vaesus

Rukkililled ja prügikast

/ / Leave a comment

Selle postituse pealkiri võiks olla ka #äraolelihtsaltvaene, sest viimasel ajal tuleb uksest ja aknast sisse soovitusi, et kui kõik tundub liiga kallis, siis ära ole lihtsalt vaene, vaid teeni rohkem, leia lisatööd ja hakka kasvõi sisuloojaks, leiba ei jaksa osta, siis söö kooki. Lihtne. Pealegi olla piinlik lugeda kõiki neid postitusi ja kommentaare selle kohta, kuidas toit on kallis. Et appikene, kas võidab see, kes kõige kallima hinnaga toote leiab. Ma annan enda poolt ka panuse. Veisehakkliha – 300g, 6.99. Suhteliselt pani minestama küll.

Kui nüüd see sarkastiline sissejuhatus kõrvale jätta, siis tegelikult on mulle viimaste nädalate jooksul jäänud hinge kriipima kaks olukorda. Esimene neist ehk nädal tagasi kui ma tulin Lidlist oma toidukotiga välja ja samal ajal kui ma oma asju autosse panin väljus poest ka vanem proua. Täiesti tavaline pensionär, korralikult riides ja viisakas, ometigi heitis ta pilgu prügikasti.

Hirmud

/ Eveliis / 11 Comments

Meil oli eile sõpradega spontaanne mängudeõhtu, kuid pole ju nii, et vaikides mängid ja muudel teemadel ei räägi. Ma ei tea, kuidas teema sinnani jõudis, igal juhul hakkasime me rääkima hirmudest. Inimestel on erinevad hirmud. Marek näiteks kardab vananemist ja krõnksu minevaid sõrmi, sest siis olla selge, et inimene on vana. Pool õhtut üritaski ta meile selgeks teha, et ta on nüüd nii vana, et tervis juba “jupsib”. Ma ei ole kunagi vanuse kartmisest aru saanud, selles mõttes, et pole ju absoluutselt vahet, kui vana ma olen kui ma oskan olla hetkes ja nautida seda, mis parasjagu selles vanuses oluline on. 18-aastaselt olid mulle olulised firmamärgid, 20-aastaselt peod ja poisid, 27-aastaselt töö, 30-aastaselt kodu, 37-aastaselt see, mis mul hetkel on. Vanus on minu jaoks vaid number. Pealegi pidi 60 tänapäeval olema uus 40, ma pole veel 40.

Teine meist kartis surma. Kolmas vaesust. Ka neid ei oska ma karta. Surma peale ma ei mõtle ja vaesus on väga suhteline mõiste. Ma olen läbi elanud perioodi, kus pidin Idale söögi tegemiseks vett läbi kohvimasina soojaks ajama ja sõin ise vaid näkileibu ja odavaid viinereid, kui see pole vaesus, siis mis on. Võib olla oli mulle seda vaja, et saada aru, et elu ei võrdu vaid raha. Ma olin nooremana olnud väga materiaalne. Liiga materiaalne. Nüüd õppisin ma tähele panema ja hindama asju, millele ma muidu tähelepanu ei pööranud. Ei olnud kindlasti mitte kerge periood, kuid sellesse perioodi jäid ka elamused ja kogemused, mida ma kannan südames kogu üle jäänud elu. Vene kui püksinööp, aga vaadake, kus me elasime. Tookord vaesena elades tundsin ma tänulikkust, mille sarnast ma pole kunagi varem tundnud. Ma sain mälestused kogu eluks.

IMG_0302.JPG IMG_0321.JPG IMG_9826.JPG

“Aga mida sina kardad? ” küsis Marek mult. Ma mõtlesin pikalt ja pidin tunnistama, et ma ei karda midagi. Ma kardan linde ja kõrgust ja muid selliseid pisiasju, kuid hirme, mis võiks mu igapäeva elu segada või mille peale mõelda, mul ei ole. Vähemalt ei tulnud mulle midagi pähe. “Siis sa valetad endale ja meile,” ütles keegi. Ma ei oska sellele vastata, võib-olla ma ei näe nii sügavale enda sisse, aga mulle ei tulnud ka kõige sügavama otsimise peale ühtegi hirmu, mida teistega jagada.

