telesaated

Aasta draama ehk uudishimu tappis kassi

/ Eveliis / 23 Comments

Mu nädalavahetus möödus ilma televiisori ja suures osas ka sotsiaalmeediata. Kui siis pühapäeva õhtul telefonis skrollisin jäi mulle ette siit ja sealt sõnapaar “draama ja duubel”, “draama ja Marta Laan”. Lugesin erinevate influkate postitusi, et jah, küll on õige, et “Duubel” on “cancelled” ja “amen, see läks küll üle piiri” ja “Marta Laan peaks Draamateatrist ära tulema”.

Esimese hooga mõtlesin, et ma lihtsalt ei viitsi süvenda. “Duublit” niikuinii ei vaata, aga esmaspäeva hommikul sain kusagilt nii palju aru, et “Duublis” oli Marta Laan teinud järgi Rannamaja “staare” Adat ja Seidit ning midagi pole parata, uudishimu tappis kassi. Vaatasin natuke draamatekitanud klippi, palju ei suutnud, sest minu masti huumor see ei olnud, panin lihtsalt teleka teisele kanalile, küll aga pean ma ütlema, et nii palju kui ma vaatasin, siis Marta Laan ja Liisa Pulk (oli vist) tegid Adat ja Seidit VÄGA TABAVALT järgi. Pean silmas näoilmeid ja neile iseloomulikke ilulisandeid, alustades nendest kohutavatest küüntest (mis värk selle uue moega on, et küüned peavad olema võimalikult pikad ja teravad, iga kord kui ma selliseid küüsi näen, tuleb mul kananahk peale). Juttu väga ei süvenenud. Anu Saagimit nägin korraks. Pööritasin tolle šampanjanalja peale silmi ja läksin eluga edasi.

Eluga ei läinud edasi Ada ja Seidi, kes nagu ma aru sain on kohutavalt solvunud, et NEID julgeti parodeerida. Andke mulle andeks, aga mis ajast on SEE kiusamine ja mis ajast ütlevad Seidi ja Ada, keda tohib parodeerida ja kelle üle naerda? Ma vaatasin “Rannamaja” esimest hooaega ja mul on küll meeles, et seal võis “staaride” suust kuulda nii mõningaidki krõbedaid arvamusavaldusi ja solvanguid teiste osaliste kohta. “Raju reedet” vaatasin ma läbi Zevakini klippide ja seal oli ikka väga palju ärapanemist, mõnitamist ja naeruvääristamist. Seda võis, see on meelelahutus. Aga kui naerdakse nende endi üle, siis on see kohutav laim, solvamine, kius? Kahepalgeline, ei? Ma ütleks vaid ühte – ära löö katki peeglit kui peegelpilt ei meeldi. Selline draama teha sellest, et keegi tegi paroodia?

Ehk siis nagu ma aru saan oleme me 2021 aastal jõudnud sinnani, et enam ei ole poliitkorrektne rääkida anekdoote, sest kas mitte nendes ei naerda tihti kellegi üle (mitte kellegagi koos), Henrik Norman ja Pille Pürg võiksid heaga oma pillid kotti panna (mitte et mul kahju oleks, aga põhimõtteliselt), sest muidu on oodata kohtukutset ja “Su nägu kõlab tuttavalt” peaks olema kindlasti keelatud, sest nagu me teame on ka see juba mõnitavaks ja naeruvääristavaks nimetatud. Kogu see tsensuur kuidagi meenutab üht varasemat ajaetappi Eesti ajaloos. Naeruväärne. Piinlik. Et inimstel ei ole pärisprobleeme või on meie “staaridel” täiesti ebaadekvaatselt kõrge enesehinnang, et nad end pühadeks lehmadeks peavad. Tsiteerides klassikuid – Tule taevas appi! Ja kas pidevalt on vaja kedagi kangutada? Et kui Alari Kivisaart Sky Plusist ei saanud eemaldada, siis nüüd proovime Marta Laant kangutada? A mõelge selle peale kui teete ühe või teise nalja, mis mingil põhjusel solvab kedagi ja keegi selle pärast alustaks aktsiooni, et teid ennast ametist vabasatada. Oleks ehk liiast? Millegi pärast mulle tundubki, et inimesed on kaotanud analüüsivõime, kõik on kohe draama ja solvang ja maailma lõpp.

