Et alustada kaugemalt, siis ma usun, et iga inimene on sündinud heana. Siirana. Vaadake lapsi ja nende käitumist. Nad ei oska teeselda ega mängida. Nad on südamlikud ja siirad. Mingil hetkel aga juhtub osadega nii, et nad muutuvad mitteheadeks. Mittehäid on igat sorti – kes hakkab 13-aastaselt suitsetama ja koolist poppi tegema, kes hakkab naist peksma, kes lööb naabrimehe kirvega maha. Ja on ka lihtsalt neid, kes on inimestena ebameeldivad.
Olgugi et ma usun, et inimesed on heana sündinud, ei usu ma, et inimesed on head. Ma olen skeptiline ega usalda inimesi läbini. Kuigi ma tahaks. Aga ei julge. Näiteks ka praegu olen ma olukorras, kus mu teed on ristunud uute inimestega, kellest võiks minu koostööpartnerid saada. Kõik tundub sujuvat, ent minul on paranoia, et kõik, mis hiilgab ei ole kuld. Midagi muudab mind ettevaatlikuks. Mul on meeles, et kunagi ütles üks kolleeg mulle, et need, kellega alguses kohe klapid, need on hiljem need, kes sulle noa selga löövad. Laias laastus on see ütlus ka paika pidanud ja ilmselt on ka üks põhjus, miks ma ei otsi ammu enam tööalaselt sõpru ega püüa inimestega “connectida”. Muidugi ma mõnikord libastun ja avan end liiga palju (hoolimata oma skepsisest olen ma väga inimeste-inimene ja hull suhtleja/pläraläraleenu. mu suu käib vahet pidamata – ma kas söön või räägin.) Ka praegu tundub mulle, et ma olen endast rääkinud liiga palju (samas on see üldse võimalik kui mind guugeldades saab ilma suurema vaevata leida kogu mu elulugu ja mõttemaailm laiali laotatuna siitsamast blogist).
Ja ma ei saa suuda oma peas jõuda selgusele, kas parem on usaldada või olla ettevaatlik. Kas inimene, kes mind kiidab ja tundub olevat “minu inimene” on seda ka päriselt või on seal taga midagi muud? Kui veel võtta arvesse, et mina ei usu, et inimesed, st täiskasvanud inimesed, on head.
Ma tean, et see oli siin selline esmaspäevaõhtune mõistukõne, aga mind vaevan kui olukord on mu jaoks segane ning ma ei suuda ära analüüsida, milline seisukoht võtta.
minu kogemus – esimene mulje valetab harva. aga seda säravamad need eksimused on, nii head kui halvad.
Mul on just vastupidi pigem – esimene mulje valetab tihti
Mul on just niipidi olnud, et kuna ma inimesi endale väga lihtsasti lähedale ei lase, siis üksikud (kunagised) töökaaslased, kellega on kohe alguses connectinud – neist on saanud sõbrad aastateks. Esmamuljega on nii ja naa … väga pange vist pole pannud … kes on esimesel kohtumisel mölakas tundunud, on selleks ka jäänud 😀 Pigem mõni inimene, kellesse alguses suhtud reservatsiooniga, et täitsa ok, aga mine tea, on hiljem väga ägedaks osutunud.
Mul on olnud tihti mingi esimene instinkt inimeste kohta esmamuljega ja kuigi rohkemal suhtlemisel on tihti tundunud, et see instinkt on vale. Aga alati on lõpuks välja tulnud, et esmane tunne ei valeta. (Take that for mõistukõne 😀 )
Aga üldiselt ma kipun by default inimesi mitte usaldama ja hoidma käsi rusikas, et lööki tõrjuda. Ja tegelikult ei ole see üldse vähem valus viis elamiseks.
Ma jus lugesin ja olen kuulanud Brené Browni, kes räägib sellest, et peaksime olema rohkem avatud ja haavatavamad, et saaksime tõeliselt connectida inimestega.
Kui ei oska võtta seisukohta, võta istekoht 😉
Votsin juba seisukoha, et usaldan;)
minu vanaema õpetas ikka: mitte kedagi ei tasu usaldada peale iseenda, vahest ei saa ka iseennast usaldada 🙂
Jah, see on ka hea nõuanne;)
tee mõlemat korraga. see tähendab, et usalda- teistele mõttetuid kahjutuid faktikesi, näiteks; ja ole ettevaatlik- tsenseeri end. kui sa ei tea mida arvata, siis testi neid. sunni neid end paljastama.
