Teate, elu on ikka imelik. Lugesin Perekoolist enda kohta süvaanalüüsi ja hakkasin mõtlema, et kust inimestel tuleb kogu see tarkus. Ja teadmised. Teada rohkem kui mina ise. Välimuse osa jätame välja. See on subjektiivne. Kelle jaoks olen ma 50+, kelle jaoks lausa shokeeriv. Shokeerival kombel leidub ka neid, keda ma oma välimusega surnuks ei ehmata. Kuigi ka Marek anub, et ma piltidel rohkem naerataks, ei ole ta näidanud märke lahutuse sisseandmiseks. Kannatab ära, et näen kuri välja.
Ma ei ela peegliteta kodus, ma tean täpselt, milline ma olen, aga ma ei häbene seda. See ei tähenda, et ma oleksin ilusüstide jms vastu, kindlasti mitte, aga seni, kuni ma näen välja täpselt sellin, siis ma ausalt ei hakka seda ka varjama ega ilustama. Ma võiksin end meikida ja pilte retušeerida, näha välja esinduslikum, aga täiesti siiralt olen ma selleks liiga laisk. Meigin ja sätin end siis kui on mõni üritus. Argipäeviti olen nagu olen. Elu.
Hoiatus!Järgnevad pildid, kus mul järjekordselt “silmaalused tumesinised, ristirästi sügavad vaokortsud, sügavad murekortsud suus juures, nii rahulolematu oleks ja pilk silmades, nii väsinud kõigist ja kõigest”. Perekooli soovil. Palun. Kommenteerige ja tõmmake. Ärge hoidke tagasi! Jällegi elu. Kommenteerin mina. Kommenteerige teie.
Aga mitte välimusest ei tahtnud ma tegelikult rääkida. Tahtsin rääkida sellest suvaanalüüsist, kus mu pilgu järgi saab ära öelda, kui hambad risti ma teen tööd, mis on minu jaoks vale ja milles ma olen keskpärane, mis ongi põhjus, miks midagi välja ei tule. Ma jäin pikalt mõtlema, et kes ja miks niimoodi öelda saab. Ma ei ole vastust välja mõelnud. Kohe päris ausalt, ma ei suutnud välja nuputada. See närib mind.
Ma ise olen hoopis mõelnud, et oma soovidega tasub ettevaatlik olla. Need kipuvad täituma. Alles aasta alguses mõtlesin ma, et issand, kuidas tahaks minna uuesti Põhja-Norrasse. Kuu aja pärast viib töö mind just sinna. Ma ei oleks osanud unistadagi, et juba kuu aja pärast olen ma ilmselt Tromsøs. Tööasjad on hetkel nii põnevad. Mul on käsil kolm projekti, mis panevad mu silmad (ilmselt siis sisemiselt) hoopis särama. Ei ole uus töö. On töö, mida ma olen suurema osa oma elust teinud. Milles ma hea olen. Ja mis mulle meeldib. Ikka vana hea kohvri otsas elu. Ussipesa. Oslo. Lillehammer. Warzaw. Tromsø. Ussipesa.
Aga kust siis tuleb see vastuoluline info? Et töö ei meeldi. Mis tööd ma peaksin tegema, et silm (välja paistvalt) säraks? On olnud vaid üks töökoht, kuhu ma olen tõesti läinud nutt kurgus ja hambad ristis. Suur Ja Tähtis Ettevõte vaata et kümme aastat tagasi. See on tõesti mu tööelu kõige hullem kogemus. Isegi kõnekeskuses töötamine oli fun, kuigi töö sakkis sajaga, aga seltskond oli hea.
Praegu kipuvad aga teatud projektid lõpuks paika loksuma. Ausalt, ära sõnuda ei taha, aga käisin ühel koosolekul alles hiljuti ja olen siiani selle positiivsest käigust heas mõttes šokeeritud. Umbes kaks aastat olen püüdnud laua taha saada.
Ei ela ma mingis eluvales, ei ela ma fassaadi taga, pole mul vaja ka endale midagi tõestada. Mõned asjad lähevad p…se, mõned asjad jäävad soiku, mõned asjad ebaõnnestuvad, mõned asjad õnnestuvad, mõne asjaga tuleb olla kannatlik, mõne asja puhul pingutada rohkem, mõni asi kätte võtta, mõnest ideest ja mõttest loobuda, mõne asja puhul on vaja end esmalt tõestada. Elu.
