Kas üks armastus on suurem kui teine?

 Ma olen alati rääkinud, et tunded ei ole minu “teetassike”, aga tegelikult on see pooltõde. “Ma olen väga õnnetu inimene. Ma olen hea inimene. Erudeeritud inimene. Aga kahjuks liiga hingeline. Ja seepärast arvatavasti ei sobi ma antud keskkonda. Minus on liiga palju säilinud renessanssi.”

Nali naljaks. Ma olen tegelikult tõesti väga tundeline, aga ma olen valinud tundeid mitte näidata. Vahepeal tunnen oma meest vaadates, et armastus tema vastu on nii suur ja tahaks seda kuidagi endast välja lasta – kogu hingest ja südamest, et ta teaks, kui kallis ta mulle on, aga ma ei tee seda. Ma eeldan, et ta teab, kui palju ma teda armastan, aga liiga palju ma seda välja näitama ei kipu. “Tunded ei ole «minu teetassike», ma ei oska ega julge neid välja näidata,” õigustan ma end, aga tegelikult tean ma selle väite tagamaid vägagi hästi.

Armastus – Eesti halvim (reklaam)seriaal?

Selleks, et ma ei kõlaks väga küüniliselt, pean ma ausalt ütlema, et eelmisel aastal vaatasin ma “Armastust” vabatahtlikult ja lausa soovitasin ka teistel vaadata. Oli selline mõnus, üle vindi, telenovela moodi värk. Teistmoodi. Ida vaatas seda ja tema kõrvalt jäin esmalt jälgima, siis hakkas endal ka põnev ja lõpuks vaatasime kogu perega. Itsitasime küll ka vahepeal, aga ikka vaatasime, sest oli justkui Eesti oma “Vaprad ja ilusad”.

Selgus, et sarjale tehti ka teine hooaeg. Hakkasime põnevusega Go3-st vaatama ja kuigi ma olen kõik osad ära vaadanud, sest Ida jätkuvalt fännab ja see on meie oma ema-tütre “kvaliteet”aeg (Marek andis alla), aga vähemalt kolm viimast osa ma tundsin, et mul hakkab seda vaadates füüsiliselt valus. Pole siis ime, et Kuldar Kivi…Ah ei midagi, võib olla mõni teist vaatab, ei hakka ära spoilima.

Mis värvi on armastus?

Ma olen viimasel ajal olnud kuidagi unistav või isegi unelev, kipun end ära unustama pea pilvedesse ja mõtisklen omaette kummalistel teemadel. Või isegi mitte kummalistel, vaid teemadel, mille peale ma  väga mõelnud ei ole. Näiteks armastus.

Kunagi noorena arvasin ma, et armastus on nõretav romantika. Te ei kujuta ettegi kui palju ma tegin tobedaid “žeste” oma peikadele, sest popid naisteajakirjad kõik lubasid, et tee nii ja sind ootab ees igavene armastus. Teate küll – à la stiilis “viska end paljalt köögilaule, kata keha mereandidega ja üllata oma kallimat küünlavalgel inimsushiga”. Rääkimata kõikidest nendest lõpututest tähistamistest. Ikka küünlavalgel, Barry White ballaadid taustal mängimas. Liivarannad, päikeseloojangud, piknikud. See on armastus – mõtlesin ma. Kuigi ma olen hingelt võib olla keskmisest romantilisem, siis tagasi vaadates (ja tegelikult juba ka tookord) oli see kõik isegi minu jaoks imal. Mida need vaesed peikad siis veel pidid tundma, kes minu õnnelikuks tegemise nimel igasugu tobedusi pidid välja kannatama ja ise genereerima, sest “muidu sa ei armasta mind”. Veidike hiljem arvasin ma, et armastus = seks. Väga avameelselt ma sel teemal rääkida ei kavatse, aga ma olin kindel, et kõige olulisem on kirg ja seks. Okei, oleme ausad, ilma hea seksita ei ole suhet  tõepoolest, aga ajaga olen ma aru saanud, et seks on vaid üks osa suhtest ja armastusest. Palju olulisem mu jaoks on olemasolek ja lähedus.