PS: Eile vaatasin juhuslikult “Duublit” ja pean tunnistama, et ega mulle ei meeldinud ka Mart Sanderi suhtumine ja õigustamine, sest ka mina arvan, et “Duubel” ei peaks selliseid sketše tegema üldse, AGA tema jutus oli siiski iva. Mina mõtlen, et peaksin Ari Matti Mustoneni peale kaebama, sest mina tunnen, et allolevas sketšis ta naeruvääristab mind. Mind kui koerainimest. Kas tohiks?

Maavillane ja kodukootud televisioon

/ Eveliis / 19 Comments

Eesti kõigi aegade pööraseim suhtereality! „Rannamaja“ pakub vaatajale kuhjaga romantilisi suhteid ning pööraseid seiklusi!” lubab uue reality reklaam. Uudishimust vaatasin ma esimese osa ära ja tundsin end juba petetuna. Kõik pidi olema pöörane, ennenägematu, uskumatu… Ma ei ole tõsielusarju tegelikult ammu vaadanud, võib olla jäidki need sinna Busside ja Baaride aega. Aa, valetan. “Eksid rannal” ühte hooaega jäime ka, Marekiga, kes üldse pole tõsielusarjade-inimene, koos vaatama, sest nii absoluutselt jabur ja naljakas, täielik meelelahutus. Jah, ma tunnistan, et ma ei loe kogu aeg “Sirpi” ja ei vaata kogu aeg ETV-d, mõnikord ikka nö libastun;)

Tõsielusarju maha ei tee. Sellist meelelahutust on ka vaja. Saates osalejaid ma ka arvustama ei kipu. Tavalised, ilmselt yolo-suhtumisega noored inimesed. Küll aga paneb mind imestama kui kodukootuks ja mannetuks saab tegijate poolt ühe saate teha. Ma ei ole küll vaadanud neid teisi sarnaseid välismaa tõsielusarju, aga nii palju kui ma olen näinud reklaame või keegi on midagi jaganud, siis mulle on silma jäänud üks asi – isegi kui põhimõtteliselt on tegu samasuguse läbu-saatega, siis keskkond on glamuurne. Okei, Eesti miinus on see, et siin ei ole kuldseid randasid, 24/7 päikest ja palme, aga ausalt…kas maja keset metsa on parim, mida tootjad suudavad välja mõelda?  No ei ole galmuurset rannamaja võtta, võta siis võttekohaks mõni spaahotell, penthouse, mõis, you name it, midagi ÄGEDAT. Selline majake metsas tekitab juba eos suvalise maaläbu tunde. Väheke glamuursem keskkond mõjuks televaatajale ka kutsuvamalt. Või ma eksin? Aga ei, veame inimesed ikka kuhugi metsa. Rannamajja! Kus saaks talvejopedega grillida. 

IMG_3374

Ma võin öelda, et meil oli Satu juures hytta´s iga tavaline õhtusöök ka sada korda glamuursem kui selles “uhkes villas”, kus meie kõigi aegade kõige ägedam suhtereality filmitud on.

