Kuigi ma kipun kohati olema see vanem, kes lapse sünnipäeva eel armastab rääkida sellest, kuidas minu ajal ei olnud mingeid suuri sünnipäevi ja tegevusi ning kutsuda võis vaid nii palju lapsi kui laua ümber mahtus (ehk neli-viis), saan ma väga hästi aru, et see pole mingi argument. Samamoodi nagu kõik need “me omal ajal pidime iga ilmaga jalgsi viis kilomeetrit kooli minema” ei mõjunud minuvanustele. Ajad lihtsalt muutuvad.
Ja see, et mina ise oma sünnipäevast suurt ei pea (nb! ei tähenda, et mulle ei võiks lilli kinkida, vabalt võite mind terve Pojeng lillebaar valikuga üllatada), ei tähenda ka seda, et ma ei mõistaks, et lapse jaoks on see aasta kõige suurem sündmus. Millest hakatakse rääkima juba siis kui eelmine sünnipäev pole veel läbigi saanud. Plaanid ja ideed on alati suurejoonelised ja meie asi on siis see peo planeerimine kuidagigi maa peale tõmmata.
Nii ka sel aastal. Planeerimine algas kuid tagasi. Aga koha leidmisega nii lihtsalt ei läinud. Ida valis küll mingi seiklustoa välja, aga nii palju kui ma püüdsin seda guugeldada, sinna kirjutada ja helistada, siis loogika ütles, et kui kätte ei saa ja netist ei leia, ju siis enam ei ole aktiivne. Paljude teiste kohtadega oli see, et sinna ei saanud nii palju lapsi kutsuda kui sünnipäevalaps oleks soovinud ja ma olin lõpuks kindel, et peame selle peo kodus. Koristamise mõttes tundus küll kohutav peavalu, aga mis sa ikka teed.
Siis aga tuli Idale meelde oma seitsmes sünnipäev. Tolle pidasime Ajaloomuuseumis kummitust otsides ja oli üks äärmiselt meeleolukas sünnipäev, siiamaani üks meie lemmikuid. Kummitusejahiks oli Ida seekord juba liiga vana (aga kui teil on kodus väiksemad lapsed ja otsite sünnipäevaideed, siis kindlasti pange see kummitusejaht kõrva taha). “Aga oota, seal filmimuuseumis sai ka ju midagi teha,” tuletas Ida mulle meelde. Ma ütlen ausalt, mu hing helises sees. Me oleme temaga päris pisikesest peast üsna palju muuseumides käinud ja kuigi mul kohati on tunne, et sinna kahe kõrva vahele midagi ei talletu, siis nüüd tundsin ma…ma ei teagi… uhkust…kõlab nii tobedalt. Ütleme siis rahulolu. Sest ma ei suunanud ega mõjutanud kuidagi tema valikut. Ise ta vaatas, et seal on ka selline sünnipäevapidu nagu “Mängime filmi” ja ise ta selle välja valis. Etteruttavalt ütlen ma, et nüüd ma loodan ka, et 13-18aastastele mõeldud sünnipäev saab seal ära peetud.
Maarjamäe lossi muuseumikompleks on mu meelest üks ägedamaid. Mulle meeldib, kuidas seal uus ja vana on niivõrd ägedaks tervikuks loodud ja ilma liialdamata võib seal terve päeva veeta. Pole ka nii, et huvitav oleks vaid lastel või vaid täiskasvanutel. Reaalselt kõigil koos on põnev. Äärmiselt äärmiselt sümpaatne muuseum ja põnevad näitused. Kui nüüd jälle tulla tagasi laste juurde, siis sellist sünnipäeva korraldades mõtled ikka, et aga kas nad jäävad ka päriselt rahule. Suudavad keskenduda. Kaasa mõelda. Käituda. Sest pole ju batuute ja muud taolist. Äkki hakkab igav. Äkki pettuvad. Minu kartus oli täiesti ilma asjata. Muidugi lapsed on erinevad, võib-olla mõni ei suudagi programmile keskenduda, aga meie laste seltskonna (suures osas sama, kellega lasteaiast saati on koos käidud) kiituseks pean ütlema, et neid on küll alati kaugele kaugele kuulda, aga nad kuidagi oskavad selliseid teistmoodi tegemisi ka väga hinnata. Ja see on äraütlemata tore!
