Vaatasime eile õhtul Urmas Otist tehtud saadet “Urmas Ott. One Man Show” ja see saade tekitas minus nii palju tundeid, et ma ei saanud õhtul magama jääda. Esiteks pean ma ütlema kui meisterlikult tehtud saade, kaks tundi läks nii kiiresti, et ei saanud arugi ja oleks tahtnud veel ja veel ja veel rohkem kuulda. Juhtusin kogemata kuulama Vahur Kersnaga intervjuud Vikerraadios, kus ta sellest saatest rääkides ütles, et kaks tundi jäi väheks, et kõik ära rääkida ja ma sain sellest täiesti aru. Kui teil see saade nägemata jäi, siis 30 päeva on see veel järelvaadatav siin, vaadake, ma luban teile, et te ei kahetse.
Urmas Ott on mulle oma sarkasmi ja satiiri ning teravusega alati meeldinud. Üllatus-üllatus, eksju! Kes meist ei teaks, et ta oli ülbe ja enesekindel, aga issand jumal, kuidas mulle see suhtumine meeldis. “Muidugi ma tean, et ma ei meeldi paljudele, aga mida siis teha, see on minu nägu, selline ma olen!” “Muidugi ma olen staar!”, “Küsisin kolossaalse summa selle saate juhtimise eest, teades, et seda küll ei maksta ja sinna paika see jääbki, aga maksti”, “Kui minna kapitalismi, siis krediitkaart taskus” jne jne jne. Inimese järjekindlus, anne ja enesekindlus! Mul on viimasel ajal teooria, et mida suurem sitapea sa oled, seda kaugemale sa jõuad. Urmas Ott oli ka heas mõttes sitapea. Ta teadis, kes ta on ja mida ta väärt on. Ausus, otsekohesus ja ei mingit keerutamist.
Ma kuulasin ja vaatasin seda saadet ning mõtlesin, et vot see inimene peaks blogijatele õpetama, KUIDAS PÄRISELT STAAR olla, olla SUUR ilma labane olemata ja kuidas päriselt kriitikaga toime tulla. Okei, sisemiselt elas ta ilmselt asju teisiti läbi, aga see, mis paistis teleekraanilt… Milline karismaatiline isiksus! “Vaata, mis tähtkuju ta on,” ütlesin ma Marekile poole saate pealt. “Ta peab olema kas Kaljukits, Lõvi või Jäär.” Tuli välja, et Jäär. Ahhaaa, selge siis! Minu isa on Jäär, ma tunnen vahetevahel, kuidas minus ka Jäär välja lööb. Ilmselt isa täna oma Facebooki sõnumeid lugedes vaatab, et tütreke on lolliks läinud, aga ma pidin talle kohe kirjutama, et mul on hea meel, et mul on sellised geenid, sest võib olla see ongi põhjus, et ma läbikukkumiste järel lõpuks ikka õnnestun.
Urmas Ott oli tõestus sellest, et tagasihoidlikkus ei ole (alati) voorus.
Aga….Ma olen alati see tüüp, kes Mareki üle naerab kui ta saadete ajal nutma hakkab. Eile istusin ja vaatasin ning tundsin, kuidas pagan…isegi mina ei saanud end tagasi hoida. Ma olen sõbrannade ja Marekiga palju rääkinud surma teemadel. Me oleme alati jäänud eriarvamusele, sest ma ei ole kunagi aru saanud, miks oma surma karta või sellele mõelda. Üks on kindel, keegi ei pääse elusana niikuinii, milleks muretseda millegi pärast, mis ei ole üldse oluline. Etteteada lõppmäng, aga enne seda on ju elul veel nii palju vaatusi, millele keskenduda. Kui te vaatate selle saate lõppu, kus Urmas Ott räägib Tallinnast – oma kodulinnast, kus unistused täituvad ja purunevad, siis te saate aru, miks ma surmale mõtlema hakkasin. Sa näed elu aeg säranud ja elurõõmsa inimese silmis pilku, mis teab, et tal on vähe aega jäänud, aga ta ei taha minna….Ta EI TAHA surra!
Õnneks ei sure vähemalt mälestus temast. Aitäh, Vahur Kersna ja ERR selle saate eest!
Oli väga hea saade. Ja kurb. Veel tänagi on kuidagi kurb tunne sees.
Väga liigutav ja sügav saade oli mu meelest ka, nii et kohe mõnda aega on vaja seedida.
Sa tunned mind eks. On mul mõtet vaadata või suren sisemiselt pärast seda ära?
Issand ma ei teagi. Sa peaks algust vaatama, noh satiir ja sarkasm ja kogu see teema võiks sulle meeldida, aga lõpp… kurat, see pani ju isegi mind surma peale mõtlema, sa vist ei ela üle seda
Urmas Ott oli siiski sõnn, kui see midagi muudab 🙂 Aga saade oli väga hea, pani mõtlema ka veel mõnda aega pärast vaatamist
Oled kindel, et Sõnn? Nojah ega see tegelikult midagi muuda. Ott oli oivaline ja saade nii hästi tehtud.