Minul ei ole ”õnne” olnud ühtegi halba inimest oma elus omada .Ptu ptu ptui!!! Aga reaalselt mõtlen praegu läbi kõikide sõprade /tuttavate iseloomud ja tegelikult üks kandidaat on (töökaaslane kellega puutun lähedalt kokku) aga kuna ta otseselt minule iial midagi teinud /öelnud pole siis ma ei saa ju öelda et ta halb oleks .Kuna tal on kohutavalt palju konflikte enda ümber siis kahtlus on et mingi uss tema enda sees ka susiseb kuid nagu öeldud ,isiklikku kokkupuudet temaga kui halva inimesega ei ole (olgugi et oleme 10 a koos töödanud 5 h nädalas) ja Klatsi /salajutte rõsieelt kellegi teise suunas ei võta nii et olen ikkagi arvamusel et ta on hea inimene .Õudne hirm on seda tektski kirjutada hetkel ,olles veidi umbusklik siis on tunne et kohe täna või homme lööb raudselt keegi esimese noa selga !
Samas usun mina et nii kuis sina teistele nii teised sulle .Usun et kui me ise oleme viisakad ja kenad inimesed siis ei ole nagu suurt põhjust kellegil ebameeldiv meie vastu olla .Eks kadedusest ikka tehakse /öeldakse teatud asju aga positiivselt tuleb üle olla sellest ja aru saada et kui põhjuseta keegi solvab(kasvõi seljataga) siis see on tingitud inimese enda probleemidest ,tähelepanuvajadusest ja see ei tee ju sel juhul solvatule haiget .Ülski endast lugu pidav inimene ju lihtsalt halva tuju tõttu teist solvama ei tule ,on ka teisi mooduseid oma viha välja valamiseks .
Nii et rohkem positiivsust ja siis koguneb ka häid inimesi meie juurde rohkem kui häid inimesi ongi tutvusringkonnas palju siis ei tekigi seda umbusaldust ja ohumärke igalpool.
ma usun piiride paikapanemisse. töökeskkonnas ei tahagi keegi kunagi otseselt halba, aga tihti juhtub enese töö organiseerimatuse tõttu langeb see p*sk kaela teistele, jne. minu jaoks on see hoolimatuse ja pohhuismi väljund. nagu koerte v lastega- tuleb anda kohest tagasisidet vabalt valitud moel, kui miski ei meeldi. dressuur.
kui midagi meeldib, annad ka teada. kiidad välimust, sõnaosavust, nutikat lahendust mingile probleemile… piits ja präänik 🙂
see, mida keegi kelletki selja taga räägib, mind absoluutselt ei huvita. ma pole tööl sõpru otsimas, vaid teenin igapäevast leiba. kui on tore, siis tore, st et seal on väga meeldivaid inimesi keda mul alati rõõm näha. aga selle kohta ka tsitaate, et kas arutad teiste inimeste, sündmuste, ideede üle. see (või kuidas sa seda teed) määrab su intellektuaalsuse. ja kusagilt jäi ka kõrvu ütelus, et kas hunt mõtleb mida jänes või kits temast arvab (eriti dramaatiline ja verine näide :)).
ei mõtle.
kuigi seal alati jookseb piir inimliku sihipärase kriitika vahel- et kas see, mida teised räägivad, on seda- ja see, kas sinu antud tagasiside on õiglane või asjakohane.
ei usu et mulle tuleks keegi nuga selga lööma, kui tuleb, siis tal on balls of steel 😀
irw, jah… klassifitseerimine stiilis “head ja halvad inimesed”, kas tahad “häid inimesi enda ümber”. mida see tähendab?
mul on parimad parimast, olgu nad kellegi meelest nii head või halvad kui tahes, minu jaoks on nad unikaalsed, neil on minu imetlus ja austus 🙂
Minu kommentaar oli siiski eveliisile ja vaid minu mõtted ,elukogemus. igaüks teeb ikka nii kuis soovib .
Kogu elu baseerub tegelikult usaldusel. kui keegi meile midagi räägib, siis me eeldame siiski, et see on tõde. ja see on ok., sest vastasel korral inimkonda ei olekski.