etv

Pank. S**t purgis.

/ Eveliis / 15 Comments

Uuest Eesti seriaalist olin ma palju kuulnud. Arvamused peale esimest osa läksid lahku. Osa ütles, et tegu on ressursi raiskamisega, teised kiitsid. Teise osa kohta loetud kommentaaridest sain ma aru, et ilmselt nii ongi, kellele meeldib, sellele meeldib kohe algusest ja kellele ei meeldinud, sellele ei hakkagi meeldima. Ma olin enne järelvaatamist põnevil. Huvitav kumba leeri satun mina?

Juba peale esimest kahtekümment minutit teadsin ma, et mulle meeldib see sari. Täiega meeldib ja ma julgen öelda, et ka minu arvates on see Eesti parim seriaal. Pahameel selle seriaali ümber meenutab natuke pahameelt NO99 EV100 etendust, millest suur osa inimestest aru ei saanud. Ma ei ütle, et see sari on meistriteos….Ei, ma ütlen tegelikult, et see seriaal ON meistriteos ja ei suuda mõista, kus nägid inimesed igavat ja venivat dialoogi? Kui selle seriaali tegevus oli igav, siis mida peaks ütlema “Õnne13” ja “Pilvede all” kohta? Viimane on ju kõige sisutühjem seriaal, kuigi alustas võimsa pauguga ja oli põnev. NO99 ja “Pank” tekitab vaimustust ja haarab kaasa. Ma olin 1990-aastatel alles laps, mina ei tea, kas ja kuidas siis narkootikume tarbiti ja ma ei tea pangandusest midagi, aga iga seriaali eesmärk ei ole olla dokumentaal, ajastu hõng on olemas ja ei pea norima iga detaili kallal, et kas ikka oli 1990-aastatel nii. Tiina Tauraite tegelaskuju riietus tuletas mulle küll meelde neid daame, kelle uhket riietust ja välimust ma lapsena imetlesin. Tahtsin ise ka selline olla, et oleks jäme (võlts)kuldkett ja läbipaistvate varrukatega must pintsak.

Ma ei taha midagi halvasti öelda, aga mulle tundub, et need, kes sarja kritiseerivad, on lihtsalt harjunud, et kõik on lihtne ja arusaadav. Mulle näiteks meeldib ka “ENSV” ja isegi uus seriaal “Alo”, mida sattusin vaatama, pani mind naerma, aga “Pank” on nende kõrval siiski meistriteos, tase omaette. NO99likult hea. Teise osa sümbolid meeldisid mulle. See ei tule ju üllatusena, kui mu üks lemmikteoseid on “Metspart”?  Hamiltonist saab omaette kujund. Evelin Võigemasti rindade-stseen, isegi inimesi šokiäärele viinud alasti stseen…Uuuuh. Eesti seriaal ja nii palju sümboleid! Loodetavasti on sarjas tulekul veel sarnaseid stiilseid lahendusi. Kiidusõnad kindlasti seriaali heliloojale. Kõik see kokku ja minu jaoks mõjus sari isegi hüpnootiliselt.

Kritiseerijad võiksid lahti lasta tavapärasest ja igavast, elu muutub palju põnevamaks, värvikamaks. Minul on tõesti hea meel, et televiisorist saab lõpuks ometi üle pika aja vaadata midagi, mis paneb järgmist osa ootama. Eestimaine kvaliteetsari, mitte “s**t purgis nagu kriitikud ja kommenteerijad püüavad seriaalist muljet jätta.

 

Päisepilt: ERR

Muidugi ma olen staar!

