Sünnipäevapidu filmipeoga

Kuigi ma kipun kohati olema see vanem, kes lapse sünnipäeva eel armastab rääkida sellest, kuidas minu ajal ei olnud mingeid suuri sünnipäevi ja tegevusi ning kutsuda võis vaid nii palju lapsi kui laua ümber mahtus (ehk neli-viis), saan ma väga hästi aru, et see pole mingi argument. Samamoodi nagu kõik need “me omal ajal pidime iga ilmaga jalgsi viis kilomeetrit kooli minema” ei mõjunud minuvanustele. Ajad lihtsalt muutuvad.

Ja see, et mina ise oma sünnipäevast suurt ei pea (nb! ei tähenda, et mulle ei võiks lilli kinkida, vabalt võite mind terve Pojeng lillebaar valikuga üllatada), ei tähenda ka seda, et ma ei mõistaks, et lapse jaoks on see aasta kõige suurem sündmus. Millest hakatakse rääkima juba siis kui eelmine sünnipäev pole veel läbigi saanud. Plaanid ja ideed on alati suurejoonelised ja meie asi on siis see peo planeerimine kuidagigi maa peale tõmmata.

Nii ka sel aastal. Planeerimine algas kuid tagasi. Aga koha leidmisega nii lihtsalt ei läinud. Ida valis küll mingi seiklustoa välja, aga nii palju kui ma püüdsin seda guugeldada, sinna kirjutada ja helistada, siis loogika ütles, et kui kätte ei saa ja netist ei leia, ju siis enam ei ole aktiivne. Paljude teiste kohtadega oli see, et sinna ei saanud nii palju lapsi kutsuda kui sünnipäevalaps oleks soovinud ja ma olin lõpuks kindel, et peame selle peo kodus. Koristamise mõttes tundus küll kohutav peavalu, aga mis sa ikka teed.

Siis aga tuli Idale meelde oma seitsmes sünnipäev. Tolle pidasime Ajaloomuuseumis kummitust otsides ja oli üks äärmiselt meeleolukas sünnipäev, siiamaani üks meie lemmikuid. Kummitusejahiks oli Ida seekord juba liiga vana (aga kui teil on kodus väiksemad lapsed ja otsite sünnipäevaideed, siis kindlasti pange see kummitusejaht kõrva taha). “Aga oota, seal filmimuuseumis sai ka ju midagi teha,” tuletas Ida mulle meelde. Ma ütlen ausalt, mu hing helises sees. Me oleme temaga päris pisikesest peast üsna palju muuseumides käinud ja kuigi mul kohati on tunne, et sinna kahe kõrva vahele midagi ei talletu, siis nüüd tundsin ma…ma ei teagi… uhkust…kõlab nii tobedalt. Ütleme siis rahulolu. Sest ma ei suunanud ega mõjutanud kuidagi tema valikut. Ise ta vaatas, et seal on ka selline sünnipäevapidu nagu “Mängime filmi” ja ise ta selle välja valis. Etteruttavalt ütlen ma, et nüüd ma loodan ka, et 13-18aastastele mõeldud sünnipäev saab seal ära peetud.

Maarjamäe lossi muuseumikompleks on mu meelest üks ägedamaid. Mulle meeldib, kuidas seal uus ja vana on niivõrd ägedaks tervikuks loodud ja ilma liialdamata võib seal terve päeva veeta. Pole ka nii, et huvitav oleks vaid lastel või vaid täiskasvanutel. Reaalselt kõigil koos on põnev. Äärmiselt äärmiselt sümpaatne muuseum ja põnevad näitused. Kui nüüd jälle tulla tagasi laste juurde, siis sellist sünnipäeva korraldades mõtled ikka, et aga kas nad jäävad ka päriselt rahule. Suudavad keskenduda. Kaasa mõelda. Käituda. Sest pole ju batuute ja muud taolist. Äkki hakkab igav. Äkki pettuvad. Minu kartus oli täiesti ilma asjata. Muidugi lapsed on erinevad, võib-olla mõni ei suudagi programmile keskenduda, aga meie laste seltskonna (suures osas sama, kellega lasteaiast saati on koos käidud) kiituseks pean ütlema, et neid on küll alati kaugele kaugele kuulda, aga nad kuidagi oskavad selliseid teistmoodi tegemisi ka väga hinnata. Ja see on äraütlemata tore!

