. Ma täielikult pooldan Skandinaavia tööstiili, st on ka erandeid, aga põhimõtteliselt mulle meeldib selline vaba suhtumine, mitte formaalsus ja näitamine.

DSC07068

Isegi suursaadikutega suhtlemine ei ole Taanis formaalne, ei teieta sa kedagi, vaid hüüadki üle ruumi “kuule, Märt, mis sa sellest arvad?” Muidugi, Eesti suursaatkond Taanis on üleüldse üks äärmiselt tore koht. Muhe. Eks inimesed, kes oskavad lisaks tööle ka elu nautida ja suhelda, selle selliseks ka muudavad.

DSC07028DSC07079DSC07092DSC07100

Kuigi mul tõepoolest oli plaanis ka teisi väljapanekuid vaatama minna, siis päevad läksid nii kiiresti, et oma saatkonnast suurt välja ei saanudki. Aga sellest natukesest, mis mul oli aega ka teisi külastada, piisas, et saada aimu, et järgmisel aastal tahan ma seal kindlasti uuesti olla. Osaleja või külastajana. Vahet ei ole. Mõlematpidi on seal põõõõõõõõõõõnev! Kui teid huvitab disain, siis see üritus on 110% teile! Põnevaks teeb selle ürituse just see, et paljud kunstnikud ja disanerid on ise välja, et oma toodetest rääkida ja neid tutvustada, see teeb asja nii personaalseks. Nii saime me näiteks tuttavaks Rootsi kunstniku Kristiinaga, kes koos Cooee Designiga ka oma tooteid tutvustas, või Emmaga, kes tutvustas oma vahvaid nahast saapaid.  Saabastest rääkides, siis andke mulle andeks mu võhiklikkus, aga ma olin kogu aeg arvanud, et Ecco on Rootsi firma.

Kui te arvate, et igal pool ei käinud asja juurde ka proseccotamine ja snäkitamine, siis te ei ole Taaniga kokku puutunud. See on maa, kus keegi ei häbene keset päeva veini või õlut juua ning aeg maha võtta. Ja ei, keegi ei trimpa endal nina täis, vaid lihtsalt nauditakse elu. Mina ei viitsinud õhtusest pidudest osa võtta, aga suuremad disainikeskuses muutusid öösel peokeskusteks, kus tasuta mullijooke olla voolanud ojadena.

DSC07115DSC07128DSC07142

Eesti disanerite hulgast leidsin ma mitu uut lemmikut, paar asja, mida ma kunagi hiljem näitan (sest need lihtsalt vajavad eraldi postitust) tulid koju kaasa ka, aga totaalse lemmiku leidsin ma Rootsi saatkonnast. MaxJenny putukad ja kleidid ja jakid ja…See näitus oli võrratu! Suviselt svensk.

DSC07163DSC07170DSC07171DSC07164

Disainfestivali ajaks olid oma uksed lahti teinud veel mitmed teisedki saatkonnad. Portugal, Soome, Rootsi, Sveits, Sloveenia, Itaalia. Itaalia oli uksed avanud lausa saadiku residentsi ning see oli vaieldamatult üks pärle.

DSC07150.JPG DSC07149DSC07153

Sloveenia saatkonnas oli üsna sürreaalne Vulgaris sari väljas ning kui üdini aus olla, siis ma ei oskagi öelda, kas see pigem meeldis mulle või ei meeldinud. Mida teie tissidega kapist arvate? Mis mulle aga 110% muljet avaldas oli noore disaineri Veronika vaal Oli. Täiesti geniaalne ja multifunktsionaalne telk lastele. Selle toote juures ei ole mitte midagi juhuslikku! Kui laps on väiksem, saab ta seal telgis mängida, kui aga telgis mängimine ära tüütab või laps sellest east välja kasvab, muutub Oli magamiskotiks ja tekiks, mida kaasa võtta reisile. Lisaks veel kõikvõimalikud väikesed detailid. Otseloomulikult ei ole ka see, et Oli on justnimelt vaal, juhuslik. Ma väga soovitan teil Oliga rohkem tuttavaks saada siin.