Sünnipäevaprogramm algas sellega, et tehti tutvust erinevate ametitega – nt operaator, režissöör ja grimmikunstnik. Edasi said lapsed mõelda välja väikese stsenaariumi, kuulda filmitöö telgitagustest ja loomulikult läks kõik edasi selles suunas, et filmimuuseumist sai võtteplats, kus prooviti erinevaid filmiloojate rolle ja mängiti filmi.
Kuigi ma olen filmimuuseumis varem niisama käinud ja ka siis oli põnev, siis niimoodi nö giidiga oli see kordi ja kordi huvitavam. Lastel tekkis hasart ja mõnel hetkel lõi endas ka lapsemeelsus välja. Kaasahaarav oli ühesõnaga. Hariv, huvitav, aga kindlasti mitte kuiv koolitund, vaid kaasahaarav. Mulle nii avaldas muljet, kuidas lapsed kaasa läksid kõigega, küsisid, olid uudishimulikud, mõni hetk ka ülimalt vallatud ja eks kostüümide ja rollide pärast sai natuke sõbralikult kakeldud, aga siinkohal suur kniks ja kummardus ka programmijuht Maarjale, kes nendega nii hästi hakkama sai. Nii nagu ka neli aastat tagasi, kiidan ma muuseumi lastesõbralikkust. Uskuge mind, meie lapsi oli vahepeal ka Tallinna kesklinna kuulda, aga selle muuseumi suhtumine on, et isegi kui lapsele hetkel võib olla ei jää midagi meelde, siis neile jääb meele, et muuseum ei ole igav ja siin on lubatud mängida, joosta, lõbutseda.
Igaks juhuks mainin ära, et loomulikult ma liialdan, et nende kisa oli ka kesklinna kuulda ja me oleks nad korrale kutsunud kui nad kedagi oleks häirima hakanud. Kuid tõesti see lapsesõbralikkus on see, mis muuseumi veel omakorda sümpaatseks teeb.
Lisaks filmi mängimisele oli suur hitt ka grimmi tegemine. Natuke oli tunne, et enam ei saagi lapsi sealt laua tagant ära ja jäävadki oma maske maalima ja söömiseks ei jagu aega, aga siis jällegi vaatad neid ja mõtled, et pole see laste loovus midagi kadunud tänu nutiseadmetele.
NB! Maske kaasa ei saa, need on muuseumi õpitoas korduvkasutatavad. Ma natuke oleks tahtnud, et oleksin osanud seda ette küsida,olesin hea meelega lastele Tiger’ist või mujalt maskipõhjad kaasa ostnud, oleks kõik saanud oma kunstiteose kaasa võtta, aga ka nii jäi nendest vahva mälestus (ja võtab vähem ruumi ka kodus:)
Mälestuseks sellest 11. sünnipäevast jäävad allolevad lõbusad filmiklipid (“filmis osaleda” saab ka tavapiletiga ehk siis see on osa filmimuuseumi näitusest ka). Nende klippide tegemine oli tõeliselt lõbus. Nagu kogu sünnipäev kokku.
Viimane neist klippidest pidi muidugi olema selline, kus ma püüdsin ka korraks end ajalukku kirjutada, aga andsin alla ja taandusin väärikalt kui Lotted, naksitrallid, hullunud nunnad ja teised tegelased selle sündmuse üle võtsid. Ajalugu sai ümber kirjutatud ilmselgelt.
Ja nii see 11. sünnipäev tuligi. Ametliku sünnipäevani on veel kaks päeva aega, aga siiski. 11 juba. Sünnipäevakoogi tegi ka täiesti ise. Äge laps on Ida. Ja ma olen seda varem öelnud, aga kordan hea meelega uuesti – tal on ägedad sõbrad ka.
Skibidi sigma või nii!
*Sünnipäeva eest tasusime ise, aga julgesin küll natukene sõbrahinda küsida, reklaampostitust keegi minult ei eeldanud
