Nägin täna hommikul uudistes multifilmi, mis õpetab lastele, mida tähendab seksuaalne ära kasutamine ja mis on täiskasvanute poolt lubatud ning mis mitte. Mu esimene reaktsioon oli loomulikult, et appikene ma ei taha, et mu laps selliseid “multikaid” vaatab, aga korraks järele mõeldes – mida ma rohkem tahan? Kas seda, et lapsed oleksid teadlikud ja oskaks end igasugu perverssuste eest kaitsta või et nad elaksid vati sees, kuni üks kord tulebki keegi onu, kes neil end kammida palub?
Ma saan aru, et sellised teemad ei meeldi ehk ühelegi lapsevanemale ja leidub ka lapsevanemaid, kes saavad šoki kui nende laps näeb turul elavat kala (ma ei pea seda õigeks, et kala niimoodi piinatakse, aga me kõik teame, kuidas toit meie toidulauale tuleb), aga kahjuks ei ela me roosamannalises ja vikerkaarevärvilises maailmas. Aina rohkem ja rohkem tuleb välja teemasid, kus lapsi on seksuaalselt ahistatud. Mul läheb süda pahaks, aga sellest ei ole midagi kasu. Minul on süda paha, aga minu laps ei tea, millised on ohud, kui ma teda (kahjuks juba väga varajases eas) ei hakka õpetama. Jube rõve tegelikult, kas pole.
Mina nägin esimest korda 1997.aastal filmi, mis rääkis ka seksuaalsest ahistamisest perekonnaliikme poolt – Once We Were Warriors. Ma olin siis 16-aastane, ma ei olnud kunagi mõelnud, et selline teema võiks üldse olemas olla. Sellest ei räägitud. See film on üks mu lemmikutest, sest see avas justkui mu silmad. Muutis mind mingil määral täiskasvanuks. Pani aru saama, et pärismaailmas ei jookse meid “pahade” käest Arnold Schwarzenegger päästma. Minu ajal ei räägitud seksuaalsest ahistamisest. Võib olla kui oleks räägitud, siis me oleks ka vanaemale julgenud öelda, et “naabri-Vello” oli pervert, kes pidevalt meie ees liputada tahtis, me pidasime seda vaid naljakaks ja naersime ta üle salaja omaette. Samas ilmselt ikka natuke kartsime ka, sest üksinda ei tahtnud keegi temaga kunagi jääda ühte ruumi. Tundus kuidagi kahtlane kuju.
Ma tahaks, et lapsed saaksid olla lapsed ja ronida puude otsas ega peaks mõtlema täiskasvanute maailma peale, kuid “naabri-Vellod” ei ole kuhugi kadunud. Selle pärast on sellised “rõvedad multikad” väga vajalikud ja asjalikud. Norra keelest ilmselt kõik aru ei saa, aga SIIN on viis episoodi “Minu keha on minu oma”-nimelisest seksuaalse väärkohtlemise õppefilmist, mis lapsi harima ja ohtude eest hoiatama peaks. Mida teie arvate, kuna ja kuidas peaks lastele seksuaalsusest, pedofiiliast, ahistamisest, väärkohtlemisest rääkima?
Arvan, et väga varakult peaks rääkima, kuigi see on ülimalt raske teema. Nendest naabri-Vellodest, kes üsna avalikult liputavad, või eriti jõhkratest tüüpidest, kes avalikult autosse kutsuvad, on palju ohtlikumad need tüübid, kes hakkavad vaikselt ligi imbuma ja mingi täiesti seadusliku põhjusega. Näiteks aitavad kuskil midagi juhendada või õpetada. Või kutsuvad pargis lapse endale appi mingit kadumaläinud looma püüdma jne. Haigeid inimesi on kahjuks väga palju ja lapse elukogemus ju ei võimalda neid ära tunda. Seega minu meelest on küll vaja sel teemal lapsi harida, hoiatada ja samas mitte liigselt traumeerida selle jutu endaga.
huvitav, kas selliseid multikaid eesti keelde ei saaks tõlkida? Ma mõtlen, et okei, iga vanem ise otsustab, kas ja mis ajal näitab lapsele, aga et võimalus peaks olema?
On Sul norrakeelseid linkida kuskilt?
Olin lingid artikli sisse unustanud panna: https://tv.nrk.no/serie/overgrep/MSUE10003517/sesong-2/episode-1
Kindlasti on neid võimalik eesti keelde tõlkida, iseaasi, kes seda rahastada tahab. Kõik jääb alati ju raha taha:(
See on vist jah individuaalne MILLAL lapsele “tutvustada” seda teemat kuid olen arvamusel et enne kooliiga peaks kóik lapsed sellistest ohtudest teadma ! Minu 10 a tütar teab juba iidamast ajast mis ok right or wrong aga minu 5a poeg üldse ei jaga matsu sel teemal . Käib ja liputab kodus oma pakiga nii et vähe pole ,jubeeee naljakas . Nii uhke oma noku üle et ise ka ei saa aru . Ikka räägime aeg ajalt et nokuke on ainult SINU oma ja seda ei peaks keegi teine nägema ja EI TOHI katsuda ,paitada või mida iganes .Aga näen et see jutt läheb ühest kõrvast sisse ja teisest välja . Ei hakka mingit draamat tegema talle veel nende pedofiili juttudega ,tema jaoks on ilmselgelt liiga vara selle teema analüüsimiseks kuid nad peavad siiski teadma ,et nende kehaosad on vaid nende omad ja keegi ei tohi neid puutuda .
Kas see 6+ seal video (alguses) üleval nurgas tähendab seda, et Norras on ikkagi mõeldud see teema 6+ vanustele? Filmi stiilist jäi ka selline mulje.
Ma arvan küll, et noorematel ei jõuaks see teema kohale ja loodan ka, et ei ole vaja, et jõuaks – et neil on alati usaldusväärsed täiskasvanud ümber (kuigi ma tean, et see võib tihti olla vaid unistus…). Koolielaised, kes hakkavad juba iseseisvalt ka täavatel liikuma, nendel võiks juba sellistest ohtudest selgem arusaam olla.
Tutvustada peab seda teemat kindlasti varem kui koolieas! Enamikel juhtudel (60-70%) on ahistajateks mitte võõrad tädid-onud vaid lapse enda pereliikmed või siis inimesed, keda vanemad usaldavad (lähedased perekonnasõbrad, sõprade vanemad jt).Ning kahjuks on olnud palju juhtumeid, kus ahistamine algab juba varajases eas.
Tegelikult hirmus mõelda, et lapsevanemad tihti tegelikult ei oska ise neid ohumärke näha enne kui laps (tihti täiskasvanuna) välja ei räägi. Veel hullem – laps räägib ning teda ei usuta. Brrr.
Noh, mina olen oma tittedele algusest peale (no ikka alla kaheaastasele) rääkinud seda, et vägisi kallistada ei tohi (nemad siis). See on seksuaalsest väärkohtlemisest küll veel miilide kaugusel, aga mulle tundub, et kehaline puutumatus võiks olla siuke asi, millele võiks tähelepanu juhtida. Eriti Eestis, kus isiklik ruum nagunii kipub olema suurem kui mujal…
Jah, ma olen ka seda selgitanud, et ei pea vägisi kallistama ja et ise ju alati ei taha, et keegi tuleb kallistama ja käest hoidma.