Ma ei hakka härdaks minema emaduse teemadel. Laias laastus võiks ma öelda, et emadus on kõige raskem, parem, kurnavam, teraapilisem, arendavam amet maailmas. Ilma igasugu sarkasmita. Ma ei tea, kes ma ilma Idata oleks. Kindlasti on Ida mind muutnud paremaks inimeseks ja see ütleb tegelikult kõik.

Täna hommikul võtsime me ette väikese matka metsas ja et sellest veel vähe ei olnud ronisime suusahüppetorni ka. Täiega hämmingus, kuidas Ida sellised matkad vastu peab. Ma ei tea, mitu kilomeetrit see ring oli, aga mu pulsikell näitab 7800 sammu, nelja-aastase jalgade jaoks on seda ikka piisavalt.

Saatsime Marekile pilte meie “moodsast perekonnast” ja kommenteerisime, et jama küll, et peab sellisest vahvast matkast  ilma jääma. Selle peale sai Ida pahaseks ja ütles, et nii ei tohi rääkida, et lõpetagu me rumal jutt. Laps oli rääkinud. Ega me rohkem ei rääkinudki, keskendusime kaljudel ronimisele. Ilus emadepäev. Minu maitsele.