100% kindel 😀 mu tütar on sündinud 21.aprill ja ta on esimese päeva sõnn, iseenesest ootasime ka jäära, nüüd on meil kahe sarviku vahepealne eksemplar. Oti sünnipäev on 23.04
Ma ei teagi, kuidas ma siis nii valesti vaatasin, no jah, igatahes pani see mind isale kirjutama. Ma selliseid asju ei tee tavaliselt niimoodi lambist;)
Mulle see saade meeldis (lõpp oli muidugi kurb, aga noh.. mida muud sealt ka oodata sai… – eriti kurb oli see viimane intervjuu), aga pean samas tunnistama, et ma olen üks neist, kellele ta samaaegselt vist sümpatiseeris ja kohe üldse ei istunud ka. Tugev, väliselt enesekindel, põikpäine, aga samas tundus ka – andke andeks – täielik agressiivne “asshole”, kelle puhul oli “maailm ja mina”.
Küllap olidki mõlemad pooled “tema” ja täpselt nõnda teda ka näidati – oli suurushullustust, aga oli ka armastust, inimlikkust, isegi nõrkust.
Kas sa Postimehest Pulleritsu saatearvustust ka lugesid? Ma harva nõustun Pulleritsuga, aga seekord noogutan kaasa: Mis kasu on kunagisest hiilgusest ja staaritsemisest kui isiklik elu jääb elamata ja surivoodi juures pole toetust mujalt loota kui võõralt haiglaõelt..
Inimesed nii erinevad: ma just mõtlesin, et seda Pulleritsu ma kunagi enam ei loe ega vaata. Mis isu on sellisel lihtsustatud viisil teha kellegi elust kokkuvõte? Mis see isiklik elu on, see ongi ju kõik see, mida sa teed, mitte midagi veel peale selle. Igaüks elab omamoodi, pole ju mingit skeemi olemas, nt et hiilgus olgu kõrvuti perekonna ja lastega. Olen aru saanud, et Urmas Otil oli mitu head sõpra (nt Paadam), kellelt sai kindlasti toetust. Keegi võib ju esitada lugu nii, et ohkuiõnnetuelujalohutusetalõpp, kuidas tegelikult oli, seda me ei tea ega saagi teada. See, mis oli lõpus, võis olla ka alguses ja vahepeal, ja see, mis oli vahepeal ja kogu aeg, võis olla ka lõpus. (et kõik pole mustvalge ega kuidagi lineaarne).
Kas ta mitte gei ei olnud? Selles mõttes, et see fakt selgitaks, miks avalikkusele jäi tugev *mulje*, et eraelu puudus.
Mis ja kuidas päriselt oli, seda ei tea vast täna keegi. Inimene on mõistatus. Ja iga inimene on kordumatu. Ka mina ei taha raskel hetkel enda kõrvale teisi. Ei taha näidata ennast abitu, trööstitu, lootusetuna. Ometi selle raskuse sees olles ma võin murduda, hetkes tunda teisiti..aga oma olemuselt ma ei taha abi, ei taha kaastunnet. Jääb vaid üle loota, et ka endal on niipalju jõudu, et nii raskel hetkel enda olemusest mitte lahti öelda.Ma arvan, et midagi sarnast võis toimuda ka Otiga. Ta tahtis lahkuda väärikalt ja jääda meelde väärikalt. Võõras haiglaõde oli sel hetkel parim tugi. Sellised olukorras on kõikidelnõrkusehetked. Tema lähedased neid ei näinud. Nende mälestustesse ta jäi väärikana ja iseendana, mitte voodiserval nutva murdunud mehena. Ja seda ta ilmselt tegelikult ka tahtis. Mina mõistan, kõik ei mõista. Aga ta oligi nii teistmoodi ja et olla nii teistmoodi väljast, pead Sa olema täiesti teistmoodi ka seest. Meie õnn, sest Otepää pereisana ei oleks avalikkus ega meie temast midagi kuulnud ja see oleks olnud meile kaotus igaljuhul.
Millegipärast olen ma viimastel päevadel mustas masenduses. Antideprekad ka ei aita aga saate vaatasin ajamasinast järgi. Kurb aga ühtlasi ilus ja õpetav. Ma arvan, et U. Otit saatis meile sõnumi- elage oma elu nii nagu teile meeldib aga hoidke sõbrad ja pere alati ligi. Las vahel läheb rong kraavi aga sul peab olema kõrval inimesed, kes selle jälle rööbastele lükkavad. Head uut aastat ja hoiame teineteis ja lükkame koos seda rongi!
Pingback: Outdated