Meil oli eile sõpradega spontaanne mängudeõhtu, kuid pole ju nii, et vaikides mängid ja muudel teemadel ei räägi. Ma ei tea, kuidas teema sinnani jõudis, igal juhul hakkasime me rääkima hirmudest. Inimestel on erinevad hirmud. Marek näiteks kardab vananemist ja krõnksu minevaid sõrmi, sest siis olla selge, et inimene on vana. Pool õhtut üritaski ta meile selgeks teha, et ta on nüüd nii vana, et tervis juba “jupsib”. Ma ei ole kunagi vanuse kartmisest aru saanud, selles mõttes, et pole ju absoluutselt vahet, kui vana ma olen kui ma oskan olla hetkes ja nautida seda, mis parasjagu selles vanuses oluline on. 18-aastaselt olid mulle olulised firmamärgid, 20-aastaselt peod ja poisid, 27-aastaselt töö, 30-aastaselt kodu, 37-aastaselt see, mis mul hetkel on. Vanus on minu jaoks vaid number. Pealegi pidi 60 tänapäeval olema uus 40, ma pole veel 40.
Teine meist kartis surma. Kolmas vaesust. Ka neid ei oska ma karta. Surma peale ma ei mõtle ja vaesus on väga suhteline mõiste. Ma olen läbi elanud perioodi, kus pidin Idale söögi tegemiseks vett läbi kohvimasina soojaks ajama ja sõin ise vaid näkileibu ja odavaid viinereid, kui see pole vaesus, siis mis on. Võib olla oli mulle seda vaja, et saada aru, et elu ei võrdu vaid raha. Ma olin nooremana olnud väga materiaalne. Liiga materiaalne. Nüüd õppisin ma tähele panema ja hindama asju, millele ma muidu tähelepanu ei pööranud. Ei olnud kindlasti mitte kerge periood, kuid sellesse perioodi jäid ka elamused ja kogemused, mida ma kannan südames kogu üle jäänud elu. Vene kui püksinööp, aga vaadake, kus me elasime. Tookord vaesena elades tundsin ma tänulikkust, mille sarnast ma pole kunagi varem tundnud. Ma sain mälestused kogu eluks.
“Aga mida sina kardad? ” küsis Marek mult. Ma mõtlesin pikalt ja pidin tunnistama, et ma ei karda midagi. Ma kardan linde ja kõrgust ja muid selliseid pisiasju, kuid hirme, mis võiks mu igapäeva elu segada või mille peale mõelda, mul ei ole. Vähemalt ei tulnud mulle midagi pähe. “Siis sa valetad endale ja meile,” ütles keegi. Ma ei oska sellele vastata, võib-olla ma ei näe nii sügavale enda sisse, aga mulle ei tulnud ka kõige sügavama otsimise peale ühtegi hirmu, mida teistega jagada.
Ma tean, et ma olen kartnud. Minevikus. Ma kartsin lähedust ja armastust. Näiteks veel viis aastat tagasi ei kallistanud ma kunagi, see tundus mulle ebamugav ja võõras. Miks ma peaks tahtma, et keegi mind kallistaks. Ma kartsin tundeid. Mul oli kuni Mareki kohtumiseni üks suhe teise järel, mille ma lihtsalt kohe pooleli jätsin või saboteerima hakkasin kui see natuke tõsisemaks muutus. Ma ei tahtnud kiinduda, ma ei tahtnud tundeid, ma kartsin, et võiksin kedagi armastama hakata. Sellel hirmul on täiesti adekvaatne põhjus olemas. Viimaste päevade uudiste valguses pean igaks juhuks täpsustama, et ma ei kartnud armastust ja tundeid mitte sellepärast, et mind poleks armastatud, vaid vastupidi ma olin armastanud ja olnud armastatud. Mul võttis väga pikalt aega ja teraapiat, et tollest ootamatult lõppenud armastusest terveneda. Ma ei tahtnud kunagi rohkem sellist valu kogeda. Lihtsam oli olla kalk ja mitte lasta inimesi enda lähedale. Ma muutusin kinniseks ja olen tegelikult seda siiani.
Aga ma ei karda enam armastust. Selleks, et ma sellest hirmust üle saaksin, tulid mu ellu Marek ja Ida. Ma võin vinguda, kritiseerida, plahvatada, olla ärritunud, öelda asju, mida ma ei mõtle ja näha maailma aegajalt nii tumedates värvides, et isegi must jääb liiga heledaks, aga sisimas ma tean, et mul ei ole vaja midagi karta. Mul on hetkel, siin ja praegu olemas kõik, mis vaja. Milleks siis oma pead vaevata hirmudega?