Viimasel ajal on paljud pikaajalised ja väliselt justkui ideaalsed paarid lahku läinud. See on mind mõtlema pannud. Igas suhtes on probleeme, igas suhtes on neid hetki, kus mõtleks, et võtaks oma kohvri ja lööks ukse enda tagant pauguga kinni. Ma olen ise nii mõelnud n+1 korda ja ilmselt on seda teinud ka Marek.  Mulle tundub, et lahkuminek on nagu moodi läinud. (ja ma ei pea siin silmas inimesi, kes tõesti on avastanud, et raiskavad vale inimese kõrval oma elu.) See on nagu omamoodi uus trend, et lahku minnakse sõpradena, jäädakse sõpradena, jagatakse üksteisele sotsiaalmeedias oode armastusest, ent siiski lahkukasvamisest ning minnakse edasi eneseotsingutele. See on pannud mind mõtlema selle üle, miks siis suhtes üldse ennast ära kaotatakse.

Mina ei ole end suhtes ära kaotanud. Vastupidi, olles kohe 12 aastat abielus, olen ma end aastatega  hoopis üles leidnud. Kasvanud iseendaks. Sobitunud nö rolli. Võib olla on aidanud kaasa ka see, et ma olen aru saanud, et ma olen aegajalt palju eeldanud ja ise meid unarusse jätnud.  Ka ennast unarusse jätnud. Teinud võib olla klassikalise vea, et ah mees on ju olemas, mis ma ikka neid küüsi lakin, ta ju ei pööra niikuinii tähelepanu nii nagu vanasti. Aga ma ise? Ma olen õppinud hindama ja saanud aru, et suhtesse peab võrdselt panustama. Ma olen jätnud kõrvale kõik need “sa-pead-tegema-nii-et-su-abielu-oleks-õnnelik-nipid-ja-soovitused”, ma ei mõtle üle teemadel “vaata-viit-ohumärki-kui-su-kaaslane-ei-tee-nii-siis-ta-ei-hooli-sinust”, ma ei püüa vastata ideaalse abikaasa ja koduperenaise standarditele. Ma ei püüagi. Vaid lihtsalt olen. Keskendun endale kui naisele.

Kõlab egoistlikult, aga olete ju kuulnud ütlust “happy wife, happy life“. Ega see niisama tühjast kohast võetud ole, mina olen enda jaoks selle aastatega defineerinud nii, et mitte vaid abikaasa asi pole oma wife õnnelikuks teha, vaid see sama wife saab end ise ka õnnelikuks teha. Võib olla see kõlab segaselt, aga mida rohkem ma endale mõtlen, seda õnnelikum on mu abielu. Mõnikord Marek ikka küsib, et kelle jaoks ka kosmeetikus, pediküüris, depilatsioonis käin, ilusat pesu ostan. Kelle teise jaoks ikka kui tegelikult enda jaoks. Selleks, et iseennast hästi tunda. Ja sellevõrra tunda end hästi ka oma suhtes. Kõik see annab enesekindlust. Enesekindlus omakorda muudab seksikaks. Seksikas muudab atraktiivseks. Saate aru, eksju?

Mitte et ma ei tahaks teada, mis värvi on armastus.  kui teaks küll oleks hea! su aknad maaliksin kohe just seda värvi ma, et iga päev mu armastust siis näeksid sa, siis näeksid sa…

Lapse armastus

Ma leian end tihti mõttelt, et meil, täiskasvanutel, on lastelt nii palju õppida. Siirust, soojust, armastus, kirge, hoolivust. Lihtsad ja loomulikud asjad, ometigi täiskasvanuna nii lihtsad meelest minema. Lapse maailm on lihtne, aga nii ehe.

Mu joogast kannatada saanud jalg tegi eile mulle põrgupiina ja nägi välja umbes sama paistes kui siis kui ma viimaseid tunde rase olin. Ma olin pikali diivanil ja püüdisn kuidagi ellu jääda. Kõlab nagu oleksin ma olnud umbes sama haige kui külmetunud mees!  Iga kord kui ma pidin diivanilt püsti tõusma, tundsin ma, et ma ei taaaaahhhaaaa! Siis tuli mulle appi Ida. Võttis mul käest kinni ja talutas mind näiteks wc-sse. “Nii on sul turvalisem,” lohutas ta ja ütles, et tuleb igaks juhuks minuga wc-sse ka kaasa, et äkki mul on seal ka abi vaja. Talutas mind käest kinni hoides tagasi elutuppa, pani mind pikali, sättis mulle padjad jala alla, lasi jala peale “imerohtu” (tegelikult värskendav veesprei, aga kipub lapse valudele ka toimivat), pani mu teki alla ja tõi mulle kaissu kaisuka. Istus mu kõrval diivanil ja paitas mu kätt, ise muudkui rääkides, et ta homme kindlasti ärkab koos minuga, et mind trepist alla aidata.

