2019 aasta …

Ma olen ikka teinud aasta lõpus kokkuvõtteid oma lemmikutest, harilikult küll majutuskohtadest, aga 2019 on toonud nii häid kui halbu üllatusi, elamusi ja kogemusi, et teen kokkuvõtte asjadest, mis mulle 2019 on ühel või teisel moel emotsioone pakkunud.

  • parim hotellikogemus: Tegelikult ei ole see üdini aus, sest hotell ise ei pakkunud positiivset emotsiooni, küll aga üllatas mind spaa-osa, mis oli täiesti imeline. Seega siiski kui plussid ja miinused kokku panna, siis aasta hotellikogemuseks, sest tekkis vau-efekt, jääb Viiking Spaale. Mu isiklik lemmik muidu Pärnus on Hedon spa, aga Viiking suutis mind üllatada sellega, et heaks emotsiooniks ei ole palju vaja. 5+
  • kõige vihaleajavam sündmus: Euroremont Pranglis. ehk Viimsi vald tahab Eestimaast teha Estonia. Nagu üheksakümnendatel me kõik tahtsime. Kui õnneks läheb (irooniga öeldud!) ja nad saavad sadamakuuri maha lammutada, siis mul on veel üks soovitus. Modernse sadamaala kohale tuleb ka  loosung üles panna – “Remont on tehtud, võib uksed avada! Külla tulge kõik, tahan näidata kui kaunis on mu maa saar, mis seedripalme kasvatab!”
  • parim reis: Siinkohal tahaksin ma öelda, et suhteliselt ootamatu reis Edinburghi oli aasta üllataja, sest lennupiletid (mis sellest, et kehva lennufirmaga) odavamad kui Tallinnast Tartusse sõit ja arhitektuur ning juba vaatasin pileteid, et tagasi minna (hind alates 16,99!), aga selle nädalavahetuse põhjal ütlen, et Lottemaa on ikkagi üle prahi. Jah, midagi uut otseselt ei ole, aga see emotsioon, millega sealt ära tuled iga kord, on absoluutselt väärt ka 2,5 tundi sõitu Tartust Pärnusse ja tagasiteel pimedas ära eksimist (sest “lõikame siit otse”).DSC00620
  • parim kosmeetikatoode: Sain veganmessil kokku sõbrannaga, kes kiitis taevani üht spreid, ma lasin end mõjutada, ostsin testimiseks ja tõepoolest – nüüd on see Hoia Arbuusisprei mu kotis kogu aeg kaasas. Mõnus ja värskendav. Samuti pean ma kiitma (jällegi tänu tuttavatele avastatud) Öli. Ja kiidusõnad pean ütlema ka BonMerité kehavõietele, mis mu keha jaoks on küll liiga rammusad, kuid talvisel ajal huulte jaoks suht asendamatu toode.
  • kõige kallim õppetund: Ära usalda, sest ka kõige nunnuma näo taga võib peidus olla üllatus, milleks sa valmis ei ole ja kui sul ei ole kirjalikku lepingut, siis boo-hoo, nuta endale jõgi, kaotajaks jääd sina. Või noh sõltub, millise nurga alt vaadata? Rahaliselt jäin kaotajaks mina, muus osas pole nii väga kindel.
  • parim toiduaine: Vürtsikas peakapsa Krimchi. Mine pekki kui hea! Ma olen seda purkide viisi endale sisse söönud, sest ma lihtsalt ei suuda ennast peatada enne kui purk on otsas. Täitsa niisama purgist olen ka söönud, lihtsalt, niisama, ilma igasugu peenutsemiseta. Teiseks suuuuuuuuuuuureks üllatajaks olid sel aastal Andri-Peedo talu kitsejuustud. Ostsin poest testimiseks nende valgehallitusjuustu ja see oli viga. Ma olen reaalselt sellest juustust sõltuvuses. Nii kreemjas ja värske, et mul juba praegu vaid sellele mõeldes hakkab suu vett jooksma.
  • parim pidu: Siin läheb natuke rebimiseks. Osa minust ütleb, et peod Fotografiskas on midagi piire ületavat, sest see kõik on nii teistmoodi, et tekib tunne nagu ei olekski Eestis, vaid kusagil New Yorkis. Kunst, muusika, vaib, keskkond – kõik see kokku on midagi erilist. Fotografiska on absoluutselt parim, mis Tallinnasse on tulnud. AGA…Sibulatee sünnipäev oli samuti selle aasta sündmuste top3-s sees. Kas teisel või kolmandal kohal, ma ei oskagi öelda. SaunafEst´iga võivad need kaks üritust siis 2.-3. kohta jagada. 77358491_3277975222244881_8182296780625412096_o