Sünnipäevaprogramm algas sellega, et tehti tutvust erinevate ametitega – nt operaator, režissöör ja grimmikunstnik. Edasi said lapsed mõelda välja väikese stsenaariumi, kuulda filmitöö telgitagustest ja loomulikult läks kõik edasi selles suunas, et filmimuuseumist sai võtteplats, kus prooviti erinevaid filmiloojate rolle ja mängiti filmi.

Kuigi ma olen filmimuuseumis varem niisama käinud ja ka siis oli põnev, siis niimoodi nö giidiga oli see kordi ja kordi huvitavam. Lastel tekkis hasart ja mõnel hetkel lõi endas ka lapsemeelsus välja. Kaasahaarav oli ühesõnaga. Hariv, huvitav, aga kindlasti mitte kuiv koolitund, vaid kaasahaarav. Mulle nii avaldas muljet, kuidas lapsed kaasa läksid kõigega, küsisid, olid uudishimulikud, mõni hetk ka ülimalt vallatud ja eks kostüümide ja rollide pärast sai natuke sõbralikult kakeldud, aga siinkohal suur kniks ja kummardus ka programmijuht Maarjale, kes nendega nii hästi hakkama sai. Nii nagu ka neli aastat tagasi, kiidan ma muuseumi lastesõbralikkust. Uskuge mind, meie lapsi oli vahepeal ka Tallinna kesklinna kuulda, aga selle muuseumi suhtumine on, et isegi kui lapsele hetkel võib olla ei jää midagi meelde, siis neile jääb meele, et muuseum ei ole igav ja siin on lubatud mängida, joosta, lõbutseda.

Igaks juhuks mainin ära, et loomulikult ma liialdan, et nende kisa oli ka kesklinna kuulda ja me oleks nad korrale kutsunud kui nad kedagi oleks häirima hakanud. Kuid tõesti see lapsesõbralikkus on see, mis muuseumi veel omakorda sümpaatseks teeb.

Lisaks filmi mängimisele oli suur hitt ka grimmi tegemine. Natuke oli tunne, et enam ei saagi lapsi sealt laua tagant ära ja jäävadki oma maske maalima ja söömiseks ei jagu aega, aga siis jällegi vaatad neid ja mõtled, et pole see laste loovus midagi kadunud tänu nutiseadmetele.

NB! Maske kaasa ei saa, need on muuseumi õpitoas korduvkasutatavad. Ma natuke oleks tahtnud, et oleksin osanud seda ette küsida,olesin hea meelega lastele Tiger’ist või mujalt maskipõhjad kaasa ostnud, oleks kõik saanud oma kunstiteose kaasa võtta, aga ka nii jäi nendest vahva mälestus (ja võtab vähem ruumi ka kodus:)

Mälestuseks sellest 11. sünnipäevast jäävad allolevad lõbusad filmiklipid (“filmis osaleda” saab ka tavapiletiga ehk siis see on osa filmimuuseumi näitusest ka). Nende klippide tegemine oli tõeliselt lõbus. Nagu kogu sünnipäev kokku.

Viimane neist klippidest pidi muidugi olema selline, kus ma püüdsin ka korraks end ajalukku kirjutada, aga andsin alla ja taandusin väärikalt kui Lotted, naksitrallid, hullunud nunnad ja teised tegelased selle sündmuse üle võtsid. Ajalugu sai ümber kirjutatud ilmselgelt.

