ahistamine

Kust läheb piir ja keda uskuda?

/ Eveliis / 17 Comments

Seoses Aivar Mäe teemaga tuli mulle meelde, et vaatasin hiljuti Jeffrey Epsteini dokumentaali ja mitte, et ma tahaks nende kahe inimese vahele võrdusmärki panna, vaid tabasin end mõttelt, et aga kust läheb piir ja keda uskuda. Kui vaadata Jeffrey Epsteini ja tema karjääri, siis mõistan, et raske on uskuda, et soliidse hallipäise välimuse taga on peidus inimene, kes noori tüdrukuid ahistab. Soliidne välimus ja seisus mängib olulist rolli, sest eelarvamused mängivad sellistes lugudes alati suurt rolli. Oleks väidetavaks ahistajaks “naisepeksja-maikat” kandev vanapoiss mõnest depressiivsest väikelinnast, oleks lugu teistsugune. Ilmselt ei kahtleks keegi tüdrukute sõnades. Küll aga hakkavad inimesed vaikimisi arvama, et väidetav ahistamine ei saa olla tõsi, kui mängu tuleb soliidne ja jõukas härrasmees. Raha räägib.  Aga võib olla need tüdrukud ise tahtsid, et neid ahistatakse? Lausa provotseerisid nagu on popp öelda? Kasutasid rikast vana meest ära ja siis korraga leidsid, et “siivutud naljad” läksid üle piiri ning esitasid ahistamissüüdistuse?

Tegelikult ma mõistan ka skeptikuid, sest tänasel päeval on jää üsna õhuke, selles suhtes, et mida ahistamiseks loetakse, aga samas on ilgelt rõve mõelda, et mõni mees oma positsiooni taha peitudes süüdimatult saab perverssustega tegeleda. Ja neid, kes julgevad lõpuks öelda, et kõik, mis Epsteini villas toimus, ei olnud süütu flirt, vaid kupeldamine, nimetatakse prosituudiks. Ise läksid, ise tegid, miks sa vastu ei hakanud, loll oled, suud pole peas, et “ei” ei oska öelda.  Teate ei ole ikka nii lihtne, et ütled, et kuule vana, ole normaalne, ma ei taha sinuga seksida ja mees tõstab käed üles ning ütleb, aa okei, ma sain sust valesti aru, kõik on lahe, unustame ära. Põhjuseid, miks vastu ei hakata, võib olla mitmeid. Näiteks hirm ja alandus. Selles suhtes on mul väga hea meel, et naised on hakanud enda eest seisma ja ahistamislood päevavalgele tuuakse.

Samas mõtlen ma, et aga tõepoolest, kus läheb piir. Ma toon ühe näite, mis on küll natuke primitiivne, kuid siiski mu meelest kohati olukorda täitsa hästi kirjeldav. Oletame, et firma suvepäevadel ütleb sulle “su kleit sobiks mu magamistoa põrandale nii hästi” meesterahvas, keda kogu ettevõtte naised peavad seksikuse maapealseks sümboliks, siis see on (meeldiv?) flirt, aga kui sama lause ütleb keskealine keskpärase välimusega meesterahvas, siis on tegu ahistamisega, sest iuuu, mida sa endast mõtled. Ärge lennake mulle peale kriitikaga, aga tegelikult suhteliselt tihti ei panda ühe inimese “ahistamist” tähelegi, lüüakse lihtsalt käega või öeldakse midagi vastu, teine aga tembeldatakse perverdiks. On küll nii, isegi kui me ei taha seda tunnistada endale. Tuletan meelde, et siinkohal räägin ma vaid sõnadest, sõnalisest “ahistamisest” ning ma julgen öelda, et kohati minnakse küll ahistamislugudega üle piiri. Kõik ei ole tõesti ahistamine, vaid inimeste arusaam huumorist ning ka kohatutest naljadest on erinev. See teeb neist halvimal juhul “sotsiaalse hälviku”, aga mitte tingimata ahistaja. On teine teema kui me räägime füüsilisest ahistamisest. Siinkohal ei näe ka mina õhukest jääd – vaid arvan üsna must-valgelt, et teise inimese tagumikust näpistamine (jätame pubekad välja eks? ), rindade katsumine või muul moel ligi tikkumine ei ole okei. See ei ole flirt, vaid kohatu, kui mitte öelda, et nilbe.