Ilma fassaadita. Õnnestumiste ja ebaõnnestumistega.
Laps ajab aegajalt hulluks. Ei ole lapsevanemaks olemine vaid lust ja lillepidu, palju on stressi ja aegajalt tundub, et Ida toitubki vaid minu närvidest. See kõik on aegajalt. Järgmisel hetkel poeb ta meile kaissu ja ütleb hellalt meile musi tehes: “Minu emme ja minu issi”. Mis sa hing veel ihkad? Ei saa see hing kuidagi katki ja kibe olla kui kodus on terav ja teravmeelne põngerjas. Ilus kah veel. Ja kujutate ette, 50% minu tehtud.
Elu on laias laastus ilus. Ei ole probleemidevaba, aga ma näen tunneli lõpus valgust. Tunnel on pikk, aga valgus paistab ja see teeb mind rõõmsamaks, lootusrikkamaks, kahjuks mitte vähem kortsulisemaks ega saledamaks. Antidepressantide kogus on sama nagu kolm kuud tagasi. Depressioon ilmselt on kadunud, kuid ravi kestab ikka veel mõnda aega. Elu.
Pakun, et need käod istuvad ühel ja samal töökohal 10+ aastat. Pole neil suuri ega olulisi projekte, tööalaseid eesmärke või unistusi. Teevad oma kindlad liigutused ära ja kell 17 pliiats kukub. Neil on ainult üks eesmärk – saada palka! Iga kuu ühel ja samal kuupäeval, ühes ja samas summas.
Milleks riskide, kui saab valida mugava turvalisuse ja elimineerida igasuguse ohu ebaõnnestumiseks ja ka õnnestumiseks! Pole veel kohanud seal kommenteerijast ettevõtjat. Ikka ja ainult palgatöölised.
Mina imetlen Sind! Mulle meeldib Sinu pealehakkamine, Sinu soov müügitööd teha. Oleks mul natukenegi Sinu osavusest, oleksin oma tegemistes veelgi edukam :). Müügitöö tegemise tahtest ja julgusest jääb mul kõige rohkem puudu.
Edu kõiges, mida ette võtad!
Aitäh Sulle heade soovide eest!
Ma aegajalt ikka mõtlen, et kes on need inimesed seal foorumis. Ütlen ausalt, et parem on mitte selle peale mõelda, sest kahjuks olen ma kaks korda ka aru saanud, kes mind seal taga räägib. Oli päris külm dušš, sest anonüümne sõim ei tee haiget, ent kui sinna taha tekib ka isik, siis on see natukene vastik. Mulle meeldiks kui inimesed julgeksid otse öelda, aga see selleks. Perekool ei ole elu ka.
Mulle teeb rõõmu kui keegi ütleb , et imetleb mind kuigi selleks ei ole ju grammigi põhjust. Ma ei taha siinkohal öelda, et olen “väiksem junn kui sina” (nagu hästi pani paika Kristallkuul), aga no suur osa jamadest, mida ma koos perega olen läbi elanud, on kaugel millestki, mida imetleda.
Mis müüki puutub, siis poleks ma ise ka osanud arvata, et see saab olema minu tööks ja hobiks, aga läks teisiti. Mulle meeldib mõelda välja müügistrateegiaid – ja nippe, aga samas on alati eelduseks, et müün midagi, mis mulle endale meeldib, millesse ma usun. Olen müünud metsaveohaagiste varuosi ja pole ime, et ma siis Mutrikese blogi pidama hakkasin. Siinkohal on nt Perekoolil õigus. Kui asi EI HUVITA ega paku pinget, siis see ei saagi õnnestuda. Valemat töökohta minu jaoks ei saanud olemas olla. Aga müük kui selline on lõbus. Me küik müüme end. Päevast päeva. Mulle aga tekitab müük mingi kummalise hasarditunde. Mitte rahalises mõttes, vaid kuidagi endale tõestamise mõttes, et vot selle ja selle eesmärgini ma jõuan. Müük on kihvt. Aga omade nippidega, et mitte läbi põleda ja alla anda.