Ja nii see 11. sünnipäev tuligi. Ametliku sünnipäevani on veel kaks päeva aega, aga siiski. 11 juba. Sünnipäevakoogi tegi ka täiesti ise. Äge laps on Ida. Ja ma olen seda varem öelnud, aga kordan hea meelega uuesti – tal on ägedad sõbrad ka.

Skibidi sigma või nii!

*Sünnipäeva eest tasusime ise, aga julgesin küll natukene sõbrahinda küsida, reklaampostitust keegi minult ei eeldanud

Isekuse essents ja muud asjad, mis hämmastama panevad

Lugesin uudist selle kohta, kuidas Haapsalu linnapea arvas, et vahtrad ja pärad ei sobi linnaruumi ja tänava remondi käigus langetatakse Haapsalu läbiva Posti tänava äärest keset suve 115 puud. Kohutavalt kurvaks teeb selline vägivald ja lollus, ma julgeks öelda massimõrv. Põhjenduseks tuua, et suure tõenäosusega oleks tänavaaluseid trasse vahetades puude juured kahjustada saanud ja nii tundus olevat mõistlikum need kohe maha tõmmata. 115 puud? Lihtsalt sellepärast, et äkki nad oleks kahjustada saanud ja üldse ei sobigi tegelikult linnaruumi. Miks ei sobi? Et seisad puude all ja riided saavad õietolmuseks või miks nad ei sobi? Ja mis siis sobib?

Seda uudist lugedes oli mul umbes selline tunne kui keegi tõmbaks maha Vasula allee. Umbes, et nii kaua juba olnud need puud seal, et natuke nagu teevad tee pimedaks ja üldse võiks 2021 aastal olla puude asemel tänavavalgustuslambid. Oleks moodsam ja ilusam ja autod ei saaks ka õietolmuseks kui sealt läbi sõita.

Ma saan aru, et kohati tuleb teha ohverdusi, aga see 115 puu langetamine, sest…sisesta siia ükskõik, milline neist jaburatest põhjendusest. Isekuse essents!

https://en.wikipedia.org/wiki/Vasula#/media/File:Vasula_tee_p%C3%A4rnaallee.jpg

Teine uudis, mis mind pani kulmu kergitama, oli Carmen Pritsoni inimeseõpetuse õpetajaks saamine. Nii lihtsalt käibki? Kõigepealt käis palverännakul, sündis ümber, hakkas sensitiiviks ja teab täit tõde vaktsiinide kohta ning loomulikult on siis järgmine samm, et hakkad koolis lapsi õpetama. Hea et mitte geograafiat, sest siis peaks võib olla kartma, et lapsed tuleksid koju teadmisega, et maakera on lapik.

Järgmiseks võiks koolis tööd pakkuda ka Silvia Ilvesele. Soovitavalt ühiskonnaõpetust või loodusteadusi. Tema ju teab omakorda, et LGBT kogukond on vikerkaarevärvid meilt röövinud.

“Mina ei saa aru, mis teema selle ilusa vikerkaare värviga on? Miks on nii ilus loodusnähtus sümboliks millelegi, mis mind ei puuduta ning millest ma midagi kuulda ei taha?Kas peaksin end ebamugavalt tundma, kui vikerkaare värve kuskil kasutan, sest äkki mõni seostab mind millegagi, millega mul mingisugust pistmist pole?Tunnen, et ilus loodusnähtus on ära varastatud inimkonna teatud inimeste poolt! Kes lubas vikerkaare värvi ilusa olemuse ära rikkuda? Mõelge oma kombinatsioon värvidest ning liputage sellega, kui tahate!” ütleb ta oma FB seinal. Vau! Tundub selline teema, mida võiks koolis õpetada ju?