Kui Marek teda magamamineku ajal juba kurjalt voodisse kamandas, ütles Ida talle: “Rahu, sa pead natukene ootama! Emmel on valus ja ma pean teda aitama!”.Marekil ei jäänud muud üle kui oodata kuni Ida oli mulle kuue hernekauna herned ükshaaval suhu pistnud. Herned pidid ravima, teadis Ida. Lõpuks voodisse minnes musitas ja kallistas ta mu üle mitu, mitu, mitu korda. Võttis mu isegi riidest lahti, et ma ei peaks ennast liigutama liigselt. Manitses, et ma ikka jalga hoiaks, pikali oleks, puhkaks ja läks siis lõpuks magama.

Kas see polnud mitte armas?

Ma unustasin valu, sest mu hing oli armastust täis. Lapse armastust. See on nii võimas tunne kui sa saad aru kui palju laps sind tegelikult armastab. Kui siiras on laps  oma olemises ja mõtetes.

Tahate mu jalga ka näha? Ega ma kade ei ole!

Hirmud

Meil oli eile sõpradega spontaanne mängudeõhtu, kuid pole ju nii, et vaikides mängid ja muudel teemadel ei räägi. Ma ei tea, kuidas teema sinnani jõudis, igal juhul hakkasime me rääkima hirmudest. Inimestel on erinevad hirmud. Marek näiteks kardab vananemist ja krõnksu minevaid sõrmi, sest siis olla selge, et inimene on vana. Pool õhtut üritaski ta meile selgeks teha, et ta on nüüd nii vana, et tervis juba “jupsib”. Ma ei ole kunagi vanuse kartmisest aru saanud, selles mõttes, et pole ju absoluutselt vahet, kui vana ma olen kui ma oskan olla hetkes ja nautida seda, mis parasjagu selles vanuses oluline on. 18-aastaselt olid mulle olulised firmamärgid, 20-aastaselt peod ja poisid, 27-aastaselt töö, 30-aastaselt kodu, 37-aastaselt see, mis mul hetkel on. Vanus on minu jaoks vaid number. Pealegi pidi 60 tänapäeval olema uus 40, ma pole veel 40.

Teine meist kartis surma. Kolmas vaesust. Ka neid ei oska ma karta. Surma peale ma ei mõtle ja vaesus on väga suhteline mõiste. Ma olen läbi elanud perioodi, kus pidin Idale söögi tegemiseks vett läbi kohvimasina soojaks ajama ja sõin ise vaid näkileibu ja odavaid viinereid, kui see pole vaesus, siis mis on. Võib olla oli mulle seda vaja, et saada aru, et elu ei võrdu vaid raha. Ma olin nooremana olnud väga materiaalne. Liiga materiaalne. Nüüd õppisin ma tähele panema ja hindama asju, millele ma muidu tähelepanu ei pööranud. Ei olnud kindlasti mitte kerge periood, kuid sellesse perioodi jäid ka elamused ja kogemused, mida ma kannan südames kogu üle jäänud elu. Vene kui püksinööp, aga vaadake, kus me elasime. Tookord vaesena elades tundsin ma tänulikkust, mille sarnast ma pole kunagi varem tundnud. Ma sain mälestused kogu eluks.

IMG_0302.JPG IMG_0321.JPG IMG_9826.JPG

“Aga mida sina kardad? ” küsis Marek mult. Ma mõtlesin pikalt ja pidin tunnistama, et ma ei karda midagi. Ma kardan linde ja kõrgust ja muid selliseid pisiasju, kuid hirme, mis võiks mu igapäeva elu segada või mille peale mõelda, mul ei ole. Vähemalt ei tulnud mulle midagi pähe. “Siis sa valetad endale ja meile,” ütles keegi. Ma ei oska sellele vastata, võib-olla ma ei näe nii sügavale enda sisse, aga mulle ei tulnud ka kõige sügavama otsimise peale ühtegi hirmu, mida teistega jagada.

