Ma sain koolikirjandite eest ALATI hindeks “viie”, isegi siis kui mul oli väga palju komavigu, sain ma sisu eest “viie” ja vigade eest teise hinde. ALATI. Välja arvatud üks kord kui ma sain lausa “kahe”. Mina kirjutasin kirjandi ühele oma klassivennale ja teine viieline kirjutas teisele. Kui õpetaja jõudis kirjandite hindamisega klassivendadeni, sai üks neist “kolme” (põhjendusega, et sa ei oska üldse kirjutada”) ja teine “kahe” (põhjendusega, et kogu aeg ühest ja samast asjast ja mööda kirjutab, vigadest rääkimata). Nii sain ma teada, et tegelikult ei oska ma kirjutada. Või sain ma teada, et hindeid pandi meeldimise järgi.
(Õnneks sain ma lõpukirjandi kirjutamisel kümnest punktist üheksa, nii et ma olen elanud endale sobivama arvamusega, et hindeid pandi tihti nägude järgi.)
Mul on näiteid veel. Igasuguseid. Endast. Klassikaaslastest. Jube masendav tegelikult. Võid teha ükskõik kui hästi, aga näo pärast või selle pärast, et sa oled “põhimõtteline kolmeline” ei saa sulle “viit” panna. Ma olin matemaatikas jube kehv. Vaevu kolmeline. Aga ükskord pingutasin ja tegin kontrolltöö ära nii hästi, et mul oli üks väike viga. Lemmikud said sellise veaga tööde eest “viie”, aga mina ei saanud “viit miinustki”. Siiani on meeles see pettumus.
Täna jäi mulle ette EPL artikkel, et keegi TEISE KLASSI õpilane sai kirjatehnika eest “kahe”. Selle sama töö eest, mis on päisepildiks. Ma saan aru, et laps peab oskama kirjutada ja VIGADETA ning soovitavalt arusaadava käekirjaga, aga 2017.aastal panna lapsi niimoodi tähti voolima, et r-id ja s-id oleksid TÄPSELT rea sees, on idiootsus. Üks asi on õpetada korrektselt kirjutama, teine asi on nõuda teise klassi õpilaselt midagi, mida TEGELIKUS ELUS MITTE ÜKSKI TÄISKASVANU MITTE KUNAGI EI VAJA. Või te saadate kirju nii, et te voolite iga tähe täpselt ühesuuruseks ja nii nagu te teises klassis kirjutama õppisite. Ma isegi ei oska “õiget” suurt S-i kirjutada, nii nagu koolis õpitud sai. Või mis vaid S-i. Pooli tähti ei oskaks kirjutada. Kas see tähendab, et ma ei oska kirjutada?
Oot, ärge vastake. Ma tean, et ma teen kirjavigu, ei mäleta reegleid, aga sellel pole mingit seost kirjatehnikaga. Mille eest ma loomulikult ka vaid “viisi” sain koolis.
Meil on probleem, et inimesed PÄRISELT ei oska kirjutada elementaarseid asju. Teate küll MÜÜJA vs MÜÜA vs MÜÜIJA ja JALAKÄIA vs JALAKÄJA vs JALAKÄIJA. Meil on probleem, et inimesed ei taha ega ka OSKA lugeda. Meil on probleem, et inimesed ei oska analüüsida tekste. Aga me keskendume filigraansusele kirjatehnikas.
Palun.
Hinnete panemine üleüldse on küsitav sellises vanuses. Premeerimine ja karistamine veel eriti. Kirjatehnikat harjutada on, minu arvates, oluline, sest lapsed on käeliselt väga nõrgad tänapäeval. Minu noorim laps, kes armastab väga meisterdada, joonistab palju ja üldse teeb palju käelisi tegevusi, hakkas esimeses klassis üsna kiiresti väga ilusasti kirjutama. Harjutada oli vaja aga temalgi. Ma ei hakka mainitud kirjatehnika kohta oma hinnangut andma, keda see huvitakski. Samas olen ma seda meelt, et kirjutamine on oluline sellises vanuses, kuid meetodid, mida valdavalt koolides kasutatakse, ei ole lapsesõbralikud. Eriti just tagasisidestamise osas. Olen koolis töötanud ja väga lähedalt puutunud kokku erinevate õpetmismetoodikatega, hindamissüsteemidega jne. Selline metoodika on last ruineeriv ja demotiveeriv. IMHO
Ma kahtlustan, et kirjatehnika õppimine ja lihvimine ei ole mitte filigraanse kirjakunsti promomine vaid lihtne peenmotoorika arendamine. Esiteks arendab see peen näputöö last käeliselt ning lisaks on igasugune peenem näputöö kasulik aju arengule. Ka waldorfkoolidest õpetatavad kudumine ja heegeldamine ei ole kavast mitte käsitöö vaid hoopis aju arendamise mõtte. Väidetavalt aitab nt kudumine hiljem ka matemaatikas terasem olla.