Kui ma eile uudiseid lugesin, siis ma arvasin, et see on hetkel kõik, mis hämmingut tekitab, aga “little did I know” et kirss tordil alles tuleb. Selgus, et keegi keenjus korralda kommunismiohvrite nimede vahel BMW fotosessiooni. Mulle on varem ka jäänud silma fotod, kus inimesed poseerivad (mitte ei tee niisama pilte, vaid poseerivad a la nabapluusidega) samas kohas ja minu jaoks on juba see kohatu olnud, aga olen mõelnud, et see on vaid minu jaoks, et ma olen ju niikuinii kohati selline vanamoodne ja nii edasi. Ise ka Auschwitzis käinud ja seal “Arbeit macht frei” sildi juures pilti teinud (tõsi küll, mitte Tinderi konto vms tookord popp/olemas oli ega poseerides, vaid lihtsalt, et olen seal käinud), et mis ma siis parem olen. Samamoodi küsis keegi, et miks ei mõisteta hukka Russalka juures abiellumist. Ka see on minu jaoks alati mõistmatu olnud, aga ole seda seostanud kuidagi vene rahvuse traditsioonide, eripärade, uskumuste või muu sellisega ega ole osanud hukka mõista. Samas on pulm ikkagi midagi muud kui BMW fotosessioon. Ma olen nõus Eesti Mälu Instituudi juhatuse liikme Sergei Metleviga, kes ütleb,et “sellist teadlikku barbaarsust ei osanud oodata”. Kui ei tea, mis on küüditamine, mida tähendab kommunismiohver, siis mine ja hari end, tee endale asjad selgeks – selleks see mälestusmärk ongi. Ei huvita? On liiga vana teema? Krt, kas sa oma vanaema haual teeksid oma BMWst fotosid või Tinderi profiiliplte? Või korraldaksid fotosessiooni seebi reklaamiks Auschwitzis? Ei saanud viimasest viitest aru? Guugelda või TikTokide tegemise asemel kuula natukene, mida ajalootunnis räägitakse MEIE ajaloost. Mis se ütlus oligi? Mitte kõik pole lollid, kel on BMW, aga igal lollil on BMW.

Kummaline kummikutes kummitus kummitas Maarjamäe lossis

Ida hakkab oma sünnipäevast juba varakult rääkima, nii umbes pool aastat või rohkem, et me ikka teaksime kui olulise sündmusega tegu on ja et me seda maha ei magaks. Mida aeg lähemale, seda olulisemaks muutub üks küsimus – kus? Sel aastal tundus, et olulisemaks küsimuseks on hoopiski “kas”? Kas suurt pidu pidada või teha seda vaikselt pereringis? Kaldusime väikse peo poole ja olime juba Idagi pehmeks rääkinud, kui ühel hetkel tekkis mul üks mõte. Mina poleks ju mina kui ma kõik plaanitud ja selgeks räägitud mõtted peapeale ei ajaks?

Ma ei tea, miks, aga mulle tuli meelde eelmise aasta emadepäev, mille me veetsime Maarjamäe lossis, see oli üks hästi tore päev ja nii ma leidsin end uuesti Ajaloomuuseumi kodulehelt, avastasin, et nad korraldavad ka lastesünnipäevasid ning juba järgmisel hetkel kirjutasin ma neile ning olime paika pannud, et selle aasta sünnipäev saab toimuma just seal. Niimoodi ajab Eveliis asju. Paneb plaani paika, et pidu ei toimu. Ja siis otsustab, et toimub küll. Koos Maarjamäe lossi kummituse jahiga. See tundus nii põnev. Ida arvas sama. Ütles, et ta muidu valiks printsesside peo, aga poisid on kehvad printsessid, ent kummitus peaks kõigile meeldima. “Kui ta sõbralik on,” täpsustas ta. Ma olin üsna kindel, et Maarjamäe lossi kummitus on sõbralik. Sellises lossis ei saa kuri kummitus elada.

