err

Palun öelge, et see on halb (ja piinlik) unenägu

/ Eveliis / 2 Comments

Mulle ikka meeldib elada mingis omamoodi eluvales või illusioonis. Teistmoodi ei oska ma seda seletada, sest kõik tundub mulle pahupidi. Asjad, mis võiksid juhtuda ja toimuda kehvemapoolsetes unenägudes, on tegelikkus, ja asjad, mis võiks juhtuda päriselt, juhtuvad hoopis minu peas. Kõlan nagu hull? Ei, ma kinnitan teile, mina ei ole hull. Küll aga ei saa kindel olla, kas kõikidel teistel on muumid orus.

Siinkohal isegi kahvatub “beesha” oma väljaütlemiste ja nõuetega, nendele ei viitsi vist suur osa inimesi enam tähelepanugi pöörata, sest natuke on üle piiri piinlikuks läinud see juuraterminitega lehvitamine ning enda kogu aeg solvatuna tundmine, samal ajal kui ise…Mis sa teed kui peegel viltu näitab? Midagi. Peaaegu, et kahvatub isegi otsus lapsetapja ennetähtaegselt vanglast vabastada, sest “ta on ju lapse kaotuse tõttu oma karistuse juba kandnud”. Selle peale ei oskagi midagi öelda, kui vaid ehk kurvalt ohata, sest no ei tundu õiglane karistus. Aga ma ei ole ka juuraharidusega.

Kuueaastane kultuurihuviline

/ Eveliis / 6 Comments

Ma olen “OPi” vaataja olnud pikalt. Mõnikord isegi ei kuula, millest räägitakse kui aus olla, aga lihtsalt panen taustaks käima. Kuidagi sobib igasse olukorda. Ootamatult õnnestus mul sel aastal iganädalaselt olla selle saate nö kulisside taga. Aga mitte sellest ei taha ma rääkida, kuidas ma seda saadet või telgitaguseid fännan, vaid põhjus, miks ma sellest kõigest üldse kirjutan on Idaga seotud (minu meelest) nunnu lugu.

Ida on pidanud minuga tööl kaasas tiksuma.  Jumal teab, et see ei ole just maailma kõige lõbusam asi kaheksa tundi kuulata “oota, ma teen selle ära”, “Ida, ära katsu!”, “Ida, ära tee!”, “ma pean tööd tegema”, “ole nüüd kuss, mul on koosolek/kõne/tähtis asi pooleli”.

OP-Kairit Leibold-ERR-0418

Ühel ilusal päeval, kui meil oli “OP” lindistus, oli Ida jälle minuga kaasas. Mul oli see täitsa meelest läinud ja kui nägin võttemeeskonda sisse astumas uksest, mõtlesin hirmuga, et issand, kuidas Ida nüüd need tunnid hakkama saab kui peab täiesti vait olema. Ja uskuge mind, Ida ei oska viit minutitki vait olla. Ma ei liialda. Jällegi pidin ma juba pool tundi hiljem tõdema, et alahindasin Idat. Ta jälgis huviga, mis toimus ja kui oli “vaikust!”  istus hiirvaikselt toolil. Järgmisel hetkel tuli mu kõrvale joonistama. Süvenenult ja vaikselt. Kui pilt valmis oli, ütles, et tahab selle tädile kinkida. “Millisele?” küsisin mina. “Sellele ilusale, kes saadet teeb!” Natukene häbelikult ja piinlikkust tundes, et inimesi segame, läksime pausi ajal Margit Kilumetsa juurde, et Ida saaks pildi üle anda. “Nii ilus pilt!” hüütas Kilumets ja Ida nägu läks rõõmust ja uhkusest õitsele. Järgmisel hetkel joonistas ta pildi teisele saatejuhile, kes ka vaimustusse sattus. Te ju saate aru, kui ma ütlen, et sattus vaimustusse, siis ma ei pea silmas seda, et keegi arvas, et vau milline meistriteos, vaid  seda, et nad oskasid lapsele vastata nii lapsemeelselt ja armsalt. Järgmisel hetkel joonistas Ida pilte kogu saatetiimile. Jällegi, korraks tundsin ma piinlikkust, või noh pigem, et appikene, me segame inimesi, aga nad kõik – KÕIK – võtsid Ida pildid vastu suurima rõõmuga ja tänasid teda ette ja taha. Igavast tööpäevast sai lapsele hoopis üks vahva mälestus. Nii me võttepäeva lõppedes kõik Idanimeliste rinnasiltidega uhkelt  poseerisimegi.

OP-Kairit Leibold-ERR-9004

Aga see pole veel kõik. Ida on kuueaastane. Tema lemmikuteks on loomulikult ponid, Elsa, Andi Mack ning Kättemaksukontori Häidi. Ja siis küsis ta  OP reklaami nähes, millal see saade on, ma tahan seda vaadata. Käsi südamel, ta istus ekstra üleval vaid selle pärast, et OPi vaadata. Meie majas on sirgumas kuueaastane kultuurihuviline. Mu meelest on see nii armas. Näidake mulle kuueaastast, kes vabatahtlikult unega võideldes istub üleval, et näha “vanainimeste saadet”! “Ma tahan näha, sest need on mu lemmikinimesed!” hüüdis ta saadet vaadates. Okei, ma ise loodan, et ikkagi meie Marekiga oleme ta lemmikinimesed, aga ma mõistsin ta elevust.