Mille alla sa.kõiksugu ilukliiniku protseduurid siis liigitad?
Kindlasti mitte hirmude alla 😂 kui olen saanud pidevalt kriitikat ja pakutakse voimalust, siis selle nimi on enda eest hoolitsemine nagu juuksuris ja kosmeetikus käimine (lihtsalt kallim protseduur) mitte hirm vananemise ees, naljatilk.
Pimedust kardan.
Mina sisimas aegajalt kardan sõda. Kardan veidi meie naaberriiki. Mitte püsivalt ja igapäevaselt, aga siiski selline hirmuuss tõstab minus aeg-ajalt pead. Ja teine hirm on mul ka, et äkki mu lähedastega juhtub midagi. Ega ma püsivalt sellegi peale ei mõtle, aga kui kuskil on mõni õnnetus juhtunud, siis tulevad jälle sellised mõtted pähe. Aga üritan neid mõtted mitte mõelda. 🙂
Tead, vat see on küll üks hirm, mis mul ka on. Püsivalt ilmselgelt ei mõtle sellele, aga nüüd kui selle välja tõid, siis tõesti sellele olen ma küll kordi mõelnud ning kohe sellise hirmutundega. Nii et tuli minu hirm välja küll.
Nii kaua kuni inimesel on ärevus ja depressioon, on tal ka hirmud. Sügavad, teadvustamata hirmud. Kui sul poleks hirme, siis sul poleks ka ärevust (või ärrituvust; sest mis nime su probleemid täpsemalt kannavad, ma ei tea). Ainsad hirmudest vabad inimesed on põhimõtteliselt gurud, kes on saavutanud püsiva valgustatuse. 🙂
Üks hirm, mille mina sinul tuvastaksin viimaste postituste valguses, on kindlasti hirm olla emana läbikukkuja ja hirm põhjustada oma lapsele hingehaavu.
See on päris levinud hirm 🙂 Naljakas, et kui tavaliselt räägitakse vanemaks olemise juures, et ikka tuleb hirm lapse elu ja tervise üle, aga minu hinnangul on see hirm olla läbikukkuja, isegi suurem igast õnnetuste hirmust. Selles mõttes, et kumb hirm domineerib igapäevases elus. Näiteks kui a la mingi antivaxxer ütleb, et sa rikud vaktsiiniga lapse tervist, siis see on küll närviajav, aga see ei aja ühtegi ema nii peast täiesti hulluks, kui see kui keegi tuleb ütlema, et sa rikud lapse elu ja psüühikat jms.
Ma ise arvan, et ma ei karda seda, sest ma olen hoopis ju jõudnud tõdemuseni, et olengi kehv ema, mitte ei karda olla läbikukkuja, aga jah, sul võib tõesti õigus olla, et see siiski/ikka veel on hirm.
Ja tuli ka välja, et sõda kardan ka.
Mina kardan seda mis võib olla pimeduses. Mulle ei meeldi kui kodus tuled ei põle või ma pean üksinda pimedas kohtas olema. Selline väga ebameeldiv tunne tekib nagu keegi jälgiks mind. Veel kardan minna kitsastesse kohtadesse, kardan kinni jääda. Samamoodi ei meeldi kui keegi mind pikalt ja tugevalt kallistab, kinnijäämise tunne tekib.
Ei taha sulle halbu mõtteid pähe panna, aga…..
Kas sa ei karda, et äkki tuleb depression tagasi? Äkki veel hullemal kujul? Ja ei allugi ravile?
Väga positiivne, kui sul ei ole selliseid mõtteid, aga ma arvan, et enamikul depressiooni raskelt põdenuil võib see hirm ikka jääda.
Ei, depressiooni ma ei karda, kui siis kardan, et ei oskaks sellega tegeleda, aga ma usun, et taipaksin ära kui midagi valesti ja võtaksin midagi ette. Pealegi olen ma arvestanud, et pean sellega tegelema kogu ülejäänud elu:)
Ma kardan üksinda jääm8st (st seda, et mul pole sõpru, pere, kaaslast jne). Ja samal ajal kardan lähedust.
Kukkumist kardan ka. Kogu elu arvasin, et kardan kõrgust, aga nüüd taipan, et asi polegi niivõrd kõrguses, kui selles kui lihtne on alla kukkuda. Ma vihkan redeleid, ilma piirdeta treppe, batuudikeskusi. Ühesõnaga kõike, kus on oht kukkuda 😀