Pidu algas Laste Vabariigis ID-kaartide tegemisega. Kuidas sa muidu pääsed riiki, kus kehtib laste võim! See on selline kummaline vabariik, mis asub maakera laulupoolusel Niks-Naksi maailmajaos Ilusa Hallmere ääres, naaberriikideks Vigurjas Vahvariik ja Tasamõurikute Rõõmuriik, kus osad elanikud on pärit Südaaniast ja räägivad Lüvi keeles, teised elavad puu sees kapis ja räägivad igavuse peletamiseks idiprugat, see on vabariik, kus Mann Unistaja on üks president, aga kus presidendiks võib saada igaüks. Üks teistmoodi riik, mis kindlasti väärt külastamist. Peaasi, et õige ID-kaart kaasa saab!

Mis mulle hästi meeldib Laste Vabariigi juures on see, et see on justkui tavaline mängutuba, kus saab ronida ja turnida ja joosta ja liumäest alla lasta, aga et seal on olemas ka hariv pool. Tihti on nii, et kui öelda sõna “hariv”, siis hakatakse kartma, et see on igav. Mkm, vähemalt siin muuseumis seda kartma ei pea. Muidugi sõltub ilmselt palju ka ürituse läbiviijast. Siin kohal tahaksin ma teha etteruttavalt suure kummarduse ja aplodeerida Annelile, kes meie seltskonda läbi ajaloo kummituseni juhatas. Meie seltskond on parajad marakratid ja oskus nad ennast kuulama panna, kooris vastata, kõike kaasa teha, uudistada ja uurida ning huvi ja pinge säilitada – see on oskus omaette.

This image has an empty alt attribute; its file name is dsc02855.jpg
This image has an empty alt attribute; its file name is dsc02864.jpg

Kummaline kummikutes kummitus, kes Maarjamäel ringi kummitas, hakkas vist kärsituks muutuma ja nii hakkas lossi teisest otsast kostma hääli, mis andsid aimu, et ta tahab, et ta üles leitakse. Muidugi võisid need hääled tulla ka teistelt lossi külastajatelt, sest lossidega on selline lugu, et täpselt ei saa aru, kust need helid tulevad ja kes neid teeb. Ainus viis teada saamiseks oli alustada kummituse jahiga. Kummitus oli muidugi kaval. Kõige peal krigistas uksi ühes toas, siis teises nurgas, siis jättis mulje, et tegu on muuseumi külastajatega ja et teda pole üldse olemas ja lõpuks meelitas kõik lapsed suurde saali, pani ukse lukku, lasi tuled kustu ja…

Hakkas hirmus?

Ärge kartke, ma ju ütlesin, et sellises lossis, kus vanasti asus ka suhkruladu, ei saa elada kuri kummitus. Kummitus kustutas tuled, et temast ja lossi ajaloost tehtud filmi oleks parem vaadata.

Siis kadus kummitus jällegi jäljetult. Tuled läksid tagasi põlema ning oli näha, et kummitus oli pimeduse katte all samal ajal kui kõik filmi vaatasid lastele mõned tegevused organiseerinud. Ilmselt ikka selleks, et aega võita, lapsed maha raputada ja end paremini ära peita. Lapsed ei pannud seda pahaks. Kilgete ja rõõmuhüüete järgi võis järeldada, et neil oli vägagi lõbus!

Lossi kummitus oli selline kummaline kuju, et ise e tahtnud, et lapsed ta kohe üles leiaksid, aga siis kui lapsed liiga kauaks olid tast maha jäänud ja teiste tegevustega hõivatud , hakkas ta jälle kärsituks muutuma ning meelitas lapsi mööda lossi edasi liikuma. Juhatas nad läbi ajaloo järgmisse ruumi, kus esmalt sai nähtamatu tindiga talle, sõbrale või iseendale sõnum kirjutada ja siis andis lastele ka väikese vihje, mille abil talle lähemale jõuda.