Ma tean, et ma olen kartnud. Minevikus. Ma kartsin lähedust ja armastust. Näiteks veel viis aastat tagasi ei kallistanud ma kunagi, see tundus mulle ebamugav ja võõras. Miks ma peaks tahtma, et keegi mind kallistaks. Ma kartsin tundeid. Mul oli kuni Mareki kohtumiseni üks suhe teise järel, mille ma lihtsalt kohe pooleli jätsin või saboteerima hakkasin kui see natuke tõsisemaks muutus. Ma ei tahtnud kiinduda, ma ei tahtnud tundeid, ma kartsin, et võiksin kedagi armastama hakata. Sellel hirmul on täiesti adekvaatne põhjus olemas. Viimaste päevade uudiste valguses pean igaks juhuks täpsustama, et ma ei kartnud armastust ja tundeid mitte sellepärast, et mind poleks armastatud, vaid vastupidi ma olin armastanud ja olnud armastatud. Mul võttis väga pikalt aega ja teraapiat, et tollest ootamatult lõppenud armastusest terveneda. Ma ei tahtnud kunagi rohkem sellist valu kogeda. Lihtsam oli olla kalk ja mitte lasta inimesi enda lähedale. Ma muutusin kinniseks ja olen tegelikult seda siiani.

Aga ma ei karda enam armastust. Selleks, et ma sellest hirmust üle saaksin, tulid mu ellu Marek ja Ida. Ma võin vinguda, kritiseerida, plahvatada, olla ärritunud, öelda asju, mida ma ei mõtle ja näha maailma aegajalt nii tumedates värvides, et isegi must jääb liiga heledaks, aga sisimas ma tean, et mul ei ole vaja midagi karta. Mul on hetkel, siin ja praegu olemas kõik, mis vaja. Milleks siis oma pead vaevata hirmudega?

 

Lillelised suhted

Mulle jäi hiljuti kõrvu uudis uuringust, mis tõestas, et et kõik, mida me sotsiaalmeedia vahendusel näeme, ei ole alati kuld. Üllatus-üllatus – nagu me tegelikult seda ei teaks. Aga juttu oli siis siinkohal paaridest, kes läbi Facebooki ja Instagrami tunduvad olevat üliõnnelikus suhtes, varjavad tegelikult seda, et midagi on suhtes hoopis mäda. Ma olen seda kusjuures tihti varem ka mõelnud.

Ma usun, et meil kõigil on üks tuttav või tuttava tuttav, kes postitab endast ja oma kaasast pidevalt selfisied, allkirjaga “true happiness” või “minu lotovõit” või midagi sarnast. Kas te ei ole kunagi end leidnud mõttelt, et aga miks ta seda teeb? Üsna tihti on selliste selfie´de taga hoopis teine maailm. Mina tean konkreetselt üht meest (jah, meest!), kel oli kodus oma naisega kriis, naisel tekkis isegi silmarõõm/armuke või mõlemad, ma enam nii täpselt ei mäleta. Mees aga postitas kogu aeg õnnelikke perepilte Facebooki. See oli nii tragikoomiline, sest neid tundvaid inimesed teadsid kõik, et antud hetkel oli nende pereelu kõike muud kui õnnelik.

Või siis hakatakse kõigile rääkima kui hea ja tore kaasa kodus on. “Tugiisik”, “minu maailm, ilma kelleta ei saaks elada” ja nii edasi. Võib muidugi ka nii olla, aga ma tean vähemalt kahte suhet, kus sellise imala jutu taga on paratamatus/lollus/hirm ja oskamatus üksi olla. Ma tean, et naispool ei ole oma eluga rahul. Kui seda teada, siis hakkavad hoopis teist juttu rääkima ka tema ja abikaasa sotsiaalmeedia postitused, aga kui mitte teada, siis tundubki, et awwww nii romantiline – “minu maailm”.