/ Eveliis / 15 Comments

Vaatasime eile õhtul Urmas Otist tehtud saadet “Urmas Ott. One Man Show” ja see saade tekitas minus nii palju tundeid, et ma ei saanud õhtul magama jääda. Esiteks pean ma ütlema kui meisterlikult tehtud saade, kaks tundi läks nii kiiresti, et ei saanud arugi ja oleks tahtnud veel ja veel ja veel rohkem kuulda. Juhtusin kogemata kuulama Vahur Kersnaga intervjuud Vikerraadios, kus ta sellest saatest rääkides ütles, et kaks tundi jäi väheks, et kõik ära rääkida ja ma sain sellest täiesti aru. Kui teil see saade nägemata jäi, siis 30 päeva on see veel järelvaadatav siin, vaadake, ma luban teile, et te ei kahetse.

Urmas Ott on mulle oma sarkasmi ja satiiri ning teravusega alati meeldinud. Üllatus-üllatus, eksju! Kes meist ei teaks, et ta oli ülbe ja enesekindel, aga issand jumal, kuidas mulle see suhtumine meeldis. “Muidugi ma tean, et ma ei meeldi paljudele, aga mida siis teha, see on minu nägu, selline ma olen!” “Muidugi ma olen staar!”, “Küsisin kolossaalse summa selle saate juhtimise eest, teades, et seda küll ei maksta ja sinna paika see jääbki, aga maksti”, “Kui minna kapitalismi, siis krediitkaart taskus” jne jne jne. Inimese järjekindlus, anne ja enesekindlus! Mul on viimasel ajal teooria, et mida suurem sitapea sa oled, seda kaugemale sa jõuad. Urmas Ott oli ka heas mõttes sitapea. Ta teadis, kes ta on ja mida ta väärt on. Ausus, otsekohesus ja ei mingit keerutamist.

Ma kuulasin ja vaatasin seda saadet ning mõtlesin, et vot see inimene peaks blogijatele õpetama, KUIDAS PÄRISELT STAAR olla, olla SUUR ilma labane olemata ja kuidas päriselt kriitikaga toime tulla.  Okei, sisemiselt elas ta ilmselt asju teisiti läbi, aga see, mis paistis teleekraanilt… Milline karismaatiline isiksus! “Vaata, mis tähtkuju ta on,” ütlesin ma Marekile poole saate pealt. “Ta peab olema kas Kaljukits, Lõvi või Jäär.” Tuli välja, et Jäär. Ahhaaa, selge siis! Minu isa on Jäär, ma tunnen vahetevahel, kuidas minus ka Jäär välja lööb. Ilmselt isa täna oma Facebooki sõnumeid lugedes vaatab, et tütreke on lolliks läinud, aga ma pidin talle kohe kirjutama, et mul on hea meel, et mul on sellised geenid, sest võib olla see ongi põhjus, et ma läbikukkumiste järel lõpuks ikka õnnestun.

Urmas Ott oli tõestus sellest, et tagasihoidlikkus ei ole (alati) voorus.

Aga….Ma olen alati see tüüp, kes Mareki üle naerab kui ta saadete ajal nutma hakkab. Eile istusin ja vaatasin ning tundsin, kuidas pagan…isegi mina ei saanud end tagasi hoida. Ma olen sõbrannade ja Marekiga palju rääkinud surma teemadel. Me oleme alati jäänud eriarvamusele, sest ma ei ole kunagi aru saanud, miks oma surma karta või sellele mõelda. Üks on kindel, keegi ei pääse elusana niikuinii, milleks muretseda millegi pärast, mis ei ole üldse oluline. Etteteada lõppmäng, aga enne seda on ju elul veel nii palju vaatusi, millele keskenduda. Kui te vaatate selle saate lõppu, kus Urmas Ott räägib Tallinnast – oma kodulinnast, kus unistused täituvad ja purunevad, siis te saate aru, miks ma surmale mõtlema hakkasin. Sa näed elu aeg säranud ja elurõõmsa inimese silmis pilku, mis teab, et tal on vähe aega jäänud, aga ta ei taha minna….Ta EI TAHA surra!

Õnneks ei sure vähemalt mälestus temast.  Aitäh, Vahur Kersna ja ERR selle saate eest!