Kuidas lugeda vihjet, mis on kirjutatud nähtamatu tindiga? Päris tobe on ju vaadata tühja paberilehte, kus peaks olema midagi kirjas, aga kuidagi ei näe lugeda. Sellisel juhul tuleb appi triikraud. Kes veidike vanemad on, need ehk mäletavad ise ka, et nähtamatu tindiga kirjutatud tekst tuli välja kui sellest kuuma triikrauaga üle käia. Ja kui nähtamatut tinti ei juhtu olema, sest no teate küll, see on ka sama defitsiitne värk nagu nähtamatuse pulber, siis saab piimaga ka salakirju kirjutada.

Kummituselt saadud vihje pani meid sokke otsima ja juhatas meid niimoodi lossitornini, kus oligi väidetavalt kummituse kodu.

Kui lossitorni jõudes olid lapsed esialgu ikka veendumusel, et kummitusi ei ole olemas ja hääled, mida me kuulsime, olid lihtsalt maja hääled, siis lossitorni trepi all hiirvaikselt kuulates tuli tornist liiga kummalisi hääli, nii et ikka natukene kiskus kahtlema. Muidugi oli jälle võimalik, et see kõik oli kaja nendest helidest, mida me olime kuulnud selle salapärases kohvri, mille me sealt trepilt leidsime, seest, aga kindel ei saanud enam milleski olla. Kummitus võis lossitornis päriselt olemas olla ja ootas seal.

Korraks läks lastel meelest ära, et lossi kummitus on ju sõbralik ja natukene hakkas hirmus ka, aga seda vaid korraks. Siis tuli meelde, et siin lossis on hea kummitus ja kõik julgesid lossitorni uudistama minna. Kas me seal lõpuks kummitusega ka päriselt kohtusime või viskas ta meile mõne vimka, seda ma teile ei ütle. Muidu ei ju enam põnev kui ise sinna satute!

“Aitäh, emme, see oli maailma parim sünnipäev!” ütles Ida peo lõppedes ja kallistas mind. Selle põhjal võib vist öelda, et mitte vaid mina ei pidanud kummituse jahti äärmiselt meeleolukaks ja lõbusaks. Veelkord aitäh Annelile ja Ajaloomuuseumile ning muidugi kõikidele sõpradele, kes kohal olid.

*Kuigi pidu toimus koostöös Ajaloomuuseumiga, siis on raske seda otseselt koostööpostituseks nimetada, sest koha ja peo valisime me ikkagi ise oma huvide ja soovide järgi, lihtsalt saime Ajaloomuuseumi poolt selle sünnipäevakingina soodsamalt.

Kuidas me emadepäevaga Mareki pühapäeva ära rikkusime

Teate, ma ei hakka teile kirjutama, mida emaks olemine minu jaoks tähendab, kuigi mul selleteemaline postitus mõttes ikka mõlkus. Mul on tunne, et ma olen kõik juba ära öelnud. Emaks olemine on magus kompott suurest segadusest, emalõviks olemisest, piiritust arrrrrmastusest, olelusvõitlusest, rõõmust, teadmatusest ja hirmust, hirmust et teed midagi valesti. Isegi mitte enda arvates, vaid teiste arvates. Hirm, et see, mis sa tead ei ole piisav(alt hea). Tegelikult on küll.

Ahjaa, emaks, või vanemaks olemine tähendab minu jaoks ka pidevat eneseületust, et mitte hulluda, et ükskõik kui palju me ei püüaks Idat tema enda tuppa mängima meelitada, näeb meie elutuba pidevalt välja nagu mänguasjalao plahvatus. Uhh, mul läheb isegi seda pilti vaadates silme ees mustaks.