OP-Kairit Leibold-ERR-9514

Ka see pole veel kõik. “Kuule, nad ütlesid, et seal on mingi pidu teil nüüd tulemas?” küsis ta mult teisipäeval ja enne kui ma jõudsin vastata, lisas ta, et tema kahjuks peab lasteaeda minema, aga kas ma luban, vannun, et annan neile ühe kingituse. Muidugi annan, oli mu loomulik vastus. Ida tõi kapist välja mu enda kirjutatud lasteraamatu. “Selle annad neile, eksju!” luges ta mulle sõnad peale. Hmm. Ma tundsin kimbatust, sest halloo, kui nartsissistlik on justkui lambist inimestele oma raamat kinkida. Samas lubadus oli lubadus. Nii ma teisipäeval läksingi saatejuhtide juurde ja seletasin ära, miks ma nendele oma raamatu kingin. Nad sattusid vaimustusse. Ja te saate ju jälle aru, et kui ma ütlen, et nad sattusid vaimustusse, siis ma ei mõtle seda, et nad vaatasid, vau, meile kingiti selline meistriteos, vaid et neilgi tõi naeratuse suule, et nendele on tekkinud kuueaastane fänn.

Hooaja lõpetamisel kui me kringlit sõime, pisteti mulle raamat pihku, et autogrammi on ka vaja ju. Olen aus, see tundus ikka maksimaalselt veider, aga samas saan ma nüüd uhkusega öelda, et Margit Kilumets ja Margus Tabor on minult autogrammi küsinud. Mitte vastupidi;) “Oot, mis sa oled nii kõva kirjanik, et nad tulevad ise oma raamatuga sult autogramme küsima?” pidi mu kolleeg hiljem ära minestama. Nonehh.

OP-Kairit Leibold-ERR-0474 “Kas sa ikka andsid raamatu neile?” küsis Ida kui koju jõudsin. “Muidugi, ja neil oli nii hea meel, et sa nende saadet fännad,” vastasin mina. Kokku on kogu lugu ju väike asi, aga kui suur asi on see lapsele. Uute hooaegadeni “OP”! OP-Kairit Leibold-ERR-0454 Fotod: Kairit Leibold/ERR  

Pank. S**t purgis.

/ Eveliis / 15 Comments

Uuest Eesti seriaalist olin ma palju kuulnud. Arvamused peale esimest osa läksid lahku. Osa ütles, et tegu on ressursi raiskamisega, teised kiitsid. Teise osa kohta loetud kommentaaridest sain ma aru, et ilmselt nii ongi, kellele meeldib, sellele meeldib kohe algusest ja kellele ei meeldinud, sellele ei hakkagi meeldima. Ma olin enne järelvaatamist põnevil. Huvitav kumba leeri satun mina?

Juba peale esimest kahtekümment minutit teadsin ma, et mulle meeldib see sari. Täiega meeldib ja ma julgen öelda, et ka minu arvates on see Eesti parim seriaal. Pahameel selle seriaali ümber meenutab natuke pahameelt NO99 EV100 etendust, millest suur osa inimestest aru ei saanud. Ma ei ütle, et see sari on meistriteos….Ei, ma ütlen tegelikult, et see seriaal ON meistriteos ja ei suuda mõista, kus nägid inimesed igavat ja venivat dialoogi? Kui selle seriaali tegevus oli igav, siis mida peaks ütlema “Õnne13” ja “Pilvede all” kohta? Viimane on ju kõige sisutühjem seriaal, kuigi alustas võimsa pauguga ja oli põnev. NO99 ja “Pank” tekitab vaimustust ja haarab kaasa. Ma olin 1990-aastatel alles laps, mina ei tea, kas ja kuidas siis narkootikume tarbiti ja ma ei tea pangandusest midagi, aga iga seriaali eesmärk ei ole olla dokumentaal, ajastu hõng on olemas ja ei pea norima iga detaili kallal, et kas ikka oli 1990-aastatel nii. Tiina Tauraite tegelaskuju riietus tuletas mulle küll meelde neid daame, kelle uhket riietust ja välimust ma lapsena imetlesin. Tahtsin ise ka selline olla, et oleks jäme (võlts)kuldkett ja läbipaistvate varrukatega must pintsak.

Ma ei taha midagi halvasti öelda, aga mulle tundub, et need, kes sarja kritiseerivad, on lihtsalt harjunud, et kõik on lihtne ja arusaadav. Mulle näiteks meeldib ka “ENSV” ja isegi uus seriaal “Alo”, mida sattusin vaatama, pani mind naerma, aga “Pank” on nende kõrval siiski meistriteos, tase omaette. NO99likult hea. Teise osa sümbolid meeldisid mulle. See ei tule ju üllatusena, kui mu üks lemmikteoseid on “Metspart”?  Hamiltonist saab omaette kujund. Evelin Võigemasti rindade-stseen, isegi inimesi šokiäärele viinud alasti stseen…Uuuuh. Eesti seriaal ja nii palju sümboleid! Loodetavasti on sarjas tulekul veel sarnaseid stiilseid lahendusi. Kiidusõnad kindlasti seriaali heliloojale. Kõik see kokku ja minu jaoks mõjus sari isegi hüpnootiliselt.