Ma vabandan juba ette, et ma Aivar Mäe teemat kommenteerin pinnapealselt, ma ausalt ei ole viitsinud sellesse teemasse süveneda, liiga palju muud on hetkel mõtteis, aga leidsin end seda uudist kuuldes jällegi mõtlemas sama asja peale, et mis siis ahistamine on. Kas siivutud ja kohatud naljad? Kas ühe või kaks korda on see niisama selline asi, mille peale kergitad vaid kulmu, pööritad silmi ja mõtled, et kuule, kes sinust jumaluse tegi ning lähed tööeluga edasi või on see juba ahistamine? Kas sellise ahistamise peaks õhest kõrvast sisse ja teisest välja laskma või suure kella külge kohe panema? Aga kui siivutud naljad käivad igapäevase tööelu juurde või et keegi sind pidevalt silmadega lahti riietab või sulle teada annab, et “sul on seljas nii ilus kleit, aga see oleks veel ilusam kui see ei oleks sul enam seljas”, siis see ju on ahistamine?  No aga ütle siis midagi vastu, miks sa lased endaga nii käituda – tulevad jälle tüüpilised kommentaarid kui inimene julgeb kurta, et teda päevast päeva ahistatakse. Ka siin on põhjuseid mitmeid. Töökoht. Karjäär. Kui mõelda, et õigus ongi neil, kes Mäe-lugu avalikuks saladuseks nimetavad, ja ongi nii “tahad töökohta-kannata ära”-suhtumine siis ütlen ma küll, et kohalik Epstein on lihtsalt üks vana nilbik.

“No aga mida see mees siis tänapäeval enam teha tohib?” küsiks nüüd onu Heino, “kõike peetakse ju ahistamiseks!”. Rusikareegel, millest ka kõige primitiivsem inimene võiks aru saada, on see, et esiteks üks tipptegija lihtsalt ei luba endale nalju (tegusid), mida saab kaheti mõista, sest varem või hiljem jõuavad sellised väljaütlused (teod) avalikkuse ette ning võta siis kinni, millises valguses neid näitatakse. Kui aga on soov kahtlaste kommentaaride (ja tegudega) avalikku häbiposti jõuda, siis jumala eest, kombake piire! Teine rusikareegel võiks olla, et kahetisi, “allapoolevööd”-nalju tehakse vaid nende inimestega, kellega jagatakse samasugust huumorisoont, kes peavadki seda naljakaks ja vastavad samaga. Andke tuld! Kolmas rusikareegel võiks olla, et võõrast naist (meest) ei kommenteeri seksistlikult, komplimente saab ka teisi teha (kuigi jah, asjad liiguvad ulmelises suunas, nii et võib olla mõne aja pärast ütlen ma üldse, et targem on mitte midagi öelda).  Tegelikult ju lihtne?

Ja siis ei peaks mõtlema, et kust läheb piir ja keda uskuda.

 

Mida tohivad täiskasvanud laste suhu panna?

/ Eveliis / 8 Comments

Nägin täna hommikul uudistes multifilmi, mis õpetab lastele, mida tähendab seksuaalne ära kasutamine ja mis on täiskasvanute poolt lubatud ning mis mitte.  Mu esimene reaktsioon oli loomulikult, et appikene ma ei taha, et mu laps selliseid “multikaid” vaatab, aga korraks järele mõeldes – mida ma rohkem tahan? Kas seda, et lapsed oleksid teadlikud ja oskaks end igasugu perverssuste eest kaitsta või et nad elaksid vati sees, kuni üks kord tulebki keegi onu, kes neil end kammida palub?

4378306.jpg

Ma saan aru, et sellised teemad ei meeldi ehk ühelegi lapsevanemale ja leidub ka lapsevanemaid, kes saavad šoki kui nende laps näeb turul elavat kala (ma ei pea seda õigeks, et kala niimoodi piinatakse, aga me kõik teame, kuidas toit meie toidulauale tuleb), aga kahjuks ei ela me roosamannalises ja vikerkaarevärvilises maailmas. Aina rohkem ja rohkem tuleb välja teemasid, kus lapsi on seksuaalselt ahistatud. Mul läheb süda pahaks, aga sellest ei ole midagi kasu. Minul on süda paha, aga minu laps ei tea, millised on ohud, kui ma teda (kahjuks juba väga varajases eas) ei hakka õpetama. Jube rõve tegelikult, kas pole.