  • parim pood: Esimeseks uueks lemmikuks nimetan ma Pesubutiigi, sest me kõik teame vist juba, et ma olen pesusõltlane ja Pesubutiik pakub hea alternatiivi mu teisele, kodumaisele lemmikule. Teiseks lemmikuks, ja superleiuks osutus Keilas (jah, Keilas on ikka midagi head ka!) second hand Hilpar. Oo ja kas ma saaksin ära unustada Sergei. Minu vaieldamatu lemmiku Tartust. Vat see on üks ehe hingega second hand. PS: kui teil see YSL kootud kleit veel alles on, siis palun pange see kõrvale, no nii kahju, et kooner olin. 8e0cf820-e5a5-4954-888d-6803a2753cdb
  • pisarad-silma-hetk: Ma usun, et see tundub suhteliselt random teistele, aga mu jaoks oli nii armas minu nö ärasaatmispidu vanast töökohast. Nii hea emotsiooniga ja isegi nii, et natukene oli kahju, ei ole ma ammu kusagilt ära tulnud. Viimati üle kümne aasta tagasi ühest metalliettevõttest, kuhu mind (pool naljaga) võeti tööle just blogiskandaali tõttu (et “kui suudab olla nii terav, siis järelikult mõtlev inimene”)
  • saavutus: Tööalaselt ei ole enam mõtet rääkida, sest saavutus, mida ma pean saavutuseks, jääb vanasse töökohta ja pole enam oluline. Lapsevanema vaatevinklist pean ma saavutuseks “headeks vanemateks saamise koolituse” läbimist. Ühelt poolt hambad ristis, sest mis mõttes ikkagi meile lastekaitse saadeti “mureliku blogilugeja” poolt, teiselt poolt aga siiski saavutus selles mõttes, et see pani mind mõtlema rohkem lapse vanemaks olemise peale ja tegi mulle selgeks, et meie ei ole halvad vanemad ja et Ida on absoluutselt vaimustav laps. Oma vimkadega ja keskmisest emotsionaalsem, aga hei!, kas ma peeglisse olen vaadanud.
  • toredaim leid: Hiking Estonia matkaklubi. Ma ei ole sportlik, aga ometi leidsin ma ühe sportliku tegevuse, mis mulle meeldib. Matkamine! Kahjuks teisel poolaastal on nad kogu aeg oma matkad teinud kuupäevadel, mis mulle ei ole sobinud, kuid I´ll be back. Aitäh, Andrus, eestvedamise eest! DSC05550
  • parim tearikogemus: Theatrumi “See laps”. „See laps” on kümnest eri loost koosnev valusalt aus näidend, mis räägib lapsevanemaks olemisest, pereelu pimedamast poolest, illusioonidest ja ootustest teiste, aga ka enda suhtes. Ning sellest, kas õnn on see, kui on palju armastust, või hoopiski siis, kui seda on täpselt parasjagu või natuke vähem. Etendus, mis teeb puust ja punaseks selgeks, milline on lastevanemate roll. Ma nägin etenduses ennast, oma ema, Marekit… Mõtlemapanev tükk. Kui teil vähegi õnnestub veel pileteid saada, siis minge kindlasti seda vaatama! Teine geniaalne lavastus oli ZUGA Ühendatud Tantsijate “2 + 2 = 22”.  Lavastus puurib reegleid ja korraldusi, nähtavaid ja nähtamatuid kokkuleppeid meie ühises armsas elus lastena ja vanematena, keerab need pahupidi, hiilib kõrvale ja astub mööda, ei paku istet või kutsub enda kõrvale või istub kahel toolil korraga, samal ajal ikkagi koos oma kohta otsides. Selles tegevuses on püüe jõuda kohale, isegi kui seda saadab hüüe “Kohane!”.
  • kõige kurvem sündmus: Meie tädi Satu Nangijaalasse minek. No nii kurb on, kui sellele mõtlema hakkan, et mõnikord tundub isegi lihtsam mitte talle mõelda, ag kui mõelda, milline tugi, sõber ja pereliige ta meile oli ning millised mälestused jäävad teda meenutama, siis ma olen elu lõpuni tänulik sellele päevale kui me rongijaamas juhuslikult kohtusime.  Sa olid meile nii nii kallis. Aitäh sulle muinasjutu eest, Satu! img_1578