DSC06756.JPG

Emadepäevadega on selline paha lugu, et need on pühapäeviti ja mõnikord läheb lausa nii kehvasti, et see pühapäev on päikeseline ja soe ning kui veel eriti kehvasti läheb, tuleb kaks perekonda emasid-lapsi ja üks vanaema sellise hullumeelse mõtte peale, et seda peaks koos tähistama väljaspool kodu. Minule ja Idale sellised pühapäevad sobivad. Siis saab kindel olla, et kodus ei pea midagi toimetama-tegema. Marek on aga teisest puust. Tema ei taha ilusat ilma raisku lasta, kui kodus on veel nii palju teha. “Kes see need asjad siis siin lõpuni teeb?” toriseb ta kui me ta poolkohustusliku kultuuriprogrammi fakti ette paneme ja tuleb kaasa. Ega tal teisiti lastakski. Igaks juhuks ütlen, et muidugi tuleb ta hea meelega kaasa, aga tõesti, tema on meie peres see, kes vaatab, et asjad ka tehtud saaks. Enne töö ja siis lõbu. Minu moto on vastupidine. Seepärast mul töökat ja asjalikku meest enda kõrvale vaja ongi. Kujutate ette, mis saaks siis kui koos elaks kaks minusugust lillelast?

DSC06753

 

Ühesõnaga  vedasime end kõik koos, Mareki õe ja emaga,  Maarjamäe keskusesse. Kas te olete “Kodu” multikat näinud, kus buuvid Maale kolivad ja lõpuks üks Buuv hakkab koos Tipiga viimase ema otsima? “Minu ema,” ütleb Tipp. “Jah, sinu minu ema,” vastab buuv, sest ta ei saa aru, mis on sinu ja minu.  Vanaema Evega oli meil pikalt umbes sama asi, et Ida ei saanud aru, kuidas temal ja Rihannal üks ja sama vanaema on. “Kas minu Rihanna vanaema?” küsis ta alati. “Teie mõlema vanaema,” vastasime meie. “Jah, minu Rihanna minu vanaema,” vastas Ida. Ega ta vist nüüd ka päris täpselt aru, ei saa, kuidas saab vanaema olla kahele erinevas peres elavale lapsele, aga vähemalt on ta aru saanud, et vanaema nende mõlemate oma on.  Ja täpselt nii ma teemast kõrvale kaldungi kogu aeg, blogis vist vähem, aga rääkides läheb mu mõte kogu aeg ühelt teiselt teemale ja ma tihti ei mäleta enam, millest ma rääkisin üldse.

Tagasi emadepäeva lainele.

Olete te Maarjamäe ajalookeskuses käinud? See on nii äge koht, et pole ime, et me seal pool päeva ära kulutasime ja “tapsime” Mareki viimasegi lootusekiire kodus veel pühapäeval asjalik olla. Ma olen üldse muidugi suur muuseumide fänn, nii et ega see nüüd suure üllatusena ei tulnudki, et ma ka sellest vaimustusin, aga tõepoolest siin on nii palju vaadata ja uudistada. Ajaloomuuseum pisikestele väga palju huvi ei pakkunud, aga nemad raputasimegi laste vabariiki maha ja saime ise rahus ajaloos uudistada. Filmimuuseumis oli kõigil nalja nabani. Levimuusika osas tuletasime vana head vaibakloppisimist meelde. Kui Must Q kunagi “Seitsmest vaprast” välja langes, siis mulle tulid pisarad silma. Päriselt. Ajad olid sellised, muusikamaitse oli selline.

img_0431

Kohustuslik lugemiskraam igale mehele. Et teaks, mis viisakas on ja ei ole. Enesetapust tuleks igal juhul daami juuresolekul loobuda.

Kes mäletab selliseid keldririiuleid? Täis igasugu nod ija moosipurke, mis sealt kunagi enam päevavalgust ei näinud.

Aga kes sellise telefoniga helistanud on? Mina olen. Samas ma ei mäleta, kellele. Telefonid olid ju vaid vähestel.

Seda Leninit mäletan ma EPA eest. Kogu aeg oli jõhkralt lillede alla mattunud.

