“Ida, teeme nii, et sa kaamerat ei puutu nii kaua, kuni ma toas olen, eks?” lugesin ma Idale sõnad peale. Kui ma kaks minutit hiljem toast tulin, olid terrassilt kadunud nii Ida kui kaamera.
Ah, mis seal siis ikka. Klõpsutasime siis niisama üksteise võidu suvalisi pilte. Selle aasta terrassihooaeg on avatud. Pildid, kus Idat peal ei ole, on tema tehtud. Mu meelest päris vahvad.
Kevad on ikka kõige ilusam aastaaeg! Muide, Lillehammeris on kohati ikka veel täiesti korralikud lumehanged.
Kui need pildid kus Idat peal pole tema tehtud siis… ohsa! Väga üldist meeleolu edasi andvad. Vist tuleb tihemini lapsele kaamera kätte anda. Sinu pildid ka toredad, jube Eesti igatsus tuleb peale (niikuinii iga päev).
Ma olin ise ka üllatunud. Olin valmis kustutama tervet hunnikut pilte murust ja jalgadest, aga… tuleb tõesti talle kaamera tihedamini kätte anda.