Paarid, kes kõigile kuulutavad, et nad mitte kunagi ei tülitse. Mina ei usu seda. Mitte et me nüüd ise ka Marekiga metsikult maid jagaks, aga nägelemisi, ütlemisi ja tülisid tuleb ikka ette. Olgu need siis teemadel “kas see klaas peseb end ise ära” või “miks sa last oma tuppa magama ei pane”, aga ikkagi tülid. Nääklused. Aga on inimesi, kes raiuvad, et nad mitte kunagi ei tülitse. Kas see saab nii olla või nad lihtsalt varjavad midagi?

Ja siis (minu jaoks) vana hea klassika – Facebooki check in´id ja diibid mõtteterad armastuse teemadel. “Mina musiga tähistamas”, “Musi on maailma kõige parem, kinnitasime oma armastust reisiga Balile, musi kinkis mulle teemantsõrmuse. Armastan sind kuuni ja tagasi.” Diibid mõtteterad jagunevad kaheks – imal armastus ja reetmine. “Minu maailm varises tükkideks, ma ei tea, kuidas edasi minna, ma ei usu enam armastusse. Mõnda aega hiljem jälle “musi on kõige kallim maailmas”. Ja et siis keegi ei mäletaks neid reetmise ja “armastus teeb haiget”- teemalisi postitusi, tuleb neid “musiga siin” ja “musiga seal” postitusi oksendamiseni.

Mis teie arvate sellest teemast?

Teise päeva emotsioonid

Kell seitse hommikul. Vihma sadas. Väljas oli hall ja kõle. Öö otsa oli vihma sadanud. Kas teine päev tuleb tõesti vihmane ja kole? Ma panin selga teksad, kampsuni ja oma ustava valge Didriksonsi. Sõitsin Kärdlasse. Ja hakkasin esimese asjana riideid vahetama. Palav oli. Ei paistnud küll lauspäike, aga ilm ei olnud enam sugugi hall. Isegi kui vahepeal tibutas või ladistas korraks tugevamalt, oli kogu aeg pilve tagant näha päike. See päike saatis meid terve päeva! Vihma sadas vaid siis kui me olime ühest kohvikust teise sõitmas. Meil oli ilmaga selline kokkulepe. Teise päeva võtavad minu jaoks kokku kaks märksõna – harmoonia ja armastus.  Päris elus. Ehedalt minu ees. Ilma sotsiaalmeedia. Filtrite. Hastag´ideta.

Tundub, et ka inimesed muutuvad sel saarel automaatselt sõbralikuks. Krüsteni Hoowikus jooksin ma kokku oma treeneriga. Trennis on ta üks hirmuäratavalt kuri naine, kelle sõna ma pean kuulama ega julge vastu midagi öelda, aga siin Hiiumaal oli ta nii tore ja sõbralik. Nagu päris inimene, kes sööb päris toitu ja joob päris veini. Okei, ma tegelikult teen nalja. Angela ei ole üldse kuri, lihtsalt tore oli näha, et need übervormis treenerid on ka ikka lihast ja luust tavalised inimesed. Aegajalt.

Ja need toidud. Ma ei liialda. Mul jääb sõnadest lihtsalt puudu ja seepärast ütlen ma ebaoriginaalselt, et sõin maailma parimat pasteeti, maailma parimat linnupiimakooki ja maailma parimat paella´t. See viimane oli kirss tordil!

Ahjaa! Kui te olete mu Facebooki lehte nähes olnud šokis ööbimiskohast, kus me väidetavalt kaks päeva elama peame, siis andke mulle, kallid sõbrad, andeks. See on tegelikult Sarve Sadama vana tööliste maja, aga kiusatus teie kulul natuke nalja teha oli liiga suur.  Isegi Marek jäi uskuma ning ei teinud muud kui vaid ohkas kui ma talle sõnumitesse tolle pildi saatsin.  Samas, Sarve sadama lambakohvik ise oli vägagi autentne ja kihvt koht. Ööbida lihtsalt ei oleks tolles toas tahtnud. Peole oleks aga võinud jääda küll…

IMG_1573.JPGIMG_1581.JPGIMG_1600.JPGIMG_1605.JPGIMG_1571.JPGIMG_1621IMG_1625.JPGIMG_1630.JPGIMG_1637.JPGIMG_1670IMG_1680IMG_1681IMG_1688IMG_1690IMG_1698IMG_1704IMG_1713IMG_1716IMG_1721  