14030800_1129407030431173_1735696564_n-1

Eestlane on hästi reserveeritud, kuni selle hetkeni kui napsu saab. Ma saan aru, et selleks, et pulli saaks on vaja osalised purju joota. Täiesti arusaadav. Aga külmkapis olid viinad ja õlled! Tüdrukud jõid PLASTTOPSIDEST viina ja Schweppsi? Et mida me siis filmime? Eesti kõige ägedamat reality´t või maajaanipäeva? Ma oleks endal enne käe otsast närinud kui öelnud, et davai, kutid, tehke mulle nüüd üks viinakoks Schweppsiga. Olgu, ma saan aru, et mina olen tõusik, kõik ei ole, aga lihtsalt visuaalses mõttes oleks võinud kapis olla mõned veinid, vahuveinid, mitte vaid viin ja latt keeduvorsti. Vahendid kokteilide tegemiseks, mõnusad suupisted ei ole ju palju palutud.  Piknikukorvis on ka õllejoogid? Isegi piknikutekki ei raatsitud korraliku anda. Peaks justkui romatiline õhustik olema. Kes selle saate tootnud on? Kas neil pole romantikast õrna aimugi? Ma ei saa aru, kas kõik Eesti saated peavad olema sellised piinlikult maavillased. Või arvavadki saate tegijad, et ah, leidsime kuus lolli, ei pea ju pingutama rohkem, saame odavalt läbi. Aga mõelge televaataja peale ka. Kui pöörane ja enneolematu reality, siis võiks vana hea Eesti võpsiku ära jätta. Ja no plasttopsid? Päriselt? Tänasel päeval kui me aina rohkem räägime keskkonnasäästlikusest.

dsc01896

Muidugi me teame kõik, et 1) stsenaarium on ettekirjutatud ja 2) palju sõltub sponsoritest, kuid jällegi…Kas kardisõit ja paintball on päriselt see, mida ühes romantilises tõsielusarjas tegema peaks? Kurat, palgake endale siis parem müügiinimene, kes paremad sponsordiilid välja kaupleb.  Või korraldate “ägeda vallaliste peo” ja see näeb ka välja nagu vaese sugulase wannabe-poolparty. Kilekotid ja plasttopsid vedelevad igal pool, särgita jorsid grillivad liha. Vau! See on küll selline pidu, kuhu minna tahaks.  Ei saaks ju näidata ja korraldata midagi tõsiselt ägedat. Ikka võpsik, grill-liha ja paintball. See on Eesti reality tase. Milleks natukene pingutada eksju. Eesmärk on ju tsirkust ja leiba? Mul on saate tegijatele üks uudis: tsirkust ja leiba me juba oleme näinud. Kui reklaamite midagi enneolematut ja teistsugust, siis seda ka pakkuge.

69060257_2283903511658187_617206432730710016_o

Lõpetuseks üks pisike asi, mis mind ennast tõesti lausa häiris. Võimalik, et keegi teine ei pannud tähelegi, aga mina olen pesuhull, teate ju küll. Ehk siis kui saade näeb ette võimalikult palju pesuväel naisi  kümblustünnis, siis võtke kampa ka mõni pesufirma. Sponsoriks.

DSC09813

Saadet jään ma ikka vaatama, kuigi mind õudselt häirib see maavillasus ja tobedad ettekirjutatud stseenid – istume kõik koleda laua taga ja paneme ühe inimese vabandama oma käitumise pärast kõigi ees – aga ma tahan näha kui mitteromantiliseks on ühe saate veel saanud teha.

 

 

Mul on Brigitte Susanne Huntist kopp ees

/ Eveliis / 18 Comments

Marimell kirjutas eile teemal, millest ma olen ammu juba mõelnud. Igal pool on ühed ja samad näod, et ausõna kopa viskab ette. Alustame algusest. Kui BSH “tekkis” vaatasin ma igavusest paari tema blogi. Oma üllatuseks leidsin ma, et need olid täiega coolid, BSH tundus lahe ja vaba ja hästi värske vaheldus. Olgugi, et ma olen ilmselt sihtgrupist sada aastat vanem, hakkasin ma teda ka Instas jälgima, huvitav oli. Siis aga hakkas teda uksest ja aknast sisse tulema nii, et mul tekkis totaalne üleküllastus. Võtsin oma laigi ka ära, mitte et see üks õnnetu laik midagi muudaks ja see polnudki eesmärk mingit steitmenti teha, lihtsalt mulle tundus, et teda tuli nii palju igalt poolt, et ma ei tahtnud vabatahtlikult ka veel lisaks BSH uudiseid kuulda ja näha.