DSC07177DSC07184DSC07185

Veel üks lemmik tuleb Leedust, kus Lovely Linen tooted valmivad. Ma juba mõnda aega tunnen, et ma tahan linaseid voodlinu, kohtumine Lovely Lineniga tuletas selle mõtte mulle jälle meelde. On ju ilus?

DSC07124DSC07121.JPGDSC07119

Restoranidega oli Kopenhaagenis aga küll kogu aeg mingi kamm. Või mitte otseselt restoranidega, sest meil õnnestus leida kaks väga mõnusat restot + üks kokteilibaar kohe hotelli kõrval, aga maksmisega oli seal küll raskusi. Ühtegi korda ei suutnud ettekandjad arvet mitme inimese peale jagada. Esimese variandina pakuti kuuele inimesele, et aga makske siis 50-50% (mis loogika see üldse on?) ja teiseks anti meile siis kätte tšekk, et lööge ise kokku, kellele mida, et meil küll ei ole aega. See kordus iga õhtu KUIGI me olime peale esimest korda enne sööma asumist uurinud, kas selline võimalus on. Just nagu oli, aga samas ei olnud ka. Nii me siis igal õhtul seal laua taga rehkendasimegi. Õnneks olid meil mõned teravad pliiatsid seltskonnas, mina ilmselt oleksin hommikuni rehkendanud.

Pluto restoran-kokteilibaari soovitan ka soojalt külastada. Nii mõnusa atmosfääri ja kokteilidega koht. Ilmselt isegi liiga mõnusa, sest me suutsime viimasel õhtul seal lausa KUUS tundi istuda. Jah, KUUS!

DSC07195DSC07196DSC07199

A mis seos sellel kõigel on siis minu rahakotiga? Noh mäletate kui mul eelmisel aastal Taanis rahakott ära varastati? Pärast seda kui see oli tühjaks tehtud, visati see minema ja politsei toimetas selle Eesti saatkonda, kes omakorda rahakoti mulle tagasi toimetas. Nad olid EASi esindajaga parasjagu mõtlemas just, et keda veel Eesti disaini võiks tutvustama kutsuda. Tänu minu rahakotile, mis parasjagu seal oli, tuli EASi esindajale meelde, et oot, Eveliis on ju sealt, et kutsume nemad osalema. Nii see kõik läkski. Ilma nende kutseta ei oleks ma ei Loov Eestist ega 3Days of Designist midagi teadnud. Midagi kasu ka minu muidu suht kasutust rahakotist.

   

Sekspoed & veinibaarid

Aasta emana olen ma sel reisil vedanud Idat kaasa nii sekspoodidesse kui veinibaaridesse. Okei, et keegi kohe lastekaitset ei hakkaks informeerima, siis tegelikult veinibaaris käisime me vaid korra ning tegelikult arvasin ma seal lauda broneerides, et see on rohkem tilluke restoran. Sekspoodidega…no jah, nendega läks küll nii, et mul oli vaja seal kliente külastada (ei midagi kinkyt) ja Ida tuli kaasa võtta. Samas no mis seal siis ikka, lihtsalt paar korda oli endal natuke naljakas kui ta mõnd värvilist lelu haarama hakkas.

Aasta ema muidugi ei teadnud, et Tivoli ka veebruaris avatud on. Sõitsime sealt mööda ja mõtlesin, et näed nii vahva oleks tivolisse ka minna, aga tundus teine nii kinni (kell oli ka vähe). Ida veel uuris, et kuna ja kas. Umbes kümme minutit peale seda kui ma olin keeranud teele, kus oli just olnud silt “last exit to Denmark” ja olin teel Malmösse, sain ma ühelt tuttavalt sõnumi, et Tivoli ka lahti veebruaris, kui ma peaks tahtma Ida sinna viia. Aga no mis Tivoli, sekspoed ja veinibaarid käivad küll lapsele meelelahutuseks.

