Teate, ma ei hakka teile kirjutama, mida emaks olemine minu jaoks tähendab, kuigi mul selleteemaline postitus mõttes ikka mõlkus. Mul on tunne, et ma olen kõik juba ära öelnud. Emaks olemine on magus kompott suurest segadusest, emalõviks olemisest, piiritust arrrrrmastusest, olelusvõitlusest, rõõmust, teadmatusest ja hirmust, hirmust et teed midagi valesti. Isegi mitte enda arvates, vaid teiste arvates. Hirm, et see, mis sa tead ei ole piisav(alt hea). Tegelikult on küll.

Ahjaa, emaks, või vanemaks olemine tähendab minu jaoks ka pidevat eneseületust, et mitte hulluda, et ükskõik kui palju me ei püüaks Idat tema enda tuppa mängima meelitada, näeb meie elutuba pidevalt välja nagu mänguasjalao plahvatus. Uhh, mul läheb isegi seda pilti vaadates silme ees mustaks.

Emadepäevadega on selline paha lugu, et need on pühapäeviti ja mõnikord läheb lausa nii kehvasti, et see pühapäev on päikeseline ja soe ning kui veel eriti kehvasti läheb, tuleb kaks perekonda emasid-lapsi ja üks vanaema sellise hullumeelse mõtte peale, et seda peaks koos tähistama väljaspool kodu. Minule ja Idale sellised pühapäevad sobivad. Siis saab kindel olla, et kodus ei pea midagi toimetama-tegema. Marek on aga teisest puust. Tema ei taha ilusat ilma raisku lasta, kui kodus on veel nii palju teha. “Kes see need asjad siis siin lõpuni teeb?” toriseb ta kui me ta poolkohustusliku kultuuriprogrammi fakti ette paneme ja tuleb kaasa. Ega tal teisiti lastakski. Igaks juhuks ütlen, et muidugi tuleb ta hea meelega kaasa, aga tõesti, tema on meie peres see, kes vaatab, et asjad ka tehtud saaks. Enne töö ja siis lõbu. Minu moto on vastupidine. Seepärast mul töökat ja asjalikku meest enda kõrvale vaja ongi. Kujutate ette, mis saaks siis kui koos elaks kaks minusugust lillelast?

 

Ühesõnaga  vedasime end kõik koos, Mareki õe ja emaga,  Maarjamäe keskusesse. Kas te olete “Kodu” multikat näinud, kus buuvid Maale kolivad ja lõpuks üks Buuv hakkab koos Tipiga viimase ema otsima? “Minu ema,” ütleb Tipp. “Jah, sinu minu ema,” vastab buuv, sest ta ei saa aru, mis on sinu ja minu.  Vanaema Evega oli meil pikalt umbes sama asi, et Ida ei saanud aru, kuidas temal ja Rihannal üks ja sama vanaema on. “Kas minu Rihanna vanaema?” küsis ta alati. “Teie mõlema vanaema,” vastasime meie. “Jah, minu Rihanna minu vanaema,” vastas Ida. Ega ta vist nüüd ka päris täpselt aru, ei saa, kuidas saab vanaema olla kahele erinevas peres elavale lapsele, aga vähemalt on ta aru saanud, et vanaema nende mõlemate oma on.  Ja täpselt nii ma teemast kõrvale kaldungi kogu aeg, blogis vist vähem, aga rääkides läheb mu mõte kogu aeg ühelt teiselt teemale ja ma tihti ei mäleta enam, millest ma rääkisin üldse.

Tagasi emadepäeva lainele.