Teine kuju, kes mulle õudselt meeldis (meeldib?) on Daniel Levi. Jällegi nii äge tüüp, totaalne vastand kuivale ja mornile eestlasele. Ma olen täiega ta tegemistele kaasa elanud ja nö pöialt hoidnud. Ja siis hakkas ka teda uksest ja aknast sisse pritsima. Nii palju, et mul viskas kopa ette. Ma ei taha enam rohkem Daniel Levi Viinalassi. Samas kuulasin ühel õhtul koju sõites Pereraadiot, kus ta oma naisega oma suhtest ja abielust ning maailmavaadetest rääkis. Hästi huvitav kuulamine oli. Aga ikkagi

Asi tegelikult polegi üldse ei Daniel Levis ega Brigitte Susanne Huntis, vaid selles, et meil on liiga vähe “staare”, väikese riigi “mured”. Meie meedia viga on see, et tuleb üks kirkam kriit korraks esile ja siis nätsutatakse seda kriiti nii kaua, kuni kõigil on oksendamiseni. Pole üldse ime, et tulevad negatiivsed kommentaarid ja negatiivne suhtumine, sest kõigil on kopp ees.

Mingi hetk topiti igale poole Teele Viirat, Lauri Pedajat, Kristel Aaslaidi. Inimestel pole ju mitte midagi viga, aga kui ükskõik, mis kanalilt 24/7 samad näod vastu vaatavad, siis öäk noh. Anu Saagim oli mulle ka täiesti vastumeelne kui ta igast ajakirjast ja saatest vastu vaatas. Ma ei ole teda kunagi pidanud rumalaks naiseks, ega ole ta peale kade olnud (kuigi milline naine ei tahaks välja näha nagu tema?), aga ma tahtsin Anu Saagimi pausi vahel. Nüüd kui teda on tunduvalt vähem (ja ikka on ta igal pool!), on mu arvamus temast hoopis positiivsem.

Marimell kirjutas, et blogijaid ja vlogijaid võiks rohkem kaasata oma telesaadetesse ja mujale. No minu meelest on neid ka juba päris palju kaasatud, aga täpselt jälle nii, et ühed ja samad näod ning pole ime, et neist kopp ees on. Mallukas, Marimell, Porgand, Mallukas, Mallukas, Porgand, Porgand, Mallukas, Mallukas, Marimell. Katrikats ja Juhani ka. Viimastest mul endal veel kopp ees ei ole (tunduvad ikkagi väga khuulid noored), aga ega see kaugel ka pole, kui nendest üleküllus tuleb. Kommentaarides kirjutati, et no saatesse ei saa ju blogijaid/vlogijaid kutsuda, sest 70aastane memm ei tea neid. Ma võin teile ausalt öelda, et mu 86-aastane vanaema ei teaks kes Liis Lemsalu ja Jesper Parve on kui nad ei oleks nii tihti teles. Seepärast ta neid teabki. Inimesed ei vaata totakaid telemänge seal osalevate inimeste pärast, vaatavad need, kes leiavad, et need saated on meelelahutus ja siis pole vahet, kes seal end tolaks teevad. On see Brigitte Susanne Hunt või blogija Põlvast. Paljud blogijad ilmselt ei sobiks saadetesse, sest pole jutuinimesed (nt mina olen 100% kirjutaja), aga edevamate isMendite seast võiks leida pärle küll ma usun. Miks mitte uusi siis proovida? Oleks vaheldust, rohkem kloune ja vähem negatiivset vingumist, et kopp on ees. Aga ei… Ikka ühed ja samad näod oksendamiseni.

“I find television very educating. Every time somebody turns on the set, I go into the other room and read a book” (Groucho Marx )

/ Eveliis / 4 Comments

Meie varahommikud algavad tavaliselt sellega, et Ida nõuab multikaid ja õhtud lõppevad sellega, et Marek vaatab saateid, mis mind närvi ajavad. Tegelikult ta otseselt ei vaata, aga tal peab telekas taustaks käima ja kui telekas just ETV peal pole, siis tuleb sealt ikka igasugu s…a. Mõnikord jään ma ka vaatama ja siis pärast vannun end, et päriselt raiskasin ära mitu tundi oma elust vaadates asju, mis mind absoluutselt ei huvita. No ütleme näiteks Kuuurija või Krimi või Reporter või või Naabriplika või …Prrrr!