Vastuoluline Paldiski: pilpakülast merekivideni

Tänasest Hiking Estonia matkast Paldiskisse ja Pakri tuletorni võiks teha mitu postitust, sest kui on üks Eesti linn, mis on…teistsugune…siis on see kahtlemata Paldiski. Seda linna saab porteteerida mitmel moel. Seda võiks vaadata kui linnakest, mis pakub võimalust ajas reisimiseks. Kuna te viimati käisite turul, mis pakub Poola kaupa? Mina käisin umbes 1995. aastal kui iga endast lugupidav Tartu inimene käis  laupäeval Annelinna täikal ja kui see endast lugupidav tartlane oli nii umbes 14-aastane, siis ta nurus ema, et too sealt lapsele ometi poppi Poola kaupa ostaks. Paldiskis on see võimalus olemas veel 2019. aastal.

DSC05188DSC05197

Paldiskist saaks maalida pildi, kus on aeg seisma jäänud. Pilpaküla ja Hiinalinn on minevik, aga Paldiski oma pilpaküla on täies elujõus. Jaluta nagu ajaloomuuseumis, sellises veidike teistsuguses vabaõhumuuseumis. Samas ei ole Paldiski vaid trööstitu paik, kus võib leida igasugu meenutusi Nõukogude Liidu sõjaväest, suletud linnast. See on linn, millel on pakkuda ka palju muud. Raudteejaama peahoone, A.Adamsoni ateljeemuuseum, kirikud. Me lihtsaltt seekord ei keskendunud nendele kohtadele, me keskendusime sel korral  Paldiski ja Pakri loodusele, möödudes kohalikust pilparajoonist.

DSC05207DSC05214DSC05216DSC05222DSC05229DSC05230DSC05232

Paldiskist saaks tänu tuulepargile edasi anda imposantse pildi. Korraks oleks nagu Taani sattunud. Mina ei saa aga midagi parata, aga igakord kui ma neid suuri rajatisi näen, tuleb mulle meelde film “Maailmade sõda”. Lapsik, või elava kujutlusvõimega osa minust  mõtleb, et aga mis siis kui need ei olegi moodsad tuuleveskid, vaid tulnukad, kes praegu lihtsalt vaikselt olukorda kaardistavad, et siis ühel hetkel rünnata. Ma tean, ma tean, ei ole arukas täiskasvanu mõte, aga ma ei ole kunagi end ka väga täiskasvanuks pidanud.

DSC05268DSC05274DSC05291.JPG

Paldiski loodus pakub aga hoopiski teistsuguse pildi. See Paldiski on muinasjutuliselt kaunis. Ma jäin vahepeal grupist täiesti maha, sest mul oli vaja rannas iga kivi pildistada. Need lihtsalt olid nagu kunstiteosed. Sillerdavad nagu vääriskivid päikese käes. Mingil põhjusel tulevad mulle meelde “Merekivide” kommid. Pakri tuletorn teine samasugune kunstiteos. Ajahambast räsitud, aga kuidagi nii romantiline ja eriline. Ikkagi ka Eesti kõrgeim. Jalad annavad kinnitust sellest, et sai päris kõrgele ronitud. Lillehammeri suusahüppetornile jääb küll alla, aga paras trenn oli siiski.

DSC05375DSC05387DSC05396DSC05403DSC05279DSC05311DSC05314DSC05342DSC05359DSC05352DSC05501DSC05486DSC05511DSC05538DSC05483DSC05550

Ainsaks tõrvatilgaks meepotis on igal pool (nii nagu kevadeti ikka) silma torkav prügi. Et anda oma väike panus koristamisse on Hiking Estonia matkadel  kaasas kotid “kõkutamiseks” («Kõkuta» ehk «Kõnni ja kummarda» on aktsioon, mis on innustust saanud 2016. aastal  loodud spordialast «plogging», mis tähendab jooksmist ja samal ajal prügi korjamist läbitud rajalt.). Kurb on muidugi, et koristatud saab nii vaid killuke kogu massist, mis metsa alla vedelema jääb, aga parem väikene omapoolne panus kui mitte midagi, onju?