Koju jõudes olime me pühapäevase sauna tegemiseks liiga väsinud. “Aga sa lubasid, et me teeme maski täna!” ei lasknud Ida mul talle antud lubadust unustada. Pagan! See lapse ei unusta midagi. Mis mul siis üle jäi kui turbamaskidel korgid maha keerata ja emadepäeva-spaa kodus lahti rullida. Saunas on turbamaski muidugi palju mõnusam teha, saab mõnuga mökerdada. Mu enda jaoks on see mökerdamine osa selliste maskide võlust, öelge veel, et vaid lastele meeldib segadust tekitada, aga kes veel pole turbatooteid kasutanud, siis ärge kartke, et oma vannitoa ära rikute. Meil on saun alles viimased pool aastat, enne seda olen ma kõik turblissitamised vannitoas teinud.

DSC06712DSC06719

Jalamaski ajaks kolisime me õue terrassile. Üle pika aja oli jälle üks mõnus kevadpäikeseline õhtu ja vannitoas oleks olnud lihtsalt patt istuda. Koorisime Idaga oma lumivalged jalad paljaks ja hakkasime maskitama.

DSC06735

Toode ise on nii tutikas, et ma pidin igaks juhuks järele vaatama, kas on poes juba olemas. On. Mine. Pekki. Kui. Hea. Mask. Ma ei tee nalja!  Sügavpuhastab. Uuendab. Koorib. Jahutab. Niisutab. Kaitseb. Pesed jalad pärast maski puhtaks ja tunned veel pikka aega mõnusat mentooli värskust. Ma saan aru, et ma kõlan hetkel nagu nätsureklaam, aga ma ei oska seda tunnet kuidagi teisiti kirjeldada. Istud tuulevaiksel terrassil, mõnuled õhtupäikese käes nagu kass ja samal ajal tunned, kuidas jalgades justkui puhuks värske mentoolituul. Ah, ikka tuli välja nagu imal deodorandireklaam, aga täitsa lõpp kui mõnus tunne. Sellest jalamaskist saab Ussipesa saunarituaali vankumatu osa vähemalt suvel. Kui te mind ei usu, siis proovige ise järele. Ma söön oma mütsi ära kui te samamoodi vaimustusse ei satu. Kood “estonian” annab teile maikuus kõikidele Turbliss toodetele ka – 25% soodustust.

Igaks juhuks ütlen ka, et tegu on loodustootega ja jalad ei saa lihtsalt kergelt loputades puhtaks, vaid need tuleb puhtaks pesta. Ida oli natuke lohakas ja hommikul teda lasteaeda viies mainisin ka õpetajale, et Ida jalad ei ole mitte mustad ja pesemata, vaid koduspaast turbased.

DSC06744DSC06746

Ja mis te arvate, mida tegi õhtu lõpuks siiski Marek? Talle ei andnud süda rahu, et pühapäev oli niisama “ära molutatud” ja otseloomulikult oli tal vaja oma klassikaline kevadkostüüm selga tõmmata ning aias veel müttama hakata. “Ma ainult natuke, kuni valge on,” ütles ta õnnelikult. Ausalt, kui töö tegemises saaks võistelda, siis Marek võidaks. Aa, “Malevat” olete näinud?  Seal lubasid eestlased sakslastele karistuseks mõisad ehitada ja kõik töö nende eest ära teha, et las siis sakslased istuvad jõude. Marek oleks see eestlane.

Marek: Tee tööd, siis tuleb ka armastus!

DSC06635.JPG

Mina: Ära lükka tänaseid tegevusi homse varna. Ülehomme on ka päev. Loe parem raamatut.

DSC06734.JPG

Muide, ma ostsin sügisel kuus sukulenti. Pidid olema taimed, mida võimatu tappa. Siin pildil on viimane ellujääja, kelle Marek on suutnud elus hoida. Veel. Mu keskmine nimi võiks olla Taimetapja.