Meil oli (UUS) telekas vist üle kuu aja remondis. JUBA TEIST KORDA, GARANTII AJAL (ent ometi pidime me väljakutse ja remondi eest maksma, sest viga ei leitud?!????) ja kuigi mind ajab marru see, et meie telekas ON vigane ning ma ei tea, kas süüdi on Euronics, kes on meile müünud vigase teleka ja ei võta seda tagasi, või Elisa, sest peale seda kui Starman asendus Elisaga ei ühendu meie telekas enam internetiga, oli mul hea meel kui seda riistapuud meil kodus ei olnud. Asi polegi niivõrd nendes saadetes, mille peale me oma aega raiskame, vaid see tohutu müra, mis sealt tuleb. Ausalt, kui telekas ei ole ETV peal, siis reklaamid ja muu mõttetu ning kasutu müra ajavad mu pea valutama. See vali taustamüra. Uksest ja aknast voolab igasugust infot niikuinii päev otsa ja siis veel õhtul lisaks. Ma kuulaks taustaks muusikat või veel parem naudiks üldse vaikust, aga ma ei ela üksinda ja nii ma pean arvestama ka teiste pereliikmete soovidega, mis tähendab hommikul kell kuus “Ladybug” multikat (neil hommikutel kui meil õnnestub telekas Netflixiga ühendada) ja õhtul kella kuuest muud taustamüra.

Jummel, kus ma tunnen, et televiisori olemasolu häirib mind. Ma tahaks olla nagu Groucho Marx, aga ma ei ole nii intelligentne. Või ma olen piisavalt laisk, et teise tuppa minna, nii et ma teen oma asju arvutis siin samas diivanil selle müra keskel ja mõtlen, et for the love of God, miks ma end piinan (ja siis internetis halan)! See kuu aega ilma telekata oli nii ilus aeg. Või no jällegi. Valetan. Tegelikult me ju vaatasime koos filme kas Ida toas telekast DVD-sid või paar korda Marekiga arvutist filme, kui ma üksi kodus olin, siis ma vedelesin ka reede õhtul Ida toas ja nautisin filme telekast, aga see ei ole nagu sama kui otseselt zombie´na kogu seda saasta vaada, mida helendav kast meile pakub.

Täna ka. Tulime koju. Nautisin võimalust olla ilma telekata nii kaua kui sain, vaatasin koos Marekiga poole silmaga “Radarit” (Eeva Esse Kuperjanovi pataljoni baaskursuse eksperiment oli nauditav!) ja kui teised läksid magama panin ma teleka sekundi pealt kinni, sest “Krimi” algusmuusika tegi mu kõrvadele juba füüsiliselt valu. Ma luban pühalikult, et alates homsest keeldun ma teleka ees istumast, sest ega need saated paremaks ei lähe.

Tsirkust ja leiba

/ Eveliis / 72 Comments

Kõigepealt tuli “Prooviabielu”. Okei, see on reality ja realityd on inimestele alati peale läinud. Bussid, Baarid, Maamehed, Üksikvanemad…Ma ei suuda muidugi mõista, miks inimesed vabatahtlikult sellesse prooviabielu saatesse lähevad, kuid ma mõistan, miks inimesed seda saadet vaatavad. Tsirkus ja leib. Tasuta. Saab teiste üle naerda ja end paremini tunda.

Siis tuli “Suure tähe väike täht”. Inimesed kiidavad. Osalejad on tuntud ja armastatud inimesed, saatejuhid samamoodi. Ma olen kahte saadet vaadanud. Kui mul poolteise tunni jooksul kaks korda naljakas oli, siis see ei ole naljasaade. Minu meelest on kohutavalt igav ja veniv saade. Vähemalt läheb võidusumma heategevusele.