Tegelikult oli asi muidugi nii, et ma sain varem valmis kui planeeritud ja ei suutnud välja mõelda, mida neli tundi Oslo laeva väljumiseni teha (oleks ma Tivolit teadnud, oleks teine asi). Vaatasin gps-ist palju on maad Osloni ja kuna see näitas vaid 5-6 tundi sõitu oli plaan tehtud. Me ei oota laeva vaid sõidame Oslosse! Pealegi…Selleks ajaks kui laev väljuma pidi, oleksime meie juba Göteborgis! ja üldse, ega need laevasõidud mind väga just ei eruta ega köida. Esiteks ei ole ma kordagi Oslo-Taani laeval korralikult maganud – seal on iga kord ikka korralikult kõigutanud. Teiseks pean ma seal 90% ajast istuma lastetoas ja kuulama lastekisa ning Ida mangumist, et me basseini läheks. Kolmandaks on seal tasuline internet. Neljandaks kulub seal mõttetult raha. Viiendaks…Ah, mis ma neid plusse ja miinuseid kokku löön, olen aus, et tegelikult ma lihtsalt ei viitsinud enam Kopenhaagenis olla. Selles mõttes, et lihtsalt passida ja oodata. Ilm oli ka kehv. Lihtsam oli sõita.

Ida jäi Kopenhaagenis magama ja ärkas alles Göteborgis. Oli alles uni! Ma teoreetiliselt oleks võinud ka Lillehammerisse välja sõita, aga kuna ma homme hommikul pean Oslos olema, siis tundus see uhamine lihtsalt mõttetu. Ja korraga tundsin ma, et tahaks lihtsalt inimese kombel valges hotelli jõuda. Valisin (ikka hinna järgi) Göteborgis hotelli. Radisson Blu. Ma olen nüüd nädala jooksul elanud neljas erinevas majutusasutuses ning pean täiesti ausalt ütlema, et Radisson on neist…ma ei tea, ma ei oska sõnadesse panna…See on lihtsalt hotell. Ei mingit isikupära. Ei naabriaknaid,millesse piiluda. Ei pererahvast, kelle lugusid kuulata. Ei hubast ja mõnusat söögisaali, nagisevaid taevatreppe…Hotell. Hotelli mõistes muidugi väga kvaliteetne ja korralik, mida oli teada, aga viimase nädala jooksul pugesid mulle hinge sellised teistsugused kohad. Booking.com lehel oli hotelli plussiks välja toodud vann ja vaade. Meie toast on vaade vastasmaja garaažile ja vanni asemel on dušš. Vedamise asi;)

Reisimisest ja hotellidest hakkab nüüd natuke villand saama, aga samas see annab elule nii palju värvi. 123

“Kuna me kirikusse läheme?”//„When are we going to visit the church?“

Ida tõmbas hommikul aknal kardinad eest ja avastas, et meie hotelli vastas on kirik. “Kas me läheme sinna kirikusse?” hakkas ta kohe mult uurima. Mul ei olnud iseenesest selle vastu mitte midagi, mulle meeldib kirikuid uurida ja nii ma lubasingi Idale, et enne üht kohtumist läheme kirikut vaatama. Kahjuks oli kirik kinni. Või ei leidnud ma õiget ust üles. Ega ma väga ei süvenenud ka. Pole ju nii oluline ka.

Aga Ida jaoks ilmselt oli. Kohtumisel hakkas ta mult uurima, et kas kirik on nüüd lahti ja kuna me ikka kirikusse läheme. Tõlkisin oma koostööpartnerile ka, et laps tahab kirikusse. “Ma ei ole veel enne kuulnud, et laps kirikusse tahaks,” ütles ta. Mina ka mitte. “Kuna me hakkame minema?” ei jätnud Ida mind rahule, “ma tahan enne minna, kui kirik uuesti kinni pannakse.” Ma sain aru, et lapse soov kirikut külastada on tõsine. Kui ma ütlesin, et nüüd võime minna, plaksutas ta käsi ja hüppas üles-alla.

Jalutasime peale kohtumisi tagasi hotelli (ehk siis ka kiriku) poole ja Ida oli elevil. Ma olin juba ise ka põnevil, et mis värk on. Jõudsime lõpuks kirikuni, aga see oli ikka kinni. Lugesin seinalt, et uksed avatakse kell viis igaõhtuseks jumalateenistuseks. Selgitasin Idale, et kirik on kinni, ent tehakse õhtul lahti ja läksime tuppa pitsat sööma.