Mina nägin esimest korda 1997.aastal filmi, mis rääkis ka seksuaalsest ahistamisest perekonnaliikme poolt – Once We Were Warriors. Ma olin siis 16-aastane, ma ei olnud kunagi mõelnud, et selline teema võiks üldse olemas olla. Sellest ei räägitud. See film on üks mu lemmikutest, sest see avas justkui mu silmad. Muutis mind mingil määral täiskasvanuks. Pani aru saama, et pärismaailmas ei jookse meid “pahade” käest Arnold Schwarzenegger päästma. Minu ajal ei räägitud seksuaalsest ahistamisest. Võib olla kui oleks räägitud, siis me oleks ka vanaemale julgenud öelda, et “naabri-Vello” oli pervert, kes pidevalt meie ees liputada tahtis, me pidasime seda vaid naljakaks ja naersime ta üle salaja omaette. Samas ilmselt ikka natuke kartsime ka, sest üksinda ei tahtnud keegi temaga kunagi jääda ühte ruumi.  Tundus kuidagi kahtlane kuju.

Ma tahaks, et lapsed saaksid olla lapsed ja ronida puude otsas ega peaks mõtlema täiskasvanute maailma peale, kuid “naabri-Vellod” ei ole kuhugi kadunud. Selle pärast on sellised “rõvedad multikad” väga vajalikud ja asjalikud. Norra keelest ilmselt kõik aru ei saa, aga SIIN on viis episoodi “Minu keha on minu oma”-nimelisest seksuaalse väärkohtlemise õppefilmist, mis lapsi harima ja ohtude eest hoiatama peaks. Mida teie arvate, kuna ja kuidas peaks lastele seksuaalsusest, pedofiiliast, ahistamisest, väärkohtlemisest rääkima?

Ära tee mulle auto ust lahti, see on ahistamine!

/ Eveliis / 18 Comments

Ma ei tea, kui suurte ja vilkuvate kirjadega peaksin ma siia postituse algusesse kirjutama, et ma ei alaväärista probleemi (seksuaalse) ahistamisega, et mind selles süüdistama ei hakataks, sest ma kindlasti arvan, et sellel teemal tuleb rääkida, nii et ahistamise ohvrid ei tunneks, et nad on ise süüdi või ise tahtnud või ise väljakutsuvad olnud ja julgeksid rääkida. Ometi on mul tunne, et kohati pingutavad naised nii üle, et kasvõi #metoo kampaania muutub juba natuke naeruväärseks. Ühtäkki on kõik ahistamine.

Veidike liialdatult tundub mulle, et ahistamine on ka see kui mees teeb naisele autoukse lahti, ulatab uksest väljudes käe, läheb trepist üles enne meest, tahab restoraniarvet maksta, aitab kotti kanda, saadab lilli. Nimekiri võiks jätkuda. Mehed peavad naissugu nõrgaks ja ahistavad. Eriti hulluks läheb asi siis kui tehakse kahemõttelisi nalju. See on täiesti ahistav. Jah, ma saan aru, et on igasugu nilbikuid, aga minu arvates ei ole kõik ahistamine, vaid mõni mees lihtsalt on nii loll ja kas 1) ei oska teisiti läheneda naistele või 2) peab end vastupandamatuks macho´ks. No toome näiteks firmapeo, kõik on natukene napsitanud ja kontori kaunismees (igas kontoris on keegi, kes end vastupandamatult kauniks peab või kauniks joob) ning ühel hetkel paneb ta naiskolleegile käe ümber ja ütleb, et issand, sa oled nii kaunis. On see ahistamine? #metoo kampaania raames olen ma näinud, et on. Ja kui ta teeb kahemõttelise või siivutu nalja, siis on ta koheselt pervert ja ahistaja. Minu meelest ei ole, minu meelest on ta lihtsalt (võib olla tolgusest) mees. Väga tihti on ka nii, et ahistamiseks ei peeta seda kui käe paneb ümber sümpaatne kolleeg, kui seda aga teeb ebasümpaatne kolleeg, on see vastik ja ahistamine.