“Väikesed hiiglased” on lausa traagiline saade. Mitte selles mõttes, et seal ei oleks andekaid lapsi, kindlasti on, kuid kellele see saade ja mille jaoks see mõeldud on? Vanematele, kellel pole blogi, kuhu lapsest pilte ja videosid postitada? Või tahavad lapsed ise nii õudselt sinna saatesse minna? Ja kui tahavadki, siis tuleb kindlasti lastele selgitada, mis sellise saatega kaasneda võib. Kui ma ei eksi, siis olid selles saates nutvad lapsed lausa Õhtulehe esikaanel hiljuti. Kõik müügiks!  Minu jaoks on see võrreldav “Toddlers & Tiaras” saatega. Vanemad on lapsele sisendanud, et sa oled KÕIGE parem, KÕIGE ilusam ja KÕIGE andekam ning kui siis vaid üks neist KÕIGE andekamatest lastest võidab, on teised pisarates. Muidugi on, sest kui sulle on sisendatud, et oled KÕIGE parem, kuidas siis keegi teine võidab? See saade oleks ehk okei kui vanemad, kes oma lapse sellisesse saatesse veavad, õpetaks neile ka kaotamist.  Laps peab ka kaotada oskama. See on loomulik osa elust, et on nii võite kui kaotusi ning seda tuleb lapsele õpetada. Et ei oleks pettumusi kui reaalsus uksele koputab ning selgub (vanematele šokina ja lapsele pettumusena), et  kõige andekamast lapsest leidub veel üks kõige andekam laps. Ma olen seda saadet vaadanud ühe korra nii umbes kümme minutit ja rohkem ei suutnud. Lapsed nagu väikesed tsirkuseahvid, emme-issi rõõmuks teistele arvustamiseks ja hindamiseks “puuri” pistetud.

Kõige traagilisem saade oli aga nagu ka arvata võis “Rahvabänd”. PÜHA JUMAL! Milleks selline saade? Ma saan aru, et külapidudel on täiesti normaalne oma küla süldibändi saatel jalga keerutada, aga miks sellest saade teha. Meelelahutussaade? Mis selles saates meelelahutuslikku on? Halb muusika, nõmedad kommentaarid kohtunikelt, kes lihtsalt peavad midagi ilusat ütlema ja publikusse kaasa võetud sõbrad-tuttavad, kes jätavad mulje nagu käiks stuudios õudne pidu.

Pühapäeviti näidati mu meelest vanasti häid filme. Kas filmid on nii kallid, et neid ei jaksa osta ja on vaja mingit oma saasta toota? Või kas tõesti on nii palju inimesi, kellele selline meelelahutus peale läheb? Kes istuvad kärsitult teleri ees ja ootavad kuna Rahvabänd või Väikesed hiiglased algavad?

Ka üks blogija-kelle-nime-ei-tohi-nimetada läheb sama teed. Väga äge, et otsustasid oma saate või meelelahutusportaali teha, aga kas seda peab ka tegema labaselt. Keegi ei ütle ka, ma ei tea, kas ei julge või naudivadki kas 1) päriselt sellist “huumorit” või 2) seda kuidas keegi end lolliks teeb. Samas saatis üks mu tuttav mulle Daki podcasti lingi, et ma kuulaks. Mul ei olnud too hetk aega ja ausalt öeldes arvasin ma, et ka see on samasugune “rahvabänd-melu-tv” stiilis üllitis. Eile õhtul kuulasin ja olin nii meeldivalt üllatunud. Täiesti tore naistekas, mõnusa stiili ja jutuga, ehtne naistekas noh. Mõnus vaheldus igasugu muu saasta vahele.

Palun selgitage mulle, miks inimestele meeldib igasugu kook-näkku-jalaga-perse-huumor? Uuesti. Ma arvasin, et sellised saated ja huumor ning publik on juba eilne päev. Ei? Me olemegi sellised? See näitabki eestlaste taset ja maitsemeelt?