Njah, ei poolda ma nii väikestele lastele hinnete panemist. Vahepeal môtlen kas see ka suuremate laste puhul just kõige õigem variant on? Hinded võivad olla nii motiveerivad kui ka vastipidi stressi tekitavad- kumb variant sinu lapse puhul kasutusse jääb, seda näitab vaid aeg.
Eks hea on ikka kui laps on viieline, toob ikka naeratuse näole , kuid mitte kōik pole viielised. Kui ikka kolmepuru vastu vaatab on lapsel nii koolikaaslaste ees häbi, lisaks saab ta omakorda veel kodus vanemate käest pahandada. Võta nüüd kinni!
(Läksin vist natuke teemast välja! 🙂 )
Mul läks see artikkel täitsa hinge. Pildilt on näha ju püüdlikult kirjutatud tekst, täiesti loetav ja ühtlane. Vähemalt pooled õpetaja ülekirjutused ilma põhjuseta. Ja siis kujutan ette 2. klassi juntsut, kes oma hoolega tehtud tööle saab sellise üleoleva ja teenimatu hinnangu. Ma ei usu, et see laps sinna tundi nüüd innu ja säravate silmadega läheb. Nii kahju.
Jah, mul oli täpselt sama reaktsioon, mis sul. On ju näha, et on püüdlikult tehtud ja täiesti põhjuseta on “oi-oi”-tamine õpetaja poolt. Kurb!
Koolides on ikka päris karm see asi.
Vaatan oma last, kes sai “kolme”, kuigi tegelikult väga tugev “neli”. Või siis sai “nelja”, aga mu meelest täitsa “viis”.
Kolmas klass. Ja okei, see on juba kolmas klass aga esimene klass olin vôimeline omal juuksed välja kiskuma, sest esimene veerand ja koguaeg mingi lugemise probleem. No tekkis ikka pikemate sônadega veerimist aga jutt selline nagu ta ei oskaks tâhtigi. See nii absurd..
ja enda kooliajast ei hakka rääkimagi 😀 ma sain “kahtesid” ja “kolmesid” sp et julgesin koguaeg suud paotada. nö klähvijad ei sobi ju. ja oli palju kordi kui reaalselt ôppisin, et tôestada oma isale, kes alati ôpetajaid kaitses, et vahet pole kas ôpin v mitte, ûle “kolme” on ikka raske saada.
On see nüüd minu hetkeseisundi süü (vaevalt küll), aga kui ma lugesin seda “uudist” ja juba selle lapse vihikust fotot nähes olin hämmingus,aga jõudes ridadeni,kus kirjutati,et vanaema istus kõrval ja laps muudkui kustutas ja kirjutas uuesti..mul pisarad jooksid.Ma istun oma esimeses klassis käiva pojaga samamoodi ja lasen tal muudkui üle kirjutada ja kustutada ja jälle üle kirjutada.Just alustasid kirjatähtedega.Laps on nutnud ka,sest talle tundub,et ta on endast maksimumi andnud.Siiralt – selle teise klassi lapse käekiri on aga minu jaoks nii ilus ja korralik! 😢
Ma olen ise 2. klassi õpetaja, aga väikse eripäraga st. mul on tavakoolis erivajadusega(tähelepanuprobleemid jmt) lapsed. Üks neist ei kirjuta siiani kirjatähtedega ja nüüd olen lõpuks välja mõelnud motivatsioonisüsteemi talle, et ta neid õppida tahaks. Ma olen korduvalt öelnud, et mind ei huvita, KUI ilusad ta tähed on, aga kirjatähed tuleb siiski selgeks saada. Minul isiklikult poleks mingit vahet, kas ta kirjutab elu lõpuni trükitähtedes või mitte, aga see on siiski eelduseks edasijõudmises edaspidi. Trükitähtede kirjutamine võtab tunduvalt kauem aega. Ja üsna raske on õpilasele seletada nt, et lause algab suure tähega, nimed kirjutame suure tähega, kui ta kirjutab trükitähti, kus tähed on ühesugused 😀
See selleks – selle lapse käekiri on nii normaalne 😀 Ma ei saa üldse aru, milles küsimus. Aga ma teen julge oletuse, et tegemist pole noorema aja õpetajaga, vaid pigem sellise vanakooli õpetajaga, kellel on teised nõudmised. Ja ma ei tee maha vanakooli õpetajaid, lihtsalt nii on, et eriajastu inimesed ja nõudmised erinevad.
teemast mööda. sul on teisik! Estonia sopran Kristina Vähi.
Hahaa, võib olla tõesti