Ja jumala eest, ma ei räägi sellest, et minnakse päriselt üle piiri ja hakatakse käsi seeliku alla ajama või külmkapi taha tirima, kõik naised on kindlasti ka sellistesse ebameeldivatesse olukordadesse sattunud, aga see on hoopis teine teema. Minu meelest suhtutakse sõnasse “ahistamine” natuke liiga kergekäeliselt, kõik on ahistamine ja see muutubki nii naeruväärseks, et fookus tõsiselt teemalt läheb kõrvale.

Näiteks lugesin ma paar päeva tagasi üht kommentaari, kus keegi naine räägib firmapeost ühes suures Eesti ettevõttes, kus ta kunagi töötas. Otsene ülemus tegi švipsis peaga talle siivutu ettepaneku või siis pigem viskas õhku lause, mis sisaldas siivutut ettepanekut. Sellele mehele pandi loomulikult kohe nimi külge, sest ei ole raske välja uurida, kes on “suure ettevõtte tegevjuht” ja temast tehti seksuaalahistaja. Naised kommenteerisid grupis kaasa, et issand kui õudne, et selline molkus ikka oma ametis on ja et milline kohutav ettevõte, kus omanikud probleemist teadlikud on, aga midagi ette ei võta. Minu meelest on see juba ka ahistamine. Internetiahistamine. Meie ei tea, mida see inimene oma lausega mõtles. Võib olla tegigi lolli nalja, flirtis enda arvates, aga välja kukkus nii, et aastaid hiljem on ta selle lause pärast internetis ahistaja. No ei ole ju maailm nii must ja valge!

Kas flirtimine on ka ahistamine? Ma olen küll flirtinud, nii vallalisena kui mingil määral ka abielus olles. Kunagi ei ole mulle pähe tulnud, et see võiks minna sõnadest kaugemale või kedagi ahistada. Kahemõttelisi nalju on teinud nii mehed kui mina ise. Kas te arvate, et ma Marekiga sain tuttavaks raamatukogus? Ei saanud. Me saime tuttavaks tööl. Lähemalt tuttavaks firmapeol, kus mina teda nö ahistama hakkasin. Aga see ei olnud ahistamine, vaid säde, säde, mis läks üle rohkemaks kui lihtsalt niisama meeldimine. Kui tema oleks tookord pipardanud või mina poleks piisavalt julge olnud, kes teab, kellega ja kus me elaksime. See oleks täielik kaotus.  Natuke ülbelt mõtlen ma, et kuidas need naised, kes kõiges ahistamist näevad, üldse mehe on leidnud ja lapsed saanud? Kus läheb piir ahistamise ja flirdi vahel?

*Päise pilt on ühest ettevõtte suvepäevast, kus me pidime erinevaid ülesandeid lavastama. Mina sattusin loosiga ühte tiimi viie mehega. Tegime pulli. Võib olla oleks ma pidanud ka seda ahistamiseks pidama, et ainus naine pundis ja et üks lavastus on selline, kus nemad mu pärast kaklevad. Miks niipidi eksju? Või ahistasin hoopis mina neid, pannes selga päris lühikese seeliku? Nalju tegime me igasuguseid. Igasuguseid. Mina tegin ka. Mitte vaid mehed. Aga need olid vaid naljad, sõnad, võib olla isegi flirt. Ja meie lavastused olid naljakad, kui ma ei eksi siis me isegi võitsime tolle mängu. Mõni asi on ka lihtsalt mäng.