Kui te arvate, et sellega lugu lõppes, siis te eksite. Ida istus oma pitsaga aknalauale ja piidles kirikut, vahe peal ikka küsis, et kas juba tehakse lahti. Mul oli täiega plaan ta üle lasta, aga kui ta ikka viie ajal ütles, et tuled põlevad ukse juures, ütlesin ma talle, et pangu ta end siis riidesse ja lähme. Ausalt, see laps pole kunagi end nii kiiresti riidesse saanud kui nüüd.

Nii me kell viis jumalateenistusele läksimegi. Ida istus mõnda aega vaikselt ja uudistas. 10 minutit kannatas ära ja palus siis, et me lahkuks. Lahkumisega oli ka selline naljakas seik, et ma suutsin ära unustada, millisest uksest me sisse tulime ja üritasin välja lammutada uksest, mis oli tabalukuga kinni. Jõudsin juba mõelda, et oleme raudselt mingite viimasepäeva kummardajate sekti koosolekule sattunud, kes kohe endalt rõõmsalt koos elu võtavad, aga no minulik ju…et ma uksega eksisin.

Lahkudes küsisin Idalt, et kas talle siis meeldis kirikus. Ida kirtsutas nina. Sain aru, et midagi jäi puudu. “Ma tahtsin surnud onusid näha,” vastas ta mulle. IMG_5124.JPG

Tegelikult ma tean küll, kust see tuleb, ei ole laps päris friik. Me kunagi tegime Stockholmis aega parajaks ja käisime seal Toomkirikus. Ida uuris, et mis need suured mürakad kastid maas on. Selgitasin talle, et need on hauad. Aga kuidas seletada kolme-aastasele, mis on haud? Püüdsin talle rääkida, et vanaks jäädeks surrakse lõpuks ära, pannakse inimesed mulla alla ja mälestuseks on hauad ja hauakivid. Selgitasin nagu täiskasvanule, sest ei osanud ma kuidagi lapsekeeles rääkida. Lisasin vaid, et seal kivide all on surnud onud – surnud kuningad. Ju talle siis see meelde jäi, et kirikus on kivide all peidus surnud onud. Vot sulle lapse aju.

Surm huvitab teda üldse teemana väga. Ma ei tea, kas peaks muretsema või on see mingi järjekordne vanuseetapp, kus surmaga seotud teemadele tuleb vastust anda. Mul oleks kodus nagu mini versioon Ebapärlikarbist, kes sellistel teemadel filosofeerib.

// One morning, Ida pulled off the curtains from the window and discovered a chuch opposite our hotel. Immediately she started to ask if „we are going to visit that church?“ I was not against it, I myself like to explore churches, so I promised her to visit it before one meeting. Unfortunately, the church was closed. Or I couldn’t find the right door. I didn’t really pay attention to be honest. It wasn’t important anyway. But apparently it was important to Ida. At the meeting, she started to ask questions about the church being opened and when will we go there. I had to translate my business partner, that my child wants to go to a church. His was surprised, as never had he heard of a child wanting to go to a church. Neither had I. But Ida would not leave me alone. „When are we gonna go? I want to go before it closes again,“ I understood that her wish to go was very serious. When I finally told it was time, she started to clap her hands and jump up-and-down. We were walking back to the hotel (towards the church) and Ida was very excited. I was getting excited as well. Finally we arrived, but it was still closed. Luckily, I could read from the message board, that doors will be opened at 5PM for the evening service. I explaned it to Ida and we went into our room to eat pizza. If you think that was the end of the story, you are so wrong. Ida sat on the window sill with her pizza slice and kept a keen eye on the church. Asking every now and again, if it will be opened already. I was actually planning to „forget the whole thing“, but when she said around 5PM the lights being on, I told her to get dressed as we are going. Honestly, that child has never ever dressed so quickly. So we attended the 5PM service. Ida sat quietly for a while and was just looking around. She was able to sit still for 10 minutes and then asked to go away. Leaving was funny for us as I managed to forget which door was the entrance one. So I tried to exit from the one, that was all chained up. I already started to imagine that we were accidentally participating a meeting for a weird religious sect, who are all about to take their own lives … with a smile on their face. But then again, that was so me … to mix up the doors. As we were walking out, I asked Ida, if she liked the church. She only pulled a face. Straight away I understood, that for her, something was missing. „I wanted to see the dead men too“ she replied. I actually DO know where this all came from, my child is not a freak. A while ago, we had some spare time in Stockholm and so we visited the Dome Cathedral. Ida was asking about the gigantic box shape rocks on the floor, which I replied to be tombs. But how do you explain to a 3-year old, what a tomb is? I tried by saying, that when you get very old, people will die, they will be buried and left with grave and a grave plate as memorial. I was explaining like I would to an adult, as I didn’t know how to put it in a child`s language. I only added, that under those rocks are dead men – dead kings. She must have remembered, that in churches you have dead men under the rocks. There you go – a child’s mind. Death as a subject is very intriguing for her. I am not sure weather to worry or is it yet another phase she is going through and requires answers to death related topics. It’s like I have a mini version of Ebapärlikarp (one of my favorite bloggers) at home, who likes to philosophize on these kind of topics.  