Kuidas oma elu põnevaks teha vol1000

Ma käisin eile sõbrannadega õues. Enne kui ma jõuan loo pointini, siis kui otsite mõnusat ja hubast kohta, hea teeninduse ja maitsva toiduga, siis Rataskaevu 16 on see koht, kuhu minna tasub. Kui te Rataskaevu16 lauda ei saa, siis on õnneks olemas ka Väike Rataskaevu16 (LINK) ja sinna saab veidikene kergemini löögile. Rõhk sõnal veidikene. Igatahes soojad soovitused.

Kui ma hilisel õhtutunnil rongiga Keilasse jõudsin ja autoga koju mõtlesin edasi minna, selgus tõsiasi, et mu auto aku oli tühi. Mareki telefon oli välja ja ma juba kujutasin ette, kuidas ma 1) öö autos veedan või 2) jalgsi metsa poole jalutama hakkan keset pilkast pimedust. Õnneks sain ma kätte taksojuhi, kes mind oli nõus koju sõidutama. Smalltalki käigus ütlesin, ma et näed, aku oli tühi, mille peale ta vastas, et noh siis tuleb uus aku osta. “Äkää,akus ei ole tegelikult viga…,” hakkasin ma seletama, kuid tundsin siis, et ma ei viitsi hakata seletama, et autol on õhkpadi tuksis ja kui ma unustan massilüliti välja keerata, siis üritab auto end seistes üles pumbata ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Ma vastasin lühendatult versioonis, mis kõlas nii blondilt, et isegi mina sain aru, kuid taksojuht oli viisakas ja ei öelnud ka midagi. Ilmselt mõtles,et vaene naine, sa ei tea autodest ikka mitte midagi, jah.

Hommikul pidin ma selle teatega, et auto jäi Keilasse, lähenema Marekile. See oli riskantne värk. Tal on mingid oma rutiinid hommikuti ja siis ta läheb jube stressi, kui plaan sassi aetakse. “Ma jään ju tööle hiljaks ka niimoodi,” pahandas ta. Mina mõtlesin, et ega töö pole jänes, et mõni asi see pool tunnikest, et niikuinii ta istub reedeti pooleööni tööl, aga noh Marek…

“Kuidas sa suutsid massilüliti sisse unustada?” jauras ta. Olgu öeldud, et see liigutus, et see välja keerata on mul automaatselt käe sees juba, nii et ma ei suuda ise ka seda mõista, aga hallooo, kui palju naisi teab, misasi massilüliti üldse on ja kus see asub ning kuidas seda kasutada. Seega on mulle ebaaus ette heita, et ma selle ühe korra sisse unustasin. “Ma ei saa sind kogu aeg päästa?” pahandas Marek edasi, nagu ei oleks ta mu mees, vaid isa. Mina istusin kõrvad lontis vaikselt diivanil ja kuulasin, sellistel hetkedel ei ole mõtet Marekiga vaielda, ta ärritub. Kui ta aga jätkas, et mid tuleb kogu aeg päästa, et alles mul sai ju kütus otsa, ja et jumal tänatud,et see kodus hoovis juhtus, sest muidu ta oleks pidanud töölt ära tulema, et mind jälle päästa ja et ta ei saagi nii tööl käia kui ma ise hakkama ei saa. “Jälle?” ei suutnud ma vait olla, “kakoi jälle sa mind päästsid, ühe korra pidid kütust tooma.” Marek tuletas mulle meelde kui mitu korda ma võtmed Norras suutsin koju unustada. “Ja jumal teab palju kordi sa neid võtmeid veel suutsid ära kaotada kui mind ei olnud!”

“Kordagi!” vastasin mina, “mul ei olnud selleks võimalust.”

“No just,” targutas Marek, “aga kui sul võimalus on, siis sa unustad!”  Selle jutuajamise käigus olime me jõudnud kodust välja sõita ja olime maanteele jõudmas. Ma katsusin taskut. “Oota, aga ma ei võtnud autovõtmeid!” hüüatasin ma ja olin ise õnnelik, et see mul nii ruttu meenus.