Ma tean, et ma olen kartnud. Minevikus. Ma kartsin lähedust ja armastust. Näiteks veel viis aastat tagasi ei kallistanud ma kunagi, see tundus mulle ebamugav ja võõras. Miks ma peaks tahtma, et keegi mind kallistaks. Ma kartsin tundeid. Mul oli kuni Mareki kohtumiseni üks suhe teise järel, mille ma lihtsalt kohe pooleli jätsin või saboteerima hakkasin kui see natuke tõsisemaks muutus. Ma ei tahtnud kiinduda, ma ei tahtnud tundeid, ma kartsin, et võiksin kedagi armastama hakata. Sellel hirmul on täiesti adekvaatne põhjus olemas. Viimaste päevade uudiste valguses pean igaks juhuks täpsustama, et ma ei kartnud armastust ja tundeid mitte sellepärast, et mind poleks armastatud, vaid vastupidi ma olin armastanud ja olnud armastatud. Mul võttis väga pikalt aega ja teraapiat, et tollest ootamatult lõppenud armastusest terveneda. Ma ei tahtnud kunagi rohkem sellist valu kogeda. Lihtsam oli olla kalk ja mitte lasta inimesi enda lähedale. Ma muutusin kinniseks ja olen tegelikult seda siiani.

Aga ma ei karda enam armastust. Selleks, et ma sellest hirmust üle saaksin, tulid mu ellu Marek ja Ida. Ma võin vinguda, kritiseerida, plahvatada, olla ärritunud, öelda asju, mida ma ei mõtle ja näha maailma aegajalt nii tumedates värvides, et isegi must jääb liiga heledaks, aga sisimas ma tean, et mul ei ole vaja midagi karta. Mul on hetkel, siin ja praegu olemas kõik, mis vaja. Milleks siis oma pead vaevata hirmudega?

 

Mitteluksuses elamine

/ Eveliis / 13 Comments

Mõnda aega tagasi sain ma blogisse kommentaari, et ma olen kade, kuna ei saa endale lubada luksuses elamist. See kommentaar on mind natukene närinud. Mitte selles mõttes, et ma tunneks end halvasti, aga ma olen mõelnud sellele, mida keegi oluliseks või luksuseks peab.

Ma isegi ei oska öelda, mis minu jaoks luksus on. Või ei… oskan küll, hetkel on minu jaoks luksus vaikus, kui Ida ei karju ja ei nõua midagi. Lihtsalt mõnus vaikus. Kaminatule prõksumise saatel. Loomulikult saan ma aru, et sõna luksus tähendab teoorias helikoptereid, oma saart, 8000m2 suurust maja, kullast wc potti ja kristallist kroonlühtreid, aga ma ei tunne, et vaesena, et sellises luksuses ei ela. Kogemuse pärast võiks mõnda aega sellist elu ju elada, aga puudust ei tunne ja patja ei nuta selle luksuse puudumise pärast.

Kas kättesaadavam luksus on see, et saab endale pidevalt asju osta? Rohkem ja uhkemaid. Kindlasti osadele inimestele on ja osade inimeste silmis näitab see ka rikkust. Ega muidu ei tekiks ka Laura Kõrgemäesid, kes tüdrukutele pudrumägesid kokku lubavad. Inimesed arvavad ekslikult, et õnn ja rikkus peitub asjades. Jajaa, on erandeid ja on okei mingite asjade pärast rõõmu tunda, aga teate kui pinda mulle käivad inimesed, kes pidevalt rõhutavad, mis firma märgiga riideid nad kannavad, kui palju neil üks või teine asi maksis ja mis neil veel plaanis soetada on. Ja palun ärge saage minust valesti aru, mu meelest ei ole rikkus häbiasi, seda ei pea varjama. Kui on võimalused, siis miks mitte, aga üldiselt on nii, et uhkete asjade nimel näevad vaeva need, kel tegelikult selleks võimalusi pole(ks) ja samamoodi peavad asju oluliseks need, kes endale neid lubada ei saa. Või siis lihtsalt labased tõusikud. Need viimased on veel kõige vastikum grupp. Need on inimesed, kes valivad tuttavaid asjade ja välimuse järgi. A la kui sa Mercedesega ei sõida ja oma majas (õiges linnajaos!) ei ela, siis oled rott. Mitte keegi. Selline suhtumine tekitab minus lausa vastikust.

Aga kas majas elamine on  luksus? Kindlasti mitte. Majas elamine teeb vaeseks. Kui tahta, et maja oleks ilus ja korras, siis tähendab see pidevat tööd, remonti ja raha. Muidugi saaks selle asemel minna poodi ja osta asju või isegi reisile minna, aga meie jaoks on kõige olulisem kodu. Kuna see lõpuks hakkab välja nägema nii nagu me ideaalis tahaks, ma ei kujuta isegi ette, aga see polegi oluline, sest mulle meeldib see pidev muutus. Paremuse poole. Valmis ei saa kodu aga ilmselt kunagi. Ehk siis maja saab endale ilmselt igaüks soetada, aga selle korras hoidmine on hoopis midagi muud. Räämas maja, mille eest keegi hoolt ei kanna, ei ole eriline luksuse näitaja.