Kopenhaagen läbi akende ja muidu

Ma olen alati arvanud, et mulle meeldiks Kopenhaagenis, ent lennujaamast kaugemale ei olnud ma kuni eelmise aastani jõudnud. Muidugi mulle meeldib Kopenhaagen. See on elav ja mõnusa vaibiga erinevalt Oslost (ja Norrast), mis on kuninglikult bürokraatlik. Oma veidruste ja eripäradega.

Liiklus ja parkimine. Kas te teate kui väsitav on võõras linnas jälgida liikluses gps´i, teed, foore, teisi autosid, jalakäijaid ja jalgrattureid? Eriti jalgrattureid, kellega ma muidu liikluses nii väga kokku ei puutu. Kui esimesed kaks korda Taanit külastades oli mul kogu aeg tunne, et kohe kohe ajan ma mõne jalgratturi alla, siis seekord on mul see tunne olnud vaid kaks korda. Kiskus juba hämaraks ja jumala eest ma nägin hullu vaeva, et aru saada, mis on teise auto tulede peegeldus, poodide peegeldused, tänavavalguslambid või jalgratturite tulukesed. Läks hästi. Kesklinnas auto parkimine ja parkimiskoha leidmine on teine omaette ooper. “You have reached your destination” kisendab Waze. Jaajah, tore, aga parkida – kuhu? Ja hakkad parkimiskohta otsima. Parkimismaja. Mis liiga kaugel ei oleks. Täna õhtul kui mu ainus mõte oli, et jõuaks juba hotelli (mul oli ka ilge pissihäda) tiirutasin ma üle poole tunni ümber hotelli, et mõni parkimiskoht leida. Leidsin lõpuks Waze abiga parkla. Hakkasin tasuma, summaks oli juba 365 DKK, aga parkimiseajaks vaid 12 tundi. Mul on vaja 48 tundi parkida. Leidsin teise parkla. 365 DKK 24H. Sähh sulle siis soodsat hotelli kokkuvõttes.

Hotellid on Kopenhaagenis üldse teistsugused. Suur osa mõistliku hinnaga hotellidest on shared bathroomiga ja/või ilma hommikusöögita. Hotellid asuvad justkui kortermajades ning tuppa tuleb ronida mööda kitsukest koridori ja taevatreppi. H.C.Anderseni “Lumekuninganna” ja katusekorterisse viiv nagisev trepp tuli meelde kui me eile jälle mööda kitsukest treppi kuhugi ronisime. Hotell ei tundunud paljulubav, kartsin, et pildid valetasid. Õnneks ei valetanud. Tuba oli väga kena, puhas ja ruumikas, jagatud vannituba samuti puhas, hommikusöök hinna sees ja ökoloogiline, teenindus lausa oivaline, asukoht samuti. Mitte et ma Kopenhaagenit tunneks või linnaosadest aru saaks, aga see Østerbrol asuv Hotel Rye asus paljude (Google soovituste järgi) heade toidukohtade ja vaatamisväärsuste vahetus läheduses.

full_hotel-rye-stue_1479655644.jpg27583482_1636315499740321_1442416035_n.jpg

Eile õhtul oli meil üks ärikohtumine. Ei tahtnud niisama nurgapealsesse “Tyrkisk kebabi” kutsuda oma äripartnerit ja guugeldades leidsin ma imearmsa veinibaari meie hotellist 600m kaugusel. Aasta ema võttis oma lapsekese veinibaari kaasa, mis teha, kui töö on selline…Kui siiakanti satute ja otsite mõnusat väikest kohta, kus midagi näksida/veini juua/juttu ajada, siis ma satun La Esquinas laud broneerida. VÄGA sümpaatne koht. Muidugi usun ma, et Kopenhaagen on täis armsaid ja vahvaid kohakesi, ent see oli üks mõnus leid, mida julgen soovitada.