DSC05296DSC05299DSC05339DSC05428

Jah, Paldiski on vastuoluline, omanäoline, linn, kus tänapäev ja minevik on omavahel nii sügavalt põimunud. Moodsa linnana on Paldiskis ka oma Plaza olemas.

DSC05567DSC05554.JPGDSC05558DSC05571

 

Sünnipäeva puhul villid jalgadele

Ma ei tea, kui palju te mind läbi blogi päriselt päriselt tunnete, aga ilmselt olete te aru saanud, et väga suur spordiinimene ma ei ole. Täna näiteks saab täpselt pool aastat sellest kui ma lubasin homsest hommikuti jooksma hakata. Küll aga meeldib mulle kõndida ja jalutada, matkamiseks ma oma liikumist ei nimetaks, aga samas… kui ma olen nüüd avastanud HIKINGestonia grupi ja käin nendega nädalavahetuseti koos matkadel, siis suure tõenäosusega olen ma oma kõndimise ikka järgmisele tasemele viinud ja saan neid jalutuskäike nimetada matkamiseks.

Tänasel EV101 matkal osalemises ma väga kindel ei olnud. 19 kilomeetrit ümber Ülemiste järve tundus natuke liiga palju, kuid natuke ikka kibelesin. Mõtlesin, et kui on suurem grupp, siis on ka võimalus endale sobivam tempo valida, sest ei ole mõeldav, et 60+ inimest kõik jooksuga minema panevad. Mul on hea meel, et ma otsustasin end ikkagi proovile panna, tegelikult oli 19 kilomeetrit suhteliselt lihtne ning kui meeleolukas, pidupäevale paslikult, tänane matk oli. Ja vaadake kui palju meid oli! Sinimustvalges ka, nagu tänane dresscode ette nägi. Mina olin korraks ka sinimustvalge, parklas – auto oli sobivalt sinine ja mina mustas ja valges.

DSC03583DSC03587DSC0359252592617_2255085924708602_6217590503903330304_n52738315_2255085898041938_6862999452836167680_n

Metsas kõndimine oli kohati muidugi üsna ekstreemne, mitte jää pärast (kuigi ka seda, sest proua unustas ju oma naelikud koju), aga sulavee pärast. Kui ühes kohas oli vaja üle kraavi hüpata, siis ega ma kindel ei olnud kas ära hüppan. Hüppasin. Aga stiilinäiteid kraaviületamisest oli igasuguseid. Kõige tublim oli siiski matkade veterankoer Musti, kes kraavi lõpuks veest läbi sumbates ületas. Jumal tänatud, sest me olime juba talle inimsilda tegemas:)

DSC03594DSC03604DSC03595DSC03607DSC03596DSC03597DSC03598

Matka tempo eesotsas üsna korralik, jää ja lumi tegid liikumise raskemaks, aga kindlasti ei saa öelda, et matk ületamatult raske oli, sest iga kord kui näiteks mina tundisin kerget väsimust oli pausi aeg. Esimene tee ja klassikalise Komeedi kommi peatus oli 4,5 kilomeetri pealt, kiluvõileiva ja hümni aeg kümne kilomeetri pealt. Noh ja mis see viimased seitse kilomeetrit siis enam oli.

Saate aru, ma olen peaaegu 40-aastane ja igasugusest ühislaulmisest siiani ära vingerdanud, aga seekord ei mänginud välja. Nii ma siis seal Ülemiste taga metsas koos 65 teise matkalisega “mu isamaa, mu õnn ja rõõm” kõõritasin. Mina (mitte nii) kõvasti ja valesti, aga ikka uhkusega rinnas.

DSC03608DSC03626DSC03638

Villid sain ka, päris korralikud. Ma panin valed sokid jalga ja nii need villid sinna jalgadele tulidki. Ise olin loll, teadsin juba kodus, et valesti läks, aga enam ei viitsinud õigeid sokke otsima hakata ja nii tuli oma lollust kannatada umbes pool maad. Viimased kolm kilomeetrit kui me jälle kergliiklusteele jõudsime kõndisin ma sellise tempoga nagu jaksasin. Mitte selle pärast, et kodus oli vahuvein ootamas või et mul oleks liiga palju jaksu olnud, aga ma teadsin, et kui seisma jään, siis läheb villidega kõndimine veel hullemaks. Seega soe soovitus kõikidele – kui lähete matkama, siis vaadake, et ei pane jalga midagi sellist, mis hõõruma võiks hakata.