Ma olen alati hinnanud looga asju ning mida aeg edasi, seda rohkem hindan ma taaskasutust. Ise tehtud asju, oma lugude loomist, mitte lihtsalt (kallite) asjade kokku kuhjamist. Ma tean, et maitsed on erinevad ja ega ma siinkohal ei hakkagi midagi ütlema, sest maitse pärast saab vaid kakelda, aga minu jaoks on luksuslikum (totakas väljend üldse)  mõnest taaskasutuspoest või vanast kuurist leitud laud, vaip, diivan või midagi mis on ise tehtud. Ei ole ma meie kodu sisustanud võimalikult palju taaskasutuse võtmes selle pärast, et ma oleks rott, mulle lihtsalt meeldivad sellised asjad rohkem. Maitse asi. Viie-eurone nõukaaegne laud tegi mind palju rõõmsamaks kui 500eurone laud pärispoest. 50 senti maksev kardin, mis laudlinaks sobib, meeldib mulle oluliselt rohkem kui 50 eurot maksev laudlina, kuuris seisnud vana vaip, mis tuli puhtaks küürida, räägib edasi maja eelmiste elanike lugu. See on minu luksus, mitte vaesus.

22686711_1538694196169119_1986583863_n.jpg

Ma ei taha pilduda klišeesid, aga ma ei võrdle ennast teistega asjade mõttes, mida ma saan ja ei saa endale lubada. Selles mõttes on nii kurb, et keegi arvab, et kui iga päev kaviaari ei söö või poes hullult ei shoppa, siis on tegu vaese inimesega, kes tunneb kadedust luksuse puudumise pärast.

Minu mõttemaailm ja tarbimisharjumused on paari aastaga väga palju muutunud. Ainus luksus, mida ma lisaks kodule, endale lubada kavatsen, on reisimine. Muude asjade suhtes võite mind vabalt ka rotiks kutsuda, ma ei kavatse kunagi tagasi pöörduda tarbimishulluse poole, et end parema ja jõukamana näidata.

Kas nad kondoomist ei ole midagi kuulnud?

/ Eveliis / 14 Comments

Mulle meeldib “Kodutunne”, kohe päriselt ilma igasugu irooniata on mul hea meel, et selline saade olemas on. Esiteks sellepärast, et see avab mu silmad ja näitab tegelikult Eesti elu ja olusid sellisena nagu need on, ilma klantspiltide glamuurita. Teiseks sellepärast, et see tuletab mulle meelde kui õnnelik ma ise peaksin olema (ja, ma tean, et see on klišee ja ammu ära leierdatudki, kuid), ausalt, mul ei ole õigust millegi kallal viriseda, suur osa minu muredest on need nn first-world-probleemid. Kolmas ja peamine põhjus, miks saade mulle meeldib on see, et inimesed, kes elavad täiesti uskumatutes tingimustes, saavad abi. Sellist abi, mis neil endil ilmselgelt üle jõu käiks. Ma ei kujutaks ette, kuidas on elu majapidamises, kus vesi tuleb kaevust, kui mu oma vanaema ei oleks veel paar aastat tagasi vett kaevust toonud. Asi, mis meile tundub elementaarne, on teistele suurimaks sülle kukkunud õnneks. Pesumasin. Kas te kujutaksite oma elu ette ilma pesumasinata? Või et laste pesemiseks tuleb soe vesi pesumasinast? Mina pidin aasta tagasi Idale pudru tegemiseks sooja vee saamiseks kohvimasinat kasutama, see oli juba piisavalt õudne, kuid minu oma valik – ma oleks võinud käega lüüa ja Eestisse tulla, kus mul on soe vesi ja elektripliit ja kõik muu heaks ning mugavaks eluks vajalik. Aga käia külmas ja lagunenud välikempsus? Teha süüa lagunenud puupliidil? Magada katkises ja kitsas voodis? Mina ei suuda selliseid tingimusi endale ette kujutada, kuid paljude jaoks on see täiesti tavaline argipäev.

