Ma käisin eile sõbrannadega õues. Enne kui ma jõuan loo pointini, siis kui otsite mõnusat ja hubast kohta, hea teeninduse ja maitsva toiduga, siis Rataskaevu 16 on see koht, kuhu minna tasub. Kui te Rataskaevu16 lauda ei saa, siis on õnneks olemas ka Väike Rataskaevu16 (LINK) ja sinna saab veidikene kergemini löögile. Rõhk sõnal veidikene. Igatahes soojad soovitused.
Kui ma hilisel õhtutunnil rongiga Keilasse jõudsin ja autoga koju mõtlesin edasi minna, selgus tõsiasi, et mu auto aku oli tühi. Mareki telefon oli välja ja ma juba kujutasin ette, kuidas ma 1) öö autos veedan või 2) jalgsi metsa poole jalutama hakkan keset pilkast pimedust. Õnneks sain ma kätte taksojuhi, kes mind oli nõus koju sõidutama. Smalltalki käigus ütlesin, ma et näed, aku oli tühi, mille peale ta vastas, et noh siis tuleb uus aku osta. “Äkää,akus ei ole tegelikult viga…,” hakkasin ma seletama, kuid tundsin siis, et ma ei viitsi hakata seletama, et autol on õhkpadi tuksis ja kui ma unustan massilüliti välja keerata, siis üritab auto end seistes üles pumbata ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Ma vastasin lühendatult versioonis, mis kõlas nii blondilt, et isegi mina sain aru, kuid taksojuht oli viisakas ja ei öelnud ka midagi. Ilmselt mõtles,et vaene naine, sa ei tea autodest ikka mitte midagi, jah.
Hommikul pidin ma selle teatega, et auto jäi Keilasse, lähenema Marekile. See oli riskantne värk. Tal on mingid oma rutiinid hommikuti ja siis ta läheb jube stressi, kui plaan sassi aetakse. “Ma jään ju tööle hiljaks ka niimoodi,” pahandas ta. Mina mõtlesin, et ega töö pole jänes, et mõni asi see pool tunnikest, et niikuinii ta istub reedeti pooleööni tööl, aga noh Marek…
“Kuidas sa suutsid massilüliti sisse unustada?” jauras ta. Olgu öeldud, et see liigutus, et see välja keerata on mul automaatselt käe sees juba, nii et ma ei suuda ise ka seda mõista, aga hallooo, kui palju naisi teab, misasi massilüliti üldse on ja kus see asub ning kuidas seda kasutada. Seega on mulle ebaaus ette heita, et ma selle ühe korra sisse unustasin. “Ma ei saa sind kogu aeg päästa?” pahandas Marek edasi, nagu ei oleks ta mu mees, vaid isa. Mina istusin kõrvad lontis vaikselt diivanil ja kuulasin, sellistel hetkedel ei ole mõtet Marekiga vaielda, ta ärritub. Kui ta aga jätkas, et mid tuleb kogu aeg päästa, et alles mul sai ju kütus otsa, ja et jumal tänatud,et see kodus hoovis juhtus, sest muidu ta oleks pidanud töölt ära tulema, et mind jälle päästa ja et ta ei saagi nii tööl käia kui ma ise hakkama ei saa. “Jälle?” ei suutnud ma vait olla, “kakoi jälle sa mind päästsid, ühe korra pidid kütust tooma.” Marek tuletas mulle meelde kui mitu korda ma võtmed Norras suutsin koju unustada. “Ja jumal teab palju kordi sa neid võtmeid veel suutsid ära kaotada kui mind ei olnud!”
“Kordagi!” vastasin mina, “mul ei olnud selleks võimalust.”
“No just,” targutas Marek, “aga kui sul võimalus on, siis sa unustad!” Selle jutuajamise käigus olime me jõudnud kodust välja sõita ja olime maanteele jõudmas. Ma katsusin taskut. “Oota, aga ma ei võtnud autovõtmeid!” hüüatasin ma ja olin ise õnnelik, et see mul nii ruttu meenus.
Marek oli ahastuses. “Appi, ma olen sulle öelnud,et palun pane need endale paelaga kaela. Ma ei jaksa enam!” Kusjuures, tõesti, ma kaotasin viimati võtmeid põhikoolis, kuid viimase aasta jooksul on millegipärast nii, et kui ma võtmeid ei pane õige koha peale, siis ma unustan tõesti. Nt eile ei pannud ma neid koju tulles kohe aknalaua peale, vaid need jäid taskusse. Ja see oligi viga. Inimlik viga.
“Sellepärast naistel ongi armukesed, et nende mehed on kodus torisevad vanamehed,” ilkusin ma Mareki kallal.
“Vastupidi,” vaidles tema vastu. “Meestel on armuksed, sest nende naised on kodus nii tuutud.Armuke võib tuutu olla, ta on niikuinii vaid ühe asja jaoks.”
“Kust sa armukeste hingeelu tead? Võib-olla tahab pärast pere luua, matšalka üle õla?” (Kui olete “Armastust kolme apelsini vastu” näinud, siis te mäletate seda pereloomise juttu ehk)
“Issi on tuutu,” ütlesin ma Idale.
“Ei ole,” vastas Ida ja lisas, “emme on tuutu!”
Aga auto sai käima. Ja Ida oli täna esimene laps lasteaias. MIna tulin koju ja keerasin autol nagu ikka massilüliti välja. Veel paar aastat tagasi ei osanud ma autole isegi aknapesuvedelikku valada. Parkimisest rääkimata. Massilüliti ja soojaspiraal ja muud kummalised terminid läksid mul ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Enam mitte. Vanade autode puhul peab kõike teadma.
KUI Jõuluvana oleks olemas, siis ma paluks, et ta tooks mulle uue auto. Kohe päris uue, millega ei oleks selliseid probleeme nagu mul on autodega olnud sellest ajast saati kui ma Ruudolfi sodiks sõitsin. Ma oleks isegi nõus hea naine olema. Kohe lausa kuu aega püüaks hea olla. Noh et ei näägutaks ja koristaks ja peseks pesu ja triigiks. Jp, ma vist isegi oleks nõus pesu, sh ka sokke, triikima.