27496732_1636315519740319_510334371_n27496544_1636315543073650_2068675012_n27583789_1636315526406985_252997659_n

Kuna meie Kopenhaageni peatus osutus ootamatult kaks päeva pikemaks, siis ma oleksin vabalt samasse hotelli edasi jäänud, aga (Kopenhaageni Fashion Week tõttu) oli suurem osa hotelle, sh ka seesama täielikult bookitud. Ma proovisin airb´n´b-d, bookisin isegi ühe majakese Kopenhaagenist väljas, ent ei saanud kinnitust, nii olime me Idaga veel lõuna ajal hotellita, sest ega siin midagi suurt valida polnud. Tahtsin hommikusööki ja oma vannituba (peale nelja päeva võõrastega vannitoa jagamise tahtsin ma nö oma privaatruumi), aga 300 eurot öö eest ka maksta ei tahtnud, kahe öö eest ka mitte. Tegin järeleandmise. Loobusin hommikusöögist ja sain Bookingust vaat et viimase (kaks ööd) alla 200 eur maksva hotellitoa. Ei kurda. Olin täna tuppa jõudes nii väsinud, et ei viitsinud väga uurida, kus kandis see asub, aga autoga siia sõites tundus täitsa kihvt kant olema. Palju toidukohti ja mõnus melu. Mitte et kumbki mind väga huvitaks hetkel, aga lihtsalt FYI. Meie ostsime Lidlist juustu ja croissante ning õunamahla. Vaatamisväärsused…Mu jalad ei kannaks mind isegi kui ma oleks tahtnud kuhugi liikuda. Täna sai vihmases Kopenhaagenis piisavalt ringi joostud ja Idat süles tassitud, et kiiremini saaks.

27497337_1636315549740316_1307105282_n.jpg

Aknad. Istusime eile Idaga hotellitoa aknalaua ja kugistasime burgerit ning salatit süüa, teisel pool tänavat oli suurte akendega elumaja. Kellelgi ei olnud kardinaid ees. Peale tööpäeva lõppu hakkasid majas üksteise järel tuled põlema minema. Ühes korteris oli näha, kuidas naine köögis askeldas, teises korteris tantsis keegi, kolmandas mängis pere lapsega, neljandas istus noor naine oma rüperaali taga, viiendas…Ei, me ei jälginud otseselt kedagi, majad lihtsalt olid nii lähestikku, nii suurte akende ja ilma igasuguste kardinateta, et see lihtsalt torkas silma. Ka õhtul veinibaari jalutades möödusime me elamutest, kus kusagil polnud akendel kardinaid ees.

Täna (teise hotelli) tuppa jõudes ootas meid ees peaaegu sama vaade. Suured aknad, lähestikku majad ja ei mingeid kardinaid. Ühes korteris vaatas nokamütsiga noor mees arvutist midagi, teises korteris hüpitas pereisa jonnivat beebit, samal ajal kui ema mängis teise lapsega, hetk hiljem tulid neil külalised. Mina tõmbasin mingi hetk kardinad ette, sest…no ma ei taha pesuväel kõigi nähes ringi käia.  Taanlased võib olla käivad, ma ei tea, mul olid ju kardinad ees ja ma ei hakanud piiluma kardinate vahelt, kas on poolpaljaid taanlasi näha või mitte.

Kas ma eksin kui ma ütlen, et taanlastele vist üldse ei meeldi kardinad? Millegi pärast tuleb mulle justkui meelde, et ma oleks Mae Lenderi “Minu Taanist” midagi sellist lugenud ka?