Järgmisel nädalavahetusel on ees ootamas väike kuuekilomeetrine matk, mida ma julgeks isegi nüüd nimetada juba aktiivseks jalutuskäiguks, ja Käsmu matk. Soovitan Hikingestonia lehele laik panna ja ka kaasa matkata. Garanteeritult lõbus on, matkasid on iga pikkusega ja kartma ei pea, et hakkama ei saa. Siiani pole kedagi veel rajale ära kaotatud ja maha jäetud.

Matkamisteni!

 

-17 kraadi & matk

Jällegi. Mina ei tea, kuidas või mis asjaoludel mulle Facebookis HikingEstonia lehekülg ette jäi, aga näete jäi.  Ja just nädal enne seda kui nad olid korraldamas matka Rummu karjääri ümber.  Seitse kilomeetrit matk praktiliselt koduõuel. Muidugi panin ma end kirja. Mingeid plaane mul pühapäevaks ei olnud ja Rummu karjäär on siiski nii põnev paik, et väärib külastust. Muide, eelmisel aastal käisime me Idaga seal ka jaanuaris. Vaadake, kui erinevad on aastad. Täna jõime me teed majakeses, mis eelmine kord oli poolenisti veel all ja kõndisime järvejääl.

Ilm oli täna hommikul krõbe. Kraadiklaas näitas -17 kraadi, aga ma ei lasknud end sellest heidutada. Kui plaan oli matkama minna, siis matkama ma ka lähen. Avastasin, et ega mul päris sobivaid matkariideid polegi, no soe pesu ja muu selline, õnneks olin ma tädilt  laenanud suusapüksid Prangli peo jaoks, lisaks on mul siiski teadmised kihilise riietumise olulisusest ja Ecco saapad olid end juba tõestanud eelmise külmaga kui ma -23 kraadiga nad palja varba otsa lükkasin, et Ida lasteaeda viia, nii et ka riietuse taha ei saanud pugeda.

Matk oli mõnus. Ilm oli karge ja külm, kuid päikeseline. Esimene osa matkast – neli kilomeetrit – läks eriti lihtsalt, pigem nagu jalutuskäik kaunis looduses, samas teine osa matkast läks metsas lumes sumbates, see võttis ikka täitsa läbi. Selline mõnus väsimuse tunne oli parklasse tagasi jõudes, aga mitte liialt. 7,5 kilomeetrit on täiesti mõnus pikkus üheks pühapäevaseks matkaks. Esimese poole matka tempo järgi mõtlesin ma, et oleks võinud Ida ka kaasa võtta, teine osa oleks talle liiast olnud. Vist. Tulevikus vean ta kindlasti kaasa.  Mina olen endale igatahes uue hobi leidnud. Ma ei ole väga sportlik inimene, aga igasugu matkamine ja kõndimine heas seltskonnas, nii et nalja ka saab (Ma ju muidu ei mängi kui nalja ei saa!) on täpselt see, mis mulle meeldib. Läksin täna üksinda ja kartsin natuke, et äkki kõik teised on omavahel juba tuttavad või ikka oma seltskonnaga, et pärast ma ei sulandu sisse. Pähh, rumal kartus. Järgmine kord uuesti. Üksi või kaksi või kolmekesi. Nii mõnus viis veeta pühapäeva!

dsc03232dsc03243dsc03251dsc03244dsc03258dsc03267dsc03269dsc03272dsc03245dsc03274dsc03246dsc03247dsc03259dsc03260dsc03275

Koju jõudes pidin ma Idaga kelgutama minema. Ma olin lubanud ja lubadusest tuleb kinni pidada. Õnneks on mul vedanud sellega, et kelgumägi on praktiliselt maja taga. See on talvel omaette luksus. Elame siin perifeerias, aga mäel kelgutades tundus nagu oleks meie kodu tõelise rekreatsioonikeskuse naaber. Krossirada, jäärada autodele ja suusamägi. Mida sa hing veel ihkad, eksju?

dsc03288dsc03284dsc03279dsc03278dsc03277