Kritiseerijad võiksid lahti lasta tavapärasest ja igavast, elu muutub palju põnevamaks, värvikamaks. Minul on tõesti hea meel, et televiisorist saab lõpuks ometi üle pika aja vaadata midagi, mis paneb järgmist osa ootama. Eestimaine kvaliteetsari, mitte “s**t purgis nagu kriitikud ja kommenteerijad püüavad seriaalist muljet jätta.

  Päisepilt: ERR

Muidugi ma olen staar!

/ Eveliis / 15 Comments

Vaatasime eile õhtul Urmas Otist tehtud saadet “Urmas Ott. One Man Show” ja see saade tekitas minus nii palju tundeid, et ma ei saanud õhtul magama jääda. Esiteks pean ma ütlema kui meisterlikult tehtud saade, kaks tundi läks nii kiiresti, et ei saanud arugi ja oleks tahtnud veel ja veel ja veel rohkem kuulda. Juhtusin kogemata kuulama Vahur Kersnaga intervjuud Vikerraadios, kus ta sellest saatest rääkides ütles, et kaks tundi jäi väheks, et kõik ära rääkida ja ma sain sellest täiesti aru. Kui teil see saade nägemata jäi, siis 30 päeva on see veel järelvaadatav siin, vaadake, ma luban teile, et te ei kahetse.

Urmas Ott on mulle oma sarkasmi ja satiiri ning teravusega alati meeldinud. Üllatus-üllatus, eksju! Kes meist ei teaks, et ta oli ülbe ja enesekindel, aga issand jumal, kuidas mulle see suhtumine meeldis. “Muidugi ma tean, et ma ei meeldi paljudele, aga mida siis teha, see on minu nägu, selline ma olen!” “Muidugi ma olen staar!”, “Küsisin kolossaalse summa selle saate juhtimise eest, teades, et seda küll ei maksta ja sinna paika see jääbki, aga maksti”, “Kui minna kapitalismi, siis krediitkaart taskus” jne jne jne. Inimese järjekindlus, anne ja enesekindlus! Mul on viimasel ajal teooria, et mida suurem sitapea sa oled, seda kaugemale sa jõuad. Urmas Ott oli ka heas mõttes sitapea. Ta teadis, kes ta on ja mida ta väärt on. Ausus, otsekohesus ja ei mingit keerutamist.

Ma kuulasin ja vaatasin seda saadet ning mõtlesin, et vot see inimene peaks blogijatele õpetama, KUIDAS PÄRISELT STAAR olla, olla SUUR ilma labane olemata ja kuidas päriselt kriitikaga toime tulla.  Okei, sisemiselt elas ta ilmselt asju teisiti läbi, aga see, mis paistis teleekraanilt… Milline karismaatiline isiksus! “Vaata, mis tähtkuju ta on,” ütlesin ma Marekile poole saate pealt. “Ta peab olema kas Kaljukits, Lõvi või Jäär.” Tuli välja, et Jäär. Ahhaaa, selge siis! Minu isa on Jäär, ma tunnen vahetevahel, kuidas minus ka Jäär välja lööb. Ilmselt isa täna oma Facebooki sõnumeid lugedes vaatab, et tütreke on lolliks läinud, aga ma pidin talle kohe kirjutama, et mul on hea meel, et mul on sellised geenid, sest võib olla see ongi põhjus, et ma läbikukkumiste järel lõpuks ikka õnnestun.

Urmas Ott oli tõestus sellest, et tagasihoidlikkus ei ole (alati) voorus.

Aga….Ma olen alati see tüüp, kes Mareki üle naerab kui ta saadete ajal nutma hakkab. Eile istusin ja vaatasin ning tundsin, kuidas pagan…isegi mina ei saanud end tagasi hoida. Ma olen sõbrannade ja Marekiga palju rääkinud surma teemadel. Me oleme alati jäänud eriarvamusele, sest ma ei ole kunagi aru saanud, miks oma surma karta või sellele mõelda. Üks on kindel, keegi ei pääse elusana niikuinii, milleks muretseda millegi pärast, mis ei ole üldse oluline. Etteteada lõppmäng, aga enne seda on ju elul veel nii palju vaatusi, millele keskenduda. Kui te vaatate selle saate lõppu, kus Urmas Ott räägib Tallinnast – oma kodulinnast, kus unistused täituvad ja purunevad, siis te saate aru, miks ma surmale mõtlema hakkasin. Sa näed elu aeg säranud ja elurõõmsa inimese silmis pilku, mis teab, et tal on vähe aega jäänud, aga ta ei taha minna….Ta EI TAHA surra!

Õnneks ei sure vähemalt mälestus temast.  Aitäh, Vahur Kersna ja ERR selle saate eest!