Juhuslikult sattusime me oma reisi ajastama Kopenhaageni Fashion Week ajale. Pole siis ime, et linn on eriti moodi ja tegevusi täis. Meid ootavad Idaga homme mõned põnevad kohtumised. Ausalt on viimase kuue päeva tempo olnud nii hull, et ma loodan, et ehk on meil homme aega natukene vabamalt võtta ja natuke kasvõi linna peal jalutada. Kopenhaagenil on ikka nii paganama palju pakkuda!

27591670_1636315559740315_1056703048_n.jpg Mulle tohutult meeldib selline eluviis (nii kaua kuni ma jaksan, ega lõpmatuseni ei jõua mööda ilma ringi rallida ja kohvri otsas ning autos elada), ainus miinus on see, et mehest hakkad nagu puudust tundma. Kodus on teine oma lobisemisega vahel nii tüütu, aga niimoodi distantsilt on teine ikka õudselt armas. Kuigi ma kujutan ette, et ta tapab mind oma jutuvadaga ära kui ma koju tulen. Mu sõbranna (kes Marekiga koos töötab) juba ütles, et tulge ometi koju, ma enam ei jaksa teda kuulata:D    

Butikschef i København

BonBon Lingeri søger butikschef i København. Vil du være med til at opstarte ny lingeri-butik og samtidigt forbedre din økonomiske situation? Så kontakt BonBon Lingerie! Vi tilbyder butik med god placering og et fuldtudviklet butikskoncept. Vi håber, ved at kombinere vores marketingssupport og viden med din gode indsats og dit engagement, at opstarte et samarbejde i København, som begge parter kan profitere af. Du ejer butikken – vi giver dig det fulde koncept med BonBon Lingerie og andre brands samt det nødvendige udstyr. Vi forventer, at du taler engelsk og mindst et skandinavisk sprog. Du skal derudover have tidligere erfaring med detailhandel. Kontakt os på e-mail: eveliis@bonbonlingerie.com eller mobil: 0047 462 86 507 Sip with Me.jpg

13.päev: Sa tead, et oled disainipealinnas, kui…

Noh, olen ma siin avanud oma kõige isiklikumaid mõtteid ja kogemusi (küll teatud põhjustel parooliga) ja olnud mitterahul, aga siis viib töö mind Kopenhaagenisse ja ma mõtlen, et kuidas saab üldse mitterahul olla kui mu tööks on põhimõtteliselt reisida mööda Skandinaaviat, käia mööda poode ja elada hotellides. Ma ütlesin muidugi “põhimõtteliselt” ja see ei tähenda sugugi seda, et mu töö seisneks vaid nendes kolmes eelnimetatud tegevuses, mitte et see oleks oluline, aga igaks juhuks mainin. Üldistus noh.

Igatahes jõudsime me peale tormist ööd Kopenhaagenisse. Kampsuniinimestele toetust avaldades (eilsete kommentaaride ja teemade valguses) tõmbasin selga oma uue lemmikkampsuni. Või mis uue, ikka taaskasutusest leitud. Kellegi vana on kellegi uus. (PS: Kadi, suur tänu, et sa neid saapaid nähes minu peale mõtlesid. Need on oivalised. Järgmine kord kui Mulberry kotti jälle näed, palun mõtle ka minu peale.)

22290359_1524853767553162_838947421_n

GPS näitas et ma olen ikka Oslos ja keeldus koostööd tegemast, iPhone´i maps läks samuti lolliks, nii et ühel hetkel leidsin ma end juba teel Malmösse. Mul ei olnud ju õrna aimugi, kus üks või teine tänav on ja uskuge mind ma pidin ikka päris palju seiklema kui GPS jälle pidli tasku viskas ja iPhone tühjaks sai. “Aah, kas sa jälle sõitsid valesti?” küsis Ida mult pidevalt kui ma hambaid krigistades ja sisemiselt vandudes mingi ebamäärase rahulolematust väljenduva heli kuuldavale lasin üle huulte.

Vaatamisväärsusteks meil aega ei olnud, aga selleks, et Kopenhaagenisse armuda, piisas juba vaid paaril tänaval jalutamisest, butiikide vaateakende vaatamisest, inimeste jälgimisest. See linn on lihtsalt imeline! Ja sa tead, et sa oled disainipealinnas, kui esimeses second hand poes on lademetes ikoonlisi brändirõivaid.