Ma perekooli ei loe seega ei ole kursis mis punt seal koos on .
See eest olen viimasel ajal väga palju täheldanud “tavatöö” suunas kergelt “nooli” ,nagu tavatöö (ala 9-17) ,kindel igakuine sissetulek oleks midagi halba .Ma räägin nüüd üleüldiselt ,nii et pole mõttet tähti närida .Hetkel on pea igas blogis aktuaalne teema “tavatöö vs töötan millal tahan . Blogijad räàgivad nagu mingid suured maffiossid kes teevad kord nädalas mingi “otsa” ära ja siis saavad jälle diivanil pikutada järgmise nädalani . Wtf ,on see norm ??
Ma ei saa aru mis selles tavatöös halba on ? Ja kui mitu aastat (sina tõid näiteks 10 ) on inimene sama töö peal ,mis kuradi pärast peab see tegema temast kibestunud inimese ?
Toon näiteks iseenda .Olen SAMA abikaasaga koos elanud 12 aastat (kellega koos kaks last) .Mul on üks ja sama töö olnud 11 aastat . Olen elanud samas kohas 12 aastat .Jah ma olen “nine to five” tööline kuid samas nii kui ma töölt lahkun on minu töö tehtud ja ma lähen koju oma kallite juurde ,kus algab uus adventure ,ei mingit kohustuslikku pildistamist või “me peame mänguväljakult läbi käima selleks et pärast sellest blogida saaks” . Inimesed ,tavatöö ja tavaline töölise elu on vägagi tore ! Minu igakuine kindel sissetulek on ju see mis on meile taganud sellise elu mida me alati oleme soovinud ja ma ei pea just tihti end piirama ,eelarve lubab meil teha täpselt neid asju milleks tuju tuleb . Aega on ju nii et tapab ! Minu päev saab küll 17 läbi kuid kindlasti ei viska me end kõik neljakesti diivanile ja maga järgmise hommikuni . Me võime iga nv käia kus me tahame ,palju me tahame ,sest meil on selleks võimalus .
Ja mis veel “hullem “ on see et ma olen nii rahul oma töö ja kolleegidega ja klientidega .Nad on mulle nagu teine perekond ,keda mul ka igapäev suur rõõm näha .Me lõunatame koos ja kuigi me oleme 5 p nädalas koos siis meil on ikka igapäev ,millest lobiseda .
Nii et mina usun jah et perekooli kibestunud mutid on kibestunud millegi muu pärast kui selleks on tava töö. Ma usun et nad on rahutub mingil muul põhjusel 🙂
Tavatöö tegemises ei ole midagi halba. Mina teen ka tavatööd 9-17 ehk sel ajal suhtlen oma klientide ja allhankijatega. Olen ise loonud endale selle töökoha. Mul on ka kõik nädalavahetused vabad. Õhtud vabad. Samas saan ma endale võtta projekte, mis nõuavad minult aeg-ajalt suuremat pingutust, aga kui olen projekti edukalt lõpetanud on ka endaga rahulolu palju suurem. Vahest on vaja “põlemise” tunnet, et tunda ennast ägeda ja võimsana. Võimalik, et kõigil ei ole seda vaja. Piisabki 10+ aastat ühel töökohal olemisest, ühtede liigutuste tegemisest (ei pea füüsilist tööd silmas). Selliseid stabiilseid töötajaid on vaja, et põlemistundega inimesed saaksid oma asja teha teie abiga. Kuid paljud töötajad ei ole sellega rahul, aga nad ei ole valmis riske võtma, midagi muutma, sest äkki saabki parem, kuid igaks juhuks ei proovi. Ja üldjuhul on naiste alalhoiuinstinkt nii tugev, et nad on valmis pikalt, kohe väga pikalt, tegema seda, mis neile ei meeldi, kuid toob leiva lauale ja jätab valge inimese mulje.
Selliseid postitusi rohkem paluks! 🙂 Meenutab oma aususega natuke seda vana blogi, mida pidasid ja mis tegi must su blogi püsilugeja. Meeldib su ausus ja siirus.