Marek oli ahastuses. “Appi, ma olen sulle öelnud,et palun pane need endale paelaga kaela. Ma ei jaksa enam!” Kusjuures, tõesti, ma kaotasin viimati võtmeid põhikoolis, kuid viimase aasta jooksul on millegipärast nii, et kui ma võtmeid ei pane õige koha peale, siis ma unustan tõesti. Nt eile ei pannud ma neid koju tulles kohe aknalaua peale, vaid need jäid taskusse. Ja see oligi viga. Inimlik viga.

“Sellepärast naistel ongi armukesed, et nende mehed on kodus torisevad vanamehed,” ilkusin ma Mareki kallal.

“Vastupidi,” vaidles tema vastu. “Meestel on armuksed, sest nende naised on kodus nii tuutud.Armuke võib tuutu olla, ta on niikuinii vaid ühe asja jaoks.”

“Kust sa armukeste hingeelu tead? Võib-olla tahab pärast pere luua, matšalka üle õla?” (Kui olete “Armastust kolme apelsini vastu” näinud, siis te mäletate seda pereloomise juttu ehk)

“Issi on tuutu,” ütlesin ma Idale.

“Ei ole,” vastas Ida ja lisas, “emme on tuutu!”

Aga auto sai käima. Ja Ida oli täna esimene laps lasteaias. MIna tulin koju ja keerasin autol nagu ikka massilüliti välja. Veel paar aastat tagasi ei osanud ma autole isegi aknapesuvedelikku valada. Parkimisest rääkimata. Massilüliti ja soojaspiraal ja muud kummalised terminid läksid mul ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Enam mitte. Vanade autode puhul peab kõike teadma.

KUI Jõuluvana oleks olemas, siis ma paluks, et ta tooks mulle uue auto. Kohe päris uue, millega ei oleks selliseid probleeme nagu mul on autodega olnud sellest ajast saati kui ma Ruudolfi sodiks sõitsin. Ma oleks isegi nõus hea naine olema. Kohe lausa kuu aega püüaks hea olla. Noh et ei näägutaks ja koristaks ja peseks pesu ja triigiks. Jp, ma vist isegi oleks nõus pesu, sh ka sokke, triikima.

Kõik mehed on s**apead? Või inimene ei armasta täiuslikkust, vaid teeb täiuslikuks selle, mida armastab?