22278841_1524853714219834_1938613436_n22264756_1524853724219833_750229559_n

Kui töökohtumised tehtud, oli meil aega natukene linna peal ringi patseerida. Ma ei tea, kui kaunid ja šarmantsed saavad veel vaatamisväärsused olla kui paar tavalist tänavat, poodi ja kohvikut mind linna armuma panid.  Ida oli kohtumistel äärmiselt tubli ja seepärast sai talle  lubatud, et ta saab mänguasja poest endale midagi valida. Täiesti juhuslikult sattus esimeseks poeks meie teel Prik mänguasjapood ja jeerum – oli see alles pood. Ma oleks ise sealt pooled asjad ära ostnud. Ja ma ei tea, kas Idale või endale. 22278554_1524853730886499_278975718_n.jpgIMG_3001.JPG22278813_1524853717553167_1008757552_n.jpgIMG_3010.JPGIMG_3016.JPG

Kopenhaagenist ära sõites oli mul kaks valikut – Malmö või Odense. Kui mõelda sellele, et tahan homme kl 22 laevale jõuda, oleks Malmö olnud targem valik, aga samas oli ka Odenses üks potentsiaalne klient. GPS näitas vahemaaks Odensesse 164 km. See ka mõni vahemaa, mõtlesin ma ja nii me suuna sinnapoole võtsimegi. Üle silla. Võimas. 18 km pikk. Tuul oli sillal nii tugev, et kui seal ikka 110km/h tunnis liikudes mõnest rekkast möödusid, võttis võbelema küll auto.

(Pilt ei ole tehtud 110km/h sõites. Aga autoroolis on see tõesti siiski tehtud.)

22323032_1524853784219827_1724943306_n.jpg

Tee peal (mitte autoroolis) otsisin ma meile netist hotelli. Valik jäi Ansgarshus motellile, hinna ja piltide järgi tundus kõige parem valik. Ma ei saaks rohkem rahul olla. Nii sümpaatne maja, oivaline vastuvõtt, ruumikas ja kena tuba, rõdu, asukoht linnakeskusest kolme minuti kaugusel. Suurepärane valik, julgen käsi südamel soovitada. Kui nuriseda, siis ainult selle üle, et fööni ei ole, aga see on juba natuke norimise moodi.

IMG_3061.JPGIMG_3026.JPG

Ei saa öelda, et ka Odense jaoks meil seekord liiga palju aega oli, et vaatamisväärsustega tutvuda, ent ometigi julgen ma selle linna kohta, et see on ääääääärmiselt šarmantne. “Ida, palun tule, me peame veel ühes kohas ära käima!” ütlesin ma keskmisest tiba kõvema häälega kui ehk sünnis, “meil on pärast veel aega küll.” “Jah, pärast on aega küll,” vastas mulle sulaselges eesti keeles mitte Ida vaid jalgrattaga noormees minu kõrval. Igas sadamas (linnas) on eestlane. Ilm oli imeline ja kui minu jalad ei oleks väsinud olnud (hmmm….huvitav, mida Ida jalad siis pidid tundma?), oleks me ilmselt veel ringi jalutanud, aga ma lihtsalt ei jaksanud enam. Ostsime poest maailma kõige rikkalikuma võileivakarbi ja veel mõned kohalikud delikatessid (hinnad on Norraga võrreldes ulmeliselt soodsad või mulle lihtsalt tundus nii) ning kolistasime tagasi hotelli.

Odense  – see vähene, mis me nägime, jäi küll südamesse. Loodetavasti on põhjust siia tagasi tulla! IMG_3037IMG_3048.JPGIMG_3043.JPGIMG_3033 Ülikoolis feilisin ma lõputöö kaitsmisel (vähemalt osaliselt ma usun) taanikeelse oponendi tõttu. Ma ei saanud suurt midagi aru, mida ta rääkis. Seepärast pole ma oma suulise taani keele oskusega mitte väga keksida julgenud, vōi mis suulise oskusega, pigem ikka arusaamisega, sest kes see ikka seda keelt rääkida oskab. Nadi oleks aga ka olnud inglise keeles rääkida. Sain enda üllatuseks väga hästi hakkama (aga kuidas on taani keeles “head aega”?) Õhtul uudiseid kuulates ei saanud muidugi sõnagi aru jälle.