Seda on äärmiselt armas kuulda. Aitäh, et oled tulnud ja jäänud:)
Kui vana sa siis tegelikult oled?
37
Ohjaa. Mul alati tunne, et perekooli käod on topeltklaaside, krunn peas, sitakarva pruun kostüüme seljas kadedad eided. just eided, sest kui enda elu on nii hirmus korras mis paganama pärast ma peaks anonüümses foorumis tatti pritsima? Ju kodus mees kes sõna ei anna ja kaua sa ikka neid potte panne ahastuses liivaga küürid? Vaja ju aur välja lasta . Mina olen küll 50+ aga ma kadestan sind. ussipesa, Ida ja su rõõmsameelsuse pärast. Millisest essust sa oled täna mehe toele välja roninud, depreka seljatanud ja ikka edasi rühkinud. Oled vägev naine!
Aitäh sulle muidugi esiteks positiivsete sõnade eest:) Olen sinuga sama meelt, et midagi PEAB elus olema valesti kui on piisavalt aega javiitsimist kusagil foorumis elada. kui just blogija ei ole, kelle elu ongi internet;)
Mis mind tegelikult aga kurvaks teeb on see, et mulle jääb mulje nagu 50+ oleks solvang. Ei ole ju nii! Jah, 18aastasena tundus ka 29 ULMEvana, aga tegelikult on ju 50+ lihtsalt üks number. Mu paar parimat sõbrannat on 50+, aga kindlasti teevad oma olekult silmad ette nii mõnelegi 30aastasele. Mida see siis näitab?
Teemaväline küll aga see sinu pildil olev roosa mantel on niii cool!
Vau! See roosa mantel! Sulle aga tahtsin ma öelda, et need, kes pelgalt välimust vaatavad, on rumalad. Ma ei taha sellega öelda nagu Sul oleks midagi häda – kaugel sellest. Pigem tahaksin jõuda sinnani, et olgu inimene väljast kui tahes kaunis, aga kui hing sees on kibe ja usse täis, pole sellest suurt nagu tolku. Ilus inimene on see, kes on ka hingelt ilus, aus ja julgeb teha ja öelda – oma näoga.
Mina vaatan Sinu pilte ja mitte midagi sellist, mis silmad verd jooksma paneks, ma ei näe. Näen neil naist, ema…tänasel päeval ilustatakse oma pilte nii üle, et tihti vaatad mõnda ja imestad: on see üldse foto või joonistus? Või et mis on inimesel sellist häda, et ta nii hirmsasti püüab enda välimust teistsuguseks, enda silmis kaunimaks muuta? Ilus inimene on see, kes end enda kehas hästi tunneb. Seda isegi juhul, kui on midagi, mida (enda meelest) varjata võiks, sest nii on üldsusele “normaalne”.
Aga teada tõde on seegi, et alati on neid, kes teavad teiste elust palju rohkem kui nad ise. Mis põhjusel ja miks seda on vaja valjult kuulutada? Minule jätab see mulje ebakindlatest inimestest, kel on vaja teiste silmis end paremana näidata ja muudmoodi seda teha ei osata, kui teist mutta trampides.
Pingback: Tahan ka kirjutada natuke sellest 50aastasest kibestunud mõrrast – Ebapärlikarp
Pingback: Tahan ka kirjutada natuke sellest 50aastasest kibestunud mõrrast - Blog24
Kui ma ükskord suureks kasvan, siis hakkan ka sama ägedaks kui sina 🙂
mina olen 50 pluss naine…..abikaasa,ema,vanaema,ämm….ja pean ytlema et elu on ikka ilus:) kortsud on ka,ei häbene:) ylekaal on ka,ca 10 kg,ikka ei häbene ja suisa arvan,et oma vanuse kohta olen tibens tobens 🙂 ja Sina oled samuti imeilus,ära kuula neid siristajaid,usu mind,aina paremaks läheb:)
Ega siristamine jääb alati, siristan mina ja siristavad teised. Oluline ongi tegelikult see, nagu eelmine kommenteerija kirjutas, kuidas inimene end ise tunneb. Kas häbeneb oma välimust voi on lihtsalt rahul sellega, mis antud:)