Järjekordne imeilus päikeseline päev. Esimene kohtumine läks nii hästi, naljakas, et ma ise ei oodanud sellest kohtumisest suurt midagi, aga nüüd vaatan, et see oli võibolla et veel kõige olulisim nendest kuuest kohtumisest, mis mulle siin plaanitud oli.

Autojuht viis mu Odensesse, kus mul oli rongi väljumiseni aega. Ma oleksin võinud kohvikus istuda, aga ma ei istunud. Otsustasin varasema rongiga natuke edasi sõita. Istusin rongis maha ja hakkasin piletit otsima rahakotist, mida aga polnud, oli rahakott. Ma ei ole elus kordagi vist rahakotti kaotanud ega ka pole seda mult varastatud. Kunagi pidi ikka esimene kord olema. Jooksin veel tagasi kohvikusse, lootes, et äkki ikka lihtsalt unustasin, aga tegelikult nüüd tagasi mõeldes, tean ma täpselt, kuna mu rahakott ära varastati. Seda tehti nii robustselt, et ma mõtlesin, et no ju mulle lihtsalt tundub, et keegi soris mu kotis. Vaatasin selja taha ja minu taga oli mees, kel oli käes hästi palju asju. Arvasin et ta lihtsalt oli kohmakas ja läks vastu mu kotti, tegelikkuses need asjad olidki tal katteks ja nii ma rahakotita jäingi.

Aga mis edasi? Ma olin keset Taanit, ilma raha, kaartide ja loomulikult ka dokumentideta. Rahaliselt sai ta kasu 50DKK, mina sain kahju natuke rohkem (tšekid!) ja lisaks ju ebamugavus uute kaartide tegemise näol. ID-kaardi ka alles tegin. Kurat, ja juhiload ka uued vaja teha! Nagu mul oleks aega nii palju üle, et mööda ametiasutusi veel nüüd joosta.

Suvalisse linna ma jääda ei saanud ja ma sõitsin lihtsalt jänest, voi noh samas ka mitte, sest tegelikult olin ma ju pileti ostnud. See jäi lihtsalt mu rahakotti! Ja kuidas ma saan koju? Teatud lendudel ei küsita dokumenti, aga Nordical küsitakse. Helistasin Nordicasse ja sain äärmiselt abivalmis teeninduse osaliseks. Paypali jamade tõttu olin ma eile just oma juhiloast pilti teinud ja see oli mul telefonis ka alles (mul on komme kõike kustutada kohe). Nordicast lubati, et nad lasevad mind sellega lennukisse.

“Jeei!” hõiskasin ma. Teenindaja ütles: “Aga”. “Aga” ei tähenda kunagi head. “Me ei saa lubada, et passikontroll dokumenti ei küsi. Minge varem lennujaama ja uurige järele. Kui Teid ei lasta, siis peame Teid grupist eraldama ja pileti ümber muutma, et vaadata, kunas te ajutise dokumendi kätte saate.”

See ei kõlanud enam hästi. Kes see nädalavahetusel mulle dokumendi teeb? Kas ma ütlesin juba, et esmaspäeva hommikul läheb mul lend Dubaisse? Tallinnast! Ma pean koju saama eksju.

Helistasin lennujaama ja kurtsin muret, et mitte ei tahaks Taani jääda. Ilus maa küll, aga võib olla mõni teine kord. Minu rõõmuks lubati mulle, et kui teen lennujaama politseis avalduse, on see piisav dokument. Loodetavasti siis on ka.

Igaks juhuks tühistan oma viimase koosoleku ja lähen lennujaama ära. Ma tõesti ei taha Taani jääda. Seekord. Mul on natuke teised plaanid.

Pildid ei ole teemaga seotud rohkem kui, et sain need täna kätte. Ida käis ühel photoshootil ja ma loodan, et saame neid ühes reklaamikampaanias kasutada. Ma ei tea, mis plaan Marianil on, aga ta palus naerva lapse pilte. Siin nad on! Ilus päikeseline sügispäev oli. Nagu täna. Ainult siis ei varastanud keegi mult midagi ära.