Olete te Maarjamäe ajalookeskuses käinud? See on nii äge koht, et pole ime, et me seal pool päeva ära kulutasime ja “tapsime” Mareki viimasegi lootusekiire kodus veel pühapäeval asjalik olla. Ma olen üldse muidugi suur muuseumide fänn, nii et ega see nüüd suure üllatusena ei tulnudki, et ma ka sellest vaimustusin, aga tõepoolest siin on nii palju vaadata ja uudistada. Ajaloomuuseum pisikestele väga palju huvi ei pakkunud, aga nemad raputasimegi laste vabariiki maha ja saime ise rahus ajaloos uudistada. Filmimuuseumis oli kõigil nalja nabani. Levimuusika osas tuletasime vana head vaibakloppisimist meelde. Kui Must Q kunagi “Seitsmest vaprast” välja langes, siis mulle tulid pisarad silma. Päriselt. Ajad olid sellised, muusikamaitse oli selline.

Koju jõudes olime me pühapäevase sauna tegemiseks liiga väsinud. “Aga sa lubasid, et me teeme maski täna!” ei lasknud Ida mul talle antud lubadust unustada. Pagan! See lapse ei unusta midagi. Mis mul siis üle jäi kui turbamaskidel korgid maha keerata ja emadepäeva-spaa kodus lahti rullida. Saunas on turbamaski muidugi palju mõnusam teha, saab mõnuga mökerdada. Mu enda jaoks on see mökerdamine osa selliste maskide võlust, öelge veel, et vaid lastele meeldib segadust tekitada, aga kes veel pole turbatooteid kasutanud, siis ärge kartke, et oma vannitoa ära rikute. Meil on saun alles viimased pool aastat, enne seda olen ma kõik turblissitamised vannitoas teinud.

Jalamaski ajaks kolisime me õue terrassile. Üle pika aja oli jälle üks mõnus kevadpäikeseline õhtu ja vannitoas oleks olnud lihtsalt patt istuda. Koorisime Idaga oma lumivalged jalad paljaks ja hakkasime maskitama.

Toode ise on nii tutikas, et ma pidin igaks juhuks järele vaatama, kas on poes juba olemas. On. Mine. Pekki. Kui. Hea. Mask. Ma ei tee nalja!  Sügavpuhastab. Uuendab. Koorib. Jahutab. Niisutab. Kaitseb. Pesed jalad pärast maski puhtaks ja tunned veel pikka aega mõnusat mentooli värskust. Ma saan aru, et ma kõlan hetkel nagu nätsureklaam, aga ma ei oska seda tunnet kuidagi teisiti kirjeldada. Istud tuulevaiksel terrassil, mõnuled õhtupäikese käes nagu kass ja samal ajal tunned, kuidas jalgades justkui puhuks värske mentoolituul. Ah, ikka tuli välja nagu imal deodorandireklaam, aga täitsa lõpp kui mõnus tunne. Sellest jalamaskist saab Ussipesa saunarituaali vankumatu osa vähemalt suvel. Kui te mind ei usu, siis proovige ise järele. Ma söön oma mütsi ära kui te samamoodi vaimustusse ei satu. Kood “estonian” annab teile maikuus kõikidele Turbliss toodetele ka – 25% soodustust.

Igaks juhuks ütlen ka, et tegu on loodustootega ja jalad ei saa lihtsalt kergelt loputades puhtaks, vaid need tuleb puhtaks pesta. Ida oli natuke lohakas ja hommikul teda lasteaeda viies mainisin ka õpetajale, et Ida jalad ei ole mitte mustad ja pesemata, vaid koduspaast turbased.

Ja mis te arvate, mida tegi õhtu lõpuks siiski Marek? Talle ei andnud süda rahu, et pühapäev oli niisama “ära molutatud” ja otseloomulikult oli tal vaja oma klassikaline kevadkostüüm selga tõmmata ning aias veel müttama hakata. “Ma ainult natuke, kuni valge on,” ütles ta õnnelikult. Ausalt, kui töö tegemises saaks võistelda, siis Marek võidaks. Aa, “Malevat” olete näinud?  Seal lubasid eestlased sakslastele karistuseks mõisad ehitada ja kõik töö nende eest ära teha, et las siis sakslased istuvad jõude. Marek oleks see eestlane.

Marek: Tee tööd, siis tuleb ka armastus!

Mina: Ära lükka tänaseid tegevusi homse varna. Ülehomme on ka päev. Loe parem raamatut.