Hullumeelse oktoobri sisse mahtus ka üks teatrikülastus. Ei ole esmaspäevased teatriõhtud mu lemmikud, aga mis sa teed, kui see oli ainus võimalus seda etendust näha. Ootused olid loomulikult kõrged, sest “Isa” on üks mu vaieldamatuid lemmiketendusi (ja filme), “Ema” üllatas mind positiivselt, just Terje Pennie osas, nüüd oli lõpuks aeg ka “Poeg” ära vaadata.
Kuigi ma ütlen, et see võib olla ei ole just otseselt hea, siis mul on väga hea meel, et see sai ära vaadatud ja etteruttavalt ütlen ma, et olen “Sirbi” arvustusega sama meelt: “„Poeg“ peaks olema vanema kooliastme kohustuslik vaatamine ja aruteluaines. Noorte tagasiside oleks ilmselt üliväärtuslik teatrile, aga veel enam ühiskonnale, kui tagasisidet ka päriselt kuulata osataks.”
Võrreldes “Isa” ja “Emaga” oli see üsna klassikaline etendus alguse ja lõpuga. Kui kahte eelmist nägi vaataja läbi peategelase silmade, siis siin näeme me toimuvat läbi teiste silmade. Me ei saa teada, miks teismeline poeg on elust väsinud, mis teda vaevab, miks ta mõtleb pidevalt vaid sellele, kuidas endalt elu võtta. Tahaks öelda, et lihtne lugu etteaimatava lõpuga, aga isegi kui siin etenduses ei mängita vaataja mõistusega (ei jää mõtlema, kas kõik on päriselt nii nagu näib või vastupidi), siis lugu on kõike muud kui lihtne. See on dramaatiline, see on sünge, see on kriipiv ja paneb mõtlema.
Eriti kui sul on kodus (eel)teismeline, kellest on kohati raske aru saada. Nad ongi teistsugused, nad elavadki asju teistmoodi läbi, võtavad asju rohkem hinge, vajavad rohkem julgustust, rohkem toetust, vähem võrdlemist ja kõige enam – vähem kõrgeid ootusi, vanemate endi elamata unistusi ja ootusi. Terve kodutee ma mõtlesin ja seedisin seda etendust. Ma hakkasin mõtlema nende hetkede peale kui Idaga kakleme, sest mu meelest ta on laisk ja ei viitsi õppida ning tema arvates ma ajan taga täiuslikkust ning olen temaga pahane, et ta täiuslik ei ole. Mina ei aja kindlasti mitte täiuslikkust taga, ma olen teinud rahu sellega, et kõik ei pea õppimist ja lugemist armastama, aga on oluline anda endast parim. Siiski hakkasin ma mõistma tema vaatenurka,kuidas see võib talle tunduda. Talle võib see tõesti tunduda, et ajan taga täiuslikkust, kuigi enda arvates nõuan ma vaid miinimumi. Tema ei ole mina ja mina ei ole tema. Ma ei saa täpselt teada, mida tema läbi elab. Ega ka tema seda, mida elan mina, aga see viimane polegi enam oluline. Mina olen paksu nahaga täiskasvanu, kes tulest ja veest läbi käinud ning tema mured tunduvadki mulle väikesed. Aga tema on alles noor, kes õpib ja otsib oma kohta. Ongi “lumehelbeke” selle kõige paremas mõttes. Seda ei tohi ära unustada.
Ja seepärast peakski see etendus olema kohustuslik. Teismeliste vanematele. Ja ka teismelistele. Et nad näeksid ka lapsevanema poolt. Me ju päriselt püüame mõista, me ju päriselt püüame aidata, toetada, olemas olla. Nii nagu ka nemad püüavad kogu oma maailmavalu ja ängi sees olla need täiuslikud lapsed.
Ahjaa. Kui ma ütlen, et see ei ole tingimata hea lavastus, siis ma ei pea silmas, et Theathrum seda kuidagi kehvasti mängiks. Seda ei ütleks ma kunagi. Theathrum on mu lemmikteater ja siin etenduses mängib “teismeline” nii usutavalt teismelist, et ajab lausa vihale oma olekuga. Ma pean silmas Zelleri osa. “Isa” ja “Ema” olid minu jaoks huvitavamad ja mitmetahulisemad, aga nagu juba ka kirjutatud, siis isegi kui oli nö lihtne jutustus, siis neist kolmest kõige dramaatilisem ja kõige mõtlemapanevam.