Täpselt nii ütleb homme ilmselt suur osa inimesi oma isale. Mina ütlen ka. Kõlab veidralt, arvestades seda, et olen lahutatud vanemate laps, isa kui sellist isa-isa ei ole mul otseselt kunagi olnud ja ma arvan, et lahutatud vanemate laps jääb mingil määral alati kaotajaks, teisele kohale, üleliigseks. Aga ei, ärge saage minust valesti aru, see ei ole siin mingi peen iroonia või kibestumus ja ärapanemine, ma päriselt arvan, et kõigest hoolimata on mul äge isa.
Asi polegi suure tõenäosusega selles, milline on olnud või ei ole ole olnud minu suhe isaga, ma ei ole lapsena teda isegi kuigi palju tundnud, kuid oluline on see, kuidas meie kodus minu isast räägiti. Alati vaid positiivset, keegi ei näidanud välja ei kibestumust, viha, pettumust, minu ees ei räägitud kunagi isast midagi halba. Mina ei tea ju täpselt, kuidas mu vanemad lahku läksid ja mida nad teineteisest peale lahutust arvasid, kuid minule räägiti alati, et isa oli kihvt, omamoodi, võib olla isegi laisk ja mugav, aga muheda huumoriga, nii et keegi ei pannud seda pahaks. Vanaema räägib siiani, kuidas ta kord puid raius ja isa kõrval kännul istus ning anekdoote rääkis. “Töö läks kohe kiiremini,” naerab vanaema siiamaani. Isa oli projektijuht.
Ja nii, läbi juttude, suhtumise ja tänu tädidele pildil olemise, ei saagi ma arvata midagi muud kui et mul on maailma kõige parem isa. Isaga hakkasin ma rohkem ja lähemalt suhtlema umbes 25-aastaselt, siis kui ma Marekiga tuttavaks sain. Ma hakkasin oma isa rohkem tundma ning taipasin, et need jutud, tänu millele, ma isa alati maailma parimaks pidasin, polnudki valed. Ta ongi omamoodi, oma kiiksudega, oma jäärapäisusega, mis kindlasti mitte alati hea ei ole (olnud), aga temas on midagi erilist, midagi, mida ma ei oska sõnadesse panna, aga mida ma hindan ja mis mulle meeldib. Selline cool või yolo iseloom, mida mul endal kahjuks liiga palju pole. Mul on ikka see ora p…s
No ja ma ei saa ju mainimata jätta, et tänu isale on mul maailma kõige ägedam vend, maailma kõige ägedam venna õde ja maailma kõige ägedamad tädid. Seda polegi nii vähe kui mõtlema hakata.
Ilusat isadepäeva kõikidele isadele!
Kuidas Malluka uut postitust kommenteerid, kus ta Trööstiplaastreid kirub? 😀
Minul pole seal midagi kommenteerida. Või siiski… poleks pidanud plaastritest rääkima ma üldse, siis poleks seost minu isikuga
No mina nägin tema postituses, siis selles konkreetses lõigus kerget kättemaksuvaimu vms. Vähemalt tema toon oli küll selline igas lauses halvustav “kulla hinnaga apteekides plaastrite juures”, siis vaevus isegi kasutusjuhendi välja kirjutama. Ärapanemiserõõm :D, aga sellegipoolest on alati teised süüdi. Savi ju, et ise kasutusjuhendit ei mõistnud lugeda või end kurssi viia, millega tegu.
Siis lugesin alt selle postituse kommentaare ja imestasin, kui vastikult ta oskab inimestele, kes tahavad, aidata, vastata. Nii vastikult, et see inimene alustas oma järgmist kommentaari vastuseks sõnadega “Ma ei ründa sind. Lihtsalt püüan aidata”. Aga mida ma ikka imestan, see on selles blogis tavaline, tema jaoks “normaalne” vastus mõjub teistele inimestele ülbena või nähvamisena – mida need vastused enamjaolt ka on :))