Mõnikord inimesed kritiseerivad, et miks üks või teine pere abi sai, et kas ta ikka oli selle ära teeninud. Minu meelest ei olegi see nii väga oluline, sest 99,9% juhtudel elavad neis kohutavates tingimustes lapsed ja iga laps väärib inimväärseid elamistingimusi, ka siis kui vanemate kohta võiks mõelda, et aga miks nemad. Abivajajaid on palju ja rohkem kui me arvatagi oskame ning kui kasvõi käputäis saab abi, siis mul on hea meel. Jah, mulle meeldib see saade ja mul on alati eluhammasrataste vahele jäänud inimestest kahju. Ka sellest pargipingil magavast odekolonni joovast “parmust”, sest me ei tea kunagi kogu tema lugu, miks ta sinna sattus. Seda, et oma viga, tehku midagi, iga inimene on oma saatuse sepp, ütlevad vaid küünikud ja südametud inimesed. Igal lool on mitu tahku.

Mis mind aga “Kodutunde” juures alati ärritab ja isegi vihastab on see, kui palju lapsi need inimesed vaesusesse sünnitavad. Näiteks viimane saade. Naine, kes oli kehvade elamistingimuste pärast ja selleks, et lapsele tagada mingigi stabiilne elupaik, pannud oma lapse lastekodusse ja lootis, et saab kiiresti jalad alla, et laps lastekodust koju tagasi võtta, sai vahepeal (vist oli kahe aasta jooksul!) veel kaks last. Ma saan aru, et inimene on üksik, otsib armastust ja hellust, astub ämbrisse ja satub elu jalgadele saamise asemel alkohoolikust maniaki kaissu, kuid pagan võtaks, mis toimub su peas kui sa saad veel kaks last samal ajal kui su üks laps on ikka veel lastekodus ja sa oled vaesem ja kehvemal järjel kui kirikurott.Miks sa tahad sellist kurba elu oma lastele? Miks sa ei mõtle? Seksige mu pärast nagu jänesed, aga iga inimene, ka isegi alghariduseta inimene, teab, et olemas on kaitsevahendid. Ja ärge tulge mulle ütlema, et võib-olla mees keelas. See näide ei ole erand, vaid pigem reegel.

Lisaks nendele lastele sai ta veel kolm last. KOKKU UUS LAST! Ma mõtlen, et okei, said kolm last, aga sa ju pidin nägema, millistest tingimustes sa elad ja mida sa oma lastele suudad/ei suuda pakkuda. Kas unistus suuremast toimetulekutoetusest on tõesti nii mõjuv põhjus sünnitada lapsi vaesusesse. See on laste suhtes lihtsalt julm! Öelge, mis tahate, aga mulle tundub ka, et pigem on reegel, et vaesus sünnitab vaesust juurde. Selle saate peategelane oli ise lastekodus olnud, sinna sattus tema enda esimene laps, kelle esimene laps omakorda pea sama saatuse osaliseks sai. Ema läks minema, laps jäi vanaemale kasvatada, okei, parem ikka kui lastekodu, kuid mõte jääb enam-vähem samaks. Sama muster, samad probleemid, sama vaesus. Kokku ikka jälle palju lapsi.

Ma vaatan neid saateid, inimestest, kes seal virelevad on kahju, aga siis vaatan ma seal virelevaid lapsi ja mul läheb hari punaseks, et keegi nii vastutustundetult sigib. Muidugi on kõige olulisem armastus, kuid tihti on nendes vaestes peredes lisaks halbadele elamistingimustele ja rahamuredele ka alkoholiprobleemid, teinekord ka narkoprobleemid. Miks peaks üks ema tahtma, et ta lapse lapsepõlv mööduks sellises keskkonnas? Jah, okei, ma saan täiesti aru, et said üks-kaks-kolm last, jäid tööst ilma, mees jättis maha, majanduslik olukord kehvenes järsult, elukoht laguneb ja tahab remonti, siis ma saan aru, et püüad anda endast parima, et halva mängu juures head nägu teha ja hakkama saada. Lihtsalt mulle ei mahu pähe, kuidas sellises olukorras saab veel teist samapalju lapsi juurde soetada, ka pole reegel, et lapsed on sama mehega!

Ma ei tea, kas linnadesse ja küladesse tuleks panna üles tasuta kondoomiautomaadid, et vaesust kontrolli all hoida või tuleks need inimesed uuesti kooli, terviseõpetuse tundi saatma – seal õpetatakse, et seksida saab ka nii, et ei jää rasedaks!

Kes saab rikkamaks ja kes jääb vaesemaks?