Me käisime hiljuti Marekiga C-jami kontserdil ja veetsime koos mõnusalt aega (kuni SEB sekkus;). Ma mõtlesin tol õhtul kui vedanud mul on, et mul on olemas inimene, kellega koos ühiseid huve jagada, kusagil koos käia, käest kinni hoida nagu kümme aastat tagasi ja kui tore meil tegelikult koos on. Jah, viimased kaks aastat on olnud okkalised ja isegi rohkem konarlikud kui ma oleks tahtnud, erinevatel põhjustel, ning ausalt enne psühholoogi juures käimist oli mul tunne, et ma alateadlikult ajan meid lahku, teineteisest eemale. Põhjus selleks ei olnud see, et ma oma meest ei armastaks, vaid see, et minu meelest väärib ta rahulikku ja stabiilset pereelu, mitte kisendavat kriiskavat fuuriat, kelleks ma olin muutunud.  Täna julgen ma öelda, et kõige suurem kriis on möödas ning ma võiksin täna kirjutada 101 põhjust, miks ma oma meest armastan, kuid kuna ma tahtsin keskenduda ühele teisele mõttele, siis ma toon ära vaid mõned. Kust leida mees, kes leiab endas jõudu ja armastust tulla kallistama ja lohutama naist, kes hetk tagasi on pildunud õhku kõige koledamad sõnad ning solvangud? Kust leida mees, kes on alati ja igal hetkel sinu kaitseks ja toetuseks välja astumas, isegi kui mul pole õigus? Kust leida mees, kes teab, et minul ON alati õigus ja ei vaidle annab targemana järele? Kust leida mees, kes paneb mind uskuma, et meil ON majas isepuhastuv nõudepesumasin, pesumasin, elutoapõrand, prügikast? Kust leida mees, kes oskab kõike parandada alates kohvimasinast kuni auto käsipidurini? Kust leida mees, kes on selline Mr.Poppins?  Ma armastan oma meest kõige selle ja rohkema pärast. Mis sellest, et teinekord ma pean teda kõige juhmimaks ja šovinistlikumaks ning egoistlikumaks isendiks maamuna peal, kes üldse biiti ei jaga. Kui me tol kontserdil istusime ja hiljem käsikäes linna jalutasime tundsin ma end noore ja armununa, õnnelikuna. Samal hetkel tuli mulle meelde, et kui ma olin 20-aastane oli mul üks peika (nimetame teda siis ilustades nii), vanem meesterahvas. 35-aastane. Me käisime koos väljas sest tal oli “kodus nõme, igav ja VANA naine, kellega enam ei taha välja minna koos”. Tol korral ma ei mõelnud selle peale, aga see “vana” naine oli tolkorral sama vana kui mina praegu.  Ja teate, välimus välimuseks, aga vat vanana ma end küll ei tunne. Praegune mina saadaks sellise lontruse kuu peale. Ma mõistsin korraga, milline s**apea too mees tegelikult oli (ilmselt ka on siiani) ning rohkem kui kõike muud hindasin ma Marekis rohkem kui eelpoolmainitut seda, et ta ei ole samasugune s**apea. Mis sellest, et kümne aastaga on noorest ja ilusast (?) naisest saanud (aegajalt ikka) kriiskav ja väsinud välimusega eit. Ma ei pea muretsema, et ta samamoodi mind maha kannaks, halvustaks, välja vahetaks, mis sellest, et mu “parim enne” meeste loogika järgi võibolla läbi on. Ma olen õnnelik, et minu kõrval on mõtlemisvõimeline ja mõistlik isane, kes ka mind on (rohkem) mõtlevaks muutnud.  Täna juba üheksa aastat abielus olles. Seda on üheksa korda rohkem kui ma 20-aastasena arvasin, et ma kunagi üldse abielus saan olema. Ma olen õnnelik, et see nii on läinud. Ma ei ole magustoit naisena. Pigem juurviljasupp kui vaadata minu oskusi. Ja täidetud jalapeno kui vaadata minu iseloomu.  Mul on hea meel, et kõik mehed ei ole s**apead, nagu üks popp laul ütleb. Võib olla vastab tõele hoopis see, et inimene ei armastagi täiuslikkust, vaid teeb täiuslikuks selle, mida armastab?  Not long ago I went out with my husband. To a concert. It had been a while since the last time and we were truly enjoying the evening and each others company. Holding hands like ten years ago when we first met. Laughing and just having a good time. I found myself thinking how lucky I am to have someone to share my interests with, someone who cares. Last year(s) have been rough, in every way and also for our marrige. I have not been the kind of wife I’d like to be and before I started therapy I really felt we are going apart, because of me and my behaviour. Not because I didn’t love my husband, but because I felt he deserved a happy and stabile home and family life. Today I can say that the hardest times are behind, the road is still rocky from time to times, but I feel no matter what we’ll be there for each other. I could give you 101 reasons why I love my husband, but as I want to talk about something else, I just give you a few. Where else could I find someone who finds the strenght to hug and comfort me right after I have come with the ugliest insults? Where could I find someone who is always behind me, even when I am wrong, supporting me? Someone who knows I am always right? Knows how to fix everything – from bad mood to coffee machines? Pampers and cares so much for daughter? Yes, these are just the few reasons to love him. But that evening when we were out I also found another reason to love him. When I was 20, I had a let’s say boyfriend to be polite. An older married man. 35 years old. He went out with me because he had an “OLD and borng wife at home”. I didn’t think much about that then, but when I was out with my husband on that concert, I suddenly realised what an asshole that boyfriend had been. His wife was 35 then, I am 36 today and you know what, looks for looks, but I do not feel old. Nor boring. And my husband doesn’t think that either. Although a pretty and young girl has turned into a nagging wife, I do not have to worry about him being such an asshole. He is a gentelman and pretty close to a perfect husband with many flaws. I love him for that. I am not a dessert as a wife. More like stuffed jalapeno in spicy sauce. Today we have been married for nine years. It is not too much, but it is enough to appreciate the unperfect perfectness in our marriage.