 

Jälle üks solvatud lilleke

/ Eveliis / 7 Comments

Sama kõrini nagu mul on  sellest, et iga eriarvamuse taga nähakse või tahetakse näha kadedust, on mul kõrini ka õrnadest lillekestest, keda viimasel ajal on aina rohkem kasvama hakanud. Kõik muudkui solvuvad. Mis värk sellega on, et kõik korraga nii õrna hingega on, et iga asi tuleb enne välja ütlemist 5689 korda läbi kaaluda, et solvatuna ei tunneks end ka need, kes kirjutajale/ütlejale isegi pähe ei tule. Ma olen mitmeid kordi olnud üllatunud kui mõni mu tuttav on peale mu blogipostitust küsinud, et “appi, minust kirjutasid vä?” või “miks sa minust kirjutasid?”, sest need inimesed, kes seda on küsinud pole mulle kirjutades isegi mõttesse tulnud. Miks inimesed arvavad, et kõik keerleb alati vaid ümber nende?

Täna lugesin ma Delfist, et üks välismaalasest restoranikülastaja on alustanud laimukampaaniat ühe Tartu söögikoha vastu. Tellis taimetoidupasta, aga sai sealihaga pasta ning oli sellisest “rassilisest ahistamisest” šokeeritud, sest väidetavalt oli klienditeenindaja tema pearätile viidades vaid muianud, et tundub, et teile maitseb sealiha. Ma ei ütle, et klienditeenindaja seda ei öelnud, ma ei ütle, et klienditeenindaja seda ütles, juhtus mis juhtus, seda teavad vaid too klienditeenindaja ja klient, ma olen aga šokeeritud sellest, kuidas see koheselt “rassiliseks ahistamiseks” muutus. Okei, ütleme, et klient solvus eksimuse ja väidetava kommentaari peale, aga püha issand jumal anna kannatust, kas iga sellise asja peale peab alustama “ristisõda”. Ma olen ka kordi ja kordi saanud ühes või teises kohas kehva teeninduse osaliseks, teinekord jagan seda ka oma FB lehel, kuid enamuse ajast on need nii tühised asjad, et pole väärt rohkemat mõtlemist, ÜLE mõtlemist. Ei lähe lihtsalt restorani, kus mulle ei meeldinud, ei külasta enam juuksurit, kes soengu pekki keeras, ei lähe poodi, kus mind ei teenindatud, valin teise hotelli, restorani, juuksuri, takso, poe…Nii lihtne ongi.

Ja siis on mingi grupp inimesi, kes võtavad endale südameasjaks teisi ka “kohutava kogemuse” eest hoiatada. Paluvad teistel ka seda infot sotsiaalmeedias jagada ja alustavad laimukampaaniat. Kõige rohkem ajab mind selliste laimukampaaniate juures närvi see, KUI palju inimesi nende jagamistega kaasa läheb. Lihtsalt jagatakse, et kõik teaksid. Ma olen nii palju kordi näinud “hoiatusi” petturitest müüjate, lohakate töömeeste, halbade taksojuhtide ja jumal teab veel kelle kohta. Aga on need jagajad kindlad, et nad teavad kogu tõde? Võib olla siin loos ka pearätiga tädi keeras asja üle võlli, dramatiseeris üle, ajas ettekandja närvi ja VÕIB OLLA isegi sõi sealiha, mille peale VÕIB OLLA klienditeenindaja kommenteeris, et sobiski sealiha ju ka. Kõike VÕIB OLLA. Aga nii kaugele ei mõelda. Loetakse välja vaid üks sõnapaar, haaratakse sellest kinni, teinekord kisutakse isegi kontekstist välja ja hakatake hoiatama. Ja no rassiline ahistamine? Ausalt! Kurat, inimesed, tulge maa peale tagasi! Igas asjas ei ole solvamist, ahistamist, mõnitamist ja iga kuradima pisiasja peale ei saa solvuda. Mis lahti on?

Mis on Facebookis toidukohale ühtede ladumisest kasu? Mida see muudab? Inimesed vist üldse enam ei adu, et elu toimub ka väljapool Facebooki. Facebook EI OLE elu! Kehv keskmine hinne (mis vaatamata püüdlustele püsib täitsa 4,1 peal) sotsiaalmeedias ei ole mingi näitaja.

Pole ise kohta külastanudki, aga profülaktika mõttes paneme ühe, sest väidetavalt ahistati seal moslemit. Mina olen selles toidukohas söömas käinud, teenindus oli küll aeglane, aga meeldiv, hommikusöök oli hea ja atmsosfäär mõnus. Lähen panen siis omalt poolt viie. Muidu oleksin nelja pannud.