/ Eveliis / 4 Comments

Ma olen nüüd natuke mõelnud sellele maksemuudatusele, mida uus valitsus plaanib. Inimesed on hüsteerias ja hirmul, igalt poolt võib lugeda musti uudiseid, meid oleks nagu tabanud mingi igavene “black friday”, taevas on alla kukkumas, mitte ükski turist enam Eestisse ei tule, kõik edukad inimesed pagevad Eestist minema,sest neid karistatakse, õlu hakkab maksma 1,50 ja rikkad jäävad vaeseks ja vaesed veel vaesemaks.

Millegi pärast ma arvan, et rikkaid ja edukaid, kel olemas ka empaatia – ja mõtlemisvõime, ei tunne end ohustatuna ega karistatuna, sest ma arvan, et rikkus ei seisne mitte konkreetses rahasummas, vaid mõtteviisis ning tegudes. Rikkad jäävad rikasteks ja saavad ehk veelgi rikkamaks, vaesed jäävad ikkagi vaeseks. Sest viimaste mõtteviis on vaeste oma.

Oletame, et vaesele kukub sülle mingi rahasumma. Ta ei pane seda panka või ei mõtle sellele, kuidas seda raha kasvama panna, ta hakkab tarbima. Selles ei ole midagi imestada, sest kui ikka pole võimalusi olnud, siis ahvatlus on suur. Nii on üsnapea rikkus otsas ja vaesus tagasi majas. Vaesemad inimesed unistavad lotovõidust ja tarbivad üleüldse rohkem, tihti on neil sõltuvus järelmaksudest ja laenudest. Üks järelmaks lõpeb, teine võetakse asemel, laen on pigem nagu uhkuse asi, mida rohkem laenu, mille eest on endale rohkem asju soetatud, seda uhkem. Rahasumma ei muuda oma olemuselt vaese inimese mõtteviisi. Ma tean ka paari inimest, kes korraks said natuke rahakamaks. Ei osanud nad selle rikkusega midagi muud peale hakata kui tarbida, ahjaa ülbeks ja ennasttäis läksid ka, kuid kulla ja karra ja asjadekuhja all jäid ikka sisemuses sellisteks…mis see õige sõna nüüd olekski…teiseks Eestiks?

Rikkad inimesed suhtuvad rahasse ja rikkusesse aga teisiti. Jah, ka nemad lubavad endale tarbimist, kuid üsna tihti kulutatakse raha sellisel juhul pigem emotsioonidele – näiteks reisimisele. Kõik muu on neil olemas ja kui uus telekas sai eelmisel aastal ostetud, siis nad ei torma kohe viimast mudelit ostma, sest muidu keegi ehk vaatab neid halvustavalt. Vaene inimene seevastu tormab,sest ta püüab end iga hinna eest rikkamana näidata. Järelmaks ju selleks ongi. Tarbimislaenud ka. Rikas inimene mõtleb, kuhu oma raha piagutada, investeerida, midagi toota, nii et see raha ka midagi tagasi tooks. Rikkus on nende puhul mõtlemis-ja käitumisviis ning raha nende tegevuste tagajärg.

Seega ma mõtlen, et pole vaja muretseda, et keda nüüd uus valitsus ja maksupoliitika vaesemaks või rikkamaks teeb. Pigem on vaja endale selgeks teha, kumma mõttelaadiga me ise oleme.

//There is now a mass hysteria in Estonia because of the new government and new tax policy, people are afraid that the richer will get poor and poor even poorer, the sky will fall down and there is no meaning for life because also beer will cost 1,50.

For some reasons I think the people who are rich are not afraid. They will stay rich anyway and the poor eill stay poor. Why? Richness is not only about money and fortune, it is about actions and the way we think.

Poor people think like poor people. They dream of winning the lottery and when they suddenly receive a bit more money than used to, they start to consume more, buy stuff they actually don´t need, just because they can. Soon the money is gone and they are back in their everyday life. Poor people are the ones who often take loans to buy bigger and better things, because they are afraid that otherwise someone will laugh at them, that they are not good enough. They want to look better than they are.

And then there are people who have the rich way of thinking. They think, they invest, they act- wealth is the cause of their actions. Of course they also consume, but they are more aware and they don´t feel the urge to buy the latest version of plasma tv just to show off, they use this money for travelling for example, to experience new things, perhaps find new ways for making money. They don´t sit and dream, they do.

So I think instead of thinking about how the new governement is bad or punishing some groups, we should look in the mirror to find out are we thinking like the rich or the poor.

PS: Don´t forget today is black friday. Buy things you don´t need, just because they are cheap(er).